Читать книгу Neli õde - Хелен Раппапорт - Страница 7

Elas kord neli õde – Victoria, Ella, Irene ja Alix. Nende kodu asus Edela-Saksamaal vähe tuntud suurhertsogiriigis, looklevate munakivisillutisega tänavate ja pimedate metsadega paigas, mille muutsid legendaarseks vendade Grimmide muinasjutud. Omal ajal pidasid paljud neid Hesseni ja Reini dünastia printsesse „kuninganna Victoria lastelaste hulga õiteks”, keda ülistati nende ilu, arukuse ja sarmi pärast.24 Täisikka jõudes said neist teravdatud tähelepanu objektid sel kõige tihedamal rahvusvahelisel laval – Euroopa kuninglikul abieluturul. Hoolimata suure kaasavara või tohutute territooriumide puudumisest tegi iga õde abielludes hea partii. Ent kõige nooremale ja kaunimale neist jagas saatus kõige rikkalikuma osa.

Nelja Hesseni õe ema oli printsess Alice, Suurbritannia kuninganna Victoria teine tütar, ja isa prints Ludwig, Hesseni suurhertsogi pärija. 1862. aasta juulis oli vaid 19-aastane Alice abiellunud Osborne House’is Ludwigiga ning lahkunud Inglismaalt tihedasti looritatuna ja oma hiljuti surnud isa prints Albertit leinavana. Tolle aja dünastiate mõõdupuude kohaselt oli see kuninganna Victoria tütre jaoks tagasihoidlik partii, aga see lisas Euroopa kuninglike sugulusabielude keerukasse võrgustikku järjekordse lõime. Oma pika valitsusaja kestel oli Victoria dirigeerinud kõigi oma üheksa lapse abiellumist ning seganud vanuigi end nii palju nende asjadesse, et tagada kuningliku seisusega sobivad abikaasad ka nende lastele ja isegi lastelastele. Printsess Alice oleks vabalt võinud saavutada midagi enamat, kui ta poleks armunud igavavõitu prints Ludwigisse. Kuninglike valduste mõttes oli Hessen suhteliselt väike, alati rahalistes raskustes ja poliitiliselt jõuetu. „On inglise aadlimehi, kes suudavad anda oma tütrele rikkalikuma kaasavara, kui langeb osaks printsess Alice’ile,” märgiti ühes toonases ajalehes. Hessen-Darmstadt oli „lihtne, pastoraalse ja põllumajandusliku iseloomuga maakoht”, mille õukond oli silmapaistmatu. See oli kena kohake, aga kuni selle ajani oli tema ajalugu olnud üsna tähelepandamatu.25

Odenwaldi tammemetsaga kaetud küngaste vahel asuv pealinn Darmstadt oli väljapaistva Baedekeri turismijuhi meelest „tähtsusetu koht”.26 Ka üks teine tollane reisija nimetas seda „Saksamaa kõige igavamaks linnaks”, kohaks „teel igale poole” – ei midagi enamat.27 Linn oli ehitatud ühetaolise kavandi järgi – pikad, sirged tänavad ning ametlikud majad, milles elasid „heas toitumuses pürjelid ja rahulolevad hausfrau’d” –, Darmbachi jõgi polnud sellest kaugel, ning „üleüldine elu puudumine” andis provintsi pealinnale „sünge tegevusetuse ilme”.28 Vanemas, keskaegses kvartalis võis näha mõnevõrra toimekust ja eripära, aga kui mitte arvestada hertsogilossi, ooperiteatrit ja kivistisi täis tuubitud muuseumi, oli linnakeses vähe sellist, mis oleks lunastanud selle kogu Darmstadti õukonnale omasest jäikusest.

Kui printsess Alice sellesse miljöösse saabus, oli ta olnud üsna nõutu, sest tema kasvatus oli olnud küll sõnakuulmist nõudev, aga tänu tema isale prints Albertile samas ka vabameelne. Isa jaoks oli Alice „perekonna iludus” ja nii võis ta kasvada õnneliku ja lustlikuna.29 Alice’i pulmapäeva varjutas aga täielikult tema isa enneaegne surm ja ema halvav lein. Liialt lühikese lapsepõlve helgeid päevi tumestas peagi valus lahutus oma armastatud õdedest ja vendadest, eriti vend Bertiest – mis kõik süvendas tema teravat kaotustunnet. Printsessi nukrat ilmet ei suutnud miski iial täielikult hajutada.

Tema uus elu Hessenis tõotas tulla silmatorkamatu. Seal visalt püsiv vana kord hoidis arukaid, ettepoole vaatavaid naisi nagu tema pead tõstmast.30 Olulised olid vaid vooruslikkus ja vaikne kodulembus, Alice’i meelest aga olid Hesseni õukonna nahkköites protokollid rusuvad. Juba algusest peale pidi ta tundma pettumust selle pärast, et tal polnud võimalik kasutada oma märkimisväärseid edumeelseid ja intellektuaalseid ande. Florence Nightingale’i imetlejana oleks ta soovinud tegeleda põetamisega ja oli oma oskusi isa surmahaiguse ajal 1861. aastal juba ka näidanud. Kui see polnud võimalik, siis leidus kindlasti muid viise, kuidas ta soovis end oma uues kodus kasulikuks muuta.

