Читать книгу Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo - Страница 11

Väljas on kevad kõige hooplevamas jõukülluses, kui Kaarin tuleb Eevit otsima. Kogu vahepealne aeg ei ole nad teineteist näinud. Eevi peab üllatavalt möönma tunduvat muutust Kaarini välimuses tema kasuks. Võib-olla mõjub selleks kaasa elegantne rõivastus, võib-olla ka pika vaheaja järel Kaarinile kadu kuulutav ettekujutus. Kuid siiski märkab Eevi, et Kaarinit vaevab mure. Tema suured avameelsed silmad on endiselt jäänud ta hinge peegliks. Ega Kaarin suudagi hoida, otse pikema jututa laob ta Eevile välja oma südame koorma.

„Olen leidnud oma ema,” alustab Kaarin.

„Ja oled rõõmus?” küsib Eevi.

„Ei… ma olen hädas oma emaga… Ta on nii vilets, nii armetu! Leidsin ta kord tänavalt, purjus oli ta… päris purjus. Ta ei tundnud mind esialgu… hiljem tundis… nüüd ei saa ma temast enam lahti. Ma olen õnnetu, lihtsalt ei tea, mida teha… Oma vanahärrale ei julge ma sellisest emast sõnagi öelda. Ta tuleb iga päev mu juurde ning nõuab raha. Olen andnud talle kõik… Kui mul vahel ei ole anda, lubab teha skandaali, lubab tulla mu „armukese” ette, lubab nõuda kohtuga, sest lapsed pidavat vanemaid toitma, nii ta ütleb. Eevi, kallis, ütle, mida ma pean tegema?”

„Ta elas ju enne nii hästi, su ema?” küsib Eevi, selle asemel et vastata Kaarinile.

„Jaa… aga siis ta oli hoopis teine. Nüüd, kui sa näeksid teda, ma vaevu tundsin… ma õnnetu, miks läksin tema juurde, miks ütlesin talle „ema”. Sa ei tea, kuidas ma teda vihkan, kuigi olen talle lihane laps. Ütle, kallis Eevi, mida pean ma tegema?”

„Ma ei tea, Kaarin, tõepoolest ma ei tea, tean vaid, et oma ema kasuks ohverdaksin kõik…”

„Seda ei ole ma kunagi nii tundnud!” Kaarini suured silmad täituvad pisaratega. Siis tõuseb ta toolilt järsu tõukega, tõstab kaks kätt kõrgele ning kõneleb, rusikaid teineteise vastu pekstes:

„Sinu ema… minu ema… ma tean, kes oli mulle ema, ma näen, kes ta on nüüd. Ütle, ütle mulle, kas minu ema on mind kübetki armastanud?! Ei, ta pole kunagi mind armastanud… Nüüd ta tunneb rõõmu minu piinamisest. Oi, neetud olgu mu elus see hetk, mil ma olin nii hell ja kaheteistkümne aasta järel ütlesin talle jälle kord „ema”, sellele naise varjule, kelle leidsin tänavalt. Ütle, ütle, Eevi, mida pean tegema?”

„Koli teise korterisse.”

„Olen seda juba teinud.”

„Siis kõnele temaga.”

„Kõnele! Arvad, et ma olen vaikinud?”

„Kas ta ei lepi, kui annad talle iga päev kindla summa?”

„Ta nõuab järjest rohkem… Aga kust ma võtan, kust ma võtan? Eevi, sa oled tark, meist kõikidest targem, ütle mulle, kas peab laps niisugust ema aitama, kes eluaeg ei ole last aidanud?”

„Aga ta ju kasvatas sind kuue aastani.”

„Mind toitsid võõrad mehed, võib-olla andis palukese ka oma isa, aga kes teab, kes on niisuguse lapse isa…”

„Ta siiski hoolitses sinu eest!”

