Читать книгу Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo - Страница 3

Järgmisel päeval valutab Eevil pea. Rõivastumine läheb kohmakalt ja aeglaselt. Juba on nööbid vale aukudes, juba kinganöörid viltu. Kaarin õiendab kõikjal. Üks, kaks, kolm on nööbid omal kohal ja kinganöörid, nagu need peavad olema.

„Küll on ilusad, mul ei ole kunagi olnud niisuguseid, kas ema ostis?” küsib Kaarin pisut kurvalt, peapesaga Eevi läikivat kinganina silitades.

„Ema ostis jah,” vastab Eevi.

„Sul on hea ema, minu ema ostis ainult enesele. Kas sinu ema oli rikas?”

„Ma ei tea!”

„Kas sinu ema tegi tööd?”

„Minu ema õmbles alati.”

„Aga minu ema ei teinud kunagi tööd, ta ütles ikka, keda töö toidab. Ta jõi, tead, jõi viina, kui mehed tulid sinna ja tõid. Magusat viina anti mulle kah, siis läks kõik nii pööraselt lõbusaks ja siis ma tantsisin ja tantsisin, kuni olingi jäänud magama. Vahel magasin päris põrandal. Minu emal oli mõnikord palju raha, vahel ei olnud sugugi. Kui tal oli palju raha, siis ta ostis enesele ikka uusi kleite ja kingi. Minu ema kandis ainult siidsukki, päris tõsiselt. Kas sinu emal oli ka niisuguseid?”

„Ma ei tea, vahest oli.”

„Sa ei tea siis midagi oma emast?”

„Tean küll!”

„Aga kust sa siis tead, kui ei tea, kas tal oli siidsukkigi…”

Eevi vaikib. Tõepoolest ei tea ta midagi oma ema sukkadest. Ta pole ka kunagi kuulnud, et need oleksid nii tähtsad.

„Kas sinu ema juures käis ka mehi…?”

„Ei.”

„Mitte kunagi?”

„Vahel mõni käis kleite ära viimas…”

„Kas need kleitide äraviijad midagi ei toonud ja kogu ööd ei olnudki seal?”

„Ei.”

„Siis oli sinu kodus kõik päris teisiti… Aga kas sul siis halb ei olnudki, kas ema sind ei peksnud, kui ei olnud mehi. Minu ema oli siis alati nii vihane ja nii kuri, kui kaks päeva järgemööda ei tulnud mehi. Ma ootasin alati mehi, siis oli ema nii lõbus ja nii hea, siis oli meil palju süüa ja juua…”

Eevi ei vastanud jälle. Ta ei mõistnudki midagi vastata. Kaarini jutt on talle võõras maailm. Kõik oli tema kodus teisiti. Kaarin vadistas edasi.

„Ma ei tea küll, miks mind ema juurest ära toodi. Ta ei tahtnud anda, nuttis ja vandus, ta alati vandus, kui oli midagi halba. Mina nutsin ka. Esimesel päeval oli siin nii väga igav, siis läks järjest lõbusamaks, nüüd ma ei nuta enam kunagi. Aga, tead, minu ema ei ole kunagi siin käinud, ta vist ei teagi, kus ma elan. Elli ja Ilse emad käivad alati siin…”

Jälle suunduvad Kaarini silmad Eevi kingadele. Need on nii lõpmata, lõpmata ilusad…

„Tead, Eevi, kui suureks saan, ostan kohe enesele niisugused lakk-kingad.”

Kell kolmveerand üheksa avanevad paviljonide uksed. Poisid ja tüdrukud tormavad nendest välja, kõik ühte punkti kokku jookstes. Suur valge maja, mis Eevile eile tuletas meele piltidel nähtud lossi, neelab tulijad enesesse. Eevi ja Kaaringi sibavad üle avara platsi. Kaarinile on kõik juba tuttav, Eevi astub esimesi samme.

Trepile on kuulda suminat ja kära, mis haarab Eevitki koduselt. Tõepoolest, nagu läheks linnaski kooli, nagu oleks kõik endine. Kuid suurtes avarates ruumides sõeluvad läbisegi võõrad poisid ja tüdrukud. Eevi hoiab kõvasti Kaarini käsivarrest kinni. Küünarnukiga teed rajades jõutakse oma klassi.

