Читать книгу Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo - Страница 5

Kümneaastaselt saadetakse Eevi suvel karja. Liiva talu peremees palkab ta endale seakarjuseks. Liiva peremees on alaline lastekodu karjaste vajaja. Ta on nõudlik ja karm peremees, kuid alati korralik maksja. Kui karjus tuuakse sügisel tagasi, on kindel, et laotakse lauale ka teenitud palk, ehk olgu noos selle võrra väiksem, kui karjuse süü läbi on tekkinud kahju. Liiva peremees ei taha kelleltki sentigi ega maksa ka kellelegi rohkem kui õigus ja kohus.

Liiva talu asub kaheksa kilomeetrit lastekodust eemal. See on üksik talu suure metsa ääres libamisi nõlvakul. Lähemale sõites näib, et ka teiselt poolt ümbritseb talu mets, õigemini soine võsastik. Vaid pahemalt poolt ja lõuna poolt küljest looklevad viljapõllud kaugele. Üle väljade valendavad teiste talude katused, neid on silmapiiril vähe.

Kui Eevi riidekompsuga taluõuel maha astub, tormavad teda esimesena tervitama koerad. Kuna peremees õiendab hobuse lahtirakendamisega, litsub Eevi hirmust värisedes end seljaga vastu vankri päralauda. Koerad lähenevad, nuusutavad ainult, liputavad saba ning kiunuvad kehaga vääneldes. Kust Eevi teab, et see on sõbralik väljendus? Lastekodus ei olnud koeri, linnakoerad jalutavad rahulikult tänavail, ei kiunu ega nuusuta võõraid inimesi.

Koerte häälitsemise peale plõksatab elumajauks. Eevi näeb lähenevat vanaldast, pisut küüruvajunud sõbralike silmadega naist. Ta ulatab Eevile parkunud ning krobelise käe, võtab teise käega kompsu ning sõnab:

„Tule nüüd sisse, ega koerad hammusta, ära karda. Palla, Tuks, minge ometi jalust, näete, et laps kardab…”

Perenaine ja tulevane seakarjus astuvad madalasse, kivipõrandaga, tuhmunud ruumi, kus pahemat kätt akna all seisab suur laud, pealt pruuniks värvitud. Kahel pool lauda sirutavad end kaks pikka pinki. Otse laua taga vastu seina valendab lai voodi. Teisel pool paremat kätt, nagu piinlikult end peites, seisab laudadest kokkulöödud koiku.

„See seal on sinu ase, pane oma asjakesed sinna, pärast riputad kleidikesed naelte otsa, pesu paned päitsikoti alla, sukad jalutsisse ja kingakesed voodi alla,” tähendab perenaine Eevile koiku suunas näidates ning ise edasi seletades. „Siin teises voodis magavad Andres Reedaga, ega sa üksinda jää, ega sul pruugi karta. Homme teeb peremees sulle uued pastlad, enne ei mõistnud teha, saavad ehk väikesed.”

Asetanud kompsu voodile, mida katab kirjudest nartsudest kootud tekk, jääb Eevi pärani silmi vahtima ümbrust. Ta viibib oma elus esimest korda talumajas. Madal, tuhmunud lagi, madalad aknad, krobelised seinad, kivipõrand, nurgas pika varrega luud ja seintel üksikud riidehilbud. Akendel sumisevad kärbsed, ahjunurgas ripneb alla suur ämblikuvõrk, ahjukonksu otsas kuivavad kellegi sukad… Eevi tunneb, kuidas ta oma elus astub järjest madalamale.

„Tule nüüd, Eevike, teised kõik nurmel, õhtuni veel tükk aega, ajame sead välja. Häda oli päriselt nendega, mis sa enam annad või oled, jahud varsti päris otsas, kartulid ka, nüüd ju need koolid nii kaua koos… Tule nüüd!”

Perenaise sõnad virgutavad Eevi mõtetest. Ta järgneb kutsujale.

„Võta sealt haoriidast pikk vits, nüüd nad hõlpu täis, pistavad kohe jooksu.”

Eevi murrab enda arvates küllalt pika vitsa, kuid perenaine muheleb pisut, läheneb haoriidale ja tõmbab sealt välja sarapuust painduva, piitsataolise vitsa.

„Niisugune… Küll Ants teeb sulle pärast piitsa, ega sigadega ilma saa.”

