Читать книгу Bridget Jones: poisi järele hull - Helen Fielding - Страница 3

Neljapäev, 18. aprill 2013 (jätkub)

22.45 Olid Tom ja Jude, mõlemad purupurjus. Koperdasid itsitades esikusse.

„Tohib, me kasutame sinu läpakat? Käisime Dirty Burgeris ja …”

„No ma proovisin iPhone’i peal PlentyofFishi ja ei saanud Google’ist fotot alla laadida, nii et …” Jude, töökostüüm seljas, kõpsutas oma kõrgetel kontsadel trepist alla kööki, Tom aga, ikka veel tõmmu, innukas, nägus ja fantastiliselt gei, andis mulle hoogsalt musi.

„Muah! Bridget! Sa oled NII PALJU alla võtnud!”

(Viimased viisteist aastat räägib ta seda iga kord, kui kokku saame, nii ütles ta isegi siis, kui olin üheksandat kuud rase.)

„Kuule, kas sul veintsi on?” kisas Jude alt köögist.

Selgus, et Jude – kes juhib vaata et terve City äritegevust, kuid teisendab armastuse rahamaailma Ameerika mägede vastu endiselt armueluks – jäi eile ühel interneti kohtingusaidil vahele oma jäledale eksmehele Alatule Richardile.

„Jah!” kuulutas Tom, kui me trepist alla Jude’ile seltsiks läksime. „Alatul Ajukääbikul Richardil, kes selle imelise naise ümber mingi SADA aastat oma ajukääbiklikul ja paaniliselt seotust pelgaval kombel sebis, temaga abiellus ja ta kümne kuu pärast maha jättis, jätkub JULTUMUST saata talle nüüd nördinud sõnum, et ta PlentyofFishis kirjas oli … otsi välja, Jude … otsi välja …”

Jude näppis segadussesattunult telefoni. „Ma ei leia üles. Kurat, ta on selle ära kustutanud. Kas oma sõnumit saab tõesti pärast seda ära kustutada, kui see on juba …”

„Ah, anna minu kätte, kallike. Igatahes point on selles: Alatu Richard saatis kõigepealt solvava sõnumi ja BLOKEERIS ta siis ära, nii et …” Tom hakkas naerma. „Nii et …”

„Me teeme nüüd PlentyofFishi uue inimese,” lõpetas Jude tema eest.

„Rohkem nagu PlentyofDicks,” turtsatas Tom.

„Rohkem nagu PlentyofFuckwits, ja siis me kasutame seda väljamõeldud tüdrukut tema piinamiseks!” ütles Jude.

Pressisime end kolmekesi diivanile istuma, Jude ja Tom hakkasid Google’ist kahekümne viie aastaste blondiinide politseifotolikke pilte otsima ja üritasid neid kohtingusaidile laadida, püüdes samal ajal profiiliküsimustele hooletuid vastuseid välja mõelda. Igatsesin hetkeks, et Shazzer oleks siin ja ajaks oma feministlikku jura, selle asemel et olla Silicon Valleys netitaibu, kusjuures pärast aastatepikkust feminismiperioodi päris ootamatult tekkinud netipõhise abikaasaga.

„Millised raamatud talle meeldivad?” arutles Tom.

„Kirjuta nii: keda kotib?” soovitas Jude. „On teil ikka meeles, et meestele meeldivad tõelised mõrrad?”

„Või nii: raamatud, mis need veel on?” pakkusin välja, aga siis meenus. „Pidage kinni! See on ju täiega kohtingureeglite vastu? Reegel number 4? Suhtle siiralt ja jää iseendaks.”

„Jah! See on IMELISELT vale ja ebaterve,” nentis Tom, kes on tegelikult päris tunnustatud psühholoog, „aga ajukääbikute puhul ei loe.”

Pimedusejõudude tsunami käest pääseda ja PlentyofFishi saidile kättemaksutüdruku loomisel kaasa lüüa oli nii suur kergendus, et oleksin enda uudise äärepealt unustanud. „Greenlight Productions tahab minu käsikirjast filmi teha!” pahvatasin ühtäkki erutatult välja.

Sõbrad jäid mind pahviks löödult jõllitama, siis järgnes ülekuulamine, siis metsik juubeldamine.

„Anna minna, tüdruk! Trofeepoiss, filmistsenarist, sul läheb kõik täie rauaga!” ütles Jude, kui mul läks korda nad uksest välja meelitada, et saaksin magama minna.

Sedaaegu, kui Jude tänavale koperdas, vaatas Tom mind mureliku pilguga ja justkui kõhklevalt. „Oled kombes?”

„Jah,” kostsin. „Vist ikka, lihtsalt et …”

„Vaata ette, kallike,” muutus Tom professionaalseks ja ühtäkki justkui kainemaks. „Päris raske ettevõtmine, kui tulevad ametlikud koosolekud ja tähtajad ja kogu see värk.”

„Tean, aga ise sa ju ütlesid, et peaksin jälle tööle hakkama ja kirjutama ja …”

„Jah. Aga lastega tegelemisel on sul rohkem abi vaja. Praegu oled natuke nagu omas mullis. Sa oled fantast hästi hakkama saanud, aga sisimas oled ikka veel kaitsetu, ja …”

„Tom!” hõikas sõiduteel peatatud takso poole tuigerdav Jude.

„Sa tead, kust meid leida, kui sul peaks meid tarvis minema,” ütles Tom. „Päeval või öösel, millal tahes.”

22.50 „Siirale suhtlemisele ja endaks jäämisele” mõeldes tegin otsuse, et tuleb Roxsterile helistada ja tingudest rääkida.

22.51 Ehkki aeg on natuke nagu hiline.

22.52 Ka oleks ette teatamata ümberlülitumine sõnumite saatmiselt telefonivestlusele Roxsterile ehk liiga dramaatiline, annaks kogu sellele tinguvärgile soovimatut tähtsust ja kaalu. Saadan parem sõnumi.

<Roxster?>

Väga lühike ooteaeg.

<Jah, Jonesey?>

<Mäletad, ütlesin, et pean täna õhtul veel tööd tegema?>

<Jah, Jonesey.>

<Tegelikult oli üks teine põhjus.>

<Ma tean, Jonesey. Valetamine ei kuku sul kuidagi välja, isegi sõnumeerides mitte. Kas sul tekkis mõne noorema kutiga armulugu?>

<Ei, aga sama piinlik. Seostub sinu loodusearmastusega ja putukamaailmaga.>

<Lutikad?>

<Peaaegu …>

<*Spontaanne karjatus, hakkab hüsteeriliselt pead kratsima.* Ometi mitte … tingud!!!>

<Suudad sa mulle elu seeski andeks anda jne?>

Põgus paus, seejärel sõnumi kõll.

<Kas tulen kohe? Olen praegu Camdenis.>

Roxsteri reipast galantsusest pimestatult sõnumeerisin vastu:

<Jah, aga kas sa tingude pärast ei muretsegi?>

<Ei. Ma guugeldasin neid. Nad on testosterooni suhtes allergilised.>