Читать книгу Bridget Jones: poisi järele hull - Helen Fielding - Страница 4

Reede, 19. aprill 2013

60,3 kg, kaloreid 3482 (paha), Roxsterilt tinge otsitud 3 korda, Roxsterilt leitud tinge 0, Roxsteri toidu seest leitud putukaid 27, majast kokku leitud putukaid 85 (paha), Roxsterile saadetud sõnumeid 2, Roxsterilt saadud sõnumeid 0, grupiviisilisi e-kirju klassi lastevanematelt 36, e-kirjade lugemisele kulutatud minuteid 62, pingsalt Roxsteri peale mõtlemiseks kulutatud minuteid 360, filmikoosolekuks valmistuma hakkamise otsustamisele kulutatud minuteid 20, filmikoosolekuks valmistumisele kulutatud minuteid 0.

10.30 Nii. Istun nüüd tõega maha ja hakkan tööle oma käsikirja kallal, mis on Anton Tšehhovi kuulsa norra tragöödia „Hedda Gabbler ”2 kaasajastatud variant, mille tegevus toimub Queen’s Parkis. Uurisin „Hedda Gabblerit” Bangori ülikoolis inglise kirjanduse lõputööks, mis päädis kahjuks kehvapoolse tulemusega. Aga võib-olla saab nüüd kõik korda!

10.32 Karm käsk keskenduda.

11.00 Tegin just kohvi ja pistsin nahka laste hommikusöögi jäänused, seejärel hakkasin igatsevalt meenutama Roxsteri eileõhtust külaskäiku: ilmus kell 23.15, teksaste ja tumeda sviitriga väga nunnu, silmad säramas, nägu naerul, käes Waitrose’ist ostetud hakklihavorm, kaks purki tomatikastmes ube ja Jamaica ingverikeeks.

Mmmm. Mis nägu ta läheb, kui ta mul peal on, see habemetüügas ja ilus lõuajoon, tema väike esihambavahe, mis on näha ainult altpoolt vaadates, need lihaselised paljad õlad. Ärgata uniselt keset ööd üles ja tunda, et Roxster suudleb mind väga õrnalt, õlga, kaela, põski, huuli, tunda reie vastas ta erektsiooni. Oi jumal, ta on nii ilus, ja nii hea suudleja, ja nii hea … Mmm, mmm. Olgu, nüüd pean siiski mõtlema näidendi feministlikele, prefeministlikele ja antifeministlikele teemaarendustele … Oi jumal, ikkagi. Nii imehea, see teeb mind nii õnnelikuks, ma oleksin nagu õnnemulli sees. Olgu, tuleb tööga edasi minna.

11.15 Äkitselt purskasin naerma, meenus eileöine ülijabur jutt keset seksimist.

„Oo, oo, oo, sul on nii kõva.”

„Kõva jah, sest ma tahan sind, beib .”

„Nii kõva …”

„Sina ajad mul kõvaks, beib.”

Siis lasksin end sündmustel kaasa haarata ja hingeldasin miskipärast: „Sina ajad MUL kõvaks.”

„Ah?” purskas Roxster naerma. Varisesime mõlemad naerust kokku ja pidime otsast peale hakkama.

Talle omase rõõmsatujulisusega ei paistnud Roxster tingudest põrmugi häiritud, ehkki olime kokku leppinud, et vastutustundliku seksi huvides kammime teineteist enne täikammiga. Roxsteriga oli nii lõbus, ta tegi mu juukseid kammides näo, et leiab järjest tinge ja paneb need nahka, iga natukese aja tagant mind kuklale suudeldes. Aga kui tuli minu kord ja pidin Roxsterit kammima, ei tahtnud ma lugemisprille ette panna, need oleksid rõhutanud mu vanust, ja niisiis suhistasin hoolsalt täikammiga läbi ta imeilusate tihedate juuste, ilma et oleksin üldse midagi näinud. Õnnekombel oli Roxsteril isu kammivärgiga kähku ühele poole saada ja kiiremini voodisse jõuda, nii et ta ei pannud mu pimedust tähele. Ja küllap polegi sellest midagi, kui ta testosteroonitaset arvestada. Aga see pole ju ometi normaalne, et jätad lugemisprillid edevusest ette panemata, kui on tarvis oma noore armukese pead täikammiga sugeda?