Perenaine avab üksteise järele laudauksed. Kari väiksemaid ja suuremaid sigu nagu pillub end üle laudaläve murule, otse Eevist mööda õunaaia suunas.

„Ära nüüd sinna lase, jookse, aja tagasi, alt väravast läheme välja… Vanaemis jääb koju, ootab teine varsti, ei jõua enam hästi kõndida… las olla pealegi…”

Seakari sibib ajajate ees väravast välja. Otse pahemat kätt avardub suur kesanurm, sead juhitakse sinna. Paremal pool väravat haljendab rukkipõld. Tuul lookleb nii paitavas lainetuses üle kõrtest puhkevate peade. Eevit otse haarab rukkivälja võimas kevadjõud, ta seisatab ja unustab hetkeks sead, kuni perenaise õpetavad sõnad ta jälle tõelikkusse tagasi toovad.

„Vaata nüüd hästi järele. Seal all on kartulipõld, kui mõni saab suu maole, ega siis enam jõua hoida. Nüüd nad veel ei tea, nüüd hoia sealt kaugele. Ära sa neid ka rukkisse lase, peremees hoiab rukist rohkem kui oma elu, muidu tuleb kohe pahandus. Heinamaale ega metsa nad nii väga ei tikugi, aga kartulid ja rukis, just kartulid ja rukis, neid hoia… Ma lähen nüüd ära.”

Eevi seisatab hetke nõutult. Kaksteistkümmend siga karjatada! Perenaine läks. Juba jooksevad kaks metsa poole, kaks sihivad otse rukkipõllule. Kuidas suudab ta üksi karjatada neid kõiki, oleks ometi Kaaringi abiks! Mahajäetusetunne hinges, silmi kipuvad vägisi tumestama pisarad. Sead jooksevad järjest laiemale. Kui ühtedele jõuab ette, pööravad teised minema oma teed. Kuidas suudab küll tema neid hoida! Siis ajab temas end jälle püsti teadlik paratamatus. Silmadest kaovad pisarad, hambad suruvad tugevasti kokku, käsi pigistab kindlamalt vitsavart ning selg sirgeneb vastu esimesele iseseisvale tööle. Et sigu koos hoida, hakkab ta jooksma ümber nende, vitsaga maad pekstes. Sead koonduvad väikesse salka, kuid selle asemel et noppida rohtu, ruigavad ja kiunuvad ning liiguvad nad ühes Eeviga. Peagi ilmub perenaine nähtavale.

„Eevike, las nüüd sigadel süüa, ega nad nii midagi saa. Seisa ise ja jookse vastu ainult sellele, kes kipub kaugele, muidu las nad kõnnivad. Vaat nii.”

Perenaine istub peenra äärde kivile ning jälgib hoolega sigade samme.

„No nüüd mine jookse vastu sellele, läheb juba liiga kaugele. Nii jah, aja tagasi, vaat nii… Nüüd see vanaorik jälle, anna vitsaga, anna, anna… vitsaga võib ikka anda, peabki andma, sest muidu nad ei karda sind. Ainult kiviga ära viska, seda ära tee, kiviga võib jalaluu katki lüüa, ja ega sea luu enam parane, seda kahju siis meile ja sinule…”

Kui perenaine jälle läheb, tunneb Eevi ennast palju julgema ja kindlamana. Kui ainult rinnakoopas ei näriks üksilduse ja mahajäetuse tunne, kui ainult silmade eest kaoksid lastekodu kaaslaste kujud ja nendega ühes veedetud päevad. Emagi kuju kerkib jälle nagu uduse mäe tagant silmapiirile. Närib, midagi närib nii ääretult valusalt, kuigi mõtted kõnelevad selget kohustuslikku keelt.

Õhtu eel kuuldub metsast lähenevat kellade ja krappide kõlinat. Juba ilmub kesaservale must-valge tähtotsaga lehm, heleda häälega kellake nööriga kaelas. Rüsinal järgnevad lehmale lambad ja siis veel mitmed teised lehmad. Vilistades astub võsastikust välja karjapoiss, painutatud käepidemega kadakakepp käes, lepakoorest pasun seljas. Pisut üllatunult jääb poiss esialgu vahtima seakarja, võtab siis kindlad, pikad ning mehelikud sammud ja seisatab otse Eevi ees.

„Ah siis meie harjaslindude kuninganna… No tere õhtust kah!”

Eevi teeb kohkunult sügava kniksu, mille peale poiss pistab metsiku häälega naerma.

