Читать книгу Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo - Страница 2

Maanteelt kõrvale pöördudes tähendab hobusejuht, piitsavarrega otsesuunas sihtides:

„Seal see meie loss ongi.”

Eevi vaatepiirkonda kerkivad suured puud, mille vahelt valendavad hallid majakatused. Kui nad lähemale sõidavad, paistavad juba hoonedki. Neid on kohe mitu. Eevi ei suudagi kõiki lugeda, sest mõned jäävad vahetevahel teiste varju, vahetevahel tulevad jälle nähtavale. Kõige suurem hoone, tõepoolest nagu piltidel nähtud loss, hakkab paistma alles siis, kui ollakse juba päris lähedal. Lossi taga valendab vesi, vist jõgi.

Siis enam ei näe Eevi midagi ümbrusest, sest esimesest majakesest tormavad välja poisid, suure kisaga tee poole joostes.

„Uus tuleb, uus tuleb…”

Varsti aga, kui nad veenduvad, et uustulnuk möödub nende paviljonist, kuulduvad Eevi kõrvu vankrilõginat saatvad sõnad: „Ahaa, seelikukandja, las läheb, adjöö, adjöö…”

Järgmise majakese ukse ees peatub vanker. „Uut” ootab suur kari tütarlapsi, kes rüselevad tihedas kägarikus maja trepil. Hobusemees puistab Eevi oma kompsukesega trepi ette, annab ise hobusele nähvi ja kaob maja nurga taha. Eevi ei tea, mis teha. Olles juba vähe seisnud, tuleb meelde teretus. Põlved painduvadki ja vastuseks nõtkuvad ka trepil mõned. Siis murrab teed läbi lastekarja sinises kleidis ja valges põlles suurinimene. Ta tuleb otse Eevi juurde, ulatab talle tervituseks käe ja sõnab:

„Tere tulemast meie hulka, astume sisse! Lapsed, võtke Eevi pakk!”

Esimesed jooksevad rüsinal kompsukest haarama. Kõik tahavad „uut” aidata…

Olles ülerõivad jätnud rõivastetuppa, saadetakse Eevi kogu karja saatel elutuppa. Kõige ees astub suurinimene (Eevi ei tea veel, kuidas teda nimetada), Eevi käekõrval, ja kõik teised üksteist küünarnukkidega mükseldes tagantjärele.

„Nii, Eevi, siin on meie tuba, seal paremal pool seina ääres keskel sinu voodi. Ma loodan, et sulle hakkab siin meeldima. Ma loodan ka, sa võidad meie sõpruse, sest oleme kuulnud, sa oled hea laps olnud ka linnas. Meie elujärje ja päevakorra jutustavad sulle Kaarin ja Hilda, kes on sinu voodinaabrid. Noh, Kaarin ja Hilda, tulge välja ja ütelge uuele sõbrale tere, aga pidage meeles, eriti sina, Kaarin, et üleliigse unustate ütlemata!”

Mõlemad tütarlapsed rüselevad teiste hulgast esile võidurõõmsate nägudega. Tänane „uus” on nende hoolealune. Üldse tuleb „uusi” siia tuppa väga harva. Ikka juhtuvad nad olema kas vanemad või nooremad, keda paigutatakse teistesse tubadesse, ja siia saadetakse juba endised. Need ei ole aga enam põrmugi huvitavad. Nendest teatakse juba kõik. Hoopis huvitavamad on päris uued, nendest ei teata veel mitte kui midagi ja nemad ei tea ka siinsetest veel midagi. Nendele võib kõike jutustada, nendelt võib kõike ka kuulda. Eriti rõõmus on Kaarin, tema võib nüüd vadistada.

Ta alustabki kohe, kui Tädi on läinud.

„See siin on minu voodi, see sinu ja see Hilda oma. Sind pandi meie vahele, sest Tädi ütleb, et mina vadistavat Hildaga väga palju. Aga sina ju vadistad kah, eks ole, muidu oleks tõepoolest igav, ma igavaid ei salli. Aga tead, kui me öösi kõneleme, pead alati silmas pidama Tädi voodit, vaata, seal seina ääres. Kui tema liigutab, siis kohe viuhti oma voodi tagasi, tekk üle pea ja tee nagu magaksid. Igas toas magab üks niisugune Tädi, ainult suurte juures mitte, aga sinna me enne ei pääse, kui oleme neliteistkümmend aastat vanad. Meie oleme siin toas kõik kaheksa-aastased. Kui vana oled sina? Ah, kah kaheksane. Tädi ju ütles – see on tore, siis oleme kogu aja ühes ja vadistame salaja. Aga tead, meil uppus suvel üks poiss jõkke ja nüüd on meil kõvasti keelatud ilma Tädita jõekaldale minna. Aga tead, kui meie vahel salamahti lippame, tule ka kaasa, aga kui küsitakse, siis vasta, et sugugi ei käinud. Ütle, et jooksime ainult sealpool nurmedel, ega’s alati ei nähta. Ja tead, keda veel peab kartma. Kõige rohkem peab kartma Isa, sest tema on kõikidest ülem.