Seda silmas pidades võttis ta ette mitmesuguseid filantroopilisi tegevusi, sealhulgas regulaarsed haiglakülastused ja naiste tervise edendamine, aidates kaasa Heidenreichi rasedate naiste kodu rajamisele 1864. aastal. Kui Darmstadt 1866. aastal Preisimaa ja 1870–1871 Prantsusmaa vastu peetud sõdade ajal oma tukastusest üles raputati ja Alice’i mees sõtta läks, keeldus ta kõigist ettepanekutest minna Inglismaale varjule ning tegeles üksi oma laste kasvatamisega. Sellest aga ei piisanud tema võitleva ühiskondliku tunnetuse tarvis; sõdade ajal organiseeris ta ka haigla haavatute põetamiseks ning asutas põetajate väljaõpetamiseks Frauenvereini (naisühenduse). „Elu,” ütles Alice emale 1866. aastal otsustavalt, „on mõeldud töötamiseks, mitte nautlemiseks.”31 Kohusetundest, mis oli valitsenud tema isa elu, oli saanud ka tema juhtmõte.

Alice sünnitas kiiresti üksteise järel seitse last samasuguse stoilisusega, nagu tema ema oli ilmale toonud oma üheksa. Sellega aga sarnasused piirdusid; erinevalt kuninganna Victoriast oli printsess Alice praktiline, käed külge panev ema, kes huvitus laste igapäevase elu igast tahust, kuni selleni välja, et kandis ise hoolt lastetoa arvete eest. Ja nii nagu ka tema vanem õde Vicky – ehkki kuninganna Victorial oli „ületamatu tülgastus selle protsessi vastu” – jäi Alice mitme oma lapse puhul kindlaks soovile neid ise imetada, nii et kuninganna pani lõpuks isegi ühele oma Windsori lehmale tema nime.32 Alice õppis tundma inimese anatoomiat ja lastekasvatamist, selleks et oma võsukesed vältimatutest lapsepõlvehaigustest läbi aidata. Näis, et tema emalikul pühendumusel polnud piire, aga sellegipoolest ei hellitanud ta oma lapsi ära; kuni leerini said nad tema käest vaid ühe šillingi nädalas taskuraha, seejärel kaks korda nii palju. Ta propageeris vähenõudlikkust nagu ka kuninganna Victoria, ehkki Alice’i puhul oli säästlikkus sageli tingitud karmist paratamatusest. Hesseni dünastia polnud kaugeltki jõukas ning Alice pidi sageli tundma „vaesuse pitsitust”.33 Kuid Neues Palais’sse, mis ehitati aastail 1864–1866 tema kaasavara toel, lõi ta sooja ja koduse pesa, mis oli sisustatud Inglismaalt saadetud sitskangaste ja silmatorkamatu mööbliga ning tuubil täis perekonnaportreesid ja – fotosid.

6. juunil 1872. aastal sündinud printsess Alix – pere kuues laps ja tulevane Vene keisrinna – oli ilus, naerusuine, põselohukestega tüdruk, kes armastas mängida. Teda hüüti Päiksekeseks (Sunny) ning vanaema suhtus temasse algusest peale kui kuldsesse lapsesse. Alicky oli „liiga ilus … kõige kenam laps, keda ma iial olen näinud”, arvas kuninganna Victoria ning ta ei püüdnudki oma erapoolikust varjata.34 Ehkki printsess Alice võttis oma laste kasvatamisest palju rohkem osa kui paljud teised kuninglikust soost emad, neelasid tema mitmesugused sotsiaalsed ja heategevuslikud ettevõtmised rohkesti aega ning seetõttu korraldas tema laste igapäevast elu inglannast ülemlapsehoidja proua Orchard.

Lihtsalt möbleeritud Darmstadti lastetoas valitsesid viktoriaanlikud väärtused: kohusetunne, headus, tagasihoidlikkus, puhtus ja kainus, millega kaasnes ohtras koguses lihtsat toitu, värsket õhku (olgu ilm milline tahes), pikki jalutuskäike ja ponisõite. Kui Alice’il aega oli, jalutas ta koos lastega, rääkis nendega, õpetas neid maalima, riietas nende nukkusid ning laulis ja mängis nendega klaverit – isegi siis, kui, nagu ta naerdes kurtis, väikesed näpud „klahvidel tema sõrmede alla pugesid, et teha muusikat nagu suured inimesed”.35 Ta õpetas oma tütreid ise hakkama saama ega uskunud nende hellitamisse; laste mänguasjad olid silmapaistmatud ning toodud Osborne’ist ja Windsorist. Hesseni tüdrukute jõudeolekuhetki täitis alati miski, mida nende ema pidas kasulikuks – koogitegemine, kudumine, mõni muu näpu- või käsitöö. Nad tegid ise oma voodid üles, koristasid oma tube ning muidugi olid nende elus korrapärane ja kohustuslik kirjade kirjutamine Liebe Grossmama’le ning iga-aastased külaskäigud Balmorali, Windsorisse või Osborne’i. Teised, kokkuhoidlikumad perepuhkused mere ääres – eesli seljas ratsutamise, paadisõitude, krevettide korjamise ja liivalosside ehitamisega – veedeti Belgias Põhjamere lagedal, tuulisel rannikul Blankenberges või Schloss Kranichsteinis, 17. sajandil ehitatud jahilossis Odenwaldi äärel.

Mis puutub laste usulisse ja kõlbelisse kasvatusse, võttis printsess Alice sellest väga vahetult osa ning sisendas neisse ülevaid ideaale, kusjuures tema suurim soov oli, et „nad ei võtaks oma kodust eluvõitlusse kaasa mitte midagi muud kui mälestused armastusest ja õnnest”.36 Eluvõitluse hulka kuulus vaeste ja haigete kannatustele kaasa tundma õppimine, igal laupäeval ja jõulude ajal sületäie lilledega haiglate külastamine. Kuid Alice’i enda elus oli üha rohkem kroonilist valu – peavalud, reumatism ja närvivalud –, aga ka lihtsalt kõikematvat kurnatust, mida temas tekitas nii paljudele väärt ettevõtmistele pühendumine. Perekonna viimane laps, May (Marie), sündis Alixist kaks aastat hiljem, 1874, aga selleks ajaks oli Darmstadti õnnelik lapsepõlveidüll lõppenud.

