Читать книгу Neli õde - Хелен Раппапорт - Страница 6

Sel päeval, kui Romanovid Aleksandri paleest ära viidi, muutus see mahajäetud ja unustatud viirastustelossiks. Kui Kerenski ajutine valitsus oli neile ootamatult nende peatsest äraviimisest teatanud, olid nad kogu perega kolm päeva lahkumiseks valmistudes palavikuliselt asju pakkinud. Aga kui viimased hetked kätte jõudsid, siis oma kolm koera võtsid lapsed endaga kaasa, kuid kassid – Zubrovka, kelle Aleksei oli sõjaväe peakorterist päästnud, ja tema kaks poega – tuli maha jätta ning tsareevitš palus kaeblikult, et keegi nende eest hoolitseks.2

Hiljem, kui saabus Maria Geringer – tsaarinna ülemõuedaam, kes pidi hoolitsema palee eest pärast nende lahkumist –, hüppasid nood nälginud olevused nagu viirastused hämarusest välja ja viskusid tema poole, nõudes haleda häälega tema tähelepanu. Aga kõik tubade nelikümmend sisemist ust olid kinni pitseeritud; lossiköögid olid suletud; kõik oli lukustatud. Hüljatud Aleksandri parki jäid vaid kassid – viimne jäänuk perekonnast, kes suundus nüüd sadade kilomeetrite kaugusele Siberisse.

*

1917. aasta Vene Veebruarirevolutsioonile järgnenud aastatel võis igaüks, kes tundis huvi Venemaa viimase tsaari elupaiga vastu, sõita endisest pealinnast 24 kilomeetri kaugusele seda ise vaatama. Sinna pääses räpase linnalähirongiga või – hoidudes arvukatest löökaukudest – autoga mööda vana keiserlikku maanteed, mis viis nöörsirgelt üle madalate tasandike ja läbi metsade Tsarskoje Selosse, Tsaarikülla. Tsarskoje Selo, mida omal ajal peeti Vene Versailles’ks, oli omandanud impeeriumi hääbumise päevil üha rohkem melanhoolse aura – selles oli tristesse impériale, nagu ütles üks selle endine elanik.3 1917. aastal, peaaegu 150 aastat pärast seda, kui Katariina Suur oli andnud käsu Tsaariküla ehitamiseks, aimas ta ette oma peatset kadu.

Nõukogude ametnikud vabastasid Tsarskoje Selo ruttu tema keiserlikest seostest ja panid sellele nimeks Detskoje Selo, Lasteküla. Seda Soome lahe äärsest soisest madalikust veidi kõrgemat paika oma saastamata õhu ja pargiga ümbritsetud laiade bulvarite korrapärase võrgustikuga peeti suurepäraseks kohaks, kus tegelda kehakultuuriga. Aleksandri park muudeti spordi- ja puhkekeskuseks, mis pidi kasvatama uuele kommunistlikule korrale terveid noori kodanikke. Kulus siiski aega, enne kui kommunism suutis jätta oma jälje linnakesele, mis oli endiselt pisike, kena ja peamiselt puithoonetest koosnev. Tagasihoidlikust laadaplatsist edasi ümbritsesid kahte keisripaleed suurejooneliste suvevillade avenüüd, mille olid sinna ehitanud õukonna teenistuses olevad aristokraadid. Nende kunagised legendaarsed elanikud – nüüdseks kadunud suursugused vene perekonnad Barjatinskid, Šuvalovid, Jussupovid ja Kotšubeid – olid ammu läinud, nende kodud Nõukogude võimu poolt konfiskeeritud ning unarusse jäetuna juba lagunemas.4

Kuni revolutsioonini oli selle meeldiva ja rahumeelse linnakese fookuspunktiks olnud elegantne, kuldkollane Aleksandri palee oma korintose sammastega, aga eelnenud sajanditel oli peamise tähelepanu endale tõmmanud selle kõrval asuv veelgi suurejoonelisem, kullatud barokses hiilguses Katariina palee. 1918. aastal mõlemad paleed natsionaliseeriti ning neist said näitlikud õppetunnid „viimaste Romanovite esteetilise allakäigu” kohta.5 Juunikuus avati Aleksandri palee kõige alumisel korrusel olevad riiklikud ruumid üldsusele. Enne seda oli nende sisustus hoolikalt inventeeritud. Inimesed maksid viisteist kopikat selle eest, et pääseda sisse ja ammuli sui vahtida – seal polnudki luksuslikkust, milles endine tsaar oli nende arvates elanud; neil oli raske uskuda, et säärane kodukootud keskkond võis olla kõigi venemaalaste viimase tsaari eluase.6 Interjöörid olid varasemate keiserlike mõõdupuude järgi ootamatult tagasihoidlikud, võib-olla mitte suurejoonelisemad kui mõnes pealinna avalikus raamatukogus või muuseumis või mõne keskmiselt jõuka aadlimehe maamajas. Perekond Romanovitele aga oli Aleksandri palee olnud väga armas kodu.

