Читать книгу Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo - Страница 8

Mõne nädala möödudes on tütarlastegümnaasiumi esimene klass näiliselt sulanud üheks pereks. Eevi on sukeldunud kogu andumusega uude kooliellu. Kõik siin tundub talle omasemana ja kodusemana lastekodu elust. Vähehaaval hakkab ta hinges kasvama kodutunne, isikliku kodu tunne. Küllap proua Pant teab, mida vajavad lastekodulapsed.

Siis võetakse ühel päeval klassis ette ümberpaigutamine. Lühema nägemisega ja vähema kuulmisega õpilased tuuakse esimestesse pinkidesse. Eevi asetatakse istuma keskmise rea neljandasse pinki. Eevi uueks pingikaaslaseks on Aime Meigas – ilus, mustade silmade ja pisut kongus ninaga seebivabrikandi ainuke tütar. Aimele ei näi millegipärast meeldivat Eevi lähedus. Võib-olla on Eevi lihtne kleit haavav tema nõudlikule maitsele. Võib-olla on tal kahju oma endisest kaaslasest. Aime näib olevat Eevile pahane.

„Noh, Aime, mis teil on?” küsib õpetaja.

„Ma ei istu siia pinki!” vastab tüdruk trotsivalt.

„Aga miks, Aime?”

„Ema ei luba.”

„Ema ei luba…” kordas õpetaja küsivalt.

„Jah, ema ei luba… Siin on kiri.”

Aime ulatab õpetajale kirja lahtises ümbrikus. Klass on tummalt vait. Midagi erakorralist liigub õhus. Õpetaja istub laua taha toolile ning avab kirja. Õpilased näevad, kuidas tal veri tõuseb pähe, kuidas ta siis pigistab silmad kinni ja surub tugevalt ja nähtavalt hambaid kokku… Siis ta kahvatub ja vaikib… Klass ootab minuteid, kuni õpetaja tõuseb ja sõnab:

„Selle asja lahendab direktor. Istuge nüüd, Aime.”

Aime ei istu. Ta ei tea ka, mida vastata. Sellist käiku ei mõistnud ta nähtavasti aimata, ka ta ema mitte.

„Teie ei istu, see takistab meie tööd. Siis võtke kohe kiri ja minge direktori juurde,” ütleb õpetaja väriseva häälega, oma sisemist ärritust rusikates kätesse pigistades.

Nüüd Aime istub, kuid küljetsi, seljaga Eevi poole.

„Armas Meigas, istuge klassis viisakalt… või… või te lähete välja,” kuuldus juba kõrgem toon õpetaja hääles.

Tunni kestel ei pöördu õpetaja enam kordagi Aime poole. Seda sagedamini küsib ta aga Aime kaaslast Eevit. Õpetaja saab sealt alati head vastused.

Vahetunnil kogunevad kõik Aime ümber. „Miks sa ei istunud? Miks ema ei luba? Kuidas sa julgesid? Seleta, seleta!” rebitakse teda igalt poolt.

Eevi, nagu aimates midagi halba enda kohta, jääb teistest eemale. Ta kuuleb siiski kõik, mis ringis kõneldakse.

„Jah, siis niisuguse kõrval pean mina istuma… lastekodust… ema mäletab hästi, ühe õmbleja laps… Ema ütleb, see on haavav ja alandav. Üldse on see kool imelik. Kõik võetakse vastu, kes aga tulevad… ja lastekodust… päh!”

Kuulajad ei taipa kuidagi nii ruttu reageerida Aime ägedale kõnelusele. Lühikese vaikuse järel jätkab Aime taas:

„Ema ütleb, nüüd kipuvad kõik sundid ja sandid keskkooli… Teised muudkui maksku, nemad käivad keskkoolis… ja mis sellest tuleb… päh!”

Eevi silmade ees lööb mustaks, ta ei näe kedagi ega kuule midagi… Võib-olla oleks ta kukkunud, kui mitte võimlemisredel ta selja taga poleks võimaldanud käsivarte põimimist ümber pulkade. Ta näeb veel läbi kinniste laugude Aime trotsivat ilmet… siis õpetaja kahvatunud nägu… siis meenub talle juhtum algkooli esimesest klassist. „Ole hea laps!” need ema saatvad sõnad andsid talle tol korral jõu. Jumal, mu Jumal, anna nüüd mulle jõudu! palub ta mõttes.Juba on mõned õpilased piiranud ta ümber.