Süngus oli pöördumatult laskunud nende pere kohale 1872. aastal, kui Alice’i teisel pojal Frittiel (Friedrichil) olid kaheaastaselt avaldunud esimesed eksimatud hemofiilia sümptomid; sama haigus vaevas ka tema ristiisa, kuninganna Victoria neljandat poega Leopoldi. Vaevalt aasta aega hiljem, 1873. aasta mais, oli see terane ja seltsiv poisike, keda Alice oli igati poputanud, kuue meetri kõrguselt aknast alla kukkunud ja sisemisse verejooksu surnud. Pärast seda hakkas Alice’i kõikehaarav morbiidsus – omamoodi douleur, mis nii hästi tema lesest ema olekuga kokku sobis – tähendama seda, et järelejäänud laste elu lahutamatuks osaks said leinaline surnute meenutamine ning katsumustest ja vaevadest, mitte elu rõõmsatest asjadest mõtlemine. „Oh et me kõik järgneksime talle nii rahulikult, nii vähese heitluse ja valuga ja jätaksime endast maha nii suure armastuse ja helguse pildi,” ütles Alice oma emale pärast Frittie surma.37

Kenast poistepaarist ühe kaotus jättis nelja-aastase vahemiku ainsa järelejäänud poja Ernie (Ernst Ludwigi) – keda venna surm alatiseks kummitama jäi – ja tema vanuselt järgmise õe Alixi vahele.38 Nüüd, kus kolm vanemat õde kasvasid suureks ja paratamatult end temast distantseerisid, lähenes Alix instinktiivselt oma nooremale õele Mayle ja neist said pühendunud mängukaaslased. Aegamööda leidis ka printsess Alice oma „kahest tirtsukesest” tröösti. Nad olid nii „armsad, kallid, rõõmsad ja kenad. Ma ei tea, kumb neist on kallim,” ütles ta kuninganna Victoriale, „nad on nii kütkestavad.”39 Alixist ja Mayst oli tõepoolest tröösti, aga Frittie surmaga oli valgus Alice’i silmist kustunud ja tema tervis läks järjest kehvemaks. Ajal, mil tema ja ta mees teineteisest kurvastavalt võõrdusid, tõmbus Alice pideva melanhoolia ja füüsilise kurnatuse seisundisse. „Minust ei ole peaaegu millekski kasu,” ütles ta oma emale. „Ma elan oma sohval ega kohtu kellegagi.”40 Prints Ludwigi tõus Hesseni troonile 1877. aastal ja Alice’i suurhertsoginnaks saamine tõi vaid meeleheidet tema õlgadele pandud lisakohustuste pärast: „Minult nõutakse liiga palju,” kurtis ta emale, „ja ma pean tulema toime nii paljude asjadega. Seda on rohkem, kui mu jõud pikemas perspektiivis suudab kanda.”41 Vaid Alice’i usk ja pühendumus oma kallitele lastele hoidsid teda ülal, ent tema fatalistliku alistumise ilme heitis oma varju ka tema kergesti mõjutatava tütre Alixi üle.

1878. aasta novembris tabas Hesseni lapsi difteeriaepideemia; haigestusid esmalt Victoria, siis Alix ja nende järel kõik peale Ella, ning siis ka nende isa. Alice põetas igaüht neist järgemööda vankumatu pühendumisega, aga ka kõigi oma põetamisoskustega ei suutnud ta päästa väikest Mayd, kes suri 16. novembril. Kui Alice nägi May väikest kirstu matusele viidavat, oli ta juba täiesti kokku varisenud. Järgmised kaks nädalat püüdis ta hoida May surma teiste laste eest saladuses, kuid lohutavast suudlusest Erniele selle uudise teatavakstegemisel võis piisata Alice’i enda nakatumiseks. Just siis, kui tema lapsed paranemas olid, andis Alice haigusele alla ning suri 14. detsembril 35aastasena, saavutades oma igatsetud Wiedersehni42 kalli Frittiega.

Trauma, mille kuueaastasele Alixile tekitas nii ema kui ka armsa mängukaaslase May äraviimise nägemine vaid mõnepäevase vahega, oli kohutav. Temalt võeti ka kõik ta lapsepõlve mälestusasjad – mänguasjad, raamatud ja mängud hävitati, et kusagile nakkusohtu ei jääks. Ernie oli talle vanuse poolest kõige lähemal, aga nüüd oli ta troonipärijana eraldi õpetajate käe all ning Alix tundis oma isolatsiooni teravalt. Vanim õde Victoria meenutas vanaemale õnnelikumaid aegu: „Mõnikord näib, nagu olnuks see alles eile, kui me koos Mayga mamma toas pärast õhtusööki hullasime – ja nüüd oleme suured tüdrukud ja isegi Alix on tõsine ja mõistlik ning maja on sageli väga vaikne.”43

