Читать книгу Neli õde - Хелен Раппапорт - Страница 8

Oma esimestest Venemaa-päevadest alates võttis Hesseni printsess Alix nõuks seista vastu kõigele, milles ta nägi ohtu tema ja Nicky vaiksele perekonnaelule, nagu ta seda oli ette kujutanud. Perekond oli olnud tema ainus turvatunde allikas, kui surm oli võtnud temalt kõige kallimad inimesed; ta oli kodust kaugel, üksildane ja pelglik; ta kartis uudishimu objektiks muutumist. Kuid kaitstes oma sügavat turvatunde puudumist igal võimalusel avalikkuse vaateväljast eemale tõmbumisega, õnnestus tal ainult veelgi rõhutada oma niigi tuntavat jaheda reserveerituse kuvandit. Aleksandra Fjodorovna, nagu teda nüüd nimetati, pälvis vaenulikke pilke vene aristokraatidelt, kes juba niigi suhtusid kriitiliselt tema inglise kasvatusse ja kommetesse, ning nende õuduseks rääkis keisrinna kehvasti prantsuse keelt, milles vene eliit ikka veel eelistas suhelda.83 Mis veelgi hullem, õukonna silmis oli see tähtsusetu Saksa printsess keskselt kohalt õukonnas kõrvale tõrjunud väga armastatud ja seltskondliku endise keisrinna Maria Fjodorovna, elujõulise neljakümnendates eluaastates lesknaise.

Algusest peale oli tseremoniaalsete kohustuste täitmise pinge Aleksandra jaoks peaaegu et talumatu, nagu näiteks 1895. aasta jaanuaris, kui ta pidi uusaasta baise-main-tseremoonial84 silmitsi seisma 550 õukonnadaamist koosneva järjekorraga, kes kõik tulid suudlema tema keiserlikku kätt. Tema silmanähtavat ebamugavust ja õudusega tagasitõmbumise kommet, kui keegi talle liiga kiiresti liiga lähedale püüdis tulla, tõlgendati viivitamatult raske iseloomuna. Tema vastne nadu suurvürstinna Olga Aleksandrovna, meenutas hiljem: „Juba esimesel aastal – mäletan seda nii hästi –, kui Alicky naeratas, nimetasid nad seda pilkamiseks. Kui ta oli tõsise ilmega, öeldi, et ta on vihane.”85 Ja nii taandus Aleksandra vastuseks koduse elu kaitsva müüri taha ning tegeles sellega, mida temalt eeskätt oodati – rasedaks jäämisega. Kõik ootasid pikisilmi märke, mis sellest teada annaksid. Mõni nädal pärast keiserlikke pulmi märkis suurvürst Konstantin Konstantinovitš tabavalt oma päevikusse, et „noor keisrinna tundis end kirikus jälle jõuetuna. Kui selle põhjuseks on see, mida kogu Venemaa igatseb, siis tänu Jumalale!”86 Ja tõepoolest, veebruari lõpus pihtis Aleksandra juba

Erniele (kelle naine pidi varsti Darmstadtis nende esimese lapse ilmale tooma ning kelle eest hoolitsemiseks Aleksandra saatis sinna keiserliku akušööri madame Günsti): „Ma arvan, et nüüd võin loota – teatud asi on lakanud – ja ma arvan … Oh, ma ei suuda seda uskuda, see oleks liiga hea, see oleks liiga suur õnn.” Ta vannutas Erniet saladust pidama; Aleksandra õde Ella „oli juba detsembris kannatamatult selle kohta pärinud” ja tema teine õde Irene ka, aga ta räägib neile siis, kui ta ise õigeks peab.87 Mis puutus tema vanasse lapsehoidjasse, kelle Aleksandra oli endaga Darmstadtis kaasa toonud, siis „Orchie jälgib mind väsitaval kombel kogu aja”. Vähem kui nädal pärast selle kirja saatmist oli Aleksandral „iga päev nii kohutavalt halb enesetunne”, et ta ei saanud osaleda tuberkuloosi surnud noore suurvürsti Aleksei Mihhailovitši matuseteenistusel ning oli pärast seda sageli sunnitud tugeva iivelduse tõttu voodisse jääma.88 Orchie meelitas teda aeg-ajalt sööma lambakarbonaadi, aga enamasti pidi Aleksandra seejärel lõunalauast oksendama põgenema. Ta kartis, et teda jälgitakse tema legendaarselt halva tervise märkide osas, ning palus taas Erniet, et too kellelegi ei räägiks, kui tõsised on tema hommikused iiveldushood.89 Sestpeale kuni Aleksandra oodatava sünnitusajani pani tsaaribürokraatia Aleksandra tervise ja heaolu tsensuurimüüri taha varju; Vene ajakirjanduses ei ilmunud selleteemalisi teateid ega uudisnupukesi ning üldiselt ei teadnud rahvas tema tervislikust seisundist midagi.

Esialgu elas noorpaar endiselt Peterburis Anitškovi palees. Aleksandra veetis siin oma päevi, otsusekindlalt hoidudes „nurgas olevasse suurde tugitooli, mis oli sirmiga pooleldi varjatud”, luges Darmstadter Zeitungit, õmbles ja maalis, samal ajal kui tema jumaldatud abikaasa oma „tüütu rahvaga” tegeles. Ta pani pahaks, kui Nicky hommikul kas või paar tundi ametiasju ajades eemal viibis (selles aimus tema vanaema Victoria solipsism ning suutmatus lasta silmist oma armastatud Albertit). Pärastlõunatel aga oli Nikolai Aleksandra päralt: „samal ajal kui tema tavaliselt loeb oma ministritelt tulnud dokumentide virnasid, vaatan mina läbi palvekirjad, mida ei ole vähe, ning lõikan välja margid” – viimases avaldus talle omaseks saanud Hesseni säästlikkus.90 Riigiasjad tundusid ärritava tähelepanu röövijana – „hirmsa tüütusena”.91 Õhtud veedeti Nickyt ette lugemas kuulates, pärast mida Nicky putkas oma kabinetti, et veel kirjatööd teha, Aleksandra aga viitis aega, mängides oma ämmaga lauamängu „Halmat”, kuni Nicky tuli tagasi, et enne magamaminekut veel lugeda. Need vähesed kohustused, mida Aleksandra vormiliselt pidi täitma – välissaadikute või ministritega kohtumised –, muutusid nüüd kahekordselt ebameeldivaks, sest ta tundis ennast kohutavalt haigena ja teda vaevasid alalised peavalud.

