Читать книгу Pargimõrvad - Helen Prins - Страница 4

„Lee, kuulsime, et sa ei saanud eile ühte tüüpi pargis kätte. Keskeas on vats väheke suureks läinud? Me teame, mis aitaks.“

Kaks kolleegi irvitasid, kuigi nägid isegi, kui heas vormis ta oma vanuse kohta oli. Trenni oli ta armastanud teha politseikoolis käimisest saati, ent jooksmises oli alati olnud vaid kesk­pärane, sest keskendus rohkem jõutrennile. Vanuse vastu aga ei saa

meist keegi.

„See pole koht naljatamiseks,“ urahtas Lee, püüdes mitte liialt ärrituda. Politseinike naljad võisid olla pilkavad ka siis, kui käsil olid tõsised teemad. Teda ei olnud just lihtne tühisest asjast käima tõmmata.

Kuigi Lee oli oma töös alati hea olnud, siis kaastöötajate seas ei olnud tal kunagi erilist populaarsust. Asi oli vist selles, et ta oli pigem üksik hunt ega armastanud koostööd teha. Ühistest üritusest polnud ta samuti peaaegu kunagi osa võtnud. Ega kellelegi ei meeldi, kui üks teiste seast palju välja paistab. Kõik tahtsid tunnustust ja tähtsamaid asju endale saada.

„Arvad, et see võis tema olla?“ küsis teine nüüd tõsisemalt.

Lee kehitas hooletult õlgu, kuigi tema sisemuses möllas torm.

„Võimatu on midagi arvata enne, kui kindlalt teame. Kui see oli tema, siis on ta kahtlemata valmis riskima. Käegakatsutavalt nii lähedal, aga samas kättesaamatu. Kas pääseb või saadakse kätte? Kui ta nii ettearvamatult tegutseb, siis ei tea kunagi, mida ta järgmiseks võib plaanida.“

„Ülbe.“

„Tagasihoidlikud pole tapjad. Veel vähem sarimõrvarid. Temas on piisavalt ülbust ja viha.“

„Jah. Tuleb tüdrukuid toas kinni hoida, kuni ta kinni nabitakse!“

Lee ohkas ja vaatas paberivirna enda ees. Need vihjed olid täpselt sellised, millest võis välja lugeda paljusid asju ja samas mitte midagi. Selles valguses ei saanudki teistele uurijatele midagi ette heita. Ka tema poleks neid juhtumeid ilmselt praeguseks lahendanud. Kogu see asi oli kurb ja vihastamapanev, kohati lausa

lootusetu.

Ülemus kõndis tõsise näoga oma laua juurde. Ta tõstis aeglaselt pilgu ja vaatas Leele silma, et aimata, kas uurijal oli talle midagi uut rääkida.

Valdur Oos oli karm ja kindla käega juht, aga ta oli piisavalt näidanud, et usaldab oma uurijaid ka üksi tegutsema. Teda ei toodud lihtsalt kusagilt neile ülemuseks, vaid ta oli ise omal ajal samuti alustanud kõige madalamalt kohalt ja pürginud tasapisi ülespoole. Selle tõttu austati teda ehk isegi rohkem, kui mõnda sellist, kes sooja koha pugemise abil välja oli võidelnud. Valdur ei kõhelnud kunagi ka ise käsi mustaks teha ja appi tulla, kui vaja oli. Ta polnud mingi ülekaaluline tüüp, kes soojas kabinetis ainult oma perset soojendaks. Lee tundis ennast hetkel tema ees läbikukkununa.

„Pressikonverentsi tahetakse.“

„Kas seda mitte eile juba ei toimunud?“

„Tuleb välja, et sinu õhtune jalutuskäik on meediasse lekkinud. Lehed pasundavad, et tundmatut on nähtud. Kas sa üldse uudiseid ei loe?“

Selline uudis Leed küll ei rõõmustanud ja ta näitas oma rahulolematust ka välja. Eeluurimise ajal ei tohtinud kunagi avalikkusele kogu teadaolevat informatsiooni ette sööta, eriti vahetult pärast sündmuse toimumist.