11.45 Nii. Käsikiri! Teate, „Hedda Gabbler” on oluline ka moodsa naise seisukohalt, sest räägib ohtudest, mis kaasnevad naise püüdega elada oma elu meeste kaudu. Miks Roxster pole mulle veel sõnumit saatnud? Loodetavasti pole põhjus vahejuhtumis putukatega.

Roxsteril ja minul oli täna harvaesinev võimalus koos hommikust süüa, sest lapsehoidja Chloe viis Mabeli ja Billy kooli. Chloe, kes töötab minu juures sellest ajast alates, kui see asi juhtus, on otsekui minu parandatud variant: noorem, kõhnem, pikem, kenam, oskab laste eest paremini hoolitseda ja evib ealiselt sobivat elukaaslast nimega Graham. Siiski, praegusel etapil pean paremaks, et Roxster ei satuks kokku ei Chloe ega lastega, seega peidab ta end magamistoas, kuni kõik on kooli läinud.

Roxster laadis endale parajasti esimest kausitäit müslit kõhtu, aga sülitas suu äkki köögilauale tühjaks. Noh, eks ma olen sellise asjaga ju harjunud, ehkki tuleb tunnistada, et mitte küll Roxsteri puhul. Aga siis sirutas ta kausi minu poole. Müsli kihas tibatillukestest putukatest, kes ulpisid ja uppusid piima sees.

„Tingud või?” küsisin õudusega.

„Ei,” nentis Roxster süngelt, „jahuussid.”

Õnnetumal kombel reageerisin nii, et hakkasin itsitama.

„On sul aimu, mis tunne on lusikatäis putukaid suhu pista?” küsis tema. „Oleksin võinud surma saada. Ja mis veel olulisem – ka nemad oleksid võinud surma saada.”

Siis aga kummutas ta müslikausi õigesse, toidujäätmete kogumise prüginõusse, ja karjatas samas: „Sipelgad!” Keldri ukse juurest ulatus toidujäätmete kogumisnõuni korrapärane sipelgaterivi. Kui ta püüdis neid eesriiet liigutades minema peletada, laperdas sealt õhku tõusta pilveke koiliblikaid.

„Uuh! Siin oleks nagu üheksa Egiptuse nuhtlust!” ütles Roxster.

Ja ehkki ta seejuures naeris ja esikus mind väga seksikalt suudles, ei öelnud ta eelseisva nädalavahetuse kohta sõnagi, ja mul on tunne, et midagi on viltu – tegu oli ikkagi solvanguga, mis puudutas tema kolme armastatuimat valdkonda: putukad, toit ja jäätmekäitlus.

Keskpäev. Aaah! Keskpäev juba käes, ja mul pole veel ühtki Mõtet kirjas.

12.05 Roxsterilt pole ikka veel ühtki sõnumit. Võib-olla peaksin ise sõnumeerima? Reeglite kohaselt peaks ilmselgelt džentelmen daamile pärast vahekorda esimesena sõnumi saatma, aga võib-olla laguneb kogu seltskondliku etiketi süsteem koost, kui putukad nuhtluseks kaela tulevad.

12.10 Nii. „Hedda Gabbler”.

12.15 Just praegu saatsin sõnumi: <Vabandust tõesti üheksa Egiptuse nuhtluse eest ja naermise eest. Lasen enne meie järgmist kokkusaamist terve maja ja kõik asukad üle suitsutada. Oled kombes?>

12.20 Nii. Suurepärane. „Hedda Gabbler”. Roxster pole vastanud.

12.30 Roxster pole ikka veel vastanud. Pole Roxsteri moodi.

Tšekkan ehk meile. Mõnikord läheb Roxster vahelduse mõttes järsku elektronpostile üle.