Sellegipoolest oli tsaarinnal igati põhjust uskuda, et veel enne aasta lõppu toob ta ilmale oodatud poja. Statistika oli täiesti selle kasuks, sest eelmisele kolmele Romanovite soost tsaarile oli sündinud küllaga poegi. Poisslaste saamine oli Venemaal ülimalt tähtis, sest troonipärimisseadus, mille Paul I oli 1797. aastal vastu võtnud, nägi ette, et trooni pärib tsaari kõige vanem meessoost järglane.92 Venemaa troon võis minna naissoost pärijale vaid sel juhul, kui kõik meessoost pärimisliinid olid kadunud. Kuid tollasel Venemaal oli lisaks Nikolai kahele nooremale vennale, Georgile ja Mihhailile, kes olid troonipärimisjärjekorras järgmised, veel mitu suurvürsti, kellel jagus küllaga poegi.

Pikisilmi oma lapse sündi oodates oli Aleksandra asunud looma midagi sellist, mida ükski Vene keisrinna enne teda ei olnud üritanud – intiimset perekodu endale, Nickyle ja nende sündivatele lastele. Neile mõlemale meeldis Tsarskoje Selos asuv Aleksandri palee, mis jäi uudishimulikust Peterburi õukonnast piisavasse kaugusse. „Siinne vaikus on nii meeldiv,” rääkis ta Erniele, „siin tunned end hoopis teise inimesena kui linnas.”93 Nikolai ja Aleksandra otsustasid mitte võtta üle Aleksander III perekonna apartementi palee idatiivas, vaid mõnevõrra unarusse jäetud ja kasinalt möbleeritud läänetiiva, mis asus lähemal palee väravatele. Interjöör ei pidanud olema stiili poolest keiserlik ega mitte kuidagi grandioosne, vaid renoveeritud Aleksandra enda lihtsa provintsliku maitse kohaselt – täiuslik keskkond, milles ta soovis elada pühendunud hausfrau ja emana. Lihtne moodne mööbel, samasugune, nagu oli Aleksandrale tuttav tema Darmstadti lapsepõlvekodust, telliti Londonis tegutsevalt mööblitootjalt ja – tarnijalt Maplesilt, mis läkitas tellimused teele oma Tottenham Court Roadil asuvast kauplusest. Selles kavatsuslikult peresuunitlusega kodus veetsid Nikolai ja Aleksandra suurema osa oma ajast, arvestamata kohustuslikku talvehooaega Peterburis jõuludest kuni paastuajani. Miljöö poolest oli see õdusalt viktoriaanlik, nii nagu oleks meeldinud vanamammale. Peterburi õukond tundis muidugi õudust uue tsaarinna väikekodanliku maitse üle, sest ta oli palunud vene sisekujundajal Roman Meltzeril sisustada ruumid tollel ajal Saksamaal populaarses juugend- ehk art nouveau stiilis, mitte selliselt, mis oleks rohkem sobinud palee asukohaga Venemaal ja klassitsistliku eksterjööriga.

1895. aasta suvi oli talumatult palav ning sedamööda, kuidas edenes Aleksandra rasedus ja koos sellega kasvas tema ebamugavustunne, põgenes ta selle eest rõõmuga Peterhofi „alumise suvemaja” meretuulte kätte. Too hoone asus Aleksandria pargis, ühes Peterhofi mõisa kuuest inglise stiilis maastikupargist. Alumine suvemaja elas täiesti oma maailmas, selle asukoht jäi väljapoole Peeter Suure palee kuldsete kuplite, jugapurskkaevude ning ehisaedade vaatevälja – vaheldumisi rõhttriipudena punastest ja kreemjatest tellistest laotud võluv, silmatorkamatu hoone. Aastail 1883–1885 oli Aleksander III lasknud laiendada selle kahekorruselisest tornikestega ehitisest neljakorruseliseks Itaalia-päraseks, rõdude ja klaasitud verandadega paviljoniks. Ent see oli ikkagi üsna kõrge ja kitsas, väiksevõitu tubade ja madalate lagedega, mõjudes pigem mereäärese villa kui keiserliku residentsina. Asukoht aga oli idülliline – pargi kirdenurgas varjulise männi- ja lehtpuusalu taga peidus, vaatega Soome lahe kivirahnulisele rannajoonele. Parki, kus kasvas ohtrasti metsikuid lilli ning sibas ringi küülikuid ja jäneseid, ümbritses kahe meetri kõrgune piirdeaed, mille iga 90 meetri järel seisis täägistatud vintpüssiga valvel sõdur, ning aias patrullisid hobuste seljas tsaari kasakad – Nikolai isiklikud ihukaitsjad, kes temaga kõikjal kaasas käisid.94 Alumise suvemaja ümber olid muru ja iluaed, kus kasvasid, liiliad, tokkroosid, moonid ja lillherned. See meenutas Aleksandrale armsat aeda Ernie jahilossi juures Wolfsgartenis, Hesseni metsade keskel, ning ta tundis end siin turvaliselt ja koduselt. Lisatubade vajadust ette aimates laskis Nikolai majale veel ühe tiiva ehitada. Interjöör jäi suuresti samasuguseks, nagu oli noorpaari Tsarskoje Selo apartemendis, ainult selle mõõtmed olid tagasihoidlikumad – lihtne ja peamiselt valge mööbel, juba tuttavad sitsdrapeeringud ning igal pool nagu ikka Aleksandra kaubamärk, „lauad, kronsteinid ja mööbel … värskelt lõigatud, magusasti lõhnavate lilledega purke, vaase ja kausse täis laotud”.95