„Aime on rumal. Ära võta südamesse. Tule meiega!”

Igaüks ütleb, mis trööstimiseks keelele tuleb. Eevi ei näi kõike kuulvat. Ta seisab endiselt suletud silmil, käsivarred põimitud ümber redelipulkade.

Siis heliseb kell. Ta avab silmad, tõrjub mõlemate kätega kaaslased eemale ja ruttab klassi. Kuidas on Eevi pehmed näojooned mõne minutiga muutunud sügavaks võitluse tallermaaks! Kaasõpilaste tavaline tunnieelne lärm vaibub, kui Eevi kogub lauasahtlist mappi oma raamatud ja vihikud ning jääb seisma vahisõduri seisakus oma pingi kõrvale.

Klassijuhataja ilmub tundi koos aineõpetajaga. Mõlemad näivad olevat eriliselt tõsised. Klass istub. Eevi seisab endises asendis, vaid käsi püsti sõnapalumiseks.

„Mis on, Eevi Pedak?” küsib klassijuhataja.

„Palun mind ümber paigutada teise pinki,” kõlab Eevi kindel hääl üle klassi.

Õpetajad vaatavad teineteisele küsivalt otsa. Nähtavasti tuli nendele selline lahendusvõimalus üllatusena.

Samas tõstab käe õpilane pahema rea viimasest pingist.

„Palun mind asetada Eeviga ühte pinki.”

„Ja Velda istub meeleldi Aime kõrvale?” küsib klassijuhataja.

„Istun küll,” vastab Velda.

„Mul ei ole midagi selle vastu, võite vahetada,” lubab klassijuhataja ning lahkub tunnist.

Nagu rukis tugeva rahehoo järel – kes murtud, kes painutatud, kes võidukalt püsti –, jääb klass järgmiseks tunniks töötama. Aime nutab, on haavunud lahingu kaotamisest. Eevi istub oma uuel kohal, toetades pea mõlemale käele. Ta vist ei nuta, sest kõik püsib liikumata. Eevi uus pinginaaber vaatab võidukalt ringi. Tema maalapse soe süda tunneb, et ülekohtuselt rõhutav on võitnud.

Kui Eevi tundide lõppedes koju jõuab, peidab ta end kardina taha perenaise voodisse, kust pingutusest hoolimata kuulduvad sügavad nuuksed üle toa. Õnneks ei ole Aida veel kodus. Eevi ei taha võõrastele näidata oma pisaraid. Vanaproua Pant mõistab trööstida:

„Nuta, lapsuke, nuta… nii on kõige parem… nuta… pisarad lahutavad valu…”

Iga lause järel käib ta pliidi juures, nagu sealt mõtteid tuues, kui tuleb jälle silitama Eevi selga ja käsivarsi.

„Elu on karm… inimesed on kurjad… nuta, lapsuke, küll lahtub…”

Kui Aida sammud kuulduvad trepil, tuleb perenaine jälle.

„Ainult teistele ära näita pisaraid… ära näita… vanale küll… vana mõistab!”

Õhtul tuleb Eduard. Ta on tulnud üksi. Aksi läinud teiste poistega tuttavate poole.

Aida õpib teises toas. Perenaine on väljunud. Eduard võtab istet söögilaua taha toolile. Eevi püüab hoiduda kaugemale, et Eduardile mitte näidata oma nutust tursunud silmi. Eduard märkab siiski.

„Eevi, kas oled haige, on sul palavik?” küsib ta.

„Ei ole, pea pisut valutab,” vastab Eevi.

„Su silmad on nii punased… sa oled nutnud,” jätkab Eduard.

„Vahel kah,” nõustub Eevi pisut naeratades.

Eduard vaikib. Miks pidi küll Eevi nutma? Eduard ei mõista aimata, mis põhjustas Eevi kurbuse. Eduardi meelest on Eevi õnnelikem nende lennust, sest ta on jõudnud kõige kaugemale. Eevi on keskkoolis, miks pidi ta veel nutma? Mõeldes Eevi murtud olekule, tunneb Eduard, kuidas temagi hinge lisandub muret. Tal on nii väga kahju Eevist.

„Lähme jalutama, kirikupargis on vaikne istuda,” teeb Eevi ettepaneku.

„Lähme,” nõustub Eduard.