Sissetulnud kirjade kast on pungil täis: Ocado, ASOS, Snappy Snaps, Cotswoldi puhkemajad, vahvate Youtube’i klippide lingid, Mehhiko Viagra pakkumised, Cosmata karupeokuulutused ja lisaks lastevanematele grupiviisiliselt saadetud kirju Atticuse kaotsiläinud kingade asjus.

Saatja: Nicolette Martinez

Teema: Atticuse kingad

Atticusel oli koju tulles jalas üks Luigi king, aga teine king ei ole ka tema enda oma ega ole märgistatud. Oleksin tänulik, kui saaksin Atticuse mõlemad kingad tagasi, muuseas olid mõlemad korralikult märgistatud.

12.35 Otsustasin kirjavahetusgrupiga liituda, nii saan solidaarsust üles näidata ja mõtteid töölt kõrvale juhtida.

Saatja: Bridget Billyemme

Teema: RE: Atticuse kingad

Lihsalt selguse mõttes – kas Atticus ja Luigi tulid ujumast, kummalgi jalas üks king?

12.40 Hihii, olen valla päästnud terve laviini lustakaid vastukirju: naljad lastest, kes tulid koju püksata, ja nii edasi.

Saatja: Bridget Billyemme

Teema: Billy kõrv

Billyl oli eile õhtul jalkutrennist koju tulles peas ainult üks kõrv. Ega Billy teine kõrv juhtumisi kellegi käes ei ole? See oli VÄGA korralikult märgistatud ja ma oleksin tänulik, kui saaksin selle kiiremas korras tagasi.

12.45 Hihii.

Saatja: Nicolette Martinez

Teema: RE: Billy kõrv

Mõned lapsevanemad peavad nähtavasti naljakaks, et poiss oskab oma asjade eest vastutada ja et tema vanemad neid esemeid korralikult märgistavad. Tegelikult on eneseteenindusharjumuste kasvatamine lapse arengu seisukohalt oluline. Võib-olla nähtaks asja teise nurga alt, kui nende enda lapse kingad oleksid kaduma läinud.

12.50 Oi ei, oi ei. Solvasin klassi musterema ja küllap ajasin üldse kõikidele hirmu nahka. Saadan kõikidele korraga vabanduse.

Saatja: Bridget Billyemme

Teema: Atticuse kingad, Billy kõrv jms

Palun vabandust, Nicorette. Üritasin kirjutada ja igav oli ja tegin nalja. Pahasti kukkus välja.

12.50 Aaaah!

Saatja: Nicolette Martinez

Teema: Bridget Jones

Bridget – võimalik, et mu nime valesti kirjutamine oli alateadlik vääratus. Teadaolevalt näete aeg-ajalt vaeva suitsetamise piiramisega. Kui aga viga oli tahtlik, siis sel juhul oli see solvav ja ebaviisakas. Võib-olla peaksime arutama seda asja sotsiaalpedagoogiga.

NicoLette

Kurat! Nimetasin teda Nicorette’iks! Tead mis. Ära mässi end hullemini sisse. Jäta see asi nüüd sinnapaika ja keskendu tööle!

13.47 Naeruväärne! Ma olen TOTAALSELT blokeeritud.

13.48 Klassi kõik emad vihkavad mind täiega ja Roxster pole ikka veel vastanud.

13.52 Vajusin köögilaua äärde kössi.

13.53 Tead mis. Ei vaju pimeduse rüppe. Iga hetk jõuab kohale koristaja Grazina, ma ei või sellisena tema silma alla sattuda. Jätan putukanuhtluse asjus kirjakese ja lähen Starbucksi.

14.16 Starbucksis, ees singi ja juustuga panino. Nii.

15.16 Korraga on kohvikus karjakaupa titekärude ja uhke väljanägemisega emmesid, igaüks kaagutab valjusti oma abikaasast.

15.17 Siin on nii kärarikas. Silmaotsaski ei kannata inimesi, kes kohvikus mobiiliga räägivad – ooh, helisebki, äkki on Roxster!

15.30 Oli Jude, ilmselt koosolekul, sosistas väga vargsi: „Bridget. Alatu Richard on Isabellast totaalselt sisse võetud.”

