Читать книгу Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo - Страница 1

„Ema, ära sure… ära sure, ema,” nuuksub kaheksa-aastane Eevi põlvili haige ema voodi ees.

Ema lahjunud käsi nihkub vaevu rinnalt ja otsib lapse nutust vabisevat pead. Raskelt jääb ta sinna viivuks peatuma, kuni vajub kompsatades alla voodiservale.

„Ema, ära sure… sa ei tohi surra!” ahastab laps järjest meeleheitlikumalt, ema lahjunud ja kalbet kätt vastu palet litsudes.

„Pean… laps… kõik on… otsas…” kuulduvad lapse nuuksete vahele haige üksikud sõnad.

„Ei, ema, ei, ei, sa ei tohi surra, ma ei lase, ei lase…” Lapse nutust niiskunud käed haaravad ema õlgade järele, nagu tahtes oma jõuga neid kiskuda tagasi koleda surmamehe avatud sülelusest. Jõuetult langeb aga temagi keha nagisevale puuvoodile, mattes veelgi raskemaks surija viimsed hingetõmbed.

„Ema, ei, ema… sa ei sure veel, kuhu jään mina?”

Viimased lapse sõnad tuksatavad vastu haige näos. Keel niisutab korduvalt huuli, suu avaneb, kuni alles mitmete katsete järel kuulduvad sõnad.

„Lähed… isa… isa… juurde… võtab… ta…”

„Isa!” hüüatab laps ja vabastab voodi oma raskuse alt. „Isa,” kordab ta veel, hetkeks naeratades ja emale küsivalt otsa vaadates.

Kunagi varem ei olnud ema talle kõnelnud isast. Alles möödunud kevadel oli ta viimast korda küsinud oma isa järele. Siis oli ema jäänud nii kurvaks ja vastanud, et maailmas on küllalt isata lapsi, ja ega need olegi teistest halvemad. Kogu päeva oli ema siis olnud kurb, oli kõnelnud rohkem kui harilikult inimese enese tublidusest ja püüetest, mille järgi teda elus hinnatakse. Eevi otsustas siis oma südames mitte kunagi enam ema kurvastada. Kuid imelik, mida tõrjuvamalt ta sellest mõtles, seda põletavamalt otsis küsimus temas vastust. Ta jälgis tänaval teisi lapsi, eriti kui need kõndisid oma isa käekõrval. Ta püüdis neid vaadelda võimalikult lähedalt, et veenduda nende õnnelikus pilgus. Igatsus isaõnne järele tema südames kasvas iga rõõmsa naeratusega, mida ta tabas möödujailt. Kui ta mõnede laste nägudelt luges rahulolematust või ükskõiksust, mõtles ta lohutuseks ema sõnadele, et inimene sageli ei mõista hinnata seda, mis tal on käes. Küll Eevi mõistaks! Oi, kuidas ta oleks õnnelik, kui võiks kordki istuda oma isa süles, tugev käsivars ümber piha, nagu ta tihti nägi pargis lapsi istuvat.

Veel rohkem köitsid tema tähelepanu need lapsed, kes kepslesid, üks käsi isa pihus, teine ema omas. Kuidas need lapsed harilikult hõiskasid, kuidas nad vadistasid! Kuigi Eevi on nendest palju suurem, kepsleks ta kindlasti veel, oi, kuidas kepsleks ja hõiskaks!

Teisel koolinädalal sai Eeva isaküsimus uue tõuke. Ühel päeval laskis õpetaja kõikidel õpilastel valju ja selge häälega nimetada oma isa ja ema nime. Eevi kuulatas. Millegipärast hakkas tema südameke rinnakoopas otse vasardama. Juba oli pool klassi läbi, ja kõik olid nimetanud mõlemad nimed. Siis jõudis järjekord keskmise rea viimase pingini, kus istus poiss, kelle ninaalune oli alati märg, rõivad määrdunud ja kortsunud, käed ja kõrvaaugud alati mustad. See poiss nimetas ainult oma ema nime, ja sedagi vaevalt kuuldavalt. Õpetaja küsimuse peale, kas poisi isa on surnud, vastas küsitav: „Ei tea.” Teine, tema kõrval istuv poiss tõstis kohe käe üles ja vastas, enne kui temalt jõuti küsidagi: „Õpetaja, temal ei olegi õiget isa. Ma tean küll, ta elab meie hoovimajas ja ema on niisugune…”