Juunist septembrini veetis Aleksandra kõik kuud Peterhofis täielikus eraldatuses. Rasedus oli talle kurnav ja maimuke tema kõhus väga aktiivne. Nagu ta juulikuus vennale kirjutas: „Minu pisike hüpleb mõnikord nagu pöörane ja paneb mul pea päris pööritama ning tekitab mulle pisteid, kui (trepist alla) ma kõnnin.”9697 Suure osa ajast puhkas ta diivanil, kust oli merd näha, või käis joonistamise, maalimise, lapitekkide ja beebiriiete valmistamise vahepeal Nickyga õrnadel igapäevastel jalutuskäikudel ja sõitudel. „Milline rõõm see küll kindlasti on, kui sul on oma tilluke laps,” kirjutas ta juulikuus Erniele, kellel nüüd oli endal pisike tütar Elisabeth.

„Ma igatsen seda hetke, mil Jumal kingib meile meie oma – see teeb ka minu kalli Nicky nii õnnelikuks … tal on nii palju muresid ja kurvastamist, et omaenda pisikese lapsukese tulek kindlasti rõõmustab teda … Nii noor, nii vastutaval kohal ja nii palju, mille vastu sõdida.”98

Augustikuu lõpuks oli Tsarskoje Selo apartement elamiseks valmis. Tagasihoidlikest mõõtmetest hoolimata läks paleel ja selle 22,5 ruutkilomeetril pargialal edaspidi vaja tuhandeliikmelist teenijate ja õukonnaametnike personali ning veel suuremat sõjaväegarnisoni, mis seda kaitseks.99 Aleksandrale meeldisid tema uued toad väga ning tal oli palju tegemist titeasjade valmisseadmisega, kuigi teda vaevas pidevalt ebamugavustunne. „Ma tõesti loodan, et ei pea enam kaua ootama – raskus ja liigutused muutuvad nii tugevaks,” teatas ta Erniele.100 Septembri lõpus oli tal terav valuhoog alakõhus. Kohe saadeti madame Günsti järele ja kutsuti kohale doktor Dmitri Ott – Peterburi sünnitusabiinstituudi direktor ja tollase Venemaa kõige mõjukam günekoloog –, kellega koos Günst oli hiljuti vastu võtnud ka Nikolai õe Ksenia esimese lapse sünni.101 Samal ajal mõtles Aleksandra juba lapsehoidja peale. Nagu Kseniagi soovis ta lapsehoidjaks inglannat: „Kui ma vaid leiaksin tubli [amme] – enamasti nad kardavad nii kaugele sõita ning neil on erakordsed arusaamad metsikute venelaste kohta ja ma ei tea, mis jama veel – lastetoa teenijannaks võtame muidugi venelanna.”102

Nikolai ja Aleksandra olid veendunud, et nende laps tuleb ilmale oktoobri keskpaiku, aga kui Ella kuu lõpus Moskvast nende juurde tuli, ei olnud ta ikka veel sündinud. Ella meelest nägi Alix välja „märkimisväärselt hea, tänu Jumalale, näost nii palju ümaram ja tervema jumega, kui ma tal aastate jooksul näinud olen”, andis ta teada kuninganna Victoriale. Ta muretses, et laps on „tõenäoliselt tohutu suur”, aga Alix oli täiesti muutunud – „lustlikkust täis otsekui laps ja see hirmus kurb ilme, mille papa surm talle näole kinnitas, hajub pidevates naeratustes ära”.103

Nikolai valvas oma naist hoolega: „„lapsuke” on vajunud allapoole ja teeb tema vaese kullakese olemise väga ebamugavaks!”, rääkis ta oma emale.104 Tema mõtted olid lapse peatse sündimisega nii hõivatud, et ta lootis, et kui aeg kätte jõuab, siis ei „uputa” tema ministrid teda tööga üle. Oodates poega, olid tema ja Aleksandra juba otsustanud panna lapsele nimeks Paul. Maria Fjodorovna aga ei olnud sellest mõttest väga vaimustatud, sest nimi seostus talle Paul I-ga, kes oli mõrvatud; ent sellegipoolest kandis ta hoolt selle eest, et olla kohal siis, kui tuhud algavad. „See on ju arusaadav, et te annate mulle teada niipea, kui esimesed sümptomid näha on? Ma tõttan teie juurde, mu armsad lapsed, ega tüüta teid, võibolla ehk ainult olen korravalvuriks, et kõik teised eemal hoida.”105

Lapse suurus ja asend põhjustasid Aleksandrale seljas ja jalgades sellist kohutavat valu, et nüüd oli ta sunnitud suure osa ajast lebama voodis või sohval. „Laps ei taha tulla – ta on ukselävel, aga pole veel soovinud väljuda ja ma nii kohutavalt väga igatsen teda,” ütles ta Erniele.106 Nüüd ööbis ka doktor Ott keiserliku paari juures ning madame Günst oli viibinud seal juba viimased kaks nädalat. Kuna ametlikest allikatest ei tulnud mingeid teateid Venemaa keisrinna raseduse kohta, vohasid kuulujutud, nii nagu see oli toimunud ka enne nende abiellumist. Keelepeksu kummutamiseks ilmus Briti pressis kindlas toonis avaldus, mis põhines „Darmstadti ja Berliini hästi informeeritud ringkondadel”:

Teatud rahutust tekitavate kuulujuttude kohta, mis on levinud seoses Vene maa keisrinna tervisega, ja avaldusega, et kohale kutsutakse veel teisi arste, ütleb Peterburi kirjasaatja, et Tema Majesteedi meditsiininõuandja teate kohaselt läheb keisrinnal nii hästi kui võimalik ning et ta ei vaja ega soovi mingit kõrvalist abi.107

Kella ühe paiku ööl vastu 3. novembrit algasid Aleksandral viimaks tuhud. Ellale tuli appi Maria Fjodorovna ja üheskoos, nagu Ella kuninganna Victoriale teada andis, „hõõrusime tema selga ja jalgu, et tal kergem oleks”.108 Aleksandra oli tänulik, et nemad ja ka tema abikaasa ta juures olid, sest tema tuhud kestsid kakskümmend tundi, ning selle ajal olid Nikolail sageli pisarad silmas ja tema ema palvetas põlvili.109 Lõpuks, kell üheksa õhtul, „kuulsime lapse kriunumist ning kõik ohkasid kergendatult”, meenutas Nikolai.110

Siiski ei olnud see oodatud poeglaps, vaid tüdruk, ning Ella eelaimused olid olnud õiged: „Beebi oli kolossaalselt suur, aga [Aleksandra] oli nii vapper ja kannatlik ja Minny [Maria Fjodorovna] suureks trööstiks tema julgustamisel.”111 Tüdrukuke kaalus neli ja pool kilogrammi; tema ilmaletoomiseks tuli Ottil ja Günstil oma oskused ühendada, sest vajalikuks osutus lahklihalõike tegemine (episiotoomia) ja sünnitustangide kasutamine kloroformi abil.112 See oli, nagu Nikolai oma päevikusse kirjutas: „päev, mis jääb mulle alatiseks meelde”, aga ta ise oli „väga kannatanud”, nähes oma naist sünnitusvalude vaevas. Sündinud tüdruk, kellele tema ja Aleksandra panid nimeks Olga, tundus nii tugeva olemisega, et tsaari sõnutsi ei näinud ta üldse vastsündinu moodi välja.113

Kuninganna Victoria tundis seda uudist kuuldes tohutut kergendust: „Sain Carlisle’is Nickylt telegrammi: „Kallis Alix tõi äsja ilmale armsa väga suure tütre Olga. Minu rõõm on sõnadega kirjeldamatu. Ema ja laps tunnevad end hästi. Olen nii tänulik.”114 Veelgi suurem oli tema kergendustunne, kui ta kuulis Ellalt, et „lapse saamise rõõm pole lasknud neil hetkekski tunda kahetsust, et väike Olga on tüdruk”.115 Ka Nikolai kinnitas aega viitmata tema enda ja Aleksandra rõõmu, lugu sellest kajastati hiljem ajakirjanduses laialdaselt. Kui õukonna kammerhärra teda õnnitles, olevat Nikolai märkinud: „Olen rõõmus, et meie laps on tüdruk. Kui ta oleks poiss olnud, siis kuuluks ta rahvale, tüdrukuna aga kuulub ta meile.”116 Lapsevanemad olid rõõmust segased. „Nad on iseenda ja teineteise ja lapse üle nii uhked, et arvavad, et midagi täiuslikumat enam olla ei saa,” kirjutas ühe Briti diplomaadi naine.117 „Meie jaoks ei ole sugu oluline,” kinnitas Aleksandra, „meie laps on lihtsalt Jumala kingitus.”118 Tema ja Nikolai premeerisid kohe ka doktor Otti ja madame Günsti oskusi nende tütre tervena ilmaletoomise puhul: Ott nimetati keiserliku õukonna ihuakušööriks, ta sai kingituseks juveelidega kaunistatud kullast nuusktubakatoosi ja 10 000 rubla honorari (nagu hiljem ka kõigi teiste Romanovite laste sünnitusabi eest); Jevgenia Günst sai iga kord 3000 rubla.119

Romanovite perekonnas laiemalt tunti paratamatult pettumust, mida väljendas ka suurvürstinna Ksenia, kelle arvates Olga sündimine oli „suur rõõm, ehkki on kahju, et see polnud poeg!”120 Tugevasti tsenseeritud Vene ajakirjanduses sellist rahulolematust muidugi kusagil ei väljendatud. Kogu Peterburi oli pikisilmi oodanud sellest sündmusest teadaandmist kahuripaukudega üle Neeva jõe. Kui see hetk kätte jõudis, „avasid inimesed aknad, teised tormasid välja tänavale, et kogupaukude arvu kuulda ja kokku lugeda”. Kahjuks aga oli kahuripauke kokku ainult 101; esimese poja ja pärija auks oleks tulistatud 301 pauku.121 Uudis jõudis paljudesse Peterburi teatritesse just siis, kui inimesed õhtuste etenduste lõppedes sealt lahkusid. „Nii nagu kord ja kohus, kutsus see esile publiku patriootlikud meeleavaldused ja vastuseks nende soovile tuli mitu korda mängida Venemaa hümni.”122 Pariisi vene kogukonnas (Väikesel Venemaal) lauldi rue Daruel asuvas Püha Aleksander Nevski kirikus tsaarinna kordaläinud sünnituse puhul „Te Deumi”. Briti pressile aga ei jäänud märkamatuks Venemaa poliitilistes ja diplomaatilistes ringkondades tuntav nõutuse noot: „Poeg oleks olnud tervitatavam kui tütar, aga tütargi on parem kui mitte midagi,” täheldati väljaandes Pall Mall Gazette.123 Ajal, mil Venemaa ja Inglismaa olid ikka veel teatud määral poliitilised rivaalid, küsiti ajalehes

Daily Chronicle, kas beebi Olgast „võiks saada nagi, mille külge riputada Inglismaa ja Venemaa kokkulepe” millalgi tulevikus. Külvati Vene ja Briti kuninglike perekondade vastastikuse lähenemise seeme ja millist paremat viisi võiks selleks olla kui tulevase dünastilise abielu teel?