„Kes see Isabella veel on?” küsisin tungiva sosinaga vastu.

„See tüdruk, kelle me PlentyofFishis välja mõtlesime. Alatu Richard määras talle homseks kohtingu.”

„Aga Isabellat ei ole ju olemas.”

„Täpselt. Isabella olen mina. Alatu Richard kutsus mu, see tähendab Isabella, Shadow Lounge’i, ja Isabella kavatseb ta pika ninaga jätta ega ilmu kohale.”

„Nutikas,” sosistasin, ja samas lausus Jude ülemuslikult: „Niisiis, kaks miljonit jeeni saja kahekümne viiega, ja ootame kvartalikasumi ära.” Seejärel sosinal: „Ja samal ajal tuleb kõigest paar tänavat eemale Soho Hotelli minuga – päris minuga – kohtuma see kutt, kelle peale ma sattusin vallaliste arstide kohtingusaidil DatingSingleDoctors.”

„Tore!” nentisin hämmeldunult.

„Eks ole, mis? Tsau-pean-lõpetama.”

Loodetavasti pole see DatingSingleDoctorsi kutt omakorda Alatu Richardi vaimusünnitis.

15.40 Koju jõudes leidsin eest ülivänge vanamutihaisu. Grazina oli mu korraldused täpselt täitnud, kogu toidu minema visanud, kõik ära koristanud ja puhtaks küürinud ning igale poole koitõrjekuulikesi paigutanud – põrandalaudade, seinte, uste ja mööblitükkide juurde, sisse ja taha. Naftaliinikuulikeste üles otsimine ja hävitamine võtab ilmselt terve nädalavahetuse, võimalik, et terve elu. Seda ei elaks üle ükski koi, aga kahjuks mitte ka armuke. Viimane asjaolu pole ilmselt kuigi oluline, sest IKKA VEEL EI MINGIT VASTUST.

16.15 Aaah! Lärm, kolin ja hääled – kohe on kõik kodus. On reede õhtu, Chloe hakkab kohe minema, ja ma pole mingeid Mõtteid kirja pannud.

16.15 Kuidas Roxster sai vastamata jätta? Eriti kui arvestada seda, et mu viimane sõnum oli küsimus. Või kas ikka oli? Vaatan selle viimase sõnumi igaks juhuks üle.

<Vabandust tõesti üheksa Egiptuse nuhtluse eest ja naermise eest. Lasen enne meie järgmist kokkusaamist terve maja ja kõik asukad üle suitsutada. Oled kombes?>

Masendusest kössis. Mitte ainult et küsimus – mu sõnum ei lõppenud lihtsalt küsimusega, vaid vaieldamatult enesekindla eeldusega, et saan Roxsteriga veel kokku.

18.00 Läksin alla kööki, et varjata emotsionaalset kokkuvarisemist Billy ja Mabeli eest (kes olid õnneks, kuna käes on nädalalõpp, süvenenud ekraanide jälgimisse, ühel käsil „Taimed zombide vastu” ja teisel „Beverly Hillsi chihuahua” II osa) ning soojendada ühtlasi Bologna kastmega spagette (tegelikult küll ainult kastmega juustu, sest spagetid ja üldse kõik makaronitooted viskas Grazina minema). Kui õhtusöök läbi, murdis nõudepesumasina täitmine ühtäkki mu vaimu, nii et läkitasin Roxsterile sõnumi: <Nädalalõpp juuuuuuuuu!>

Seejärel langesin hirmsasse hingepiina, nii hullu, et pidin laskma Billyl taimi zombide abil edasi tappa ja Mabelil seitsmendat korda „Beverly Hillsi chihuahua” teist osa vaadata, et lapsed midagi ei märkaks. Mõistsin, et olen lapsevanemana laisk ja vastutustundetu, kuid leidsin, et see pole ikka nii paha kui emotsionaalne kahjustus, mille kutsuks esile arusaamine, et ema varises sisemiselt kokku sellise inimese pärast, kes on vanuselt lähemal pigem … Aaaah! Kas Roxster on tõesti vanuselt Mabelile lähemal kui minule? Ei, aga Billyle äkki tõesti. Oi jumal. Mida ma õigupoolest mõtlen? Mõni ime, et ta mulle enam sõnumeid ei saada.