„Loen, aga mitte kogu aeg. Nad paisutavad kõik lood endale sobivalt suureks. Kuna ma tema nägu ei näinud ja kellelgi teda kinni püüda ei õnnestunud, siis minu arust pole siin üldse mingit põhjust rääkida. Pigem toob see meile negatiivset tähelepanu, sest ta jooksis lihtsalt minema.“

„Jah, aga see uudis on juba levinud ja suure avaliku huvi tõttu tuleb selgitusi jagada. Pealegi annab tema nägemine mingigi pildi mehe kehaehituse kohta.“

„Kui tema üldse on tapja. Me ei tea seda endiselt. Selline kohtumine pargis oli minugi jaoks ehmatav, liiati ei taha suur osa minust uskuda, et ta minuga just samal ajal sinna sattus. Ma ei käi seal kuigi sageli ja seekord ei jalutanud ma sinna selleks, et tapmiskohta vaadata, vaid tahtsin lihtsalt pead tuulutada. Ta pidi mind spetsiaalselt jälgima ja mulle järgnema.“

Ülemus seiras teda läbi oma suurte prillide tõsise näoga.

„Mis sa ise arvad?“

„Sa tead ju, et ma ei kiirusta järelduste tegemisega.“

„Mingil põhjusel sa teda taga ajasid ja temast politseisse teatasid, kurat võtaks! Ja mingil põhjusel ei tahtnud ta, et sa talle järele jõuaksid …“

Nüüd tundus Valdur ärrituvat. Ilmselt oli nii mõnigi ülemuse tõsiselt ette võtnud ja Lee umbmäärased laused ei mõjunud kuigi rahustavalt.

„Kui keegi sind jälgib ja pistab jooksu, kui hakkad tema poole liikuma, siis hakkad kõiksuguseid asju mõtlema. Igaüks oleks sellest midagi järeldanud, aga avalikkusele poleks ma sellest ilmaski rääkinud.“

Valdur ohkas.

„Ma tean, et lekitaja polnud sina. Tegeleme sellega ja proovime välja uurida, kas keegi meie majast võib lobiseja olla. Seni aga tuleb avalikkusele selgitusi jagada. Ma tahan, et sina läheksid ja räägiksid, tõmba midagi viisakamat endale peale.“

Lee oli hetkeks keeletu. Kunagi varem polnud ta ise uurimise seisust ajakirjanikke teavitama läinud.

„Mina? Oled sa kindel? Kas see pole rohkem prokuröri ülesanne? Ma mõtlen, et kui tapja …“

„Jah. Mul pole valikut. See otsustati tegelikult juba minu eest ära. Sa tead ju, et selle asja prokurör viibib välismaal konverentsil ja ta ei saa enne kahte päeva tagasi tulla.“

Muidugi ta teadis seda. Aga praeguses situatsioonis ei saanud ometi keegi pidada konverentsi juhtumiga tegelemisest olulisemaks.

„Prokurör võiks selgitusi jagada ka läbi veebi või teha seda hiljem. Ma olen ennast liiga vähe juhtumiga kurssi viia jõudnud. Pealegi sa tead, et ma pole mingi esineja. On üldse hea, kui avalikkus teab, kes vastutav uurija on?“

Lee märkas, et tema vastuvaidlemine ainult kasvatab Valduri ärritust, ja ta otsustas hagu tulle enam mitte juurde lisada.

„Nad tahavad nagunii ainult eilse kohta küsida ja ma ei saa ju midagi teha, kui nii otsustati. Sa tead, et ka mina pean vahel käsku täitma. Pealegi on sinu nimi läbi pressi kõigile ammu teada. Saad hakkama.“

Jutuajamine sai selleks korraks läbi. Ülemus ootas, et ta oma kabinetti läheks, sest pressikonverentsi alguseni oli vaid pool

tundi.

Lee polnud juhtumiga õieti veel tutvudagi jõudnud ja ometi pidi ajakirjanike ette astuma. Need šaakalid ootasid mahlakaid detaile eilse õhtu kohta, ent ainus mahlakas detail oli see, et ta ei jaksanud jooksikule piisavalt kiiresti järele joosta. Ta ei saanud endale lubada, et temast jääks saamatu politseiniku mulje.