5. novembril 1895 anti Peterburis välja keiserlik manifest, millega tervitati suurvürstinna Olga sündimist: „Kuna me peame seda keiserliku koja suurenemist meie kojale ja impeeriumile kindlalt tagatud õnnistuse märgiks, teadustame sellest rõõmurikkast sündmusest kõigile oma ustavatele alamatele ning kanname koos nendega kõigevägevama ette oma innukad palved, et vastsündinud suurvürstinna võiks õnnelikult ja tugevana suureks kasvada.”124 Suurejoonelise žestina oma tütre sündimise tähistamiseks kuulutas Nikolai välja amnestia poliitilistele ja usulistele vangidele, kes said kõik armu, ja ka lihtkurjategijate karistusaegu lühendati.

Aga mitte kõigil polnud sellist optimistlikku kujutlust väikese Olga tulevikust; 1896. aasta algul ilmus Prantsuse ajakirjanduses üks iseäralik lugu. Paistab, et Taani prints Carl (kes pidi peagi abielluma Aleksandra onu Bertie tütre, Walesi printsessi Maudiga) oli „nupukalt koostanud tsaari väikese tütre horoskoobi”. Selles ennustas prints Olga tervise seisukohalt kriitiliste aegadena „tema kolmandat, neljandat, kuuendat, seitsmendat ja kaheksandat eluaastat”. Seejuures ei saanud prints „garanteerida, et ta viimati nimetatud vanusesse üldse jõuab, aga kui ta seda teeb, siis kindlasti elab ta ka kahekümneaastaseks”. See, ütles prints kokkuvõtteks, annab „kaksteist rahuaastat, mille eest võime olla tänulikud”. Sest „on kindel … et kolmekümneseks ta ei ela”.125

*

Niipea kui tema uus lapselapselaps sündis, võttis kuninganna Victoria kui tema ristiema endale ülesandeks tagada, et tüdrukuke saaks hea inglise lapsehoidja, ning asus kohe sellist isikut otsima. Kuid ta tundis õudust, kui Aleksandra andis teada oma kavatsusest last ise imetada, nii nagu ka tema ema Alice oli teinud. Briti press sai sellest kiiresti haisu ninna, sest tolle aja kohta oli see sensatsiooniline uudis. Valitsejate puhul – eriti keiserlikul Venemaal – oli oma laste ise rinnaga toitmine ennekuulmatu. See uudis oli „jahmatanud kõiki venelasi”, ehkki olulise tagavaravariandina määrati lapsele ka amm. Amme valimise protsessiks „aeti mitmelt poolt kokku … suur hulk talunaisi”. „Mitte keegi neist ei tohtinud olla vähem kui kahe või rohkem kui nelja lapse ema, ning eelistada tuli tõmmu jumega [naisi]”.126

Aleksandra esimesed rinnaga toitmised ei läinud aga kavakohaselt, sest väike Olga ei võtnud seda vastu, ja, nagu Nikolai meenutas, „lõpuks toitis Alix väga edukalt amme poega, viimane aga imetas Olgat! Väga naljakas!” „Minu seisukohast on see kõige loomulikum asi, mida üks ema võib teha, ja ma pean seda suurepäraseks eeskujuks!” teatas ta kuninganna Victoriale veidi hiljem.127

Aleksandra, nagu võiski oodata, õitses imetava emana; kogu tema ja Nikolai maailm pöörles ümber nende vastsündinud tütre, keda nad jumaldasid. Tsaar tundis rõõmu sellest, et võis oma päevikusse kirja panna iga tema elu üksikasja: kui ta esimest korda öö läbi magas, kuidas tema aitas last toita ja vannitada, piimahammaste ilmumise, riided, mida ta kandis; esimesed fotod, mille ta tütrest tegi. Ei tema ega Aleksandra ei pannud mõistagi tähele, et Olga polnud tegelikult just kõige ilusam beebi – tema suur kuukujuline pea tõrksa blondide juuste tutiga, mis vahetasid välja tema tumedad sünnijuuksed, oli keha kohta liiga suur ning muutis ta keiserliku perekonna mõnede liikmete silmis peaaegu et inetuks. Ent ta oli algusest peale hea, prullakas ja rõõmus beebi ning tema hellitavad vanemad lasksid teda harva silmist.