Ta on niisugune suurte vurrudega mees, aga ega ta nii kuri olegi, ta on rohkem kuri Tädidele, kui meie midagi teeme. Kord Elli ja Inna kaklesid nii mis kole kohe. Isa tuli ja nägi ja hakkas kohe pahandama Tädiga, et mis ta laseb kakelda. Vaat niisugune on Isa. Ja siis on meil veel Ema. Tema on juba kurjem. Tal on niisugune hele hääl, kui tuleb, on juba kaugelt kuulda. Mõnel on palitu halvasti varna visatud, mõnel müts põrandal, ja kõiki asju ta näeb ning kohe praalib. Ema on kah ülem, aga mitte nii ülem kui Isa.”

„Kaarin, lase teistel ka!” tõmbab Elli jutustajat õlast.

„Ega’s sinul ole Eeviga asja, Tädi ju ütles, et on minu ja Hilda sõber. Kõnele sina oma uutega, kui neid kord tuleb.”

Teati juba, et Kaariniga vaevalt suudab keegi võistelda, pealegi veel siis, kui Tädi on andnud eesõiguse. Nii valguvad vähehaaval teiste tubade lapsed laiali, ainult oma toakaaslased seisavad veel sõõris ja vahivad uut sõpra.

„Sinu nimi on Eevi, jah, Eevi. Meile juba öeldi, kõikide uute nimed öeldakse meile enne, et siis me teame kohe hüüda. Tädi ütleb, et nii on kodusem, siis uus ei karda,” jutustab Kaarin edasi. Kuna ta aga mõlgutab uut jutulõnga, mis Elli katkestamisel kadus käest, haarab sõnakorra Hilda.

„Kas sinu ema jäi linna?”

Meeleldi oleks Eevi jätnud vastamata. Uute kaaslaste pealetungiv toon on talle võõras ja rusuv. Silmad alla löönud, näpud rullimas põlleveert, võitleb ta oma mõtetega. Kuid Kaarin ei jäta.

„Meie oleme ju nüüd sõbrad, meie vahel ei ole enam saladusi. Kas sinu ema on sulle väga halb?”

Kaarini suured küsivad silmad vaatavad otse Eevile näkku. Eevi tunneb, kuidas need otsustavad tema tahte.

„Ei ole,” vastab ta vaevalt kuuldavalt.

„Ta on surnud?” küsitakse hulgast.

„Jah!”

„Kas ammu?”

„Ei!”

„Kui ammu?”

„Kaks nädalat tagasi.”

„Nii vara, oi, siis on küll kurb,” trööstib Hilda.

Viivuks vaatavad kõikide pilgud kaastundlikult Eevi poole, mõned litsuvad end lähemale, et sellega avaldada oma kurbust. Kaarin otsib Eevi käe ja pigistab seda. Keegi küsib:

„Aga isa, kas isa on surnud?”

„Ei ole!”

„Kas ta hulgub?”

„Ei tea.”

„Kas ta on haige?”

„Ei tea.”

„Siis ta on joodik, kes sinust ei hooli?”

„Ei tea!”

„Sa siis üldse ei tea oma isast?”

„Ei tea!”

„Oi, sellest pole midagi, meil ei tea teised ka oma isast, mina ei tea ja Alli ei tea, ja Inna ei tea, ja Manni ei tea, ja teistes tubades ka ei tea paljud, paljud oma isadest,” vadistab jälle Kaarin.

„Ja vaata, Hildal on isa, aga mis sellest kasu, ta on haige, tead, tiisikus. Hilda toodi siia, muidu hakkab külge. Ellil on ka isa, kuid joob, kõik joob ära. Elli olnud alati näljas, ja kuidas ta veel oli peksnud, alati peksnud. Ilse isa istub vanglas, tead, varas. Henni isa on ka joodik. Noh, näed, mis neist isadest kasu, parem, kui ei olegi.”

„Aga emadest on küll kasu,” segab jälle Elli vahele.

„Jah, kui nad vaatamas käivad,” vastab Ilse.