„Kas see on tõsi, mis räägiti?“

„Teda on lõpuks nähtud?“

„Kes ta on?“

„Milline ta on?“

Küsimusi tuli kiiresti ja palju ning Lee tundis ennast üha lollimalt. Vastas nii vähe, kui sai, ja nii palju, kui pidi. Ülemus oma nägu ei näidanud. Õnneks sellel päeval keegi kolleegidest tema kallal enam ei ilkunud. Närvid olid niigi viimseni pingul.

Tema nimi oli Ottovar Lee. Ta oli vaikselt ja sihikindlalt pürginud sinna, kus ta praegu oli. Teda teati kui omaette hoidvat ja vaikset tüüpi, aga tööl teda usaldati. Lee tegi alati oma töö ära nagu vaja ega pannud sellesse liialt oma emotsioone.

Keskeale lähenenuna ei olnud tal ometi ei naist ega lapsi. Vanemad olid surnud. Ei saa öelda, et naised teda ei tahtnud, aga nad ei saanud talle piisavalt lähedale, et jääda. Lee lihtsalt polnud inimene, kes kogu oma elu teisega jagaks. Kunagi, pärast kooli lõpetamist oli Lee elus keegi väga tähtis, aga pärast tema kaotamist ei suutnud ta enam kellelegi sada protsenti pühenduda. Kui, siis vaid tööle. Talle meeldis panna oma energiat rohkem sellistesse asjadesse, milles ta kindlalt väga hea oli. Seda, et suhetes võis Lee olla täielik katastroof, isegi midagi veel hullemat, teadsid paljud inimesed liigagi hästi.

Rohkem kui kümme aastat olid teda öösiti rõhunud luupainajad. Mitte küll igal öösel, aga siiski piisavalt tihti, et ta ennast väga normaalselt tunda ei saaks. Unenäod hakkasid pihta täiesti tühja koha pealt, neile ei eelnenud mingit tragöödiat või ehmatust.

Pärast esimest korda mõtles Lee, et see oli ühekordne asi. Tundis ennast küll pahasti ja oli hiljem terve päev pahas tujus, aga uskus, et midagi sellist enam ei kordu. Vähemalt mitte samal kujul. Kahjuks pidi ta pettuma. Luupainaja oli tema unenägudes tagasi juba paar nädalat hiljem ja pärast seda veel lugematutel kordadel.

See juhtus tavaliselt nii, et ta nägi mingit tavapärast unenägu, mis võis oma olemuselt olla isegi üsna helge. Siis järsku ilmus tema ja vaatas Leele otsekui silma sisse. Päeval painajale tagasi mõeldes polnud tema välimus enam nii hirmus, aga pani mehe siiski üle kere värisema. Sellel kujul olid pikad halli-mustasegused juuksed. Silmad olid justkui auku vajunud või kaetud halli kaega. Pea hõljus õhus, sest Lee polnud tema keha veel näinud. Või suutis ta vaadata ainult tema nägu, kui too välja ilmus?

Kui Lee ema veel elanuks, oleks ta öelnud: „Ottovar, see on ainult sinu fantaasia vili. Palun joo õhtul klaas sooja piima, siis tuleb parem uni.“

Ema küll veel elas, kui need painajad hakkasid, aga Lee otsustas seda mitte kunagi kellegagi jagada. Kuigi tema vaimset tervist silmas pidades võinuks rääkimine isegi kasulik olla. Pani ta ju endale kunagi isegi psühholoogi juurde aja kirja, pealegi mitmel korral, aga alati oli enne leidnud põhjuse, miks mitte minna. Kas ta oli valetanud sellega endale või teistele? Iseendale vist ei saagi valetada. Pigem kinnitas ta endale, et kõik halb möödub ükskord ja ta saab ise kõigega hakkama, isegi kui see polnud nii.

Kui tal oli pärast jubedat unenägu tööpäev tulekul, jõigi ta tavaliselt hommikul lisaks kohvile klaasitäie piima. See tekitas sees sooja tunde ja meeleolu läks mõneks ajaks natuke paremaks. Oma osa selles võis olla ka mõtetel emast, mis piimaga seoses muidu alati karmi hingega uurijale pähe tikkusid.