„Jäta siin linnakombed, vaata, et varsti vana käest kolki ei saa, see juba ei salli vigurdamisi.”

Eevi jookseb sigadele järele. Poisi lambad on jõudnud juba kaunis rukkipõllu lähedale. Korraks lambaid silmates ajab poiss jalad harki, tõmbab kopsu õhku täis ning laseb kuuldavale heleda vile. Kohe tõstavad lambad pead ja annavad jalgadele hoogu karja juurde tagasi. Samas on kaks lehma eraldunud karjast ja hiilivad vargsi heinamaale. Poiss tõstab koledat kisa: „Polla, Tuks, Polla, Tuks, võtke kinni Lehikut, Maasikut, Lehikut, Maasikut… Karja… karja-a…” Jalapealt pööravad mõlemad lehmad ümber ja sörgivad tagasi teiste hulka.

Eevi vaatab aukartusega karjapoisi loomade üle valitsemise oskust. Kes teab, kas sigugi võib nii karjatada? Eevi küsiks meeleldi seda poisilt, kui ainult julgeks.

Poiss järgneb endiselt Eevile.

„Tõepoolest, vaata, et sa vana käest kolki ei saa, ega vana peenikesi preilnaid salli, ega neist tööinimest saa, arvab vana…”

Kes „vana” on, seda poiss ei ütle ega Eevigi aima. Küllap ikka vist keegi taluelanikest, kes on kõige vanem. Eevi teeb oma mõttes kindla otsuse sellest vanast võimalikult eemale hoiduda. Poiss ei anna ikka rahu, kuigi Eevi pole talle sõnagi vastanud. Poisi karjatamisoskus võimaldab tal lonkida Eevi ja seakarja järel. Pilkava muigega jälgib ta Eevi pingutatud järelevalvet sigade üle.

„Kohe näha, päris roheline… Esimest aastat…mh? Ah, preilna ei vasta, nojah, mul pole ju lakirohvkaid jalas…”

Samas sörgib poisist mööda vana orik, otse rukkipõllu suunas.

„Orik!” kisendab poiss ja virutab kepiga seale vastu jalgu. Kiunudes tõmbab siga parema jala õhku ja sörgib kolme jala peal karja tagasi. Eevile meenuvad perenaise sõnad, et sea jalaluu kunagi ei parane. Nüüd on oriku jalg katki, sa taevas, juba esimesel päeval õnnetus! Veri palgeis, jookseb Eevi poisi juurde.

„Kas katki?” küsib ta hirmunud häälega.

Poiss viskab pea selga ja pistab täiest kõrist naerma:

„Ah-ah-haa, ah-ah-haa, kohe näha, veel päris loll, päris loll! Ega’s sea jalg ometi aknaklaasist ole. Ah-ah-haa, ah-ahhaa!”

Nähes Eevi silmis pisaraid, tõsineb poiss jälle. Ta ei tahtnud ometi uut töökaaslast haavata. Tüdrukud ikka tüdrukud, kohe pill pihus, mõtleb poiss ja sammub tagasi lehmade juurde.

Päikese punane serv paistab veel põldude tagant, kui taluõuest kuuldub lühike „u-u-u!”

„Kodu, kodu, kodu… kodu-u… kodu-u-u!” kõlab poisi hääl. Lehmad pingutavad kaelad õieli ja hakkavad aeglaselt astuma kodu poole. Lambad jõuavad muru müdisedes kõikidest ette.

Eevi on nõutu. Ta ei tea, mida tema peab tegema. Kas peab oma sead ka ajama koju või oli kutse ainult lehmade kohta?

Kui kari juba õuel ja poiss ise ka väravast läbi, pöördub ta korraks ümber ning laseb kuuldavale heleda häälega: „Kurr, kurr, kurrrr… kurrrrr!”

„Öh, öh,” vastavad sead ja pistavad galoppi kodu poole.

Eevi astub mõtlikult sigadele järele. Kui imelik on tänane päev. Loomad mõistavad inimeste kõnet. Eevi oli seda küll lugenud juttudest, kuid ikka arvanud, et see tõelikkuses nii ei ole.

Kui ta jõuab õuele, on sead juba kadunud lautadesse. Mitmed naised õiendavad lehmade juures, kes ahmivad ahnete suutäitega suurest pikast mollist rohelist auravat sööta. Kaks sulaspoissi joodavad hobuseid kaevu juures künast. Perenaine seisab, käed põlle all, keldri ukse ees ja jälgib lüpsmist. Peremees astub Eevile vastu.