„Mitte minu, vaid enese pärast. Ära targuta, Eevi… Mind sa enam ei veena… Elu on mind küllalt juba õpetanud. Ära arva, et mul on meelest läinud või arusaamatuks jäänud Ema sõnad, kui käisite minu pool. Olen korduvalt juba näinud ennast oma ema osas. Jaa…”

„Kaarin, sa oled hullunud! Meie tahtsime sind ainult hirmutada, sind jälle töö juurde tuua…”

„Siis ärge enam kunagi kedagi nii hirmutage, minult võttis see viimase vastupanu. Sa oled avaliku naise laps, su ees seisab su ema tee, nii ütlesite te mulle… Kas arvasite, et sel moel toote minu tagasi endisse ellu? Teie panite minus kõik kihama ja käärima. Kui mu tee on teada, miks peaksin veel töötama?”

„Aga töö ju ülendab inimest.”

„Ainult siis, kui inimene tahab töötada. Sa tead, ma ei ole kunagi armastanud midagi pidevat, olin õnnelik, kui pääsesin koolipingist, olin õnnelik, kui pääsesin kursustelt, ja olin huvitatud oma tööst vaid seevõrra, kuivõrd lootsin sellest tulu. Raha, raha vajasin. Eevi, olen juba nii tark, et tean: veri, veri kutsub mind… Kogu see pool aastat olen istunud peaaegu iga päev kinodes, arvad, et ma pole sealt midagi õppinud? Jaa, minu vanahärra, tean ka, ta on perekonnaisa, ta elab võib-olla juba kolmandat noorust. Ta ei ole mulle kunagi öelnud oma nime, ta arvab, ma ei tea – aga Kaarin ei ole nii loll. Nüüd käib ta kolm korda nädalas, vist ei suuda enam nii palju petta oma perekonda, oma lapsi ja vahest ka lapselapsi… Aga mida ma pean tegema oma emaga… Kas sinagi ei suuda mind aidata?”

„Kui ma teaksin, kuidas?” vastab Eevi.

Samas koputatakse uksele. Sisse astuvad Hilda ja Elli, mõlemad rõõmsas tujus.

„Oi, Kaarin ka siin, nüüd peaaegu kõik koos, teised ootavad all, lähme jõele.”

„Läheme, lähme,” kordavad Eevi ja Kaarin.

All ootavad tüdrukuid kõik selle lennu linna pääsenud poisid: Eduard, Andres, Aksi ja Karl. Karlil on näpu otsas valge kotike, mida teised püüavad kätte saada. Ei, Karl avab selle alles paadis… Aksi pakub paberosse, kõik poisid peale Eduardi suitsetavad.

Vallatlevalt üksteist pilgates, nagu polekski kaheaastast vahemaad lastekodust lahkumise ajast, jõutakse paatidesadamani. Kergelt libiseb lootsik nelja tugeva mõlapaari tõmbel. Suuremõisa lastekodu kasvandikud on igatsevalt kokku kasvanud jõega, nii poisid kui ka tüdrukud on osavad sõudjad. Kaugemal linnast alustavad tüdrukud laulu, varsti ühinevad ka poisid. Ei ole keegi nende hulgast eriliselt hea laulja, kuid üheskoos tundub helide mõju kevadõhtu hämaruses meeliülendav ja köitev. Kuidas lapsepõlvesidemed on siiski sitked, kuigi neid elu juba lahutab üksteisest, kuigi neid elu juhib igaühte ise teele, tuntakse end siiski veel ühise perena.

Elli on oma majaabilise kutsega väga rahul. Alguses olnud raske, ema käinud vahel aitamas. Nüüd läheb kõik iseseisvalt. Elli teenib ikka oma esimesel kohal.

Ka Hilda on rahul oma õmblejaametiga, ainult pisut palju peab istuma, vahel on väga väsinud. Kord olnud haige, arst hoiatanud kopsude pärast.

Andres on ehtne sepapoiss, käed kui tangid ja musklid kui mürakad. Võiks korraks vahetada Karliga ameti, saaks taignasse käte mustuse maha suruda. Karl protesteerib vastu. Taignasse lastakse ainult selliseid käsi kui temal. Eduardi ja Aksigi käed vajaksid hästi haput tainast, nahkade parge on nagu sööbinud sõrmedesse.

Peale Eevi teenivad juba kõik pisut raha. Kes rohkem, kes vähem. Eevi teenistus seisneb vaid koolivaheaegadel lastekoduõmbleja abilise pisikeses taskurahas. Nüüd, eeloleval suvel tahaks Eevi jääda linna mõne pärisõmbleja juurde – mitte teenimise, vaid õppimise mõttes.

