Читать книгу Pargimõrvad - Helen Prins - Страница 2

Vahetult enne sügise saabumist olid ilmad kõige heitlikumad. Võis juhtuda, et päeval oli suviselt soe, aga õhtu hakul viskas kogu ümbruse vihmaga üle, mis muutis olemise rõskeks ja ebameeldivaks. Ilmastiku heitlikkusega on inimesed harjunud, kui nad on piisavalt kaua ühes piirkonnas elanud. Ammugi ei takista ilm kedagi välja minemast ega tegemast seda, milleks ta loodud on.

Mees varitses märkamatult põõsas ja nägi teda nõtkel sammul lähenemas. Eile oli ta naist siin piirkonnas märganud, käis teine ka siis umbes samal ajal väljas tiiru tegemas. Sportlik ja ilus. Mees oli kohe aimanud, et naisel on õhtuti väljas jooksmine kombeks. Kui ta poleks tulnud, siis oleks ta seni peale passinud, kuni oleks naist jälle näinud. Tal oli aega ja piisavalt kannatlikkust. Mõnda nägu ja olekut on raskem unustada, mõni on just selline, et kutsub sind enese teadmata ise tagasi.

Kui ta oli naise juba välja valinud, siis enam ta teda kellegi teise vastu välja vahetada ei soovinud. Sellised reeglid oli ta endale seadnud ja kavatses võimalusel neist ka kinni pidada. Õigemini öeldes oli ta need reeglid kokku leppinud oma partneriga, sellega, kes oli tema ellu just õigel hetkel saabunud. Muidugi võisid nad alati meelt muuta, kui tüdimus peale tuli või kui nad juhtusid märkama kedagi paremat. Mees tahtis endale võimu, aga teadis, et suudab seda paremini realiseerida jagades.

Naise vallatu pikk blond pats lehvis tuules, kui ta oma treenitud jalgadel vaikselt edasi sörkis. Tema riietus oli temperatuuri silmas pidades liiga õhuke, aga see panigi energilisemalt liigutama. Tal olid klapid muusika kuulamiseks kõrva pandud ja välised helid ei jõudnud tema teadvusesse. Mehele meeldis teda vaikselt jälgida ja teada, et naisel pole sellest aimugi. Polnud tarvis muretseda sammude kaja ja okste ragisemise pärast. Naise muusika oli keeratud nii valjuks, et mees võis soovi korral aimata, mis lugu

mängib.

See polnud piirkond, kus keegi kardaks hilisel ajal liikuda. Üksikud tervisesportlased polnud ka õhtusel ajal mingi haruldus, sest siin ei saanud ju mitte midagi juhtuda, nagu arvati alati enne, kui midagi polnud veel juhtunud. Tema oli siin selleks, et see arvamus igaveseks kummutada. Inimestes hirmu külvamine oli tema jaoks parim meelelahutus. Veri vemmeldas kuumavalt soontes ja süda põksus ootusärevuse taktis, justkui oleks ta kõik endast pannud just sellesse hetke, sellesse ootusesse ja teadmisse, et võim on ainult tema kätes. Võimu saab kasvatada, kui seda toita, see on justkui narkootikum, mida tahta veel ja veel.

Keegi ei teadnud, et ta siin oli ja ootas. Ootas oma võimalust. See ingelliku näoga naine pidi õnnelik olema, et temast sai esimene väljavalitu. Pärast tänast õhtut teavad selle tundmatu naisterahva nime kõik inimesed kogu riigis, ehk isegi veel kaugemal, kui uudis rahvusvahelise künnise ületab. Mees naeratas selle mõtte peale. Tema enda nimi jääb saladuseks ja tekitab küsimusi, sest ega päris tavaline inimene teisele nii ei teeks. Ta on eriline ja välja valitud. Keegi ei teaks, kas see oli ühekordne rünnak või oli see algus pikemale seeriale. Ka hirmul on kombeks kasvada, kui

seda toita.

Ta järgnes naisele. Nad olid peaaegu pargi lõppu jõudnud. Ees seisis vall, mis lahutas parki suurest sõiduteest, ja selle eest keeras jalgrada teisele poole, kust naine ilmselt tagasi plaanis minna. Naine jäi seisma ja hakkas võimlemis- ja venitusharjutusi tegema. Kõrged puud kohisesid ümberringi ja saatsid varjatud signaali ohu kohta, mida pahaaimamatu võimleja näha ei osanud. Mees muheles rahulolevalt ja hakkas talle ettevaatlikult ligemale hiilima. Ta kuulis lähemale astudes muusikat veelgi selgemalt. Järelikult oli heli kõrvaklappides nii vali, et tema samme polnud ka päris lähedalt kuulda. Mees vaatas korra veel ringi, veendumaks, et keegi tema tegevust ei näe, ja tõdes rahulolevalt, et nad olid seal kahekesi. Mitte keegi ei saa vahele tulla ega tema plaane segada. Läheduses kostis vaid õrnalt ritsikate siristamist ja üksik öökull hõigatas kaugusest, aga tema hõigatus ei jõudnud selleni, kes tegelikult

ohus oli.