„Noh, ega’s nii asi lähe, sead juba ammu kodus, sinul aega küllalt. Karjus peab oma loomadega koos väravast sisse jõudma. Ja vaata, väravagi jätsid lahti, ikka kinni, ikka kinni, kes viimane tuleb, paneb kinni…”

Sulgenud värava, tuleb Eevi kaevu juurde. Ta ei tea, kuhu minna ja mida teha. Kõik askeldavad oma töö juures, teda ei näi keegi märkavat. Tüdrukud lõkerdavad lehmade taga kükitades naeru, karjapoiss istub jalgu vibutades aia ääres laual ning kuulatab laia naeratusega tüdrukute juttu. Perenaine ja peremees on kadunud silmapiirilt, samuti sulaspoisid. Kui keegi pööraks tähelepanu Eevile, kui ta ometi teaks, kuhu minna ja mida teha…

„No mis sa seal vahid, seisab kui post ja vahib,” kuuldub lõpuks peremehe hääl ukselävelt. „Sööma nüüd, sööma ja magama, homme vara tõusta, ega’s maal saksa moodi magata.”

„Miks sa ikka nii, laps ehmub ära… Tule nüüd, Eevike, tule sisse, ma panin juba kördi kausikesse sinu jaoks jahtuma, söö ära ja kebi voodi, mis sul teistest,” kõneleb perenaine omakorda lävele ilmudes.

Juba hämarduv kamber mõjub kuidagi kurvalt ja süngelt. Laual aurab suur kauss valge vedelikuga. Mõlemad sulased istuvad teine teisel pool lauda ja rüübivad kõva häälega körti enda eest taldrikult.

„Tule nüüd, istu siia,” juhib perenaine Eevit. „See jääbki sinu kohaks, siin igal oma nõud ja kõik, söö nüüd, juba hakkab jahtuma…”

Eevi istub lauaotsa ümmargusele kolme jalaga pingile. Vanem sulane paneb lusika taldrikule, võtab laualt noa ja leivapätsi ning lõikab suure viilu Eevile.

„Leiba kah, tütarlaps, ega’s muidu jõua sigu karjatada.”

Noorem poiss naeratab sõbralikult peaga noogutades.

„Ega muidu jõua jah, silku ka siin, söö, söö, sul vaja Antsuga maadelda…”

Varsti astuvad sisse ka Ants ja naised. Viimastest on kaks nooremat, üks vanem, aga mitte nii vana kui perenaine. Ants istub Eevi kõrvale pika pingi otsale, mõlemad nooremad tüdrukud istuvad noorema poisi kõrvale ja vanem Antsu ning vanema poisi vahele.

„Siis seapreili ka jõudis täna pärale?” küsib vanem tüdruk Eevile silma vaadates. „Kuidas su nimi ka on?”

„Eevi,” vastab tütarlaps.

„Siis Eeva ristitud ja peenema kombe järele Eeviks kutsutakse?”

„Ma ei tea,” vastab Eevi.

„No Eeva ikka, ega’s Eevi mõni nimi ole.”

„Miks ei või olla?” vaidleb üks noorematest tüdrukutest vanemale vastu. Kohe sukelduvad kõik vaidlusse, mitte ainult Eevi nimega ei piirduta, vaid sõelutakse läbi kõikide lauaosaliste tõelised kui ka hüüdnimed…

Söömine lõppenud, kraamitakse varsti klibinal-klõbinal toidunõud laualt. Mõni minut hiljem lahkuvad kõik majast, peale vanema poisi ja tüdruku. Siis need on Andres ja Reet, siis need on mees ja naine, mõtleb Eevi endamisi. Kus on küll „vana”, kellest Ants kõneles?

Seakarjuse voodi kägiseb ja nagiseb, kui Eevi aset kohendab. Küljealuses kotis on värske põhk mügarikus ja kägarikus. Padja asemel kahisevad kõrva all heinad. Pealmist lina ei olegi, vaid nartsudest kootud tekk katab seakarjuse väsinud keha. Eevi ei ole kunagi varasemalt maganud säärases voodis. Kaua ei tule uni silmi. Andres teises voodis juba norskab. Kui õudselt kuuldub see ööpimeduses! Reet hingab sügavalt ja vahel sekka oigeliselt. Eevil on tundmus, et ta ei saa kunagi selles toas rahulikult magada. Kuidas ta oli vahel igatsenudki karja! Kuidas teised lapsed kõnelesid karjaelust nii huvitavaid lugusid! Miks siin on kõik teisiti?