Kaarin vaikib, pilk mõtlikult kauguses. Unistav läige silmis, pisut närvlikud tõmbed suunurgas, kõneleb Hilda: „Minu ema on ka surnud, tiisikusse suri. Mul oli hea ema.”

„Ja minu ema on ka hea ema, aga vaene; ta ei jõua mind kasvatada, mul on veel kolm õde ja kaks venda. Ta toob mulle alati kompvekke, kui tuleb vaatama,” seletab Elli.

„Minu ema on haige, südamehaige, minu ema on ka hea ema,” võtab esimest korda sõna Henni.

Eevi kuuleb veel, et Ilsegi emal on palju lapsi, ta ei jõua neid toita; et Kaarinil on küll ema, aga joodik ja niisugune, kes põrmugi Kaarinist ei hooli, et Allil ei olegi ema, et Innal ja Mannil samuti puuduvad emad. Nende emad on neid juba kohe maha jätnud, siis kui nad sündisid.

Lastesalga pisut kurbunud meeleolu äratab hele kellahelin. Kõik peale Eevi teavad, milleks kell kutsub.

„Nüüd läheme mängima, tule…” Kaarin ja Hilda haaravad Eevil teine teisest käest. Nad astuvad teiste jooksumöllus väärikalt, sest nendel on „uus”. Ka teistegi tubade tüdrukud peavad teadma, et Kaarinil ja Hildal on „uus”.

Laulumäng, millega alatakse, on Eevile tuttav juba linnast. Seal mängiti seda mängu tihti võimlemistundides. Eevi oli sageli seal ringi keskel – raius, niitis, haamerdas ja kiskus lõõtsa teistele eeskujuks, nagu laulusõnad nõudsid.

Siin tormab esimesena ringi Kaarin. Ta vahib kõikidele võidukalt otsa, ta liigutused on hooplevalt vallatlevad, ta häälgi harilikust kõrgem. Tädi juba keelab, kuid Kaarin ei ole täna käskida, Kaarinil on täna „uus”, kellele peab end näitama väärika ja tähtsana. Kaarini teadvusest on täna kadunud sõnakuulmatuse tagajärjed. Tädi põhimõte on aga teine: Kaarin peab saama karistuse – ja just Eevi, kui „uus”, peab seda nägema.

„Kaarin läheb kohe mängust välja,” käsib Tädi.

„Ei, Tädi,” vastab Kaarin edasi ringi kepseldes.

Kui teised jätkavad mängu, seisab Kaarin nurgas, nägu vastu seina. Kaarin on haavunud. Kaarin nutab.

Eevi süda, mis kogu päeva löönud erilises taktis, tunneb Kaarini kadumisega lisanduvat veelgi üksildust. Üksteise järel haaravad teised tütarlapsed tema kätest, mäng kisub siia ja sinna, kuid Eevi südant rusub järjest rängemalt. Kui julgeks minna Kaarini juurde nurka. Võtaks tal kaela ümbert kinni ja trööstiks teda. Kui Tädi juba andestaks Kaarinile! Eeva tunneb, kuidas Kaarini saatus puudutab ka teda…

Siis heliseb jälle kell.

„Sööma, sööma, sööma…” Hoolimatult üksteist tõugeldes võideldakse esimesena rõivasteruumi, kust haaratakse midagi õlgadele ja tormatakse pimedasse sügisilma. Eevi jääb uksele seisma. Ta ei tea, mida teha. Siis haarab keegi ta käe. See on jällegi Kaarin. Ta ei nuta enam, kuid ta näolt on kadunud endine vallatlev rõõm.

„Läheme nüüd sööma. Sa ei tea ju veel, kus on söögisaal, ega sa ei tea ju?”

„Ei tea,” vastab Eevi, tänumeeles Kaarinile naeratades.

„See on seal üle muru. Meie läheme siitpoolt uksest, poisid sealtpoolt. Poisse on vähem, nendele on väiksem uks – ja poisid on ka vallatumad, nende hoidjad on Onud, Tädid ei saa nendest jagugi. Aga söögisaalis ei tohi kõnelda. Kes kõneleb, sellelt võetakse toit.”

Suur valgustatud tuba, otse täis kiilutud pikkadest laudadest ja pinkidest, köidab sisse astudes Eevi tähelepanu. Kõik istuvad juba kohtadel, nende jaoks nagu ei näigi enam leiduvat paika. Kuid Kaarin juba teab. Ikka käest kinni, ruditakse teistest mööda. Seal, pahemal pool saali otsas on ühe laua juures tilluke lapike vabaks istumiseks ja puutumatult ootavad laual kaks kaussi, täidetud aurava pudruga, silmaks sulavõi.