Poiss lõi häbelikult silmad alla, nõjatas pea pahema käe najale, hakates samal ajal parema käe pöidla küünega lauale jooni vedama. Tal näis olevat ääretult piinlik, sest pea vajus järjest madalamale, kuni puudutas laubaga pinki.

Eevil voolas kuum laine jalgadest pähe. Ta ei teadnud, kas tal on mingipärast piinlik või on tal kahju tollest poisist keskmise rea tagumises pingis. Imeselgelt kerkis ta silmade ette ema pilt, kes jäi koju õmblusmasina taha istuma, kuigi tundis ennast juba mitmendat päeva haiglasena. Ta nagu oleks veel kuulnud ema saatvaid sõnu: „Ole hea laps.” Kui õrnalt kajasid need mälestuses – ja kui järjekord jõudis temani, vastas ta selgelt ning valjult:

„Minu ema nimi on Marie Pedak, isa mul ei olegi.”

Seda öeldes vaatasid ta silmad õpetajale julgelt ning kindlalt otsa. Nagu suure võitluse eneses võitnud, istus ta tagasi kohale, ikka veel ema töötav kuju silmade ees.

Kuid kauaks ei jäänud kindluse ja võidutunne lapse südamesse püsima. Miks? Miks poiss tagumisest reast häbenes, miks ta valetas? Võib-olla ongi see häbistav, kui lapsel ei ole isa. Võib-olla ema sellepärast oligi nii kurb… Kui ometi võiks emalt küsida, kui ta nüüd enam ei jääks kurvaks…

Nii keerlesid Eevi peas lõhkuvad mõtted, kuni muutuse tõi ema tõsine haigestumine kopsupõletikku. Ema valu ja kannatusi nähes kadus lapse tunnetest kõik muu. Nüüd järsku avanesid sureva ema huuled „isa” nimeks. Isa! Lapse hinges hakkas midagi pööraselt keerlema. Ta ei teadnud, kas olla rõõmus või olla kurb. Ema silmad jäid anuvalt peatuma tema omadesse, suu liikus veel, kuid sõnu ei tulnud enam kuuldavale. Nagu kedagi oodates jookseb lapse pilk ukse poole, siis akna poolavatud eesriietele, kuni pöördub mööda seina jälle tagasi ema voodile. Tuba on tühi. Voodis lamab vaid surija.

„Sinu… i…sa on… hea… Ta… ta… tu-leb sul-le jä-rele… He-a… Ju… ma…”

Viimane sõna jääbki lõpetamata, kui Eevi langeb uuesti nuuksudes üle ema.

„Ema, emakene, ainult sind tahan, ainult sind. Isa on võõras, ma ei tahagi isa… emakene…”

Siis vajub ema rind korinaga kokku, suu ahmib õhku, ahmib korduvalt, kuni jääb poolavatult paigale. Lapse käed rudivad ümber ema kaela, pead enesele lähemale kiskudes, kuid ema ei liiguta enam.

Vahepeal on väljas pimenenud. Vastasmaja aknaist paistab tuppa valguskuma ja hämardab seinad. Õudne hirm valdab lapse hinge. Toas on surm. Juttudest teadis ta, milline on surm: suur vikat seljas, kondised sõrmed haaramiseks. Kui kole! Ühe tõmbega viskub laps ema taha voodisse, silmad pärani jälgimas varje toas. Igas nurgas liigutab keegi, kõik ruum on täis imelikke, keerlevaid, järjest kaduvaid ning tõusvaid mügarikke. Surm otsib ema. Eevi litsub kõvasti lõua vastu põlvi, nagu otsides nendelt tuge. Kõik on nii ääretult vaikne, isegi kõrvaltoa kingsepa vasar on vaikinud. Siis korraga märkab ta, et kuuleb vaid enese hingamist. Ema ei ole enam… Ta hoiab kinni enesegi hinge, kuni jõuab. Ahju taga keerlev kõige suurem ja tumedam on kindlasti vanasurm ise. See on viinud ema… Kui ometi julgeks nutta…

Hommikul leiavad naabrinaised lapse kummuli laiba rinnal magamas.

