Читать книгу Pargimõrvad - Helen Prins - Страница 3

Viimasel ajal oli kogenud uurija siin pargis õige tihti jalutamas käinud. Selleks, et mõtteid tuulutada ning pärast väsitava tööpäeva lõppu üksi olles mõelda ja leida vastuseid küsimustele, mis teda painasid. Hilissuvine aeg on sellisteks jalutuskäikudeks parim. Ei ole liialt külm, aga samas natukene näpistab, kui jakki pole peale visata. Ei ole enam palavust ega lämbet õhku, mis südasuvel higist leemendama paneb. Inimeste eelistused on mõistagi erinevad ja kõigile ei pruugi sellised olud sobida.

Õhtuses hämaruses ei liikunud siin kunagi eriti palju inimesi. Võis juhtuda, et jalutuskäigu ajal ei näinud pargi selles osas ühtegi hingelist. Oli ta ehk töötanud isikuvastaste kuritegude rühmas liiga kaua, et midagi karta? Pealegi oli vähe tõenäoline, et inimtühjas pargis võiks inimest midagi ohustada, ehkki välistada seda ei saanud. Kas selle tõttu peaks alati pelgama, et keegi võiks meid kusagil varitseda? Oli siis igas pimedas nurgas mingi potentsiaalne koll peidus? Kogenud uurija arvates oli võimalike ohtude ettekujuta­mine ja nende kartmine lollus, see oli neurootiliste ja argpükslike inimeste tundemärk. Selliseid asju karta oli sama hea, kui pidevalt surma oodata. Säärastel puhkudel võiski surm sind ootamatult tabada – mõttel on jõud.

Heidutavaks tegi selle koha pargis vaid üks kahe aasta tagune mõrv. Alguses tema küll selle juhtumiga ei tegelenud, kuid üksikasju teadis ilmselt iga endast lugupidav inimene, kes vähegi ajalehti luges või õhtuseid uudiseid kuulas. Sellised uudised loeb inimene oma uudishimuliku loomuse tõttu alati läbi ning taolised teemad tõmbavad massid käima ja arvamust avaldama. Meediaväljaannetele oli see ainult positiivne ja klikkide arv tõusis taevasse. See omakorda tähendas rohkem raha ja tähelepanu, mida iga väljaanne ihales. Suuresti olenes meediaväljaande uudise serveerimise viisist ka see, kuidas juhtum lõppkokkuvõttes inimestele mõjus, kas paanikat külvavalt või hoiatavalt.

Too tüdruk oli kaks aastat tagasi õhtust sörkjooksu tegema läinud. Aeg võis olla seitsme ja kaheksa vahel. Mitte kuigi hiline ja hulljulge selliseks ettevõtmiseks. Liiati peeti seda piirkonda väga turvaliseks. Kuni selle õhtuni. Neiu ei naasnud oma jooksult enam kunagi koju. Vanemad ei teatanud tema kadumisest enne hommikut, sest ta jõudis tihti hilja koju, veetes sageli pärast trenni aega poiss-sõbraga. Enne vanemate teadet politseile olid tüdruku surnukeha pargis märganud varahommikused möödakäijad, kes sellest ärevalt hädaabinumbrile teada andsid. Ilmselgelt surnud ja piinatud naise avastamine võib verest välja lüüa ka inimese, kes on niisuguse olukorraga varasemaltki kokku

puutunud.

Tüdruk oli puu otsa üles poodud. Uurija võis praegugi seda puud eemal silmanurgast näha. Juhtumit ei peetud kunagi enesetapuks ning seda väga lihtsal põhjusel. Esiteks oli naist pekstud mingi piitsataolise esemega nii, et tema riided ja nahk olid peaaegu ribadeks. Teiseks oli tapja maha jätnud sõnumi. Puu sisse oli noaga lõigatud: ESIMENE.

See sõnum tekitas rahvas hetkega paanika ja „graveering“ illustreeris kõikide ajalehtede esikaasi. Pealegi oldi kindlad, et naine oli enne poomist surnuks kägistatud, isegi enne, kui kohtuarst seda kinnitada jõudis. Inimesed on järelduste tegemisega kärmed ja alati nad ei eksigi.

Hilisemal lahangul selguski, et piitsutamine oli toimunud pärast surma, mis oli isegi hea, arvestades, kui palju valu oleks selline tegevus teinud elavale inimesele.