14. novembri hommikul 1895 – oma vanemate pulma-aastapäeval ja leskkeisrinna neljakümne kaheksandal sünnipäeval – Olga Nikolajevna Romanova ristiti (vastavalt vene õigeusu tavale sai ta ainult ühe eesnime). Keiserliku õukonna jaoks oli see eriti rõõmurikas sündmus, sest see tähistas tsaar Aleksander III ametliku leinaaja lõppu. Laps oli riietatud Nikolai enda ristimisrüüsse ning kuldne riigitõld, mille ees olid kuus valget hobust, saateks tsaari eskordi kasakad, viis ta Ülestõusmise kirikusse, Tsarskoje Selo keiserlikku kabelisse. Siin kandis ülemõuedaam vürstinna Maria Golitsõna Olga kuldsel padjal ristimisastja juurde. Kooskõlas vene õigeusu tavadega ei osalenud Nikolai ja Aleksandra ise tseremoonial, kuhu kogunesid ametlikus, õukonna etiketile vastavas riides õigeusu sinodi liikmed, kuulsusrikkad kuninglikud sugulased, diplomaadid ja välismaised vipid. Lapsel oli seitse vaderit, nende seas kuninganna Victoria ja leskkeisrinna. Enamik neist ei saanud aga isiklikult kohal olla, mistõttu juhatas vägesid vene rahvarõivastes ja kalliskividega ehitud kokošnikus hiilgav Maria Fjodorovna, keda ümbritses enamik Vene suurvürste ja suurvürstinnasid. Talituse käigus „kasteti [laps] kolm korda vene õigeusu kombe kohaselt vette ning asetati siis otse roosast satiinist vateeritud kotti, kuivatati, võeti riidest lahti ja anti tagasi „gampile” [lapsehoidjale], kes oli oma kinninööritud siidkleidis väga tähtis”.128 Seejärel võiti püha õliga

Olga nägu, silmi, kõrvu, käsi ja jalgu ning Maria Fjodorovna kandis teda kirikus kolm korda ringi, üks ristiisa kummalgi käel. Kui tseremoonia oli lõppenud, ehtis Nikolai oma tütre Püha Katariina ordeniga.

Olga sünnitamise raskus oli Aleksandrat paratamatult tugevasti kurnanud ning voodist välja lubati teda alles 18. novembril. Pärast seda käis ta pargis Nickyga vaiksetel ringsõitudel, aga ehkki nende juures viibisid ka tema vend ja vennanaine Ducky (Victoria Melita hellitusnimi perekonnas), ei kasutanud ta nende seltskonda eriti, ehkki nad olid külas ainult ühe nädala. Ducky kurtis sugulastele saadetud kirjades igavuse üle ja et Alix oli üsna eemalehoidev ning rääkis lõputult Nickyst ja „kiitis teda kogu aeg nii palju”, et Ducky arvates oleks tema meheõde pigem eelistanud oma kalli mehega omaette olla.129 Kahtlemata hoidis Aleksandra kiivalt oma Nickyga veedetavat aega; ülejäänud aeg kulus Olgaga olemisele. Orchie oli keiserliku perekonna kaaskondlasena vanaduspuhkuselgi ikka nähtaval kohal, täites lastetoa juhtimise sümboolset rolli, aga imiku eest hoolitsemist talle ei usaldatud – isegi siis mitte, kui madame Günst, kes sünnitusõena kolmeks kuuks nende juurde jäi, paar päeva haigena voodis pidi olema.130 Günsti sealviibimine põhjustas märgatavat pahurust. „Orchie magas sinises toas ja vaevalt vahetas minuga sõna, nii solvunud, et me ei andnud beebit tema kätte,” rääkis Aleksandra Erniele.131

Professionaalsed inglise lapsehoidjad pidasid rangelt kinni režiimist ega armastanud oma rolli usurpeerimist, ning kuninganna Victoria isiklikult valitud lapsehoidja, aukartustäratava proua Inmani saabumine 18. detsembril ei olnud väga rõõmustav. Nikolai sõnutsi tundis tema naine muret, et „uus inglise lapsehoidja hakkab kuidagiviisi mõjutama meie igapäevase pereelu korraldust”. Ja nii see juhtuski, sest kuningliku lapsehoidmise protokoll nägi ette, et „meie väike tütar tuleb kolida ülakorrusele, mis on tõsiselt tüütu ja häbiväärne”.132 Päev pärast proua Inmani saabumist viidigi väike Olga nagu kord ja kohus Nikolai ja Aleksandra esimese korruse magamistoast lastetuppa ning Nikolai saatis juba kirja oma vennale Georgile, kurtes, et talle ja Aleksandrale „ei meeldi eriti proua Inmani ilme”. „Tema näos on midagi kalki ja ebameeldivat,” teatas ta, „ning ta näib olevat kangekaelne naine.” Nii tema kui ka Aleksandra arvasid, et sellest naisest „tuleb palju tüli”, sest ta oli otsekohe asunud reegleid kehtestama: „ta on juba otsustanud, et meie tütrel ei ole piisavalt palju tubasid ning et tema arvates pistab Alix oma nina lastetuppa liiga tihti”.133

Sel ajal oli ainus koht, kus vene rahvas võis oma tsaari näha, mitte Peterburis õukonnas, vaid lapsevankriga Aleksandri pargis. Kaugemal asuv maailm teadis neist veelgi vähem. Briti ajakirjanduses oli loodetud, et tsaarinna mitteametlik lähenemine emaks olemisele võib avaldada poliitiliselt positiivset mõju: „Noore abielunaise otsustes avalduv õige tunne toob palju tõenäolisemalt vene emad tema selja taha kui tsaari abikaasa palju imposantsemad teod. Ja nende toetusega võib keisrinna jõuda kaugele.”134 See oli lennukas lootus, aga paraku ei kandnud see vilja, sest asjaolu, et keisrinna ei olnud sünnitanud poega, oli toonud kaasa paljude venelaste ebasoosingu.

