Читать книгу Bridget Jones: poisi järele hull - Helen Fielding - Страница 7

Neljapäev, 19. aprill 2012

78,8 kg, alkoholiühikuid 4 (tore), kaloreid 2822 (aga parem süüa klubis päristoitu kui kodus vanu juustutükke ja kalapulki), tõenäosus veel kunagi seksida või seksi ihata0.

„Tal on KEPPI vaja,” raius Talitha, rüüpas viinakokteili ja vaatas kandidaate otsides Shoreditch House’is häirivalt uuriva pilguga ringi.

Käsil oli üks neid meie peaaegu regulaarseid kokkusaamisi, millest pidin Talitha, Tomi ja Jude’i pealekäimisel osa võtma, ühine jõupingutus, et Mind Välja Saada, üsna sedamoodi, nagu viidaks vanaema mere äärde.

„On jah,” nentis Tom. „Kas ma rääkisin teile, et sain LateRooms.com’i kaudu Chiang Mais Chedis ainult kahesaja naela eest sviidi. Expedias oli 179-ga üks enam-vähem ühetoaline sviit ka, aga see oli ilma rõduta.”

Aastate lisandudes saavad kallid hotellipuhkused Tomile järjest suuremaks kinnismõtteks ja nii püüab ta meidki panna oma elustiili Gwyneth Paltrow’ blogi järgi kujundama.

„Jää vait, Tom,” pomises Jude ja tõstis pilgu oma iPhone’ilt, kus ta parajasti vallaliste arstide kohtingulehel surfas. „Asi on tõsine. Peame midagi ette võtma. Temast on saanud täielik neitsi.”

„Te ei saa aru,” ütlesin. „Täiega võimatu. Ühtki teist meest ma ei taha. Üldse, isegi kui tahaks, aga ma ei taha, siis olen mittepandav, täielikult aseksuaalne, ega hakka enam iial kellelegi meeldima, mitte iial-iial-iial.”

Jõllitasin oma musta pluusi all punnitavat kõhtu. See oli tõsi. Minust oligi saanud täielik neitsi. Nüüdisaegse maailmaga on see häda, et sind pommitatakse pidevalt seksi ja seksuaalsuse kuvanditega – tagumikul kujutatud käsi suurel reklaamtahvlil, rannal miilustavad paarikesed Sandalsi kuurordi reklaamis, pargis teineteise ümber põimunud paarilised tegelikus elus, kondoomid apteegi kassa juures – terve imeline seksi võlumaailm, kuhu sina enam ei kuulu ega hakkagi iial kuuluma.

„Ma ei hakka vastu rabelema, nii lihtsalt on, kui oled lesk ja hakkad pisitasa vanamutikeseks muutuma,” laususin melodramaatiliselt, lootes, et kohe hakkavad kõik kinnitama, et ma olen Penelope Cruz või Scarlett Johansson.

„Ah, kullake, ära räägi nii pagana naeruväärset juttu,” ütles Talitha ja andis kelnerile märku, et toodaks veel üks kokteil. „Küllap on sul tõesti vaja natuke kaalu langetada, veits Botoxit teha ja juustega midagi ette võtta, aga …”

„Botoxit?” nördisin.

„Oi jumal,” pahvatas järsku Jude. „See kutt küll arst ei ole. Ta oli tantsulembeste kohtingusaidil. Täpselt sama foto.”

„Võib-olla ta on arst, kes ühtlasi armastab tantsida, ja paneb ennast lihtsalt igale poole kirja?” pakkusin julgustavalt.

„Jää vait, Jude,” ütles Tom. „Mis sa eksled seal küberolevuste keskel, nad on nagu hunnik udukogusid, tegelikult pole neid olemaski, lülitavad täiesti suvaliselt kõiki sisse ja välja.”

„Botox võib tappa,” laususin süngelt. „See on ju botulism. Veistelt saadud.”

„Ja mis siis? Parem surra Botoxi pärast kui üksinduse kätte, kuna oled nii kortsus.”

„Jumalapärast, jää vait, Talitha,” ütles Tom.