„Oh sa vaene lapsuke, magasid kooljaga kõrvuti, võinud ometi tulla meile ütlema,” haletseb vastastoa hobusetöölise naine.

„Ma ütlesin küll, et mis see säärane vaikus, aga vanamees es lasknud tulla vaatama, nüüd lapsuke nii – tõesti kahju,” jätkab naabertoa kingsepaemand.

Kui naabrid ümber kahjatsevad, istub Eevi ikka veel ema jalgade juures voodis. Silmad valutavad ja kõrvades kumiseb. Hinges pigistab nii ääretult, ääretult valusalt. Ema ei ole enam, kellele nüüd veel nutta oma kurbust!

„Vaenelaps, vaenelaps oled nüüd, isa sul muidugi es olnud, nüüd võeti ära ka ema…” Kingsepaemand tõstab põllenurga ning hõõrub palgele laiali paar suurt pisarat.

„Jah, võtaks ta enese juurde, aga kus sa saad, tööd vanamehel nii vähe, kus sa saad,” aitab kaasa töölisnaine.

„Ehk käskis ema sul minna isa juurde?” usutleb kingsepaemand.

„Ei käskinud,” vastab laps.

„Oh sa taevake, oleks ometi mullegi ütelnud, oleksin nüüd kohe olnud lapsele abiks, aga ei, kellelegi ei ütelnud ta oma lapse isa nime!” ohkab töölisnaine.

„Ehk mullegi, olime ju kadunukesega head sõbrad ja ühes majas juba nii kaua aastaid elanud, aga ei, es ütelnud, nüüd jääb lapsuke laia maailma, ei ema ega isa,” täiendab omalt poolt kingsepaemand.

Nõnda jutustades unustavad head naabrid esimesed vajalikud korraldused, kuni kingsepa karm hääl nad kahetsustest virgutab.

„No nüüd laaberdavad ja laaberdavad, nagu sellega saaks midagi ära teha. Vaja minna kohe hoolekandeosakonda, kes siis siin muidu kõik korraldab. Eks sa, eit, mine käi ära.”

„Jah, jah, seda vaja küll,” nõustub töölisnaine. Oleks temagi võinud joosta ja teatada, aga noh, kui kingsepaemand läheb, olgu pealegi.

Paar tundi hiljem ilmub kadunud Marie Pedaku korterisse hoolekandeametnik Kaalep koos politseiametnikuga. Matusepäev määrati kindlaks ja Eevi tulevane elugi. Kuni ema matuseni jäetakse laps kingsepa emanda hoole alla, siis peab saama tema uueks koduks Suuremõisa lastekodu. Teinud esialgsed korraldused, asuvad ametnikud valgele paberile märkima kadunud varandusetombu üksikesemeid. Isegi Eevi kooliraamatud kirjutatakse üles.

„Ei siin toas ole tuntud puudust,” sõnab Kaalep tööd lõpetades.

„Ega ole,” kinnitavad mõlemad naabernaised kui ühest suust, kuna kingsepaemand jätkab:

„Kadunuke tegi ise head tööd, kõik suured prouad õmblesid siin, ja siis veel kolmkümmend krooni iga kuu lapse isalt, mõtelge ise – kolmkümmend krooni, ega’s see ole naljaraha praegusel ajal.”

„Lapse isalt?” kordab ametnik küsivalt.