Uuel, 1896. aastal kohustati Aleksandrat tema suureks kohkumuseks jätma maha Aleksandri palee intiimsus ning kolima Peterburi hooajaks oma vast renoveeritud apartementi Talvepalees. Ehkki Ella käsi oli selle kujundamise juures olnud, ei meeldinud provintslikule ja kogenematule Aleksandrale palee suurejooneline, tseremoniaalne miljöö. Samuti ei tekkinud temas soojemaid tundeid proua Inmani vastu. „Ma ei ole lapsehoidjast üldsegi mitte võlutud,” ütles ta Erniele:

ta on lapsega hea ja lahke, aga naisena väga antipaatne, ning see häirib mind valusalt. Ka tema kombed ei ole väga kenad, ja ta matkib inimesi neist rää kides, vastik harjumus, kohutav, kui see lapsele külge hakkaks – äärmiselt jäärapäine (aga tänu taevale, mina olen ka). Ma ei näe, et meie sekeldustele otsa tuleks, ja ma soovin vaid kedagiteist [sic].135

Aprillikuu lõpuks oli Aleksandra sunnitud Olga rinnaga toitmisest loobuma, sest ta valmistus pingutust nõudva kroonimistseremoonia tarvis Moskavasse sõitma: „… see on nii kurb, sest ma nautisin seda nii väga,” pihtis ta Erniele.136 Selleks ajaks oli võimukas proua Inman juba lõplikult oma asju pakkima saadetud. Nikolai oli leidnud, et ta on „talumatu”, ning 29. aprillil märkis ta juba kahjurõõmsalt, et „meil oli hea meel temast lõpuks ometi lahti saada”. Emadus ilmselgelt sobis Aleksandrale, nagu märkis ka tema õde Battenbergi Victoria, kui ta 1896. aasta maikuus kroonimispidustustele saabus. Alix, teatas ta kuninganna Victoriale,

näeb välja nii hea ja õnnelik, täiesti teine inimene ja temast on kasvanud suur, kena naine, roosipõskedega ja laiade õlgadega, nii et Ella paistab tema kõrval üsna väike – aeg-ajalt annab ta jalg tunda ja vahel on tal peavalu –, aga mitte midagi ei ole järel sellest kurvast ja norus ilmest, mis tal tavaliselt oli.137

Mis puutub beebi Olgasse, siis oli ta Victoria arvates „võrratu ja ergas, arukas väike hing. Eriti kiindunud on ta Orchiesse ja naeratab laialt iga kord, kui ta teda silmab”.138 Ehkki Orchiet oli endiselt näha, kippus tema lootus mingit rolli saada kustuma ning ajutiselt, sellal, kui kedagi proua Inmani asemele otsiti, võeti tööle uus inglannast lapsehoidja.139 Preili Coster oli suurvürstinna Ksenia lapsehoidja õde ning jõudis kohale 2. mail. Tal oli erakordselt pikk nina ning Nikolaile tema välimus eriti ei meeldinud.140 Aga oli neil siis lapsehoidja või mitte, Aleksandra tegi ikka otsusekindlalt asju omal viisil, nõudes nüüd, et väike Olga „saaks igal hommikul minu soovi kohaselt soolavanni, sest ma tahan, et ta oleks võimalikult tugev, kui peab kandma sellist prisket kehakest”.141 Pärast pingutusi Moskvas oli lähenemas veel üks tähtis reis: külastada vanaema Balmoralis, kus väikese Olga sai lõpuks ometi ametlikult üle vaadata.

*

Pealtnäha paistis visiit Šotimaale olevat täiesti eraviisiline perekondlik külaskäik,142 kuid selle logistika oli tõeline turvamiskošmaar Briti politsei jaoks, kel puudusid igasugused kogemused, kuidas kaitsta kõrge turvariskiga Vene tsaare, kellele oli legendaarselt palju atentaate korraldatud. Vene keisripere jõudis kohale just siis, kui Briti pressis ilmusid hüsteerilised lood „dünamiidivandenõust”, mille eesotsas olid vene nihilistidega koostööd tegevad inglise-ameerika aktivistid ning mille eesmärk oli tappa kuninganna ja ka tsaar.143 Õnneks arreteeriti „salasepitsejad” enne visiiti Glasgow’s ja Rotterdamis ja ajakirjanduse oletused tsaari ründamise kavatsustest osutusid hiljem ekslikeks, kuid ehmatus rõhutas kartusi keisripaari, maailma kõige hoolsamalt kaitstud monarhide turvalisuse pärast. Visiidi eel oli kuninganna erasekretär Sir Arthur Bigge põhjalikult nõu pidanud Londoni politsei superintendendi kindralleitnant Charles Fraseriga, kes esitas talle spetsiaalse ettekande, milles pakuti detektiivide lisamist Nikolai enda kolmele ohranka mehele. Kogu visiidi ajal pidi kümme politseikonstaablit patrullima Balmorali lossis ja selle ümbruses; raudteetöötajad pidid patrullima tsaari rongi kogu marsruudil ning kõiki sildu ja viadukte jälgis kohalik politsei. Abiülem Robert Anderson tunnistas Bigge’ile oma heameelt selle üle, et tsaar viibib „Balmoralis, mitte Londonis. Oleksin tõesti väga murelik, kui ta viibiks siin.”144

22. septembril (ukj) saabus Nikolai ja Aleksandra jahtlaev Standart jaheda šoti sajuilmaga Leithi sadamasse. „Keiserliku lapsukese nägemine liigutas iga rahvahulgas oleva naisterahva südant ning oli näha rohkesti taskurätikuid liikumas,” teadustas Leeds Mercury.145 Küngastel põlevad lõkketuled tervitasid rongireisi igat etappi teel Leithist Ballateri, kuhu keiserlikule paarile tuli vastu mägismaa torupillimängijatest ning Royal Scots Greysi ratsaväerügemendi (kelle aukoloneliks Nikolai oli Aleksandraga abiellumisel tehtud) meestest koosnev auvahtkond. Ent raudteejaama kaunistava lipuriide oli lausvihm selleks ajaks, kui nad pärale jõudsid, kurvalt ära lörtsinud. Sellegipoolest ei suutnud vihm, mida Nikolai oma päevikusissekandes nimetas „vastumeelseks”, rikkuda tuju rahvahulgal, kes oli kogunenud vaatama, kuidas sõidavad mööda Vene kaaskonna viis tõlda – üks neist ainult suurvürstinna Olga ja tema kahe saatja jaoks.146 Kui nad Balmoralile lähenesid, hakkasid helisema lähedal asuva Crathie kiriku kellad ning kajas torupillimäng, samal ajal kui hulk mõisatöölisi ja seelikutes mägilasi seisis põlevate tõrvikutega tee ääres vihmas. Ja seal, ukselävel oligi vanamamma, kes ootas, et neid tervitada, ümbritsetuna paljudest oma sugulastest.