Äkitselt tundsin suurt puudust Shazzerist, soovisin, et ta oleks kohal ja ütleks: „Kurat, kas te jätate juba järele, persse küll, ega teist inimest, kurat, ei saa vait sundida.”

„Jah, jää vait, Talitha,” ütles Jude. „Igaüks võib-olla ei taha välja näha nagu näitusele pandud friik.”

„Kullake,” tõstis Talitha käe otsaesise juurde, „ma ei ole „näitusele pandud friik”. Lein leinaks, aga Bridget on kaotanud, või peaks ütlema, kuhugi ära pannud, oma seksuaalsustunnetuse. Ja meie kohus on aidata tal see üles otsida.”

Lopsakaid säravaid lokke lehvitanud, laskus Talitha toolikorjule, meie kolm aga vaatasime teda vaikides ja imesime läbi kõrre kokteili nagu viieaastased.

Talitha pahvatas veel midagi: „Nipp, kuidas enda tegelikust vanusest noorem välja näha, seisneb „märgutulpade” muutmises. Keha tuleb sundida, et ta tõrguks keskealisusele omasel kombel rasva ladestamast, kortse pole üldse tarvis, ja ilus soeng, pikad, läikivad ja terved juuksed …”

„… ostetud võileivahinna eest vaestelt India neitsitelt,” pistis Tom vahele.

„… vaatamata sellele, mil moel need on saadud ja külge kinnitatud, ongi põhilised asjad, mille abil saab aega tagasi kerida.”

„Talitha,” ütles Jude, „kas ma kuulsin sinu suust tõesti sellist sõna nagu keskealisus?”

„Mida iganes, ma ei või,” ütlesin.

„Kuule. Mind kurvastab see küll väga,” ütles Talitha. „Sinu eas naised …”

„Sinu eas,” pomises Jude.

„… süüdistagu vaid ennast, kui sildistavad end mittepandavaks ja jauravad, et pole juba neli aastat kohtamas käinud. Germaine Greeri „Kaduv naine” saagu jõhkralt mõrvatud ja maha maetud. Tarvis on, ja seda nii enda kui ka eakaaslaste huvides, luua müstilist enesekindlust hoovav allüür, kujundada end ümber …”

„… nagu Gwyneth Paltrow,” ütles Tom rõõmsalt.

„Gwyneth Paltrow ei ole „meie eas”, pealegi on ta abielus,” sõnas Jude.

„Ei, ma pidasin silmas, et ma ei saa kellegagi magada,” valgustasin sõpru. „Lapsed saaksid kannatada. Nii palju on kogu aeg teha, ja mees on väga töömahukas ettevõtmine.”

Talitha mõõtis kurva pilguga neid tavapäraseid avara pihaosaga musta värvi pükse ja pikka pluusi, millesse olid mähkunud varemed, mis olid kunagi olnud mu figuur. Ma tahan öelda, et Talithal on omajagu õigust rääkida, lõppeks on ta ju kolm korda abielus olnud, ja alati võib tal slepis näha mõnd silmini sisse võetud meest.

„Igal naisel on teatavad vajadused,” nurrus Talitha dramaatiliselt. „Vaesed lapsed, mis emast saab juttu olla, kui naist vaevavad madal enesehinnang ja seksuaalne frustratsioon? Sa kasvad sõna otseses mõttes kinni, kui sa õige varsti keppi ei saa. Ja hullem veel, kuivad kokku. Ja kibestud.”

„Ja ikkagi,” ütlesin mina.

„Mida?”

„See poleks Marki suhtes aus.”

Korraks tekkis vaikus. Selline tunne oli, nagu oleks otse keset lõbusat seltskonda visatud hiigelsuur limane kala.

Aga pärastpoole tuli purjakil Tom minuga vetsu kaasa ja otsis seinalt tuge, kui ma käed ümber uhke disainiga kraani põimisin, lootes vett jooksma saada.

„Bridget,” ütles Tom, kui hakkasin kraanikausi all ringi kobama, et äkki on seal mingi pedaal.

Pistsin pea kraanikausi alt välja. „Mäh?”

Tom oli taas ametialasel lainel.