Vanamamma – usaldusväärse ja julgustava olekuga proua Orchard, keda Alix hüüdis Orchieks – ja tema guvernant Madgie (preili Jackson) olid need, kes täitsid ema surmast jäänud kohutava tühimiku, kuid väikese tüdruku mahajäetustunne oli väga suur. Tema päikseline meelsus hakkas andma maad üha kasvavale tusasusele ja sissepoole vaatamisele, rajades aluse umbusklikkusele võõraste suhtes, mis aastate jooksul üha süvenes. Kuninganna Victoria tahtis väga olla asendusema, sest Alix oli alati olnud üks tema lemmiklapselapsi. Alixi, tema õdede ja venna iga-aastased külaskäigud Inglismaale, eriti sügisel Balmorali, olid lohutanud Victoriat tema üksildases lesepõlves ning säärane korrapärane ligiolek andis talle võimaluse jälgida Alixi haridusteed, ja Alixi õpetajad saatsid Hessenist Victoriale igal kuul aruandeid tüdruku edusammude kohta. Näis, et Alix ise on rahul „väga armastava, kohusetundliku ja tänuliku lapse” rolli mängimisega, nagu ta ise kuningannale saadetud kirjadele nii sageli alla kirjutas, ega unustanud iial ühtegi sünnipäeva ega aastapäeva, vaid saatis arvukaid kingitusi omaenda võrratu tikkimis- ja muu käsitöö hulgast.44 Pärast ema surma sai Inglismaast Alixile teine kodu.

*

Printsess Alice’il olid olnud väga selged arvamused oma tütarde tuleviku osas; ta ei tahtnud õpetada neid pelgalt abielunaisteks. „Elul on mõte ka ilma abielus olemata,” ütles ta kord oma emale, ning abiellumine vaid abiellumise pärast oli tema arvates „üks suurimaid vigu, mida üks naine võib teha”.45 Teismeikka sirgudes oli siiski parim, millele ilus, kuid vaene Hesseni printsess Alix võis loota, selleks et pääseda Darmstadti kolkluse üheülbalisest tüütusest, abiellumine mõne väiksemat sorti Euroopa printsivõsuga. Kõik muutus aga siis, kui oma esimesel külaskäigul Venemaale 1884. aastal (oma õe Ella abiellumisel suurvürst Sergei Aleksandrovitšiga) oli Alix kohe hakanud meeldima Vene troonipärijale Nikolai Aleksandrovitšile, kellega teda ühendas mitu sugulusliini. Nikolai oli kuueteistkümneaastane ja Alix vaid kaksteist, aga pärast seda ei saanud Nicky, nagu Alix teda alati kutsus, tüdrukut enam peast välja. Viis aastat hiljem, kui suurhertsog Ludwig võttis Alixi kaasa kuuenädalasele visiidile Venemaale, oli Nicky sama kangekaelselt kindel, et peab ta endale naiseks võitma. Ujedast koolitüdrukust oli saanud sale, ebamaiselt kaunis noor naine, ning Nicky oli kõrvuni armunud. Aga nüüd – 1889. aastal – oli Alix enne Venemaale tulemist luterlikus kirikus leeritatud ning ta tegi Nickyle selgeks, et hoolimata tema sügavatest tunnetest noormehe vastu, oli abielu välistatud. Voorus võidutses. Ta ei võinud ega tahtnud muuta oma usku, kuid ta nõustus Nikolaile salaja, Ella vahendusel kirjutama.

Kuningliku abiellumise väljavaated olid tollal karmid tüdrukute suhtes, kes ei haaranud kinni oma suurepärasest võimalusest kohe, kui see tekkis; nagu märgiti ühes toonases ajalehes: „Kuninglikes ringkondades ei ole armastus epideemiana nakkav kiindumus.”46 Näis, et Alixi paindumatus võtab temalt selle, mida nii paljud tema kuninglikud eakaaslased ihaldasid – abielu, mis pole rajatud otstarbekusele, vaid armastusele. Meeltheitvale Nickyle näis, et nende vahel valitseb ületamatu kuristik, ning ta lubas end ajutiselt teistest kenadest nägudest võluda. Alix polnud oma kodus enam tähtsusetu tegelane – ta oli väga väikeses Hesseni tiigis suur kala. Tema lesest isa, keda Alix jumaldas, sõltus üha rohkem temast kui ainsast veel vallalisest tütrest, lastes tal Hesseni õukonnas mitmesuguseid ametlikke kohustusi täita. Alixist sai isa alaline kaaslane; selle vähese aja, mida ta ei veetnud isa seltsis, pühendas Alix õppimisele, maalimisele ja joonistamisele, omaenda tagasihoidlike kleitide õmblemisele ja parandamisele, klaverimängimisele (mida ta väga hästi oskas) ja palju ka vaiksele usulisele mõtisklemisele. Niisiis, kui Ludwig 1892. aasta märtsis äkitselt kokku kukkus ja vaid 54-aastasena suri, oli „vaese Alicky lein kohutav”, nagu Orchie kuninganna Victoriale usalduslikult teada andis. Mis veel hullem, see oli „vaikiv lein, mille ta sulges endasse” nagu ka enamiku muid asju.47 Alixi murelik vanaema surus orvuks jäänud tütretütre oma rinnale ja tõotas, et „kuni mina elan, on Alicky kuni meheleminekuni mulle rohkem oma laps kui iial varem”.48 Sügavas leinas Alix läks vanaema juurde Balmorali, et veeta mitu nädalat vaikses, naiselikus kaasatundmises. Selleks ajaks aga olid ajakirjandusel, mis kuninglikust leinast vähe hoolis, käsil hoopis uued teemad.

