Читать книгу Pargimõrvad - Helen Prins - Страница 6

„Mul on vaja tööle minema hakata. Saad ise koju või tellin takso?“

„Saan hakkama. Mul oli väga lõbus, kordame?“

Naine pilgutas Leele silma, tõmbas jaki peale ning tegigi minekut. Leel oli tööle jõudmisega juba päris kiire. Enne auto juurde jalutamist ootas ta, et takso naisega oleks nurga taha kadunud.

Kuigi abielluda ta ei soovinud, külastasid teda aeg-ajalt mõned sõbrannad, kellega lõbusalt aega veeta. Vallalise mehe rõõmud. See tots oli päris kuum ja kindlasti kavatses Lee teda veel näha. Kuni too hakkab sõrmust ootama. Siis tuli kahetsusega teatada, et nad ei saa enam kohtuda. Lee elus oli ruumi paljudele asjadele, aga mitte abielule ja õnnelikule pereelule. Polnud ka ema, kes oleks lapselapsi palavalt oodanud. Perekonna puudumine võis paljudele inimestele kurvana tunduda, aga mitte talle. Lapsi igatsesid nagunii rohkem naised, kelle sees see pesapunumise geen asetses. Lee ei soovinud enda neetud geene kellelegi edasi

pärandada.

Enne majast väljumist vaatas Lee harjumuspäraselt postkasti ja avastas sealt valge ümbriku, millel ühtegi kirja peal polnud. Sõiduki juurde kõndides avas Lee käte värisedes ümbriku, sest aimas, et tegemist pole tavalise kirjaga. Mitte mingi valemiga ei ilmuks lage valge ümbrik tema postkasti niisama.

Seal oli üks valge paber, millele oli arvutil suurte tähtedega kirjutatud:

„LÕPUKS SINA. MA TAHTSIN KOGU AEG, ET SINA SEDA UURIKSID. SA LEIAD MINU, NAGU MINA LEIDSIN SINU. PEATSE KOHTUMISENI.“

Kas Lee oleks pidanud olema ehmatanud, et mõrvar teadis, kus ta elab? Seda polnud kuigi raske välja uurida. Eriti, kui too õhtu jälgis teda sama mees. Tähendab, ta teadis juba siis. Ta võis Leed jälgida nii palju kui soovis ja tema ei pruukinud sellest arugi saada. Me ei suuda kunagi lõpuni aduda kõike, mis meie ümber toimub.