„Mark. Mark sooviks, et sa endale kellegi leiaksid. Ta ei tahaks, et sa enam üldse ei …”

„Pole üldse nii, et ma enam üldse ei,” ajasin end mõningaste raskustega sirgu.

„Sul on vaja tööd teha,” ütles Tom. „Pead endale mingi elu sebima. Ja siis on sul vaja inimest, kes oleks su juures ja sind armastaks.”

„Mul on elu täiesti olemas,” vastasin torsakalt. „Ja meest pole mul tarvis, mul on lapsed.”

„Noh, kui mitte muuks, siis kas või selleks, et keegi näitaks, kuidas kraani lahti keerata.” Ta kummardus kraanikausi kohale ja keeras mingit kandilist vidinat, mispeale kraanist hakkas vett tulema. „Vaata vahel Goopi,” soovitas ta ja muutus ühtäkki jälle muretuks ja lõbusaks Tomiks. „Vaata, mida Gwynethil on seksi ja prantsuse stiilis lastevanemate kohta öelda!”

23.15 Äsja jätsin Chloega hüvasti, soovisin head ööd, püüdes varjata kerget purjakilolekut.

„Vabandust, jäin natuke hilja peale,” pobisesin totralt.

„Viis minutikest?” kibrutas ta lahkelt nina. „Tore, et said natuke lõbutseda!”

23.45 Nüüd siis voodis. Paljutähenduslik, aga tavapärase koertega pidžaama asemel, mis on enam-vähem nagu lastel, on mul seljas see ainuke pisutki seksikas öösärk, millesse ma veel ära mahun. Äkiline lootusrikas tundesööst. Võib-olla on Talithal õigus! Kui ma kokku kuivan ja täiega kibestun, mis kasu oleks sellest lastel? Nad muutuksid eriti enesekeskseks ja nõudlikeks kuningalapsukesteks, minust aga saaks negatiivselt meelestatud vanamutt, nina šerri poole viltu, käiksin muudkui kõikidele närvidele ja viriseksin: „MIKS TE MIND ÜLT-T-TSE EI AIT-TA?”

23.50 Võib-olla olen kulgenud pikas ja pimedas tunnelis, mille lõpus on siiski valgus. Võib-olla võiks keegi mind armastada? Pole põhjust, miks mul ei võiks mees majas olla. Magamistoa uksele võiks riivi panna, et lapsed meile „peale ei satuks”, ja sel kombel võiksin luua täiskasvanuliku ja sensuaalse maailma, kus … Aaaah! Mabel hakkas nutma.

23.52 Tormasin lastetuppa ja nägin nari alumisel korrusel sasipead, algul ta istus, siis kummardus kähku näoli voodisse, nagu ta ikka teeb, kui on öö ja ta ei peaks üleval olema. Siis tõusis Mabel uuesti istuli, vaatas oma pidžaamapükse, millest tuli kõhulahtisuse haisu, avas suu ja oksendas.

23.53 Tõstsin Mabeli vanni ja koorisin pidžaama maha, püüdes mitte öökima hakata.

23.54 Pesin Mabeli puhtaks, kuivatasin teda rätikuga ja panin põrandale istuma, siis läksin puhast pidžaamat tooma, musti linu voodist välja võtma ja puhast voodipesu otsima.

Kesköö. Nutt lastetoas. Kakased linad endiselt pihus, kiirustasin kohale, ent kohe kuulsin vannitoast sama ägedat nuttu. Mõte läks veinile. Tuletasin endale meelde, et olen vastutustundlik ema, mitte baarilinnuke.

00.01 Ähmi täis, ebalesin lastetoa ja vannitoa vahel, otsekui oleksin haiglasliku hulkumistungi küüsis. Vannitoas hakati ägedamalt kisama. Tormasin sisse, arvates, et küllap neelas Mabel žiletiteri, mürki või midagi sellist, ent leidsin ta põrandale kakamast, näol ehmunud ja süüdlaslik ilme.

Haaratud tohutust armastusest Mabeli vastu. Võtsin sülle. Kaka ja oksega nüüd peale voodilinade, vannitoavaiba, Mabeli jne koos ka see ainuke pisutki seksikas öösärk.