„Lapse isalt jah. Nagu aamen kirikus ilmus iga kuu kahekümne esimesel kuupäeval punase mütsiga mees ja tõi kadunukesele valge ümbriku.”

„Aga kust te teate, et selles ümbrikus oli raha, ja et see oli lapse isalt?” nõuab ametnik edasi.

„Noh, miks es teadnud, meil omavahel es olnud mingit saladust. Mitu korda nägin oma silmaga, kui kadunuke avas ümbriku ja võttis välja kolm sinist sedelit.”

„Jah, tõsi jah,” kinnitab töölisnaine ka omalt poolt, „ega’s ükski laps ole isata, ja kes muu siis raha saatis. Üks kõrge isand ta ikke oli.”

„Noh, kas teie teate ka, mis selle kõrge isanda nimi on? Asjad laheneksid meil palju lihtsamalt, isa võtaks lapse enda juurde ja kõik oleks korras, niikuinii on lastekodu sel aastal äärmiselt kuhjatud,” nõuab ametnik.

„Seda meie küll ei tea. Olime küll kadunukesega head sõbrad, küsisingi mitu korda, aga vaikis kui haud. Kord ütles vaid, et olevat kõikide pühakute nimel lubanud vaikida.”

„Jah, see on tõsi jah, minagi küsisin, aga ei midagi, vahel naeratas, vahel jäi kurvaks, aga rohkem jäi kurvaks,” kinnitab jälle töölisnaine.

„Aga ehk teab laps?” arutleb ametnik edasi.

Eevi kutsuti tuppa. Aralt jääb laps läve kõrvale seisma, kuni ametnik ta talutab akna alla toolile. Samale toolile, millel ta alati istus, kui tegi oma koolitööd või mängis või jälgis ema töötavate näppude väledust.

„Meie jääme üksi,” noogutab ametnik mõlemale naisele.

Naabrid toast lahkunud, valdab ametnikku tahe vaikida. Silmad nagu puhkavad hästi toidetud, puhtalt rõivastatud ja korrapäraste näojoontega tütarlapsel. See ei ole laps sellest harilikust kogust, kellega tal on tegemist peaaegu iga päev. Mingi imelik kurbus laskub mehe südamesse, mis paneb liikuma erilise tahtevoolu selle lapse kasuks kõik teha, mis vähegi võimalik. Mehe silmade ette kerkivad poiste ja tütarlaste kujud lastekodust. Need kõik on hoopis teisest maailmast. Ei, sinna ei peaks sattuma selline laps!

Kui ta alustab Eeviga juttu, üllatub ta isegi oma häälekõla pehmusest.

„Istu julgelt, laps, ma olen sulle küll võõras, kuid edaspidi tahan jääda sinu sõbraks. Olen hoolekandeosakonnast, see on asutus, mis valvab ja hoolitseb vaeste laste eest. Tulin siia, kuna sinu ema on surnud ja sul ei ole teist aitajat.”

Lapse silmi kipuvad vägisi pisarad. Suunurkades tõmbleb ja neelakud järgnevad üksteisele. Ametnik vaikib. Ka tema neelab alla soolast vedelikku, mis tilgub ninakoopast suhu. Nagu kaastundeavalduseks võtab ta põlvelt lapse käekese, seda mõned korrad silitades, siis jätkab jälle:

„Minu ülesanne on hoolitseda sinu edaspidise elu eest. Kuna sinu emal ei ole maha jäänud küllalt varandust sinu kasvatamiseks, peab sind oma hoole alla võtma linnavalitsuse hoolekandeosakond. Sa lähed lastekodusse, kus on juba ees palju teisi lapsi. Sinu ema järelejäänud varanduse hoiame alles kuni sinu täisealiseks saamiseni, siis saad selle jälle tagasi. Muidugi ei ole lastekodus olla nii hea, kui on kodus ema või ka ainult isa hoole al. Sinu ema ei ole kellelegi ütelnud, kes on sinu isa, ja meie ei tea, kelle poole pöörduda. Või on ema ütelnud sulle?”