Nagu varasematel aegadel lastekodus, toetab Eevi poissi pahemalt poolt, kuna too parema käega nõjatub kepile. Eduard kõndides ei kõnele. Kogu ta jõud ja tähelepanu on siis koondatud kukkumisest hoidumisele. Ka Eevi vaikib. Imelik rõõm Eduardi tuleku üle on täitnud ta rinna. Nemad kaks mõistavad teineteist…

Kuiv karge sügistuul puhub läbi raagus puude, kui nad jõuavad parki. Kumbki neist ei märka, kuidas üksikud vastutulejad kiirustavad pooljoostes linna poole, et leida majade vahelt tuulevarju. Seal eemal teest on üksik seljatoega pink, sinna suunduvad kaks Suuremõisa lastekodu kasvandikku, et olla kord omavahel, nii nagu oldi lastekodus. Kui lähedastena tunduvad nad siin lageda taeva all teineteisele! Eevi, kes harilikult oma siseilma teistele ei paljasta, tunneb täna otse tarvidust eneseavaldamiseks. Ta alustabki, kui nad on mõne minuti pingil vaikides istunud.

„Eduard, kas sind ka pilgatakse sellepärast, et oled lastekodust!”

„Kas sind on pilgatud?”

„Jaa.”

„Kas koolis?”

„Jaa, täna…”

„Täna! Miks?”

„Üks tüdruk ei tahtnud minu kõrvale sellepärast istuda, et olen vallaslaps, et olen lastekodust…”

„Kas ei tahtnud… aga seal on ju kõik peenemad inimesed!”

„Just sellepärast, ta ütles, et kõik sundid ja sandid kipuvad keskkooli, ema olevat nii öelnud…”

„Siis sellepärast!”

Eduardi kitsas maailmatundmise võimalus oli loonud temale peenemast kihist kõige ideaalsema kujutluse. Ta tundis tegelikult vaid lastekodu ja kingsepatöötoa elu. Ilusate riiete all on Eduardi meelest ka ilus hing. Ta kannatab pööraselt kingsepatöökojas valitseva sõimu ja nilbuste all, tema arusaamise järgi on see tingitud vaid mustast ümbrusest ja madalama väärtusega tööst. Eevi avaldus lööb hetkeks segi ta meeled. Tema pikaldane iseloom ei suuda nii kiiresti leida seisukohti. Eevi küsib edasi:

„Kas arvad, Eduard, et lapsed on selles süüdi, kui nende emad on eksinud?”

„Ei arva.”

„Kas sa tead siis, Eduard, miks inimesed just neid lapsi vihkavad?”

Eduard ei tea ka seda. Eduardi arvates vihatakse vaid neid, kes on vigased. Eduardile meenub juhtum töökojast, kus vanem sell ta vastu masinat lükkas ning ise vandudes ütles: „Mis sandid vedelevad jalus!” Kui imelik tundub Eduardile, et Eevi, kes on nii terve, nii ilus, tunneb, et ka teda vihatakse. Kas elu on tõesti niisugune?!

Eevi kõneleb Eduardile oma kodust, oma emast, oma suurest igatsusest isa järele, oma esimesest kooliajast linnas, siis murrangust oma hinges, kuna lastekodus olid peaaegu kõik isata lapsed. Mõnedel, kellel oligi isa, see oli kas haige, hulgus või joomar. Eevi sisetundest kadus üldse isamõiste tähtsus, kuni nüüd jälle teda sellepärast nii ääretult valusalt puudutati.

„Kas sa tead, Eduard, miks paljud isad hülgavad oma lapsi?”

Eevi teab küll, et Eduard ei suuda tema küsimusele vastata. Ta ei esitagi seda seepärast, et saada vastust, ta vajab rohkem kuulajat ja mõistjat.

„Mehed kohtlevad naisi nii hoolimatult,” vastab Eduard, vaadates läbi kingsepatöökoja meeleolu. „Meil töökojas kõneldakse naistest väga halvasti, vanemad poisid käivad alati naiste pool. Aksi käib ka juba kaasas. Kui need sõnad suust tulevad, oi, ma ei taha kõnelda… Aga mehed ei kõnele kunagi lastest… nad ei teagi vahest oma lastest.”

„Eks nende naised siis ütle… Ma mäletan hästi, kuidas emale toodi raha, ekspress alati tõi… Aga miks isa ise ei tulnud? Ja sellest ajast peale, kui ema suri, ei ole mulle kunagi enam tulnud raha; tähendab, ka isa vihkab oma last, ta saatis raha vaid emale.”