Eevi avaldust kuuldes mõtleb Eduard endamisi:

Kui imelik, üks õpib keskkoolis, ja igatseb õmblejaks, teine õpib kingsepaks, aga igatseb keskkooli.

Eduard igatseb kindlasti keskkooli. Esimese teenitud raha eest ostis Eduard kohe raamatuid. Kuna Aksi on õhtuti alati täispoiste seltsis, on Eduardil vaba võimalus istuda raamatute taga ning õppida. Ka veedab Eduard tihti õhtuid Eevi pool, kes tal aitab lahendada keerulisemaid ülesandeid. Kuna Eduard alles alustas esimest klassi, on Eevil kerge teda aidata.

Kui nad jõudsid linna, sinetab taevas veel ühe ääre pealt pisut valgustavalt. Mingi hardus, võib-olla ka väsimus on teinud sõnakehvaks paar tundi tagasi sama teed kõndiva lõbusa salga. Harjunud kombe kohaselt toetab Eevi Eduardi. Nad on teiste hulgast ainukesed, kes on süvenenud pidevasse jutuajamisse, teised pilluvad laisalt vastamisi üksikuid sõnu. Kaarin on jäänud eriti sõnakehvaks. Poisid püüavad teda elutargalt pilgata, kuid Kaarin täna ei reageeri.

Järgmise päeva suurel vahetunnil kutsutakse Eevi õpetajate tuppa. Teda on nähtud eile õhtul jõe ääres poisiga käe alt kinni. Klassijuhataja otse ei noomi, kuid hoiatab väga Eevit sellisele teele sattumast, eriti arvesse võttes tema päritolu. Ka kooli seisukohalt on selline käitumine lubamatu. Esimest korda annab klassijuhataja andeks, kordumisel peab ta aga asja ette kandma õpetajate nõukogule. Pealegi on Eevi seni laitmatu õpilane…

Õpetaja kindel ja kategooriline seisukoht masendab nii, et Eevi enesevabandamiseks ei suuda sõnagi vastata. Teda haarab esimese löögina hoopis teine mõte: siis teda on Eduardiga kujutletud „niimoodi”, Eduardiga, kes on nii õnnetu oma haigete jalgade pärast, keda ta armastab väga, kuid mitte „niimoodi”, nagu mõtleb õpetaja. Kuni ta esimesest löögist on toibunud, et õpetajale midagi vastata, tunneb ta end juba koridoris teiste kaaslaste kihava hulga keskel. Kogu lõpuosa tunde ei saa ta lahti enese ja Eduardi vahekorda kujutlevast mõttest. Ta tunneb end haavununa õpetaja põhjendamatu noomituse pärast, õpetaja nii kergekäelise oletuse pärast. Siis järsku meenub talle Eduard. Järgmisel korral peab ta olukorda Eduardile teatama. Kui ta ei tohi enam Eduardi aidata, mis mõte on teda siis enam saatagi, sest kahe kepiga kõndivale Eduardile ei pääse keegi kõrvale. Eevi näeb enese ees Eduardi murelikke silmi. Ei, Eevi ei suuda seda Eduardile öelda. Mispärast inimesed on nii kurjad?

Tundide lõpuks on Eevi jõudnud kindlale otsusele. Klassijuhataja peab tõeliku olukorra teada saama. Nagu ikka otsustavatel hetkedel, nii nüüdki on Eevi võidelnud endale kindla ja julge enesetunde. Tal ei ole palju öelda, lühikeste läbimõeldud sõnadega kannab ta õpetajale ette ennast vabandavad andmed vahekorrast Eduardiga. Ta toon on nii usutavalt aus, mis lööb õpetaja esimesel hetkel segadusse suurel vahetunnil öeldud sõnade pärast.

„Miks te ei öelnud seda mulle kohe?” küsib õpetaja.

„Mulle tuli teie oletus nii ootamatult,” vastab Eevi.

„Kuid see on nii igapäevane… Aga ma usun teid nüüd, minge koju ja olge endiselt hea oma kasuvenna vastu.”