Printsess Alix oli kahekümneaastane ja abieluks igati küps, ning nüüd hakkasid liikuma kuulujutud tema ja noore prints George’i, Walesi printsi Bertie poja võimaliku kosjakauba kohta. Kolm aastat tagasi oli nooruke Alix üllatava otsusekindlusega tarmukalt vastu seisnud kuninganna katsele naita ta Bertie pärija Eddyga, Clarence’i hertsogiga. Victoria oli olnud ülimalt nördinud, et Alix, kes oli tollal juba armunud Nickysse, loobub võimalusest saada tulevaseks Ühendkuningriigi kuningannaks. Hesseni valitseja neljast tütrest viimasena, kes pidi mehele saama, polnud Alixi väljavaated sugugi kõige paremad. Olgu pealegi, ehk õnnestub veenda teda abielluma hoopis George’iga, arvas kuninganna, eriti kui õnnetu Eddy oli pidanud 1892. aasta jaanuaris kopsupõletikule alla vanduma. Seegi ei läinud läbi; Alix oli kaljukindel, ja kui George pidi lõpuks leppima Eddy lohutamatu kihlatu, Tecki printsessi Maryga, sai peagi teatavaks ka see, kellele kuulub Alixi süda. Tal polnud silmi kellelegi muule kui Vene tsareevitšile. Kuninganna murelikkus säärase abielu võimaluse suhtes oli suur. Ta oli suhtunud Venemaasse alates Krimmi sõjast ülima umbusuga, pidades Suurbritannia endist vastast „võltsiks” ja „ebasõbralikuks” ning suurt osa selle elanikkonnast „pooleldi idamaiseks”. Venemaa oli „korrumpeerunud riik, kus ei saa kedagi usaldada”.49 Otsekohe saatis ta manitsevaid kirju Alixi vanimale õele Victoriale, nõudes, et tema ja Ernie sekkuksid ja ära hoiaksid, „et [nende] noorem õde ei abielluks keisri pojaga – [see] poleks iial õige vastus ega tooks kaasa mingit õnne … Vene riik on nii halb, nii mäda, et iga hetk võib juhtuda midagi hirmsat.”50

Venemaal tegutses Alixi teine õde Ella samal ajal vaikselt selle nimel, et kuninganna plaan sellise abielu ärahoidmiseks nurjuks. Ella oli armastusest haiget Nikolaid vahetult näinud ning hoolimata asjaolust, et noormehe isa Aleksander III ja tema naine olid tollal samuti selle partii vastu, andis Ella sellele oma täie toetuse. Keset kõiki neid kulissidetaguseid arutelusid tema tuleviku üle jäi Alix ise kiviselt vaikivaks, lukustatuks oma isiklikku lubadusse, mille ta andis oma isale enne tolle surma, nimelt et ta ei vaheta kunagi usku. Alates Ludwigi surmast oli Alix üha enam pühendunud Erniele, kelle heaks ta täitis Hesseni õukonnas nüüd samasugust rolli nagu isa ajal. Läbitungimatu, väärika froideur’i51 taga, mis temast välja paistis, oli Alix uhke kõrgete mõõdupuude üle, mille ta oli iseendale kehtestanud, uhke oma südamepuhtuse ja mõtlemise iseseisvuse ja kõlbelise vooruslikkuse üle. „Muidugi olen ma mõnikord lõbus ja võin vahel olla vist ka meeldiv,” tunnistas ta ühele külalisele Rumeeniast, „aga üldiselt olen ma üsna mõtisklev, tõsine olend, kes vaatab igasuguse vee sügavusse, olgu see selge või tume.”52 Kuid säärasel õilsusel ja vooruslikkusel oli ka üks saatuslik puudus: Alix ei olnud õppinud, et „vooruslikkus peab olema armastusväärne”.53 Ta võttis iseennast ja elu kaugelt liiga tõsiselt. Eelolevatel aastatel jätkus talle rohkem kui piisavalt tumedat vett, millega toime tulla.

*

1894. aastal tõi järjekordne pulmapidu Alixi ja Nicky jälle kokku. Alixi vend Ernie leidis endale viimaks sobiliku pruudi oma nõo Victoria Melita

(kuninganna Victoria teise poja prints Alfredi tütre) isikus ning aprillikuus kogunes kogu Euroopa kuninglik suurpere pidustuseks Coburgi. Siin, pärast Nicky härdaid ja pisarsilmil veenmisi, millele lisandusid nüüd juba õigeusku pöördunud Ella julgustused, andis Alix viimaks järele. Ehk oli selleks veel üks põhjus: Alix teadis, et Ernie abiellumisega sai tema esipositsioon Hesseni õukonnas otsa. „Elu hakkab minu jaoks tõesti hoopis teistsugune olema, kuna pean tundma ennast de trop54,” ütles ta kuningannale.55 Järgnenud kuudel sai selgeks, et Alixile ei meeldinud oma uue õemehe, suurhertsoginna kõrval teist viiulit mängida ning et Nickyga abiellumine oli enam kui teretulnud väljapääs olukorrast. Kui mitte muud, siis oli Alix lubanud endale õnne. Ta lükkas oma mõtteis tagaplaanile „kõik need jubedad asjad, mida räägitakse nõbude abiellumise kohta” (tema ja Nikolai olid teise ja kolmanda astme nõod), ning keeldus muretsemast „selle nii hirmutava haiguse pärast, mis oli olnud vaesel Frittiel”. „Kellega veel üldse oleks abielluda?” küsis ta ühelt sõbralt; vähemalt oli tal kõvasti õnne olnud, et abielluda armastuse pärast.56

Armastus võitis enese poolele ka Alixi diktaatorliku olekuga vanaema Victoria. Kuninganna heitis kiiresti kõrvale pettumuse ja oma lapseks peetud tütretütre kaotamise – kahtlemata meeles pidades, et ka tema ise oli 1840. aastal abiellunud armastuse pärast. Ta pagendas oma mõtete tagasoppi instinktiivsed hirmud oma lapselapse pärast sellel „väga ebakindlal troonil” – ning sellega kaasnevad poliitiliste rahutuste ja atentaatide ohud – ning keskendus ülesandele, mida oli tarvis täita.57 Tema armastatud Alicky peab valmistuma oma tulevase raske avaliku rolli tarvis ning Victoria andis otsekohe korralduse, et ta tuleks mõneks ajaks Inglismaale tema juurde puhkama. Ja nii möödus suvi: vaikselt õmmeldes, lugedes, klaverit mängides ning vanamammaga sõitudel käies. Ühtlasi hakkas Alix saama vene keele tunde Ella lectrice’ilt58 Jekaterina Schneiderilt, kes spetsiaalselt selle jaoks Venemaalt kohale saadeti, ning ta alustas tõsiseid nõupidamisi Riponi piiskopi doktor Boyd Carpenteriga selle üle, kuidas kooskõlastada oma pöördumine luteri usust vene õigeusku.