„Aga vahest on isa ka surnud,” arutleb Eduard.

„Vahest ehk on juba… Kuid siis ta elas veel, kui ema suri. Hoolekandeametnik pani isegi kuulutuse lehte, ja ma mõistan nüüd väga hästi, miks ta seda tegi…”

Eduard toetab küünarnukid põlvedele ning pea rusikatele. Ta ei tunne ematunnet ja teda ei ole vaevanud isaküsimus. Eduard arvab, et võiks olla siis pööraselt rõõmus, kui saaks kõndida ja joosta samuti kui teised poisid. Eduard ei tunne end vigaste jalgade pärast teiste väärilisena. Eduardi sisemine võitlus ja igatsus otsib tervist, Eevi oma ema ja isa. Eduard teab, ta oleks saadetud keskkooli, kui ta jalad oleksid olnud terved. Nüüd peab ta õppima ameti, mis ei vaja jalgu. Tänagi tuli Eduard selle mõttega, et Eevile välja valada oma igatsust. Kui Eevi jõudis ette, haarab temagi kinni teisest mõttest, ta püüab mõista Eevi muret, ta aimab, kui raske on Eevil õppida koolis, kus teda pilgatakse, kus talle vaadatakse halvakspanevalt. Eevile halvakspanevalt – kui raske on Eduardil seda kujutleda!

„Ega’s õpetajad ole halvad?” küsib ta Eevilt.

„Ei, õpetajad mitte… aga ma ei tea ju ka…”

„Kui õpetajad ei ole halvad, siis ära hooli millestki… Meie meister on just samasugune kui sellid… Eevi, sa ei aima, kuidas ma tahan ära sealt!”

„Kirjuta Isale!”

„Mis see aitab. Viiakse teise kohta, seal on samasugune… Sellid vahel jutustavad, millist elu pidanud nemad elama õpipoistena. Meil on siiski kõik palju parem… aga… aga ma ei taha üldse kingsepaks, ma tahan kah õppida… Sa ei tea, Eevi, kuidas ma tahan õppida…”

Eevi mäletab, millistel põhjustel Eduardile määrati kingsepaamet. Eduard teab ka ise seda. Eevi on asja võtnud nagu paratamatust, kuid nüüd Eduardi trööstida, teda veenda oma saatuses ta ei suuda. Ta otsib väljapääsu, ta mõtted lendavad. Kuidas Eduardile vastata? Siis ta juba teab:

„Aga, Eduard, kui õpid nüüd selgeks kingsepaameti, teenid hiljem sellega raha ja hakkad siis õppima… Ma tean, kuidas seda saab. Linnas on õhtune keskkool, seal õpitakse kella kuuest kuni kella üheteistkümneni. Seal käivad enamikus vanemad õpilased, need vist kõik teenivad päeval raha.”

Eduardi silmad kirgastuvad, palgesse tõuseb veri. Tõepoolest, Eevil on ideaalne mõte.

„Kas tõesti on niisugune kool?”

„Jah, päris tõsiselt, meie koolis kõnelesime kord sellest koolist.”

Kui nad hiljem seavad sammud kodu poole, tunnevad mõlemad, et süda on märksa kergem. Eevi on suutnud end välja kõnelda, Eduardi hinges on hakanud leegitsema lootus.Eevi saadab Eduardi koju. Raekoja kell taob kümme pauku, kui ta koju jõudes lukustab enese järel ukse.

„Tuled nii hilja?” küsib perenaine.

„Eduard oli siin, istusime kirikupargis…”

„Niisuguse tuulega, sa taevas, neid lapsi küll… Tule joo kohe sooja teed. Õpetaja käis ka siin, preili Melk, tahtis sinuga kõnelda. Kõneles siis minuga ja palus sind tervitada. Ära kohku midagi, egas’s halba, kõneles sellest päevasest juhtumist. Seda ei maksa sul nii südamesse võtta. Ma tunnen küll Aimet, tean küll. Mu kadunud mees oli Meigase seebivabrikus raamatupidaja… Sa, Jumal, kuidas seda last hoiti ja hellitati! Nüüd ema muidugi… tema ju rikas… Aga vana Meigas ise on mõistlik mees… proua ei tea, kuhu raha pillata. Sellepärast ei oleks maksnud sul küll nii südantlõhestavalt nutta. Kui ma oleksin teadnud! Söö nüüd, söö. Aida juba magab.”