See kõik oleks võinud nüüd olla unustatud ja lõpetatud, paraku tapeti eile juba kolmas neiu. Igal aastal samal kuupäeval. Nagu õhtune ohvririitus, millega tähistatakse ühe aastaringi möödumist. Politsei oli küll valvet väljas tugevdanud, aga mõrtsukas valis alati uue koha, mis tegi tema tabamise raskemaks. Igasse parki valvet tagada ju ei suudeta. Kõige uskumatum oli aga see, et tapja oli kogu aeg politseiga ühenduses. Saatis pidevalt vihjeid ja kirju, kuid keegi polnud suutnud tema isikut välja selgitada. Polnud tekkinud isegi mingisugust aimdust ega kahtlust, kes see närukael olla võiks. Oli ta tõesti nii osav või oli politsei saamatu?

Uurija ei mõelnud päris samamoodi kui ülejäänud inimesed, ta teadis, et keegi ei suuda lõpuni eksimatu olla. Samuti teadis ta, kui palju tema osakonna töötajad selle juurdlusega vaeva on näinud.

Nüüd sokutati see juhtum talle, sest senine vastutav uurija oli töölt lahkunud parematele ja tulusamatele jahimaadele. See pakkus talle huvi nagu kõigile teistelegi. Ta ootas pikisilmi tapja ja tema motiivide väljaselgitamist. Talle ei meeldinud vaid meediakära, mis nii suuremahuliste asjadega alati kaasas käis. Ta eelistas rahulikku töötamist, kus polnud suurt survet kiiresti tulemusi näidata. Enesekriitika pidi uurijal alati säilima, liigne enesekindlus oma töös võis rappa viia. Seetõttu ei kinnitanud ta ka kunagi, et asi saab kiirelt lahendatud.

Kõik tüdrukud olid olnud väga ilusad, üle keskmise kaunid kindlasti. Nendega tulnuks voodisse minna, mitte maha lüüa. Ehk oli see mõni kibestunud kõõmane vanatüdruk, kes oma viha ilusate peale välja valas?

Siiski oli jõutud seisukohale, et tapjaks on pigem mees, kuigi seksuaalset vägivalda ei olnud naiste peal kasutatud. Ent tapetute kallal sooritatud vägivald oli niivõrd jõuline ja brutaalne, et vaid väga väikese tõenäosusega saaks sellega hakkama naisterahvas, kui tal just abilist pole. Kõik tapetud naised olid keskmisest paremas vormis ja oleksid suutnud oma liigikaaslasele suuremat vastupanu osutada, kui tundmatu ründaja oleks naine olnud.

Kõik kolm tüdrukut olid tapetud Tallinna erinevates parkides. Selge oli, et enne mõrtsukas lõpetada ei kavatse, kuni keegi ta tabab ja kuritöödele piiri paneb. Ta tõesti lootis, et tema värske pilk ja nutikus aitavad mõrvad lõpuks lahendada. Piisab ainsast pisikesest veast ja mõrtsukas on neil käes.

Uurija jalutas natuke aega veel ringi ja nägi eemal paari inimest. Nad olid tulnud siia selle puu juurde. Graveeringut sellel enam näha polnud, kuid puu all oli väike mälestuskivi, mille olid siia paigutanud esimese tapetu vanemad. Selle ees olid mõned tuule tõttu liiga vara kustunud küünlad ja lillekimbuke. Eilsel aastapäeval käisid lähedased ilmselt mälestamas. Kurb, et pärast kahte aastat polnud ikka mingisugust lahendust. Seda tuletati meedias pidevalt meelde, kirjutati ängist, mis on vallanud tapetute vanemaid ja teisi lähedasi. Nüüd oli tema kord see lahendus leida. Oma last ei saa vanemad küll iial tagasi, aga nad teaksid siis vähemalt, et süüdlane pole pääsenud puhtalt, et ka tema peab maksma ja kannatama, kui taolised koletised üldse on võimelised tõeliselt kannatama.