Alix polnud siiski kaugeltki terve, vaid kannatas juba puusanärvivalude all, mis hiljem teda kogu elu vaevasid. Vanaemale ja mõnedele teistele sugulastele valmistas see mõneti muret. „Alix on jälle lombakas ega saa üldse kõndida, isegi kirikusse tuli teda sõidutada,” kirjutas Saksi-Coburgi hertsoginna külaskäigu ajal oma tütrele. „Milline kahetsusväärne tervis tal küll on!”5960 Juba olid liikvele läinud kuulujutud, et Alix on pärinud oma ema haiglase füüsise ja närvikava – tõsiasi, mida ei tohtinud levitada piiri taha, sest Venemaa tulevase troonipärija naine pidi eelkõige olema tervete laste sünnitamiseks piisavalt tugev. Lisaks sellele oli tal kõrvapõletik (otiit), sagedased peavalud, mis kasvasid üle migreeniks, ja kehv vereringe. Kuid tõeline probleem oli just puusanärvivalu – sageli nii tugev, et tal oli võimatu jalutada, ratsutada või tennist mängida. Alix kurtis harva oma „armetute jalgade” üle, aga sageli sundisid need teda veetma pikki tunde sohval lebades või poollamades.61 Euroopa press oli tema tervisemuredest juba haisu ninna saanud ning kuuldused levisid – ja olid juba mõnda aega levinud –, nii et 1894. aasta suvel tuli lausa ametlikult teada anda, et jutud printsessi halvast tervisest on „täiesti alusetud”.62

Ent kuninganna Victoria ei jätnud midagi juhuse hooleks. Ta oli oma tervise suhtes alati valvas olnud ja uskus väga igal võimalusel voodis puhkamisse. Victoria kahetses, et Alixil polnud varem kästud pidada „ranget elurežiimi ja dieeti” (Hesseni perekonnaarsti, selle „rumala mehe” süü) ning et ta polnud saanud tütretütart eelmisel sügisel viia puhkusekuurile Balmorali, „kus on maailma parim õhk” – Alix oli varem leidnud, et Šotimaa on tsipa liigagi „virgutav”.63 Kuningannal polnud kahtlustki, et kõik noore printsessi Nickyga kihlumise pinged ja surved olid „tema närvid väga proovile pannud”; sestap, kui Alix 22. mail Darmstadtist kohale jõudis, saadeti ta Harrogate’i veeprotseduuridele.

Alixi varjunimi „paruness Starkenburg” ei mõjunud aga eriti veenvalt ning varsti pääsesid jutud jälle valla, valades veelgi õli tulle ajakirjanduse spekulatsioonidele. „Printsess Alix ei oleks matnud ennast Londoni hooaja tipphetkel Yorkshire’i vesiravikuurorti, kui tema tervis oleks suurepärane,” märgiti Westminster Budgetis:

Õukonna rutakus vaidlustada teateid tema õrnast tervisest tuleneb kahtle mata kartusest, et see võib tuua kaasa tema kihluse katkemise. See on sine qua non,64 et Venemaa troonipärija naine peab olema läbinisti terve keha ehitusega ning Romanovite perekonna reeglid keelavad kindlalt troonipärija abiellumise inimesega, kelle tervis ei ole hea.65

Hoolimata ajakirjanduse tähelepanust oli Alixi neljanädalane viibimine Harrogate’is koos oma õuedaami Gretchen von Fabricega õnnelik. Ta võttis High Harrogate’is, moekas linnaservas asuva ruumika, terrassidega villa Prospect Place’i kodusest mugavusest maksimumi. Kuid igal hommikul pidi ta läbima teda jälgivate ja luuravate pilkude kadalipu – mõned tegid seda isegi teatribinokliga – , kui ta läks kümblustoolis või tõllas künkanõlvast alla Victoria kümblusmajja, et võtta väävli- või turbavanne, kuhu lisati klaasiga halvalõhnalist väävlivett. Igal pärastlõunal tuli ta sealt jälle välja, et minna spetsiaalse Coventry jalgrattatooliga (kümblustooli ja jalgratta ristand) ekskursioonidele imetlema kohalikke kauneid paiku ja veelgi turgutama end virgutava Yorkshire’i õhuga. Diskreetse vahemaaga järgnes talle jalgrattal sõitev detektiiv.66 Peagi aga pidi Alix kasutusele võtma vältimistaktika, nagu ta Nickyle selgitas: „Nad seisavad hulgakesi koos, et näha mind välja sõitmas, ja ehkki ma sisenen nüüd tagaaia kaudu, valvavad nad ust ja voolavad siis kokku, et mind näha … kui ma lähen poekesse lilli ostma, seisavad tüdrukud akna juures ja vahivad.”67 Tema halvava piinlikkustunde muutis kahekordselt suureks asjaolu, et ta liikus kümblustooliga ning tundis end kaitsetuna. Enamiku tema sealviibimise ajast kallas vihma ja selle lõpuks oli tema jalavalu vähe järele andnud, aga sellegipoolest jäi Alix igal ajal rõõmsaks ja viisakaks nii saatjate kui ka kohalike inimeste vastu, kellega ta kohtus ja kellele kõigile ta jäi meelde kui „sõbralik ja pretensioonitu, sugugi mitte jäik ega ametlik”.68