Kõik söövad. Paarisaja lusika klõbin vastu kausiservi ja samapalju matsutavaid suid täidavad ruumi eriliste häältega, mis tahtmatult lõikavad iga võõra kõrva. Eevi kuulatab, rohkem kuulatab kui sööb. Ta ei taipagi, et naabrid on jõudnud temast ette. Kaarin rüüpab juba suurest valgest kruusist magusat teed, kui Eevi ikka veel pistab lusikat kaussi ja sealt suhu, kaussi ja sealt suhu.

„Sa ei taha?” küsib Kaarin Eevilt, kui teekruuski tühjalt lauda klõpsatab.

„Ei!” saab ta vastuseks.

„Anna mulle…”

Järgmisel hetkel istub Eevi tühja kausi juures ja kummutab aeglaste lonksudega teed. Kaarin on talle sõbraks ka süües.

Kruuside kolksatuste järel kuuldub sosinat teistestki laudadest. Lävele ilmub Ema. Ta pilk sirvib rida realt poiste ja tüdrukute hulki. Eevi ja Kaarini lauani jõudes näib talle midagi meenuvat, sest pilk peatub seal kauemini ja pöördub jälle tagasi, kui on kiirelt üle jooksnud lõpuosa lauast.

„Kõik on söönud, võite tõusta…” Ema hääl kõlab tõepoolest eriliselt lõikavalt läbi ruumi.

Kolina ja mürinaga lükatakse pingid eemale ja rida-realt tühjeneb ruum. Veel kord jälgib Ema kõiki väljuvaid paare. Nii mõnelegi on tal midagi öelda: kel on juuksed sassis, kel saapanöörid lahti, kel kleit määrdunud, kel põll rebitud. Eevi ja Kaarin saavad erilise tähelepanu osaliseks.

„Ah, siin meie tänane laps. Tere tulemast! Eevi oli su nimi ja Kaariniga ühes toas. No vaata, Kaarin, et oled Eevile heaks eeskujuks…”

Ema pilk peatub kogu aeg Eevil ja kaaslane Kaarin pääseb märkusest oma kortsunud põlle pärast, mis nurgas seistes puserdus kogu aja ümber kämbla ja nätskus hammaste vahel.

Pärast õhtusööki kogunetakse jälle mänguruumi, kuni korrapidajad ja Tädid tuulutavad magamistube. See on lõbusaim aeg kogu päevast. Nälg mõnusalt vaigistatud, on meeled rõõmsad. Joostes, mängides, jalutades, juteldes möödub tund imekiirelt. „Uute” puhul kasutatakse harilikult seda aega nende tundmaõppimiseks. Küsimuste valingu all peab uustulnuk rahuldama kõikide uudishimu. Küsimuste laadi määrab „uue” välimus. On ta räbalates ja kasimata, langevad küsimused vabamalt, on ta korralik ja puhas, hoitakse viisakamalt eemale. Eevi südikaks advokaadiks on siingi Kaarin. Ta vastab enamikule Eevile esitatud küsimustest. Ta on uhke oma „uuele”, kelle riietus on peenem kui kellelgi teisel, kelle jalas on mustad lakknahast kingad ja pikad peenekoelised sukad. Ta vadistab siia ja sinna, ta kiidab ja laidab, ta naerab ja vihastub, kõigega tuleb Kaarin toime, kõike teab Kaarin. Tal jätkub ka veel küllalt aega Eevile tema uusi kaaslasi tutvustada. Seal kõnnib suur tüdruk Olga, see nohiseb läbi nina ja kõneleb pehme keelega; temaga ei maksa Eevil sõprust teha, tema on nii imelik ja haiseb alati. Seal on teine suur tüdruk Anni, kes kõnnib ja kõnnib ja siis järsku kukub ja iniseb ja ajab suust vahtu ja kiristab hambaid, jõllitab silmi ja on päris kole; tema lähedale ei maksa Eevil kunagi minna, ta võib ka peale kukkuda. Seal on Olli, mitte see, kes on Kaarini toas, teine Olli, vaat, tema on tore tüdruk, tema lippab vahel üle aia ja kaob metsa. Ta ütleb, et metsas on nii hea, seal puud kohisevad ja linnud laulavad, seal on mõnus pikutada ja läbi puulatvade taevast noolida. Olli kõneleb, et pilvedel on inimeste, sigade ja lammaste, koerte ja kasside näod, ja Taevaisagi on Olli mitu korda näinud – tead, suure halli habeme ja pikkade juustega. Kord näidanud Olli ka Kaarinile, ja tõepoolest, just nagu piltidel nähtud. Ja see Ilse, kellest Eevi juba teab, tema isa on varas ja Ilse ise kah. Kord kadunud Mannil raamatu vahelt kleepimise pildid, mis tädi talle linnast saatnud. Manni hakanud nutma, sest need olnud vägaväga ilusad pildid. Tädi otsinud läbi kõikide raamatud ja lõpuks leidnud need Ilse voodikoti alt. Vaat, niisugune on Ilse, temaga ärgu Eevi mingil tingimusel sõbrustagu.