Eevi märkab, kuidas õpetaja ümber pöördudes otsib kibedalt taskurätti. Kõik, mis tas kolme viimase tunni jooksul kasvatas kibedust ja pettumust õpetaja suhtes, on nüüd üle kuhjatud vastupidiste tunnetega.

Paar päeva enne kooli lõppu saab Eevi lastekodust kirja.

Tal lubatakse jääda suveks linna. Hildaga koos võivad nad õppida sama õmbleja juures. Vaid paariks nädalaks tulgu Eevi maale puhkama, nii kirjutab Ema. Sügavas tänumeeles heidab Eevi sel õhtul voodisse. Ikka rohkem ja rohkem on ta viimasel ajal hakanud mõtlema oma isiklikule elusaatusele. Mis oleks temast saanud ilma hoolekandekorralduseta? Kuhu oleks ta läinud üksiku mahajäetu orvuna kaheksaaastaselt. Isegi nüüd, juba peaaegu täiskasvanuna, vajab ta ikkagi avitavat kätt. Ja kõik teised tema kaaskased, mis oleks nendest saanud üksikuna elus. Võibolla küll, et mitmed langevad tagasi, kust nad on toodud, kuid ikkagi on pakutud neilegi parema elu väljavaateid. Kaarin, vaene Kaarin, Eevil on temast nii väga kahju. Võibolla oleks olnud hoopis parem, kui Kaarin oma ema poleks tundnudki. Eduard ei tea oma ema ja mitmed teisedki ei tea oma ema, nendel on parem.

Erilise innuga asub Eevi õmblejaameti õppimisele. Tema algteadmised ületavad tavalise algaja nõela, kääride ja masina tarvitamise oskuse. Juba mõne nädala pärast usaldatakse Eevi kätte raskemaid töid. Nagu mingisugune aim juhib teda kombineerima ja nägema töö käiku tema kätte usaldatud riidetükkidest. Võib-olla on ta vaid oma ema tütar, võib-olla juhib teda ka mingi alateadlik jõud mineviku allikatest. Kui tema käest kord küsitakse, miks ta on tulnud õppima õmblemist, kuna teda ometi ootab haritlase kergem elu, ei tea ta isegi muud vastata: ta ainult tahab õppida. Iseenesele ei saa ta aga salata, kuidas teda sisemiselt veab just selliselt töötavate hulade poole. Keskkoolivaim on Eevile seni veel võõras. See on Eevi arvates muretute laste vaim. See ei ole töö vaim, vaid kergema elu hankimise vaim. Eevi arvates on keskkoolivaimu teistel kõikidel võimalik kanda, temal mitte. Kellele tugineb Eevi edaspidises elus? Ei kellelegi. Kuni keskkooli lõpuni on tal veel lastekodu, siis enam mitte kedagi peale õpitud töö.

Nagu õige tooni leidnud, muutub Eevi õmblusõpilaste keskel endiselt elurõõmsaks. Kui teised esimestel päevadel teda võõristavad nagu kõrgemat eneste hulgas, on varsti vahe täielikult kadunud. Ilusad suveõhtud veedetakse koos jalutades ning jõel sõudes. Eevi teab rohkem, Eevi tavaliselt jutustab. Varsti on keskkooli-kaasõpilased ja õpetajad õmblusõpilastele samahästi tuttavad kui Eevile. Ainult ühes asjas ei sobi Eevi teistega. Ta otse jäigastub, kui neid külastavad kaaslaste tuttavad noormehed, „sümpatiid”, nagu tüdrukud ise nimetavad. Tavaliselt läheb ta siis üksinda koju või otsib üles Eduardi, kellega koos kas loevad või arutavad muidu oma töömuresid.

Korduvalt ja korduvalt on Eevi lubanud, iialgi mitte sattuda oma ema eksiteele. Igas võõras noormehes, kes püüab temaga kõnelda, näeb Eevi peaaegu oma vaenlast. Ta ei usalda kedagi peale lastekodu poiste, keda ta tunneb. Eduard on talle vend, Eduard on rohkemgi kui vend, Eduardi läbi on äratatud tema sügavad ematunded nõrgema aitamiseks.