Perenaine on küll hea, peremees aina pahandab. Kes teab, kui kuri on veel „vana”, see, kellest Ants nurmel kõneles. Ja Ants ise, ega ta ole just küll halvem kui lastekodugi poisid, kuid siin ei ole ju kellelegi kaevata, kui Ants teeb ülekohut; kes hoolib siin Eevist, ta on siin võõras kõikidele…

Järgmisel hommikul, kui kell kusagil seinal taob viis pauku, äratab perenaine Eevi. Silmad ei taha kuidagi veel lahti minna, nagu liiva oleks laugude all. Kuid juba tuleb perenaine tagasi, käes kaks vana pastelt.

„Pane need esialgu jalga, küll peremees täna teeb uued. Kas mõistad pastlaid siduda?”

Eevi arvab mõistvat, kuna mõisa tööpoisid ja tüdrukud kandsid ka pastlaid. Kuidagi risti-rästi need nöörid käivad.

Vististi on ta pastelde sidumisega õiendanud juba liiga kaua, sest peremehe kuri hääl kuuldub köögist.

„Sa näed ju, ta ei mõista. Pusib juba pool tundi, sead kiunuvad laudas. Õpeta, õpeta tüdruk juba esimesest päevast logelema, näis, kuidas tast jagu saad…”

Eevi hüppab voodiservalt. Viimased nööriotsad keerutab kusagile ümber ja astub juba perenaisele lävel vastu.

„Ära’nd nii, siin piimatassike ja leivaviiluke. Piim joo ikka ära, leiva võid pista tasku. Tema on ikka niisugune,” ütleb perenaine, näidates käega köögi suunas.

Õues mängleb juba päike, imedes rohulehtedelt sädelevaid kastepiisku. Kui sead jooksevad üle muru, jäävad nende jälgedest siksakilised teed. Läbi õhukese suka niisutab kaste ka karjase jalgu. See nagu karastab veelgi uneroidumuses vaevlevat keha. Metsas siristavad linnud kes teab küll mitme häälega. Nemad on juba ammu ärkvel! Kas Kaarin ja kõik teised, keda saadeti karja, on ka juba ärkvel, kas nendel on ka nii kuri peremees ja hea perenaine?

Päevade möödudes süveneb Eevi järjest kindlamalt oma kutsesse. Juba kuulavad sead ta keelde ja käske, eriti veel siis, kui Eevi kõrval kükitab Polla. Ka talurahvaga on aeg sobitanud hea vahekorra. Mõlemad nooremad tüdrukud on talu peretütred ja noorem sulaspoiss on talu perepoeg. Eevi viibib tihti lõunavaheaegadel peretütarde aidas. Seal on lõbus, seal mängitakse ja lauldakse, seal tantsitakse ja möllatakse. Eevi teab juba, keda kutsutakse „vanaks”, ka oma lapsed kutsuvad peremeest nii. Eriti lõbus on aidas siis, kui Andres mängib kannelt. Peremees aga seda ei salli. Kui ta iga kord just ei sõima, siis kõnnib murul, käed püksitaskus, piip hambus, ning pomiseb omaette. Kord ütles Andres peremehe kohta:

„Vanamehele näita kannelt, siis möirgab kui pull punasele.”

Üldiselt palju peremehe sõimust ei hoolitagi. Keegi lihtsalt ei vasta talle. Eevigi tunneb, kuidas tema põlved järjest vähem värisevad paukuvate sõnade peale. Tarvis hoida ainult kaugele, nagu Ants õpetas, las möirgab…

Töö vaheaegadel armastavad peretütred nokitseda käsitööd. Eevi aitab neid täie innuga. Ta lahutab sassiläinud lõngaotsi, ajab valmis uued nõelatäied ja jälgib ninapidi juures igat pistet. Kui Eevi saaks ka õmmelda, ta kindlasti mõistaks juba. Pika painamise järel saab ta lõpuks tüki linast riiet ja võib õmmelda. Kui õnnelik on Eevi! Samaväärne juba suurtega. Mõne päeva pärast märkavad peretütred Eevi pistetes suurt edu, talle usaldatakse juba teisigi töid. Täie innuga andub ta käsitööle, isegi seakarjas kannab tööd kaasas, mistõttu sead on juba maitsta saanud vagudesse maetud kartuleid. Õnneks peremees sellest ei tea, sest ülestuhnitud mulda on kerge ajada endisse asendisse. Peretütred on õnnelikud, Eevi viib palju edasi nende tööd. Ka perenaine soodustab Eevi käsitööpüüdu. Mitmel korral läheb ta ise Eevi eest kitkuma ja saadab Eevi aita peremehe silma eest varjule.