Uurija hakkas tagasi kodu poole jalutama ja märkas äkki eemal ühte tumedat kogu. Tema nägu polnud näha, sest kapuuts oli üle pea tõmmatud. Uurijat läbis külmajudin ning halba aimates hakkas ta kogu poole liikuma, kuid tundmatu pööras oma pea teisele poole ja pistis kiiresti jooksma. Uurija lisas samuti kiirust, et mehele järele jõuda. Kehaehituse järgi pidi see mees olema. Uurija ei tahtnud küll ennatlikke järeldusi teha, aga aimas, kes see mees olla võib. Ta jooksis nii kiiresti, kui suutis, ent vahemaa kasvas kiiresti. Enda meelehärmiks kaotas uurija mehe juba mõne aja pärast silmist, sest tema füüsiline vorm polnud kaugeltki nii hea, et edumaad omava jälitatavaga võidu joosta. Mehe jalad olid tema omadest märksa pikemad ja väledamad, keha sitke ja sale. Uurija jätkas tiirutamist veel pool tunnikest, kuid andis siis alla, sest teine oli ammu öhe kadunud.

Enne koju suundumist andis uurija politsei telefonile juhtunust teada. See oli midagi uut. Veel kunagi polnud mõrvar ennast kellelegi näidanud. Kuna see juhtus samal päeval, kui teda asjaga tegelema määrati, siis ehk võis ta kahtlast inimest lihtsalt ise ette kujutada või pistis suvaline võõras jooksma, kui keegi ainiti tema poole liikuma hakkas? Ent uurija oli elanud piisavalt kaua ja saanud küllalt elu­­kogemust, et mitte paljut juhuse kaela ajada. Pigem oli targem juhust üldse mitte usaldada, vaid karta ja oma tulihingeliseks vaenlaseks pidada. Juhuse kaela ajamine võib meid lõpuks õigetest niidiotstest üsna kaugele viia.

Uurija käis duši all ja võttis enne magamaheitmist ühendust oma otsese ülemusega, kes ei pannud kunagi pahaks, kui tähtsa asja tõttu hilisel ajal tülitati. Pigem ajas teda närvi, kui millestki olulisest viimasena kuulis.

„Kas midagi on juhtunud, Lee?“

Lee oli uurija perekonnanimi ja nii teda kõik kutsusidki ning talle see sobis. Tööl polnud keegi tema eesnime kunagi kasutanud ja üldse vist oli seda harjunud ütlema vaid tema ema, kui too veel elus oli.

„Ei teagi, kas see on mainimist väärt, aga käisin täna seal jalutamas, kus kaks aastat tagasi esimene mõrv toimus. See on minu kodule väga lähedal, nagu tead. Nägin endast eemal seismas ühte imelikku kuju, kes oli üleni musta riietatud. Enne, kui sain teda kontrollida, jõudis ta minu eest ära joosta ja pimedusse kaduda. See võis muidugi juhus olla …“

„Aga sa ei usu seda?“ katkestas Valdur teda järsult.

„Tead ju mind küll, olen vahel paranoiline, aga samas mitte alati põhjuseta. Kurat, ma olen enda peale nii vihane, et ta minema pääses ja ma ei saanud tema isikut kontrollida! Tahaksin midagi puruks peksta!“

Lee surus vaba käe rusikasse, et pinget kontrollida.

„Sa pead kainet mõistust säilitama, Lee. Kui see oli tapja, siis on tal kogu tegutsemine hoolikalt läbi mõeldud. Minna lähedale, aga hoida piisavat distantsi. Narrida, aga mitte kätte anda.“

„Ei kahtlegi. Andsin ka patrullidele teada, kuigi suurt kasu sellest pole. Tema välimust ma eriti ei näinud ja riietust pole raske muuta, liiati ei ole üleni tume riietus meie tänavatel mingisugune haruldus. Nägu polnud kapuutsi alt üldse näha ja pealegi oli väljas juba üsna pime.“

„Sul on aasta aega, enne kui …“

Lee ohkas. „Sa ei pea seda mulle meelde tuletama, Valdur. Tean isegi, kui palju mängus on ja kui vähe me siiani teame. Tulen hommikul vara ja vaatan toimikud kriitilise pilguga üle, äkki suudame välja mõelda midagi, mis lahendusele lähemale viiks.“

„Loodame. Head ööd.“

Lee katkestas kõne ja läks voodisse. Mõtetes oli ta juba toimikute ja tapetud tüdrukute juures. Surnud inimesed võivad aidata päästa elusaid, kui me oskame nende jäetud vihjeid õigesti lugeda. Selleks oli vaja natuke aega ja nutikust.