Balmoralis olid kõik prullakast ja rõõmsameelsest kümnekuusest Olgast võlutud, sealhulgas ka teda imetlev vanavanaema. „Beebi on võrratu,” ütles ta oma vanimale tütrele Vickyle Berliinis; kõige poolest oli ta „armastusväärne, elava loomuga lapselapselaps”.147 „Oi, sellist kullakest nagu tema pole enne nähtud,” kirjutas kuninganna õuedaam leedi Lytton, „väga lai nägu, väga paks, toreda kõrge sir Joshua lastemütsiga148 – aga erksate arukate silmadega, tillukese suuga ja nii õnnelik –, kogu päeva rahulolev.” Leedi Lyttoni meelest oli Olga „juba päris vana inimene – elust pulbitsev ja täiesti teadlik sellest, kuidas käituda”.149 Briti pressis märgiti, et Aleksandra „uhkust ja rõõmu selle üle, et tal on väike tütar kaasa võtta” olevat „lausa haletsusväärne pealt näha”.150 „Tilluke suurvürstinna kohaneb väga hästi oma uue ümbrusega,” anti teada Yorkshire Heraldis, „ning räägitakse, et niipea kui ta oma vanavanaema nägi, valmistas ta sellele auväärt daamile heameelt, võttes ta oma esmaseks ja kõige alistuvamaks orjaks.”151 Kuninganna Victoria oli lapsest nii sisse võetud, et läks vaatama isegi Olga vannitamist, nii nagu seda tegid ka teised kuningliku majapidamise liikmed, kes kõik imetlesid, kuidas õnnelik ja ametlikkuseta Vene keisrinna tundis rõõmu oma lapse heameelest – täiesti erinevalt Victoria enda tavapärasest jäigast ja kõrgist maneerist.

Samal ajal veetis Nikolai üsna räbalasti aega, sest teda vaevasid närvivalu ja näo paistetus, mida põhjustas mädanev hambatüügas (ta kartis hambaarsti). Visiidi ajal kurtis ta, et näeb Alixit veelgi vähem kui kodus, sest Alixi onu Bertie vedas ta vastuvaidlemist sallimata kaasa kogu päeva külma, tuule ja vihma käes kestvale tedrelaskmisele ja hirveküttimisele. „Olen täiesti kurnatud küngaste otsa ronimisest ja lõputust seismisest … muldpunkrites,” kirjutas ta oma päevikusse.152 Nende sealviibimise ajal oli väike Olga püüdnud teha oma esimesi samme ning tema kaheaastasele nõole Davidile – Yorki hertsogi pojale ja tulevasele kuningas Edward VIII-le – oli pisike tüdruk meeldima hakanud; ta tuli teda iga päev vaatama ja ulatas julgustavalt käe, nii et keiserliku perekonna lahkumise ajaks suutis Olga juba poisi käest kinni hoides üle elutoa põranda tatsata. Kuninganna pani laste koosolemist ilmse huviga tähele. See oli kena paarike, „La Belle Alliance”, olevat ta heakskiitvalt Nikolaile märkinud. Briti ajakirjanduse fantaasia hakkas kohe pidurdamatult lendama, väideti isegi, nagu oleks toimunud mitteametlik kihlumine.153

Ühel nende külastuse ilusamal päeval tehti esimene ja ainus kinofilm Nikolaist ja Aleksandrast koos kuninganna Victoriaga Balmorali hoovis; selle võttis üles kuninglik fotograaf William Downey. Enne lahkumist istutas keiserlik paar oma visiidi mälestuseks puu. Aleksandra oli tagasi Šotimaale tulemist nautinud ning ta läks siit kurbusega: „See on olnud nii lühikene siinolemine ning ma lahkun armsast heast vanamammast raske südamega,” ütles ta oma vanale guvernandile Madge Jacksonile. „Kes teab, millal me jälle kohtume ja kus?”154

*

3. oktoobril (ukj) sõitis keiserlik perekond rongiga Inglismaa lõunaossa Portsmouthi, kus nad astusid laevale Poljarnaja Zvezda, et minna viiepäevasele riigivisiidile Prantsusmaale. Cherbourgist Pariisini tervitasid neid tohutu suured rahvahulgad tänavate ääres ning nad saabusid pealinna, kus neid ootas Elysée palees suurejooneline vastuvõtt, mille võõrustajaks oli Prantsusmaa president Faure. Prantslasi lummas, et säärased väljapaistvad monarhid võtsid oma sülelapse endaga reisile kaasa, mitte ei jätnud teda koju lastetuppa. Olga oli nii kohanemisvõimeline ja nii lepliku loomuga, et tal polnud raske reisida, istudes avatud landoos lapsehoidja süles. Tema naeratav olek ja lapsehoidja abiga rahvale käega lehvitamine ja õhusuudluste saatmine muutsid ta kõigile armsaks. „Meie tütar jättis igal pool suurepärase mulje,” ütles Nikolai oma emale. Esimene asi, mille kohta president Faure Aleksandralt iga päev küsis, oli la petite duchesse