Читать книгу Mõtetes elatud elu - Helve Undo - Страница 10

VANAEMA OLI OLNUD MARETI PÄÄSTJA, TUGI, kellele raskel hetkel toetuda. Kõik oma koolivaheajad veetis Maret vanaema juures. Vanaema ei kasvatanud Maretit, ei lugenud talle moraali, ei keelanud ega käskinud. Ta oli lihtsalt olemas ja sellest Maretile piisas.

Kui Maret oli neljateistkümneaastane, vanaema suri. See oli esimene lein tema elus. Ta mäletas, kuidas ta istus üksi vanaema kirstu kõrval ja nuttis. Suured inimesed heitsid vaid korra pilgu kirstus lebavale vanaemale ja temale kirstu kõrval, siis läksid teise ruumi omavahel juttu vestma. Maret ei suutnud kellegagi rääkida, tema suutis vaid nutta. Tugi tema elust oli kadunud. Nüüd pidi ta üksi hakkama saama. Kerge see Mareti jaoks ei olnud. Ta mõtles juba kui suur inimene, aga sõltus ikka veel vanematest. Tal oli vaja toitu, tal oli vaja riiet, tal oli vaja peavarju. Kõike seda, mida laps ilma vanemateta endale lubada ei saa.