Peagi pärast Prospect Place’i saabumist avastas Alix oma heameeleks, et tema majaperenaine proua Allen oli äsja ilmale toonud kaksikud, poisi ja tüdruku. Tema arvates oli see õnnelik enne ja ta palus, et võiks maimukesi näha. Alix käitus selles majapidamises erakordselt mitteametlikult, nõudes, et teda koheldaks nagu tavalist inimest, ning „kepsles majas ringi ja laulis nagu üks õnnelik inglise tüdruk, kes on äsja koolist koju tulnud”:

hüppab äkki magamistuppa ja ehmatab teenijat, aidates tal voodit üles teha; siis üllatab proua Allenit, koputades köögiuksele kenasti „Võin ma sisse tulla?”, kiigutab õnnekaksikuid või seisab seljaga kamina poole nagu yorkshire’lane, lobisedes samal ajal toiduvalmistamisest või pidades pikki arutelusid paruness Fabricega selle üle, milline on parim viis laste rõivas tamiseks ja õpetamiseks.69

Allenite soovil nõustus Alix olema kaksikute ristiema nende ristsetel, mis toimusid Harrogate’i St. Peteri kirikus 13. juunil ja kus lastele pandi nimeks

Nicholas Charles Bernard Hesse ja Alix Beatrice Emma. Pärast seda tegi Alix lastele rikkalikud kingitused – kuldehted ning fotod endast ja oma peigmehest –, et kui lapsed suureks kasvavad, siis nad näeksid, kelle järgi nad nime said.70 See oli õnnelik vahepala, täis lootusi tema enda tulevasele elule abielunaisena, ümbritsetuna lastest, keda ta igatses; aeg, mil printsess Alix oli loomulikult tema ise – avatud, armastav ja helde nende vastu, kes talle tema enda privaatses, koduses maailmas korda läksid.

Juuni keskel saabus Inglismaale Alixi juurde Nicky – vaimustatud, et ta lõpuks ometi võis „emmata oma saatusest määratut, kes näis mulle kaunim ja kallim kui kunagi varem”, nagu ta ütles oma emale.71 Kolm idüllilist päeva Thamesi jõe ääres Waltonis, külalistena Alixi õe Victoria ja tema abikaasa Battenbergi Ludwigi juures, veetis paarike koos jalutades, istus kastanipuu varjus vaibal, kus Nikolai luges ette ning Alix istus õmmeldes; või käis ringi sõitmas ja seda lõpuks ka ilma saatjata. Siis läksid nad kuninganna juurde Windsorisse ning sõitsid koos temaga edasi Osborne’i, ja sel ajal jõudis Venemaalt pärale ka Nikolai isiklik kaplan isa Janõšev, et jagada Alixile õpetust õigeusu alal. Tal tuli sellega kõvasti vaeva näha: Alix oli põhjalik ja küsimusi esitav õpilane. Tema evangeelne kasvatus oli õpetanud teda suhtuma dogmadesse vastumeelsusega ning ta keeldus raudselt tegemast ametlikku avaldust, millega ta oleks luterlusest kui ketserlikust õpetusest lahti öelnud. Vaja oli leida kompromiss.

Pulmad olid kavandatud 1895. aasta kevadeks ning Alix eeldas, et tal on kodus Hessenis mitu kuud aega selleks vaikselt valmistuda, kuid plaanidesse tõi otsustava muutuse Venemaalt saabunud uudis, et Aleksander III on ohtlikult haigestunud ega pruugi enam kaua elada. Nüüd Nikolai abiellumisega leppinud tsaar soovis enne oma surma Alixit näha ning too lahkus suure rutuga Hessenist ja sõitis pika maa rongiga Krimmi Sevastoopolisse, saatjaks ustav sõber Gretchen. Kui ta oli jõudnud Nicky juurde Romanovite paleesse Livadias, kihlati nad sureva tsaari ees ametlikult. Aleksander suri 20. oktoobril72, järgmisel päeval pärast seda, kui Alix oli ametlikult vene õigeusu kiriku liikmeks võetud. Kuna Nikolai oli nüüd tsaar, ei saanud abiellumisega enam pikalt viivitada. Aga see ei toimunud nii, nagu noorpaar ise oleks soovinud, eraviisiliselt Livadias.73 Vene suurvürstid ei olnud sellega nõus; õukonna protokoll nõudis ametlikku tseremooniat pealinnas. Ja nii abiellusid Nikolai ja Aleksandra krõbedalt külmas Peterburis 14. novembril, kolm nädalat pärast lahkunud tsaari kurnavat ja piinavalt pikalevenivat õukondlikku leinamist, sadade kutsutud külaliste ees Talvepalees.