00.07Mabel ja kakased asjad süles, läksin lastetuppa ja leidsin eest Billy, voodist väljas, pea tuline ja juuksed sasised, vaatamas mind sellise pilguga, nagu oleksin kõigevägevam issand jumal, saadetud vastuseks ta palvetele. Jätkuvalt mulle silma vaadates hakkas Billy „Vaimude väljaajaja” stiilis ägedalt öökima, ainult et tema ei keerutanud kaela, vaid hoidis pead ettepoole kaldu.

00.08 Vedel kaka purskus Billy pidžaamapükstesse. Billy jahmunud nägu, korrapealt olin haaratud tohutust armastusest Billy vastu. Asi lõppes California stiilis grupikallistusega, millesse said kaasatud Billy, Mabel, kakased voodilinad, vannitoavaip ja ka see ainuke pisutki seksikas öösärk.

00.10 Soovin, et Mark oleks siin. Hetkeks kandusin minevikku: öine Mark, seljas advokaadilik hommikumantel, mille hõlmade vahelt välgub karvane rind; titepõhisest tohuvabohust ajendatud äkilised huumoripuhangud, sõjaväelaslik rangus, millega ta üritab pisut korda luua, otsekui oleks tegu lahinguolukorraga, mõistab siis aga situatsiooni absurdsust ja me mõlemad hakkame itsitama.

Ta jääb kõikidest nendest hetkedest ilma, mõtlesin. Jääb ilma ega näegi, kuidas ta lapsed suureks kasvavad. Praegune olukord oleks lõbus, mitte segadusseajav ja hirmus. Üks meist jääks laste juurde, teine klaariks voodipesu, siis poeksime narivooditesse ja itsitaksime kogu selle loo üle ja … kuidas saaks ükski teine mees neist nii suurt rõõmu tunda ja neid nii väga armastada, nagu Mark seda teeks, olgugi et nad kakavad igale poole ja …?

00.15 „Emme!” Billy tõi mind olevikku tagasi. Olukord vaieldamatult pinev: oleme kõik kaka ja oksega koos, endast väljas, süda paha. Ideaalvariant oleks lapsed, tekstiilitooted ja vedelikujäägid üksteisest eraldada, mõlemad lapsed sooja vanni pista ja neile puhas voodipesu otsida. Aga mis saab siis, kui kakamine ja oksendamine jätkuvad? Mis saab? Varsti oleks vesi mürgine ja tõenäoliselt koolerapisikutega nakatatud nagu lahtine rentsel põgenikelaagris.

00.16 Nuputasin välja ajutise lahenduse: sättisin vannitoa põrandale plastvaiba, ümberringi padjad, vannirätikud jms.

00.20 Otsus käia ära pesumasina juures (st külmiku juures veini võtmas).

00.24 Uks kinni ja jooksuga trepist alla.

00.27 Sõõmu veiniga pea klaariks saanud, mõistsin, et linu ja muud pesta pole hetkel üldse oluline. Loomulikult on ainuke tähtis asi lapsed hommikuni elus hoida, ideaalne, kui seejuures õnnestuks endal kokkuvarisemist vältida.

00.45 Äratundmine, et kuigi vein võis pea klaariks teha, mõjus ta sisikonnale otse vastupidiselt.

00.50 Hakkasin oksele.

02.00 Billy ja Mabel nüüd mõlemad vannitoa põrandal vannilina all unne suikunud, mõningal määral puhtamaks saadud. Võetud vastu lihtne otsus magada nende kõrval põrandal, seljas üleni kaka ja oksega koos ainuke pisutki seksikas öösärk.

02.05 Kogen rahuldustpakkuvat võidutunnet nagu kindral, kel läks napilt korda veresaun, tapatalgud vms ära hoida ja jõuda rahumeelse lahenduseni; kuulen koguni „Gladiaatori” meloodiat ja näen end Russell Crowe’ tegelaskujuna, keda osaliselt varjutab tekstilõik: „Kangelane on sündinud!”

Seejuures ei saa tõrjutud kahtlust, et mis tahes erootiline stsenaarium ei sobiks praeguse teemaarendusega kuidagi kokku.