Mitte midagi halba aimav naisterahvas märkas harjutusi lõpetades, et tema ühe tossu pael oli lahti tulnud, ja kummardus seda siduma. Tal oli plaan kohe kodu poole tagasi jooksma hakata, et enne magama heitmist poiss-sõbrale head ööd soovida, pesemas käia ja midagi kerget süüa. Mees kasutas naise kummardumist ära ja haaras temast kinni. Näitsiku soojus ja higi lõhn kandusid temani ning panid adrenaliini vohama. Naine niutsatas üllatusest, aga ta ei saanud karjuda, sest tema suule oli kindlalt surutud käsi, mis blokeeris oskuslikult õhu juurdepääsu. Mees on naisel kõrva­klapid peast tirinud ja need koos iPodiga eemale visanud. Need jäid hiljem leidmiseks mõnedele huvitatud väikestele sõrmekestele või asja uurivatele kriminalistidele. Mehel oli ükskõik, sest tema ei heitnud neile enam pilku ja suunas kogu oma tähelepanu

saagile.

Ründaja hoidis kõvasti kätt naise suul ja tiris ta igaks juhuks võssa, tihedalt käidavast teerajast eemale. Mehe füüsiline vorm oli väga hea ja isegi sellel sportlikul naisterahval polnud tema vastu mingisugust võimalust. Ta püüdis rabeleda ja ennast vabaks võidelda, aga tegi sellega vaid iseendale haiget, põhjustades vigastusi, mis annavad lahkajale aimu naise võitlusest elu nimel. Mehel oli kahju, et peab DNA ülekandumise vältimiseks kasutama kummikindaid, sest ta soovinuks naise naha soojust tunda otse enda vastas.

„Tss, rahune kullake,“ ümises tugevam pool ilase häälega, mis ei jätnud mingit kahtlust, et ta enda tegevust nautis.

Selle hääle kuulmine mõistagi ei rahustanud kinnipüütut ja pani naise veelgi intensiivsemalt enda elu eest võitlema. Elu on ainus väärtus sellistel hetkedel, kui kõige muu kaotamine paistab tähtsusetuna. Naine kartis kindlasti, et pervert tahab teda vägistada, aga selle mehe kavatsused olid veel räigemad. Naise tuppe pugemine polnud talle mõttessegi tulnud ja ilmselt ei vaimustanuks selline tegu ka tema vastupandamatut partnerit, ehkki sama hästi võiks vägistamine talle naljagi teha.

Mehele meeldis naise vastupanu ja kirg. Ta ei otsinud lihtsat ülesannet, vaid väljakutset, mis paitaks tema väärastunud hinge. Ta teadis küll, et ei ole kõigi teiste inimeste keskel normaalne, aga see teda ei morjendanud. Tal oli keegi, kes hindab teda just selle tõttu. Naine, kes teda ihales ja imetles, kes vaatas talle alt üles ja täitis tema hinge kõige salajasemad soovid, ka sellised, millest ta ise midagi ei teadnud.

Mees surus naise pikali maha ja vajus talle oma keha­raskusega peale. Kätt hoidis ta endistviisi kindlalt ohvri suul. Ta vaatas kaunitarile otse silma ja nägi seal kõige ehedamat hirmu. See oli nii erutav, et miski tuksatas tema sees veelgi tugevamalt. Tema riist muutus kõvaks, ta teadis, et pärast selle asjaga lõpetamist siin ootas teda mujal autasu.

„Sa oled nii ilus,“ sosistas kinnihoidja naise näo lähedal. Talle meeldis puudutada ainult ilusaid asju, eriti just kenasid naisi.

Naine tundis mehe sooja hingeõhku oma näol ja see pani ta veelgi suurema jõuga rabelema.

„Sa kardad kindlasti, et ma vägistan su nüüd ära, aga pole põhjust. Minu plaanid ei ole sellega kuidagi seotud. Mehed oskavad ka muust mõelda kui seksist.“

Selline avaldus ei rahustanud naist, aga tal polnud niipalju jõudu, et mehe alt välja pääseda. Tema ainus võimalus olnuks see, kui keegi juhtunuks mööda minema ja appi tulema. Kui ta oleks saanud kas või korrakski karjatada, võinuks ehk keegi teda eemalt kuulda ja abi kutsuda.