Sel päeval poleks Alix saanud välja näha veel kaunim ja säravam – pikka kasvu ja raidkujutaoline oma hõbevalges brokaatkleidis hermeliininahkadega ääristatud slepi ja kuldsest kangast keiserliku mantliga õlgadel. Tema armastusväärset figuuri täiendasid selged sinised silmad ning lainelisi punakaskuldseid juukseid ehtis teemantinkrustatsioonidega pulmakroon. Briti saadikule lord Carringtonile jättis vaatepilt sügava mulje: „Ta näis olevat täiuslikult kõike seda, millisena võinuks kujutleda altarile minevat Venemaa keisrinnat,” teavitas ta kuninganna Victoriat.74 Teised tunnistajad panid tähele printsessi aukartust äratavat kasvu oma lühema ja üsna hapra olemisega abikaasa kõrval; igast küljest näis ta olevat füüsiliselt tugev naine, „palju kõrgemal tavalisest hertsogiriigi printsesside tasemest”.75

Siiski oli keiserliku pruudi vaoshoitud ilmes ja tihkelt kokkusurutud suus midagi, mis rääkis millestki muust – tugevast, otsusekindlast isiksusest, kes võitleb oma loomupärase, kuid jõulise vastumeelsusega avalikuks vaatamisobjektiks olemise vastu pärast seda, kui ta oli võinud nii pikka aega nautida Hesseni õukonna kodust privaatsust. Alix pidas selle katsumuse vastu, aga sarnaselt oma vanaema Victoriaga enne teda läks ta varakult peavaluga voodisse. Teiste jaoks, nagu näiteks printsess Radziwiłłile, oli see „üks kurvemaid vaatepilte, mida ma eales mäletan olevat näinud”. Niikaua kui autoritaarne Aleksander III oli elanud, oli Vene aristokraatia tundnud end turvaliselt, aga nende turvatunne oli tema enneaegse surmaga kadunud ning selle asemele oli asunud „läheneva häda eelaimdus”.76

Veetnud mõned ööd Anitškovi palees Peterburis Nikolai poissmehekorteri suhteliselt kitsastes oludes (nende enda eluaset Talvepalees alles redekoreeriti), sõitis noorpaar Tsarskoje Selosse Aleksandri paleesse. Nad seadsid end mugavalt sisse idatiivas asuvas leskkeisrinna apartemendis, kus Nicky ise oli 1868. aastal sündinud – neli õndsalikku päeva täiesti omaette, „käsikäes ja süda südame vastas”, nagu Nicky rääkis oma naisevennale Erniele.77 Alix oli ka ise veidi enne oma laulatust kirjutanud Erniele julgustava kirja, et „olen nii õnnelik ega suuda iial Jumalat ära tänada, et ta on kinkinud mulle sellise aarde nagu Nicky”.78 Vähe tuntud ja tõsise meelega Hesseni Alix, keda isegi tema vanaema oli kirjeldanud sõnadega

„ein kleines deutsches Prinzesschen, kelle teadmised piirduvad väikeste Saksa õukondadega”, ei olnud teinud mitte ainult üht parimat kuninglikku partiid, vaid saanud endale ka maailma kõige rikkama mehe.79

Ent Darmstadtist enneaegu lahkudes oli uus tsaarinna saabunud Venemaale selle maa tavadest ja ebausukommetest teadmatuna, piiratud vene keele oskusega ning teinud tohutult suure ususammu, tulles vaga luterluse sõjaka ranguse keskelt vene õigeusu müstiliste ja rikkalike rituaalide maailma. Kultuurilõhe oli tohutult suur. Hesseni printsess Alix puutus kokku samasuguste probleemidega – ehkki palju suuremas ulatuses –, millega oli pidanud tegelema Darmstadti tulles tema ema ja tegelikult ju ka tema vanaisa, kes kodust Darmstadti igatseva Coburgina oli tulnud talle võõrasse Inglise õukonda viiskümmend neli aastat varem. Alixi kasukodumaa suhtus temasse kui sakslasesse ja vaheletrügijasse niisama vaoshoitult – ta oli vaevalt saja aasta jooksul viies saksa verd printsess, kellest sai Vene keisrinna –, nagu Inglismaa oli suhtunud tundmatu Saksi-Coburgi printsikesse Albertisse.

Alix võis küll õigeusu kogu südamest omaks võtta, aga ta oli läbi ja lõhki inglaslik – inglise kommete, inglise eelistuste ja inglise praktilise lähenemisega perekonnale, mille ema ja vanaema olid talle „emapiimaga” kaasa andnud. Säärane taust oleks talle igati kasuks tulnud, kui ta oleks jäänud oma tuttavliku Lääne-Euroopa sugulusliini ringkonda, kuid Venemaa – hoolimata selle maastiku võrgutavast ilust, mida Alix juba armastas – oli tundmatu territoorium, oma pöördelise ajaloo ning oma õukonna vapustava jõukuse ja suurejoonelisuse poolest legendaarne maa. Fin de siècle’i80 keiserlik Peterburi erines Neues Palais’ mugavast kodususest ja Darmstadti roosiaedadest tohutult palju.

Sellest hoolimata oli „õrn, lihtne Alicky” armastuse pärast kokku võtnud kogu oma vapruse, et jätta maha oma venna vaikse ja rahuliku Darmstadti residenz’i kaitsev vari ja saada „Venemaa suureks keisrinnaks”.81 Et seista vastu oma kartustele võõraste õukondlike tavade suhtes, mis tema ette seati, sulges ta ukse vaenulikule välismaailmale ja kõigele, mis teda hirmutas. Selle asemel klammerdus ta nende väheste lähedaste, tuttavate asjade külge, millest ta leidis troosti, ning oma rollisse Nikolai „naisukesena”. Maailm – ja Venemaa – võis esialgu lihtsalt oodata oma järjekorda.

Välja arvatud ühes asjas: varsti pärast Aleksander III surma oli Nikolai välja andnud ukaasi, milles käskis oma alamatel vanduda truudust talle kui oma uuele tsaarile. Tema noorem vend, suurvürst Georgi Aleksandrovitš, andis tsaar teada, kannab tsareevitši tiitlit „seni, kuni Jumal arvab heaks meie eelolevat liitu Hesseni-Darmstadti printsessi Alixiga õnnistada poja sünniga”.82 Dünastia seisukohast oli Alixi esmane ja kõige pakilisem kohustus anda Vene troonile meessoost pärija.