Eevi on täiesti rahul oma karjaseeluga. Perekamber, mis esimesel päeval näis olevat nii must ja õudne, tundub nüüd juba päris kodusena. Koiku kägiseb ja nagiseb küll, aga põhk kotis on keha järele sompu vajunud. Kui ruttu tuleb õhtuti uni!

Ühel laupäevaööl ärkab Eevi hirmsa uksepaukumise ja kära peale. Peremees vannub ja kisendab õuel. Koerad hauguvad ja uluvad vaheldumisi. Aida poolt kuuldub aga meeste naeru ja lõõtspillimängu. Teises voodis sosistavad Andres Reedaga ja kihistavad sekka naeru. Peremees vannub ja kisendab edasi. Siis kuuleb Eevi perenaise sõnu ukselt:

„Tule’nd ära, mis sa kisendad, ega’s nad midagi tee.”

Peremees kisendab hoovilt vastu.

„Nojah, sina kah, lase vurled pistavad majale tule otsa… Ega’s nad midagi tee-ee… Minema, minema, ma ütlen!”

„Tule’nd ära, need mõne vurled, noored inimesed mängivad ja laulavad,” kutsub jälle perenaine.

„Jah, mängivad jah, küll ma tean, neid mängimisi. Vaat, Kapsa tüdruk on „ära mängitud”. Sulle kah, ikka plikade poole, alati plikade poole… Siis pärast ei tea, kuhu häbi pärast silmi peita… Ma ütlen, minema, silmapilk minema!”

Uks plõksatab uuesti ja Eevi kuuleb perenaise paljaste jalgade matsuvaid samme köögipõrandal. Peremees seisab ikka akna all ja vahib aida suunas.

Millal Eevi silmad jälle kinni vajusid, seda ta hommikul ei mäleta. Perenaine liigub üksi murul nagu harilikult pühapäevahommikuti. Ka Reet ja Andres pikutavad veel voodis, kuigi juba riietatult.

Eevi arutleb endamisi öist pahandust ning ei suuda kuidagi mõista, miks peremees võis olla nii vihane. Kas mäng ja laul on tõesti nii halb? Kuidas võib mõnda inimest „ära mängida”, nagu peremees öösel ütles?

Eevi arutlusi aitab omamoodi lahendada Ants, kui pärast keskhommikut lehmad väljuvad metsast.

„Kas öösi kuulsid?” küsib ta Eevilt paljuütlevas iseteadvuses.

„Kuulsin, aga miks peremees pahandas?”

„Noh, peremees ei salli ehalisi… Aga vaene vana ei tea pooli asjugi. Nagu aamen kirikus on igal neljapäeval aidas hoopis suuremad sündmused. Siis tullakse nii tasa kui kass, uksele koputaminegi on vaevalt aida peale kuulda… Ahhaa, vana, ah-haa…”

„Aga mis selles on nii paha?” küsib Eevi jälle.

„Va’ loll, seakarjus ikka seakarjus, aru pole sugugi targem kui nondel seal,” vastab poiss käega sigade poole näidates. Samas vilistab ta paljuütlevalt läbi hammaste, pöördub mõned korrad paremal kannal ringi ja sammub karja juurde tagasi.

Ants haavub alati väga ruttu. Eevi ei saa kunagi temaga pikemalt kõnelda. Ants arvab ennast juba täisinimeste hulka, kuigi need teda sugugi veel selleks ei pea. Täisinimesed kohtlevad Antsu umbes samuti, nagu tema kohtleb Eevit.

Uus probleem, mis nõuab lahendust, vangistab Eevi mõtteid. Kuidagi ei saa ta selle jälile, kuigi kuulab suure huviga kõiki suurte jutte. Paljudest juttudest ei saa ta lihtsalt aru, eriti salapärased muiged on talle täiesti mõistatuseks. Ta ei julge ka enam kelleltki küsida, kardab samuti suurte silmis enda lolliks pidamist. Ants näib kõike teadvat ja mõistvat. Küllap Antsul on palju parem…