„Siin on meie klass, vaata, kui ilusad pildid seintel. Mulle meeldib see seal kõige paremini; seda on nii lõbus vaadata, kuidas poisid üksteist lumepallidega peksavad. Poisid on üldse toredamad kui tüdrukud, nad alati pokslevad ja maadlevad, tüdrukud aina vahivad. Vaata nüüd, vaata, sealt tulebki haigete jalgadega poiss, ta kohe kukub, kui lükata. Isa on kõvasti ära keelanud Eduardi tõugata. Ta on muidu hea poiss, ainult alati nii kurb.

Aga, vaata, see on Andres. Onu ütleb, ta ei seisa pütis ega kotis – temaga alati, iga päev pahandatakse. Ja Kustil on alati näpp ninas. Küll Isa ja Onu ja Tädid keelavad, aga ei aita. Tead, sa istu nüüd siia ja oota, ma vaatan pisut ka teistesse klassidesse.”

Kaarini lahkudes kogunevad Eevi ümber uued kaaslased. Poisid vahivad kaugemalt, nagu kaaludes uue kooliõe väärikust; tüdrukud litsuvad koduselt lähemale ja vadistavad, mis kellelgi meelde tuleb. Eevil tegutsevad rohkem silmad kui kõrvad. Nüüd astub Oskar Allile jalale. Andres tõmbab lahti Hilda põllenöörid ning poeb pingi alla. Hilda rusikahoobi võtab vastu Karl, kes juhuslikult seisab Hilda ligidal. Karl, keda Hilda räksib ilma põhjuseta, annab vastu. Kui Hilda on uuesti andmas, näpistab keegi teda säärest. Vana Andres, küll Hilda kindlasti kaebab. Kaugemal mängitakse sulgi. Paremal pool poisid poksivad. Pahemal pool tüdrukud veerivad tähti. Inna ei saa kuidagi jagu sõnadest, Manni õpetab, veerib ise ja õpetab.

Kell heliseb. See on hoopis teistsugune kell kui linnas. Seal kõrises midagi kuplitaolist klassiukse kohal, siin jookseb ringi üks pikem poiss, käes suur voorimehehobuse kella taoline, mida peksab õhus. Eevi teab. Esmaspäeval kogunetakse ühisele palvusele. Esimesest klassist otse avardub suur kõrge ruum, kuhu kõik ruttavad. Eevi järgneb Hildale, sest Kaarinit ei ole veelgi näha. Õpilaste kogunemist jälgib Isa, seistes ees klaveri kõrval, lauluraamat paremas käes. Kõik seisavad, vaid suuremate poiste varjust ilmub nähtavale Onu ja istub klaveri ette pingile. Laul on Eevile tuttav, kuid ta ei laula millegipärast kaasa. Ta jälgib igat Isa suuliigutust pikkade rippuvate vurrude varjust. Kui Isa lausub palvet, tunneb Eevi tema pilku peatuvat ka enesel. Isa hääl on mahe, armas, just nagu linnas usuõpetuse õpetajal. Isa silmad vaatavad soojalt, just nagu linnas koolijuhatajal. Ainult pikad vurrud on naljakad. Miks mõnedel meestel on nii pikad vurrud, mõnedel ei ole neid olemaski? Linnas oli ühel õpetajal vaid pisike lapike nina all. Kui imelik! Esimene tund on emakeel. Klaveril mänginud Onu ilmub klassi. Kaarin sosistab:

„Teda ära karda, ta ei ole iialgi kuri tüdrukutele.”

Eevi kraamib lauale ka oma raamatud. Emakeeleraamatule pani ta linnas ümber oma viimase paberi. Ise kirjutas nime kaanele. Esimesed nimed kirjutas veel ema.

„Näita… just sama,” lausub Kaarin ja tõmbab raamatu Eevi eest. „Otsi välja see tükk, kus Liisi sööb võileiba, vaata, see jah, just see…”

Eevi tunneb juba Liisi-lugu. Linnas oldi ammu lugemisega kaugemal.

Esimesena loeb üks poiss kusagilt tagumisest reast, vaevalt-vaevalt veeritakse sõnad kokku. Järgmine poiss loeb paremini, siis järgmine tüdruk veel paremini. Kaarin tõesti ei näe kõiki tähti korraga. Ta suudab lugeda vaid silpe. Pikemate sõnade lõpul on esimene osa ununenud. Tõesti raske on mäletada nii pikki sõnu. Eevi loeb aeglaselt ja kindlalt. Kuni tüki lõpuni ei tee ta ühtki viga. Kogu klass kuulatab Eevi lugemist, see ei olegi halvem kui õpetaja lugemine.

„Sa loed ju päris hästi. Kas see oli sul juba õpitud tükk?” küsib õpetaja Eevit sõbraliku pilguga saates.

„Jaa.”