21.15 Ikka veel ei mingit sõnumit. Viimaks ometi avaneb vähemalt võimalus langeda kurvastuse kaevu, ebakindlasse olekusse, kui emotsionaalne turvapadi on jalge alt ära tõmmatud, jne. Endast noorema mehega käies on asi selles, et tekib tunne, nagu oleks sul õnnestunud võluväel aega tagasi kerida. Mõnikord, kui oleme vannitoa toolil ja ma meid juhtumisi peeglist näen, siis ma lihtsalt ei usu, et see seal olen mina, kes oma vanuse juures seal Roxsteriga selliseid asju teeb. Aga nüüd, kui kõik on läbi, plahvatan lõhki nagu mull. Äkki kasutan ma kogu seda värki ainult selleks, et blokkida eksistentsiaalset meeleheidet, mille kutsub esile vananemine, ja hirmu, et võib-olla saan südamerabanduse, ja mis siisBillyst jaMabelist saab?

Kui nad alles tited olid, siis oli asi veel hullem. Mind valdas pidev hirm, et võin une pealt ära surra või trepist alla kukkuda, ja kedagi ei tule, lapsed on täitsa üksi ja peavad mind lõpuks ära sööma. Aga teisalt ütles Jude: „Ikka parem kui üksinda surra ja lasta end lambakoeral ära närida.”

21.30 Pean meeles pidama, kuidas öeldakse raamatus „Zen ja armumise kunst”: kui mees tuleb, võtame ta avasüli vastu, kui ta läheb, laseme tal minna. Ja sedagi, et kui zen-õpilased istuvad Padjal, saavad nad sõbraks Üksildusega, mis on midagi muud kui Üksindus. Üksildus on Põgus Kaduvik, see, kuidas inimesed, keda me armastame, meie ellu tulevad ja sealt taas lähevad, mis on lihtsalt Elu osa, või oli see hoopis Üksindus, ja Üksildus on see, et … Ikka veel ei mingit sõnumit.

23.00 Und ei tule.

23.15 Oh, Mark, Mark. Teadagi elasin ma kõike seda „kas ta helistab või ei helista?”-pabinat läbi ka meie käimise ajal, enne seda, kui abiellusime. Aga ikkagi oli see siis teisiti. Marki tundsin ma nii hästi, juba titest saadik, kui ma tema vanemate aiamurul porgandpaljalt ringi lippasin.

Magades pidas Mark minuga pikad jutud maha. Niimoodi saingi teada, mida ta sisimas tegelikult tunneb.

„Mark?” See tõmmu ilus nägu padjal, magav nägu. „Kas sa oled kallis?”

Ohe läbi une, kurb ilme, häbi, pearaputus.

„Kas su emme armastab sind?”

Nüüd juba väga kurb, püüab läbi une ei öelda. Mark Darcy, võimas inimõiguste advokaat, sisimas aga väike muserdatud poiss, kes saadeti juba seitsmeaastaselt internaatkooli.

„Kas mina armastan sind?” küsisin siis. Ja tema naeratas seepeale läbi une, õnnelik ja uhke, noogutas, tõmbas mind kaissu, seadis mind mõnusasti oma käsivarre alla.

Me tundsime ja teadsime teineteist läbi ja lõhki. Mark oli džentelmen ja ma usaldasin teda täielikult igas viimses kui asjas ja läksin sellest turvalisest paigast välja maailma. Oli, nagu uuriksin meie turvalisest allveelaevast suurt ja hirmutavat ookeanisügavikku. Ja nüüd … nüüd on kõik hirmutav, ja iial pole miski enam turvaline.

23.55 Mida ma teen? Mida ma teen? Miks ma kõike seda üldse alustasin? Miks ma ei jäänud selliseks, nagu olin? Kurvaks, üksildaseks, töötuks, sootuks, aga vähemalt emaks, ja truuks … truuks nende isale.