„Õunu ja kaaviarileibu mugivad” vast vabastatud proletariaadi kohusetundlikke liikmeid, kellega aeg-ajalt liitusid ka mõned kartmatud välisturistid, õhutati tulema paleesse pühapäeviti, kolmapäeviti ja reedeti, pannud enne jalga koledad, kuid kohustuslikud vildid, et mitte teha viga ilusatele poonitud parkettpõrandatele.7 Pärast seda juhatati nad läbi keisri apartemendi, saateks sageli põlglik jutustus selle varasematest elanikest. Hästi drillitud ametlikud giidid andsid endast kõik, et sarjata Venemaa viimase tsaari ja tema naise ilmselt kodanlikku maitset. Vanamoodne, art nouveau stiilis mööbel, odavad, moest läinud õlitrükid ja sentimentaalsed pildikesed, Inglise tapeet, igale olemasolevale pinnale laiali puistatud nipsasjakeste üliküllus (valdavalt kõige tavalisemat sorti vabrikukaup) meenutasid külastajatele „Inglise või Ameerika pansionaadi tüüpilist võõrastetuba” või „teisejärgulist Berliini restorani”.8 Perekonda ennast nimetati propagandistlikult soravas nõukogude keelepruugis ajalooliseks tühisuseks.

Sedamööda, kuidas külastajaid juhatati ühest ruumist teise, mille uste kõrval valvasid seal omal ajal seisnud kuldsetes livreedes teenrite vahakujud, tekkis neil üha enam tunne, et Nikolai II polnudki selline despootlik valitseja, nagu teda oli neile esitatud, vaid igav pereisa, kes oli tuupinud oma kabineti ja raamatukogu – kus ta võttis vastu oma ministreid tähtsates riigiasjades – täis fotosid oma lastest igas nende elustaadiumis, titeeast täiseani: lapsed koertega, ponide seljas, lumes, mere ääres, õnnelik perekond, kes naeratab portreel Brownie kastkaamera poole, mille nad endaga igale poole kaasa võtsid. Tsaaril olid isegi oma erakabinetis laud ja tool, kus tema invaliidist poeg võis istuda sellal, kui tema isa töötas. See, nüüdseks väljasurnud tsaristliku võimu keskus, poleks võinud välja näha veel tavalisem, kodusem ja lapsesõbralikum. Oli see tõesti „verise Nikolai” viimane kodu?

Tsaari ja tsaarinna omavahel ühendatud eratubadega sviit andis veelgi tunnistust nende kolmest valdavast kirest: pühendumisest teineteisele, oma lastele ja nende vagast usust. Nende mööblit täis magamistuba oma Inglise sitstapeedi ja kardinatega oli pigem vene õigeusu pühamu kui buduaar. Kaks tagasihoidlikku raudvoodit – sellised, mida võib leida „teisejärgulistest hotellidest”, nagu märkis 1934. aastal üks ameeriklasest külastaja – seisid kokku lükatuna raskete kardinatega alkoovis, mille seinaruumi iga toll oli põrandast laeni tihedasti täis religioosseid sümboleid, krutsifikse ja „haletsusväärseid, odavaid tinaplekist ikoone”.9 Oma privaatses elutoas oli tsaarinna igale riiulile ja lauaservale laiali laotanud veel nipsasjakesi ning fotosid oma lastest ja oma armsast Nickyst. Isiklikke asju oli vähe ja need olid üllatavalt triviaalsed – kasulikud majapidamistarbed, nagu näiteks kuldne sõrmkübar, õmblemismaterjalid ja tikkimiskäärid, aga ka odavad mänguasjad ja vidinad – „portselanist lind ja kingakujuline nõelapadi. Sedasorti asjad, mida keegi tema lastest võis talle kinkida”.10

Koridori aiapoolses otsas rippusid Nikolai garderoobi kappides ikka veel tema korralikult pressitud mundrid ning selle läheduses paikneva suure raamatukogu klaasustega raamaturiiulid olid täis hoolikalt korrastatud prantsus-, inglis- ja saksakeelseid safianköites raamatuid, mida tsaar sageli õhtuti oma perele ette luges. Külastajad olid tihti jahmunud sellest, mis tervitas neid Mägisaalis ja sellest edasi. Saali, mis pidi olema üks palee ametlikke paraadruume, oli kasutatud hoopis tsaarevitš Aleksei allkorruse mängutoana. Keset seda elegantset, värvilise marmori, karüatiidide ja peeglitega saali ilutses ikka veel suur puidust liumägi, „Ameerika mägi”11, millel endiste tsaaride lapsed olid õnnelikult mänginud, ja kolm Aleksei lemmikmänguautot. Aeda viiva ukse juures seisis nukker meenutus Venemaa viimase keisriperekonna elus domineerinud tragöödiast – Aleksei „väike, punase sametiga polsterdatud ratastool”, jõuline meeldetuletus poissi sageli tabanud halastamatutest hemofiiliahoogudest, ja sellel ikka veel nähtavalt tema keha piirjooned.12