„Kas õppisid lugemise selgeks koolis?”

„Ei… ema õpetas…”

„Siis juba enne, kui kooli tulid?”

„Jah, möödunud talvel.”

„Noh, vaata, seni oli meil parim lugeja Eduard, nüüd hakkate võistlema. Istu, Eevi!”

Kogu Eevi koolitöö edeneb raskusteta. Aeglane, lastekodu õpilaste õppetempo on Eevile igav. Ta on linnas harjunud teisiti. Siin on ta esimene klassis, linnas oli küllalt temataolisi.

Kuid päev-päevalt kohaneb ta uue olukorraga. Juba liigub ta üksi teiste hulgas, juba mängib ja jooksebki teistega kaasa. Peale Kaarini on ta lähemateks sõpradeks Hilda ja Elli. Eduardki on temaga tutvust sobitanud. Eevil on kahju Eduardist. Tihti hoiab ta poisil käest kinni ning talutab teda vahetundidel. Poiss vaatab talle siis nii sooja ja tänuliku pilguga otsa. Eevi mäletab palju ilusaid muinasjutte. Poiss armastab neid väga kuulata. Eevi juttudes liiguvad tihti õed ja vennad, isa ja ema – need on nii head ja õilsad. Eduard ei mõista tunda Eeviga ühes, ta küsib kord:

„Kas ema on ka tõelikkuses nii hea kui selles jutus?”

„On, ema on maailmas kõige parem.”

„Ma ei tea, mul ei ole kunagi olnud ema, kas sinul on?”

„On, minu ema suri…”

„Siis tütarlastel on rohkem emasid kui poistel, meie toas on ainult Oskaril ema. Suvel ta oli kord siin, aga ma ei näinud, et ta oleks Oskarit nii väga armastanud. Kas tütarlapsi armastavad emad rohkem?”

„Ma ei tea, aga linnas on küll kõikidel lastel emad. Meie koolis oli kõikidel. Minu ema oli nii hea.”

„Kuidas ta seda tegi?”

„Ma istusin tal tihti süles, ta paitas ja kallistas mind…”

Poiss ei küsinud enam. Imelik tunne hakkas liikuma südames. Vahel oli nii kurb, kui teised jooksid mööda ja lükkasid ta põrandale. Pea sai haiget, käsi sai haiget, jalg sai haiget, aga kõik see ei olnudki nii valus kui teiste hoolimatult mööda jooksmine. Imelik igatsus otsis siis abi tädi juurest, kui ta oli veel väiksem. Aga tädil oli alati kiire… Et see oli emaigatsus, seda Eduard ei mõistnud.

Pisut enne jõule jooksevad poisid klassi suure hõiskega. „Uus, uus”, täna on nendel „uus”. Tüdrukud tõusevad jalgadega pinkidele, et paremini näha. Andrese käekõrval seisab väike kahvatu poiss ja vahib enda ette põrandale. Eevi mälestusse ilmub pilt linnast, koolist. Seal keskmise rea tagumises pingis istus sügisel see poiss. Nii tasa ütles ta oma ema nime ja isa ta ei teadnudki.

Eevi mäletab veel ta nimegi. Aksi, Aksi Teras oli see. Poisi ilmumine manab Eevi mälestusse pilte linnaelust. Kuidas ta tol korral igatses isa! Oma isa tahtis ta omada ja tunda. Siis oli tal veel ema. Kui saaks nüüd kuidagi tagasi ema, iialgi ei igatseks ta enam isa.

Eevi hinge täidab sügav kahetsustunne, et ta oli kord ema kõrval igatsenud ka isa. Ta elab läbi korduva hingepiina, nagu karistusavalduse ema alahindamise pärast. Siin, lastekodus ei igatsenud keegi nii oma isa järele. Kaarin teadis paljudest isadest, kui halvad nad on, Kaarini arvates on hoopis parem, kui neid üldse ei olegi. Vähehaaval tundis Eevi, kuidas Kaarini mõte mõjutab ka teda.

Vanade mälestuste tõukel otsib Eevi Aksi lähedust. Esimestel päevadel ei olnud kuidagi võimalik talle ligineda. Poisid ümbritsevad oma „uut” esimeses uudishimus.

Mõne päeva pärast juhtuvad nad jooksus vastamisi. Poiss naeratab sõbralikult. Eevi naeratab vastuseks. Linnas ei jooksnud Aksi kunagi, teised ei võtnud teda oma seltsi. Kui poiss jookseb edasi, jääb Eevi talle järele vaatama.

Kes teab, kus keegi on õnnelikum?