Читать книгу Mõtetes elatud elu - Helve Undo - Страница 4

EMA MATUSED. MARET SEISIS KIRSTU JUURES ühegi pisarata. Oli külm ja kõle sügisene ilm, maa oli must ja porine, kalmistu teeradadel vedelesid ligased lehed. Puhus vinge, riietest läbi tungiv tuul. Tavaliselt Maretit selline ilm ei häirinud. Täna oli kõik teisiti, Maret tahtis tuppa sooja. Ta jalad külmetasid ja ta värises kogu kehast. Kui ta oli kolm peotäit mulda ema kirstule visanud, eemaldus ta vaikselt matuselistest. Ikka veel ei suutnud ta nutta. Kurgus poos, kõri oli kui kinni nööritud, rinnus pitsitas tugevasti.

Ta istus võõra haua juurde pingile ja tõmbas sügavalt hinge. Valu rinnus andis veidi järele. Külmatunne suurenes. Hakkas tibutama vihma. Maret seda ei märganud. Ta oleks sinna vist istuma jäänudki, kui tütar poleks teda otsima hakanud.

«Siin sa oledki! Ma olen juba pool surnuaeda läbi kamminud. Tule, kohe hakatakse pildistama.»

«Ma ei taha,» surus Maret üle külmunud huulte.

«Sa pead,» ütles tütar õnnetult, «kõik ootavad seal sinu järele.» Pille ulatas emale käe ja aitas ta pingilt üles. Maret lasi end tütrel kalmuni talutada. Pildid said tehtud ja matusetalitaja palus matuselisi mälestussöömaajale.

Tütar võttis Maretil käe alt kinni ja koos läksid nad autoni. Autos oli sama külm kui õues. Maret vappus nüüd juba silmnähtavalt. Väimees lükkas kütte sisse, aga sooja Maret ei saanud. Sõit oli lühike ja auto ei jõudnud selle ajaga soojaks minna.

Külm ei andnud ka peielauas järele. Maret ootas söömaaja lõppu. Ta tahtis koju, oma koju.

Lõpuks hakkasid matuselised end lahkumisele sättima. Maret seisis ukse juures ja võttis täiesti tuimalt vastu lahkujate tänusõnu söögi eest, soovitusi tugev olla, ohkamisi paratamatuse kohta, lohutusi ja embamisi. Kui viimane inimene lahkunud oli, istus Maret tühjale toolile seina ääres. Peas oli tal ainult üks mõte: «Koju.»

«Toitu jäi üle,» kuulis ta kedagi ütlevat. Ta tõstis pilgu. Tema ees seisis naisterahvas, kes oli laua eest hoolt kandnud. «Kas pakime selle teile kaasa? Te vaevalt tahate täna söögipoolisele mõelda. Siin on toitu nii palju, et ei pea mitu päeva poodi minema.»

«Toitu?» küsis Maret silmi tõstes. Kohe hakkas tal enda pärast piinlik. Kuidas ta ometi suutis istuda siin teisi aitamata.

«Jah, jah, pakkige kaasa,» ütles ta naisele püsti tõustes. «Kas ma saan teid kuidagi aidata?» surus ta vaevaliselt üle huulte.

«Oh, küll ma ise,» tõrjus naine. «Istuge teie rahulikult, teil oli täna raske päev.»

Maret oli naisele tänulik, et see ta abi pakkumise tagasi lükkas. Ta vajus tagasi toolile. «Andke pakid toiduga mu tütre kätte,» ütles ta eemalduvale naisele. Maret tundis, et ta ise ei oleks suutnud midagi käeotsa võtta.

Pille puudutas õrnalt ema kätt: «Hakkame minema.» Maret tõusis ja võttis tütre käe alt kinni. Nii tundis ta end kindlamalt. Koos hakkasid nad ukse poole liikuma.

«Oota,» jäi Maret poolel teel seisma, «ma pean kokkasid ja lauakatjaid tänama.»

«Ära selle pärast muretse,» rahustas Pille teda, «kõik on juba tänatud ja tasutud. Võime rahuga minna.»

«Kui nii, eks läheme siis.» Maret tundis kergendust, et tütar oli teda suhtlemisest säästnud.

Maret lasi end väimehel koju sõidutada. Ta oli juba nädalajagu päevi kodust eemal olnud, ta tundis, et tahab koju.

«Oled kindel, et tahad üksi jääda?» oli Pille mitu korda ta käest üle küsinud, suutmata mõista ema soovi.

«Jah!» oli Mareti kindel vastus.