Kivitrepi kaks käiku viisid nüüd hüljatud lastetubadesse – kus taas domineeris jumaldatud Aleksei suur mängutuba, puidust ja mehaanilisi mänguasju täis: mängutoos, millest kõlas „Marseljees”; pildiraamatud, klotsikarbid, lauamängud ja Aleksei lemmiktinasõdurite rivid. Ukse kõrval seisis valvel suur luitunud mängukaru – keisri üks viimaseid kingitusi oma pojale enne seda, kui sõda kõike muutis.13 Kõrval asuv tsareevitši vannituba pani sageli külastajad kaastundest ahhetama: see oli „täis koletuid kirurgilisi instrumente” – pintsette ning „jalgadele, käsivartele ja kehale mõeldud lõuendist ja nahast ümbriseid”, mis pidid poissi toestama, kui veritsushood ta ajutiselt liikumisvõimetuks muutsid.14

Sellest edasi ja tsareevitši apartemendiga võrreldes tagasihoidlikumad – nii nagu nende elanikud olid olnud riigi silmis teisejärgulised –, asusid tema nelja vanema õe, Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia magamistoad, klassiruumid, söögi- ja vastuvõtutoad. Nende heledates toonides ja avarad magamistoad olid sisustatud lihtsa, vandlikarva poleeritud sidrunipuust mööbliga ja Inglise sitsist kardinatega, mis oli vabrikutoodang.15 Roosa tapeedi kohal asuva šabloontrükis roosade rooside ja pronksikarva liblikatega friisi olid valinud nooremad õed Maria ja Anastassia. Olga ja Tatjana friisil olid kassitapud ja pruunid kiilid. Tüdrukute sobivat tooni tualettlaudadel lebasid siin-seal karbikesed, ehtelaekad, maniküürikomplektid, kammid ja harjad – täpselt nii, nagu need olid sinna jäänud.16 Mujal, nende kirjutuslaudadel, olid mitmevärviliste kaantega töövihikute virnad ning igal võimalikul pinnal oli rohkesti perekonna ja sõprade raamitud fotosid. Kuid keset kõike seda nii tüüpilist tüdrukulikku pudi-padi hakkasid igal pool õdede tubades vältimatult silma ikoonid ning populaarsed usulised plakatid ja pildid. Voodite kõrval olid evangeeliumid ja palveraamatud, ristid ja küünlad, mitte tavapärane kraam, mida oleks võinud oodata sealt leida.17

Riidekappidesse olid tüdrukud maha jätnud paljud oma riided, kübarad, päikesevarjud ja kingad; mundrid, mida vanemad õed olid nii uhkesti kandnud, kui nad Romanovite dünastia kolmesaja-aastaseks saamise pidustustel 1913. aasta suurtel sõjaväeparaadidel naistesadulas istusid; isegi nende beebiriided ja ristimisrüüd. Siberis ei läinud neil vaja neid ilusasti õmmeldud ametlikke õukonnakostüüme, mida oli neli täiskomplekti: sobivad roosast satiinist, hõbedaste tikanditega kostüümid, roosast brokaadist peakatted, kokošnikud; aga ka neli komplekti suuri suvekübaraid, kõik hoolikalt karpidesse pakitud. Väljas eeskojas seisid kohvrid ja pakkimiskorvid, pooleldi täis veel paljusid tüdrukute asju – valmis pakitud selleks viimaseks teekonnaks, kuhu neid kaasa ei võetud.