Laps vaikib. Talle meenub kõik, mida ta oma südames ja peas on kandnud isaigatsust tundes. See on nii isiklik tunne, mis sunnib vaikima välise maailma ees. Ametnik jätkab:

„Ära karda, Eevike, ma soovin ainult head, mul on nii kahju sinust, ma tahaksin sind nii meeleldi aidata ja paremini aidata suudan ma sinu enese abiga. Kui leiame sinu isa ja ta on nõus võtma sind enese juurde, ei ole sul seal mitte halvem olla kui ema juures. Ütle, laps, ütle, kui sa tead!”

Laps vaikib veel, kuni viimaks vastab:

„Ei tea.”

„Sa ei tea, ema ei ole sulle siis kunagi kõnelnud isast?”

„On küll.”

„Noh nii, on küll, ma arvan ka. Ära midagi karda, ütle mulle kõik,” julgustab ametnik lapse juukseid paitades. Kuid laps vaikib jälle.

„Sa ikka kardad mind? Ära karda, mul on kodus just sinu pikkune tüdruk ja sinust väiksem poiss. Minu Elli on kaheksa-aastane. Kui vana oled sina? Ah nii, kah kaheksa, noh, vaata, siis oleme ju hoopis lähedased.”

Tõepoolest nõksatab midagi Eevi hinges. Tema ees seisab üks isa, üks temavanuse tütarlapse isa. Lapse silmad tõusevad ametniku omadeni ja tabavad seal sooja, sõbraliku pilgu. Nagu midagi omast voolab Eevi tundesse, ja kui ametnik veel kord teda manitseb asja seletama, ei tunne ta enam vastupanu. Ta seletab kõik, mis ema surivoodil avaldas, veel rohkemgi, kõik varemadki kõnelused emaga isa üle seletab ta ametnikule.

Eevi lõpetades jääb ametnik sügavasse mõttesse. Küünarnukk põlvel, pea käe najal, nii ta istub, silmad suletud.

Siis tõuseb pea otsustava tõukega püsti ja Eevile vaatavad alla sõbralikult naeratavad silmad.

„Tead, laps, meie teeme midagi. Sa tead, mis on ajaleht, jah, muidugi, sa oled ju koolilaps. Sa oled ehk märganud, et inimeste surma puhul järelejääjad avaldavad leinateate. Meie avaldame ka, õieti sina avaldad.

Võtame kohe paberi ning koostame teksti. Eks, Eevi, sa oled nõus?”

„Jaa,” nõustub laps hea onu ettepanekuga, kes on võitnud juba kindla pinna tema usalduses. Tekst koostatakse järgmiselt:

Lühikese raske haiguse järele lahkus minu armas emake

Marie Pedak

Unustamata leinas tütar Eevi

Kuulutus ilmub järgmise päeva lehes. Kuni matuseni käib ametnik Kaalep mitu korda päevas Eevit vaatamas. Ta näib midagi ootavat. Isegi pärast matuseid jätab ta lapse veel üheks nädalaks kingsepa perekonda. Ta näib ikka veel ootavat.

Siis määratakse kindlaks Eevi ärasõidupäev. See juhtub olema tuuline ja vihmane sügisene pühapäev. Väike kompsuke parema käe otsas, pahem aitaja onu soojas pihus, nii astub ta oma esimesed sammud vastu kujutlematule tulevikule. Kui rong ähkides ja puhkides väljub jaamast, mille perroonile jääb maha usalduse võitnud hea onu, pigistab midagi nii lämmatavalt kurgus. Ema jääb kaugele musta mulla alla; kodu, see on tuba, milles alati istus ja töötas emake, milles oli nii armas olla, sinna ei saa enam kunagi tagasi… Ümberringi istuvad kõik võõrad inimesed, mõni nendest vahib omaette kaugusse, mõni vestleb teisega, mõni naeratabki, kuid kõik enesele. Tema on võõras kõikidele. Eevi alateadvusse vajub märk: sul ei ole enam kellelegi nutta.