Читать книгу Pargimõrvad - Helen Prins - Страница 5

Lee oli kolinud oma korterisse kaheksa aastat tagasi. Suhted naabritega olid pigem neutraalsed kui vaenulikud, aga mitte ka üleliia sõbralikud. Ta ei otsinud sõpru enda lähedusse ja eelistas palju üksi olla.

Otse tema all asuvas korteris oli kogu aeg elanud Aime, kes kaotas oma pensionärist mehe juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Sestap oli naisel alati palju vaba aega ja ta oli ümbritseva suhtes väga uudishimulik. Teda oli alati häirinud korrus kõrgemal elav politseinik, kes vaatamata pärimistele endast eriti midagi rääkida ei tahtnud. Vanadel inimestel on vaba aeg priilt käes ja selle tõttu tekibki neil tihti komme oma nina teiste asjadesse toppida.

Aime läks eriti põnevile siis, kui kuulis, et Lee hakkab uurima palju kajastust leidnud noorte naiste tapmisi. Ta lootis, et uurijale lähedal olles on temal võimalik teistega võrreldes rohkem teada saada. Nii võttis ta Lee käimised eelnevast suurema luubi alla.

Kui ta kuulis, et Lee oli mõrvarit nende lähedases pargis näinud, tundis ta esiti hirmu. Siis meenus talle, et oli see õhtu näinud Leed ärevil seisundis majja tagasi tulemas. Aime köögiaken asus maja välisuksega samal pool ja ta armastas seal õhtuti pimedas istuda, jälgides inimeste tulekut ja minekut. Et lapsi neil mehega polnud ja sõbrad olid juba üsna eakad või sootuks surnud, siis polnudki vanal naisel palju muuga oma aega sisustada. Kuna Lee oli tavaliselt väga rahulik, siis oli naisel kange kihk tema käest toimunu kohta lähemalt uurida, kuid pidi ikkagi leppima meedia poolt pakutavaga nagu kõik teisedki.

Aime oli maja põliselanikuna ennast ammu sokutanud korteri­ühistu juhatusse. Talle meeldis kõigega kursis olla ja võimalusel endale sobivalt asju suunata. Seda oli ta tihtipeale ära kasutanud ka elanikega suhtlemiseks, sest majaga seoses oli alati vaja midagi arutada. Paljud olid oma korteri välja üürinud ja nendega tekkis alailma probleeme, sest üürnik polnud võõra varaga kunagi nii hoolas nagu vaja. Aime teadis, et Lee oli ise oma korteri omanik, aga ta murdis pidevalt pead selle üle, miks niisuguses vanuses mehel naist ega lapsi pole. Selle välja selgitamise oli ta endale südameasjaks võtnud.

Raadio keskpäevased uudised akna all istudes ära kuulanud, läks vana naine kohustuslikule ringkäigule maja ette. Seal seisis üks pink, kus ta armastas istumas käia. Aeg-ajalt liitusid temaga mõned naabrinaised, kes päevasel ajal samuti kodus olid. Täna oli sinna enne Aimet sattunud Malle, kelle mees hetkel ravi tõttu haiglas

viibis.

„On alles päev. Nigu tahaks sadama hakata, aga ei taha ka õieti,“ ütles Malle tervituse asemel. Tema rääkis alati sadamisest, sest aiamaa vajas kastmist, kuigi oli juba sügis ja seda vihma polnud kellelegi tarvis. Ilmast rääkimine pakkus inimestele ka turvalise tagala, kui muid, häirivamaid teemasid vältida taheti.

„Malle, meil on siin tähtsamaid asju kui vihm. Uurija meie majast püüab ju seda pargimõrvarit! Kujutad ette? See tüüp käis ju meil siin Kadriorus ka luuramas! Sa ju mäletad, et esimene laip leitigi sealt.“

„Häh, püüab, kes püüab, ammu oleks aeg ta kinni võtta. Meiesugused mutid ei pea õnneks tema rünnakut kartma, kuna tuu jahib ainult noori näitseid,“ naeris Malle, aga see ei mõjunud Aimele naljana. Ka Malle lõpetas naermise ja püüdis mõtteid mõrvadest oma peast välja ajada, sest ta ei tahtnud hirmu endale ligi lasta. Tema sisse mahtus üks hirm korraga ja noil päevil oli kõige olulisem see, et vanamees haiglast kosununa veel koju saaks. Üksi jäänud mutte oli nende tänaval liigagi palju.

Aime ei hakanud siiski teist hurjutama ja mõtles, millal Lee koju võiks tulla ja ehk tal õnnestuks temalt midagi põnevat teada saada. Hetkeks kaalus ta sedagi, et annaks meediale salaja märku, kuidas ta oli tol õhtul näinud uurijat närvilisena koju saabumas, aga laitis selle mõtte enda jaoks kiiresti maha. Midagi uut oli vaja teada saada.

„Kuidas siis Matil ka on? Saab varsti koju?“

„Ah, mis ma tean rääkida. Päev korraga, aga loodame, et varsti.“

Need vanaprouad, kelle kaaslased veel elus olid, hoidsid sellest lootusest kõvasti kinni, et armastatud nende kõrval võimalikult kaua oleks. Teadsid nad ju hästi, et harva elab mees naisest kauem. Eriti teravalt andis see tunda nende eas.