Читать книгу Neli õde - Хелен Раппапорт - Страница 4

Venemaa ajalooga kursis olevad lugejad teavad, et iga autor, kes hakkab tegelema revolutsioonieelse perioodiga, peab kokku puutuma kalendrivahetuse probleemiga: kuni 1918. aasta veebruarini kasutati Venemaal Juliuse kalendrit ning 14. veebruaril hakkas kehtima Gregoriuse kalender, mis oli muus maailmas enamasti juba varem kasutusel. Selguse huvides on kõik Venemaal enne seda kuupäeva toimunud sündmused esitatud vana kalendri järgi, millele Gregoriuse süsteemi järgi tuleks 20. sajandil lisada 13 päeva; kõik sel perioodil Euroopas toimunud ja välispressis või väljaspool Venemaad kirjutatud kirjades kajastuvad sündmused on dateeritud uue kalendri järgi. Seal, kus võiks tekkida segadus, on ära toodud mõlemad kuupäevad või on juurde lisatud vastavalt vkj (vana kalendri järgi) või ukj (uue kalendri järgi).

Venekeelsete sõnade ja vene nimede translitereerimine on ingliskeelse autori jaoks tõeline segaduste, eriarvamuste ja tajutavate vigade miiniväli – sõltuvalt sellest, millist translitereerimissüsteemi eelistada. Mitte ükski süsteem ei ole ainuõigena kivisse raiutud, ehkki autoreid tümitatakse sageli selle eest, et nad on nimesid arvatavalt valesti kirjutanud. Mõned süsteemid on vene keelt mitteoskavale tavalugejale selgelt ebameeldivad, paljud aga on tarbetult pedantsed. Seetõttu olen otsustanud loobuda vene keele pehmendus- ja kõvendusmärkide edasiandmisest ülakomadega, mis tekitab vaid segadust ja aeglustab lugemist. Samuti olen hoidunud isanimedest, kui neid pole vaja ühe isiku eristamiseks teisest.

Kui ma „Nelja õde” kirjutama hakkasin, pidin tegema väga selge otsuse selle kohta, kus ma oma loo lõpetan, sest olin kirjutanud Romanovitest juba ka oma 2008. aastal ilmunud teoses Ekaterinburg: The Last Days of the Romanovs1. Selles raamatus võtsin ette nende perekonna neljateistkümne viimase, Jekaterinburgis Ipatjevi majas veedetud päeva suures plaanis uurimise ning andsin kohtumeditsiiniliselt edasi nende mõrvamise ja nende surnukehadega ümberkäimise kohutavaid üksikasju. Ma ei kavatse loo seda osa siin korrata. Seepärast oli mul raske otsustada, kus täpselt oma jutustus lõpetada, ning ma kannan ise täielikku vastutust selle otsuse eest.

Loodetavasti leiavad ka lugejad, et epiloogis võetakse kõige tähtsamad lahtised otsad kokku.

Lõpuks, mis kõige tähtsam, ma ei kavatse järgnevas jutustuses pühendada sugugi leheküljeruumi neile arvukatele valepretendentidele, kes alates 1920. aastast Berliinis on igaüks püüdnud veenda maailma, nagu oleksid nad üks või teine neist neljast õest, kes otsekui ime läbi Ipatjevi maja veresaunast pääses. See raamat ei ole neile, kes tahaksid rohkem teada suuresti mütologiseeritud Anna Andersonist ehk Franziska Szankowskast, ega paku avaldamise eluõhku ka vandenõuteoreetikutele, kes jätkuvalt väidavad, nagu oleks Anastassia või mõni teine õde ellu jäänud – arvestades põhjalikke ja teaduslikult täpseid analüüse ja DNA-teste, mis on tehtud pärast säilmete leidmist Koptjaki metsast 2007. aastal.

See raamat on tõelistest õdedest Romanovitest.