Laste söögitoas oli laud ikka veel kaetud, Romanovite monogrammidega portselanserviis oli järgmiseks söögikorraks valmis. „Tundub, nagu oleksid lapsed kusagil aias mängimas,” kirjutas üks külastaja 1929. aastal. „Nad tulevad kohe-kohe tagasi.”18 Aga väljas, aakrite kaupa laiuval pargimaastikul, teisel pool paleed ümbritsevaid kõrgeid raudpiirdeid, oli kenade ja korrapäraste pärnaalleede keskele tekkinud metsik džungel, mille kummalgi küljel vohavas alusmetsas olid tulikad – „suured, topeltõitega ja lõhnavad nagu roosid”–, ülased ja meelespead nii rikkalikult kevadel õide puhkenud.19 Paleed oleks võidud säilitada ajaloomonumendina, aga nüüd oli selle kunagine imetlusväärne park kasvanud täis umbrohtu, mis kõrgus kohati puusadeni. Pikk, leherikas allee, kus Romanovite lapsed olid kord mänginud, ponide ja jalgratastega sõitnud, kenasti korrastatud kanalid, kus nad olid käinud isaga paadisõitudel, sinivalge mängumajake Lastesaarel, kus kasvasid lopsakad piibelehed, ning lähedal asuv väike kalmistu, kuhu nad matsid oma lemmikloomi … igal pool ja üle kõige, mis oli nende kadunud eludega seoses, valitses nüüd täieliku mahajäetuse aura.

*

Aleksandri palee võis olla eluasemeks nüüd sarjatavatele „endistele inimestele”, kelle revolutsioon oli likvideerinud ja kellest tavalised venelased üha enam kartsid rääkida, aga nagu tuletas meelde palee pühendunud kuraator, ei õnnestunud seda viimast, määratlematut „ajastu hõngu” sealt kunagi täielikult välja peletada. Põrandate poonimiseks kasutatud vaha meelõhn ja tsaari raamatukogu paljude safianköites raamatute lõhn hõljus seal – koos tsaarinna magamistoas olevate ikoonilampide nõrga roosiõli aroomiga – kuni Teise maailmasõja alguseni, mil Saksa väejuhatuse palees elutsemine selle peaaegu et hävitas.20

Enne sõda jõudis ringkäik riiklikus apartemendis haripunkti palee tagaosas asuvas tsentraalses, poolringikujulises saalis, kus tsaar oli korraldanud ametlikke vastuvõtte ja dineesid kõrgetele külalistele ning kus Romanovite perekond Esimese maailmasõja ajal oli laupäevaõhtuti koos filme vaadanud. Sel viimasel ööl, 1917. aasta 31. juuli ja 1. augusti vahel, olid Romanovid seal kannatlikult oodanud pikki tüütuid tunde, kartes viimast käsku lahkuda oma kodust alatiseks.

Eelnenud päevadel pidid neli õde tegema valusaid otsuseid selle kohta, mida oma kallitest asjadest – paljudest fotoalbumitest, sõprade kirjadest, riietest, lemmikraamatutest – nad peaksid endaga kaasa võtma. Nad pidid jätma maha oma lapsepõlvenukud, mis olid hoolikalt seatud tillukestele toolidele ja sohvadele, ning muud kallid lelud ja mälestusasjad, lootuses, et need, kes tulevad pärast neid, oskavad neid hinnata.21

Legend räägib, et 1790. aastal, kui palee, mille Katariina Suur oli käskinud ehitada ja mis hiljem talle kingiti, oli valmimas ja ta tuli seda esimest korda vaatama, siis olevat keisrinna sisenenud just selle poolringikujulise saali keskmise ukse kaudu koos oma 12-aastase pojapoja, tulevase Aleksander I-ga. Varsti pärast päikesetõusu 1. augustil 1917 – 127 aastat hiljem – oli Venemaa viimane keiserlik perekond, autod väljas juba ootamas, astunud Itaalia arhitekti Giacomo Quarenghi vastukajavate seinte ja suurepäraste kaarakendega 18. sajandi saalist välja läbi sellesama klaasukse ebakindlasse tulevikku, et sõita 2158 kilomeetri kaugusele Lääne-Siberisse Tobolskisse.

Neli õde Romanovit, aasta algul põetud leetritest ikka veel kõhetud, nutsid lohutamatult, lahkudes kodust, kus nad olid veetnud nii palju oma lapsepõlve õnnelikke päevi.22 Pärast nende lahkumist rääkis rusutud Maria Geringer oma lootustest nende suhtes, mis polnud ikka veel kustunud. Võib-olla on tüdrukutel kusagil maapaos õnne, nad leiavad endale korralikud, tavalised mehed ja on õnnelikud, ütles ta. Tema ning teiste mahajäänud ustavate kaaskondlaste ja sõprade jaoks jäi nelja armsa õe õnnelikumate aegade mälestus, nende paljud heateod, jagatud rõõmud ja mured – „naervad näod suurte, lilledega ehitud kübarate ääre all” – püsima ka kommunismi pikkadel, nüristavatel aastatel.23 Niisamuti aga ka mälestus nende elava loomuga vennast, kes iga päev trotsis oma eluohtlikku haigust ja keeldus laskmast end sellest heidutada. Ja alati hõljus taustal naine, kelle püsivaks vooruseks – mis lõpuks neid kõiki loomuvastaselt hukutas – oli saatuslikult ülemäärane emaarmastus.