„Ma tapan su ära, kaunitar, ja kogu maailm näeb sinu ilu, mille ma neile leidmiseks jätan. Ära sina muretse. Sa lähed siit edasi paremasse paika. Seal ootab sind rahu ja keegi ei saa seal sinu ilu kunagi hävitada. Ma päästan su sellest maailmast, kus on nii palju kurja, nii palju koledust.“

Naine hakkas veelgi kõvemini rähklema, kuid mees suurendas survet. Naise käed valutasid kõvasti, ilmselt ei käinud nendest veri enam läbi. Mees naeratas, talle tundus, et on midagi suurt korda saatmas. Tema võim oli nii tohutu, et ta võis ühe inimese eluga teha, mida heaks arvab. Ainult tema otsustas sellel hetkel, kas see naine jääb elama või peab surema. Tema oli praegu jumal, sest kes muu saaks olla nõnda võimas, et võiks otsustada elu ja surma üle.

Järsu liigutusega laskis mees iluduse suu lahti, pani käed talle kaelale ning pigistas seda kindla survega. Uus adrenaliinilaeng läbis ründaja veresooni ja ta peaaegu aimas, kuidas elu nendest läbi voolas, tõeline elu, mitte paigaltammumine või ootus. Naine ei suutnud peale haleda piiksatuse midagi kuuldavale tuua, tema silmad läksid ehmatusest ja survest punni. Mees nägi, kuidas veresooned neis esile kerkisid. Naine siputas meeleheitlikult jalgade ja kätega, püüdes veel viimast jõuvaru kokku koguda, et vastasest jagu saada. Korraks tundis ründaja, et kaotab tasakaalu, ent saavutas kiiresti endise kindluse. Ta tugevdas vihast haaret veelgi ja arvas end kuulvat raksatust, mis naise kaela purustas. Kuigi naise keha oli muutunud lõdvaks ja ta nägi, et enam pole vaja pigistada, ei suutnud ta kohe lõpetada. Naise kael tema peos oli tunnistus sellest, et võim on tema käes, võim, mida keegi endale võtta ei saanud.

Lõpuks istus mees naise surnukeha kõrvale maha ja vaatas igaks juhuks ringi, ega keegi läheduses hiilimas polnud. Siis oleks tulnud ka tunnistaja vaigistamiseks jõudu leida. Naise kallal toimetades polnud ta suutnud enam ümbruskonnale tähelepanu pöörata. Tema rõõmuks polnud kusagil kedagi ja väljas oli ka päris hämar, kuid mitte veel nii pime, et ta poleks oma tööd korralikult imetleda saanud.

Naise keha oli veel soe ja paistis täiesti elusana. Tundus, nagu ta magaks, aga ta ei hinganud enam ning kael oli muljutud ja sinakaks tõmbumas. Nagu ilus nukk, kes ongi siin ilmas vaid selleks, et silmailu pakkuda. Mees silitas naise pehmeid juukseid, mis olid nüüd sassis, ja mõtles samas, kuidas ta teistele leidmiseks jätta. Tema töö ilu sai ainult korra esitleda ja siis on see läinud.

Lihtsalt parki vedelema jätta ta naist ei soovinud, see oleks liiga igav olnud. Pigem pidi see olema metsik ja šokeeriv. Kui inimesed naise hommikul siit leiavad, siis nad alles näevad, milleks ta võimeline on. Ta asus tegutsema. Kaasa oli tal võetud nöör, millega oma saaki üles riputada, samuti nuga sõnumi graveerimiseks, ja isegi piits, mida ta plaanis loominguliselt kasutada. Vajalikud asjad oli talle kaasa pannud partner, kellega oma rõõmu jagamist ta ei läbenud ära oodata. Tuli kiirustada ja siis märkamatult umbes pool kilomeetrit eemal seisva auto juurde jõuda.

Käed olid kummikinnaste all higistama hakanud. Kui ta need kodus ära rebib ja prügikasti viskab, siis nad alles hakkavad tähistama, ootama hommikut, mil kõik teisedki sellest kuulevad. Aga tähistamise asemel tunneksid nad meeleheidet ja ängi, lootusetust ja hirmu, mida ainult tõeline kurjus külvata võib. Hommikul tärkav päikesevalgus toob kõik öised saladused nähtavale, ka kõige paremini varjatud.