Siis on siin veel üks tore tüdruk, Anni, mitte see kukkuja Anni, üks teine Anni, praegu seisab seal laua juures nurgas ja vahib ukse poole; see on nii hea õppija, et on kõikidest ees. Ta on sellepärast oma toa Tädi pailaps. Vaata, tal on veel pikad patsid, eks ole naljakas, aga tema ema ei lubavat neid maha lõigata ja Anni ise hoolitseb nende eest. Tema ema elab ka linnas, ta on vaene, muud ei midagi, kui ainult vaene – ja isa olla surnud. Anni on juba kümneaastane, ta oli juba suvel karjas ja nüüd ta õpib juba kolmandas klassis. Aga eks Eevi ja Kaarin istu homme ühte pinki. Kaarini kõrval on küll seni istunud Hilda, kuid nüüd Kaarin palub Isa, et nendel Eeviga lubataks koos istuda. Kaarinil on kõige raskem kokkulugemine, silmad ei näe kõiki tähti korraga. Ainult üks poiss nende klassist näeb hästi, kõik sõnad ütleb õigesti. Sel poisil on aga haiged jalad ja ta istub sellepärast esimeses pingis…

Kaarini jutule teeb lõpu magamakutsuv kellahelin. Oleks nii palju veel Eevile jutustada, kuid Tädid juba plaksutavad käsi. Nende toa Tädi on siis kole kuri, kui ollakse sõnakuulmatu, muidu küll ei ole.

Pool tundi hiljem kustub majas valgus. Päevasest askeldamisest väsinud lapsed on katnud ennast vaibaga. Mõni vahib veel toapimeduses ringi, mõni kisub pead teki alla, aga suurem enamus haigutab ja hõõrub rusikaga silmi.

Kes on kõik need Suuremõisa lastekodu paviljonides puhkavad poisid ja tüdrukud? Vaid üksikud tunnevad end õdede-vendadena. Kõik nad on elu viletsuse, vaesuse, hoolimatuse ja surma läbi karile paisatud, kodu ja armastust vajavad, tuksuvate südametega väikesed inimesed. Enamik neist on õnnelikud ja rahulgi kohaliku eluga, sest nad ei tunne paremat. Paljud on päästetud halvemast ja nad värisevad hirmust, kui meenuvad endised päevad täis nälga, külma, peksu ja toorust. Vaid üksikud kannavad endas ema sooja süle ja paitava käe mälestusi. Need peidavad harilikult õhtuti pea patja ja pühivad pisaraid linaservaga. Selles toas on vaid Eevi, kelle siseilm kisendab endise kodu järele, kellele ema oli tema maailm ja kaitsja, tema õnneallikas ja murede põhjus.

Kui Kaaringi Tädi korduvate korralekutsumiste järel jääb vaikseks ning pikk ja sügav hingamine tõendab unekülla vaibumist, ei lase kurbus tulla Eevi silma uneuima. Välkkiirelt lendavad mõtted. Kord on need linnas, kord jälle siin. Ema, emake, miks jätsid Eevi üksi?! Kõik on siin võõrad, Kaarin kõrval on küll hea, kuid Ilse on varas. Teises toas Olga nohiseb ja haiseb, suur Anni võib kukkuda sulle peale ja väga paljudest ei tea ta veel midagi.

Seal linnas oli nii väga-väga hea. Ühtegi niisugust last ei elanud nende majas. Ta mängis ikka üksi ja teadis, et teise korruse pahempoolse akna taga valvab emasilm. Kõik on siin võõrad… Ema, emake, miks jätsid Eevi üksi?! Miks saatis see hea onu linnast tema siia?! Miks Taevaisa kutsus ära ema, miks ta tegi nii…?!

Vulinal pääsevad lapse silmist voolama pisarad. Kaua, väga kaua on ta neile ehitanud tamme. Täna käriseb pingutatud pais. Eevi ei jõudnud enam…

Toakaaslaste pikkade hingetõmmete hulka kuulduvad sügavad nuuksed. Eevi ei suuda neid vaigistada. Ta on üksi, nii ääretult üksi, ümberringi vaid pimedus.