Читать книгу Mõtetes elatud elu - Helve Undo - Страница 9

MARET HOIDIS OMA ARMASTUST EMA EEST kaua saladuses. Seekord ei tahtnud ta oma tunnet emaga jagada. Temas oli tõke, mida ta ületada ei suutnud. Rääkis ta alles siis, kui ema ise pärima hakkas. Ka siis vastas Maret napisõnaliselt.

Ja siis tuli riid. See üllatas Maretit, sest riidusid ei olnud nende vahel enam mitu aastat olnud. Rahulikult olid nad asju arutanud ja Maret oli nii mõnigi kord oma armumistest emale rääkinud. Koos olid nad arutanud Mareti väljavalitute häid ja halbu külgi. Seekord oli kõik teisiti.

Ema kallas ta üle kui jäise veega. Maretil oli tookord tunne, nagu oleks ema tema õnnele kade olnud. Seda ta ka emale ütles. Ema ei hakanud end isegi kaitsma. Ta lihtsalt vaatas sõnatult tütart ja lahkus toast. See ema pilk oli Maretil veel praegugi meeles. Maret ei tahtnud sellele riiule mõelda, aga ometi tegi seda. Miski nagu sundis seda tegema.

«Emal oli õigus.» Maret ehmatas oma häält kuuldes. Ta oli juba kaua vaikinud, pisaraid valanud ja mõelnud. Nüüd jättis ta nutu ja kordas uuesti häälekalt: «Emal oli õigus!» Maret mõtles, et ema tõesti muretses tema õnne pärast, et ta oli lihtne naine, et ta lihtsalt ei osanud oma muret muud moodi väljendada kui riiuga.

Maret hakkas uuesti nutma. Tal oli nii häbi enda pärast ja kahju emast. See riid oli kogu aeg neil mõlemal meeles olnud, aga nad ei olnud sellest rääkinud. Nüüd oleks Maret rääkida tahtnud, aga nüüd oli lootusetult hilja. Maret ütles kõva ja selge häälega: «Anna andeks, ema, et ma sind tookord ei mõistnud.»

Ta mõtles ema ütlemise peale: «Teiste õnnetusele oma õnne rajada ei saa.» Lihtne lause, kunagi kellegi poolt öeldud, kuulaja poolt meelde jäetud ja siis parajal momendil ikka uuesti ja uuesti korratud. Maret oli tookord hingepõhjani solvanud, kui ema seda vana lauset seoses tema õnnega kasutas. Maret ei suutnud aru saada, miks ema nii tegi? Miks ei olnud ta õnnelik koos temaga?

Kui ta emale lapseootusest rääkis, võttis ema selle uudise vastu näiliselt rahulikult, ometi tajus Maret temas pinget. Ema ei esitanud ühtegi küsimust Mareti edasise elu kohta. Maret oli talle selle eest tänulik, sest ta isegi ei teadnud, kuidas ta elu edasi läheb. Ta ei mõelnud sellele. Ta oli naine, kes armastas, ja muu ei läinud talle korda. Ta oli õnnelik, et sai lapse kaudu jääda mehega seotuks kogu eluks. Mida mõtles ema, seda Maret teada ei saanud.

«Oleks me ometi rääkinud,» ohkas ta. «Kui palju kergem oleks meil mõlemal olnud.»

Maretile tegi haiget, et ema võis surra mõttega, et tema ainuke tütar ei leidnudki elus õnne. Samamoodi võis Maret mõelda ka emast. Nad olid elanud aastaid koos, ometi oli asju, mida nad teineteisest ei teadnud. Neil mõlemal oli saladusi, mida nad kiivalt enda sees hoidsid, julgemata neist rääkida. Täna, siin ja praegu, oleks Maretil see julgus olnud. Aga nüüd oli hilja...

Nad olid teineteist armastanud, aga nad ei olnud seda kunagi sõnadega väljendanud. Maret ei suutnud seda lapsepõlve pärast. Miks ema seda ei suutnud? Küsida Maret seda enam ei saanud. Jälle oli ta jõudnud selleni, et mitte kunagi enam. Kõik oli lõplik.

Valu nööris kurku ja südant. Suured pisarad voolasid üle Mareti põskede. Ta lasi neil voolata. Kui ta oli silmad täiesti kuivaks nutnud, tõusis ta laua äärest. Ta oli nii väsinud, et tuikus jalgadel. Suure vaevaga vedas ta end voodini. Ta magas kaua. Kui ta ärkas, valutas tal pea ja süda oli paha.

«Ema ei ole enam,» oli esimene mõte pärast ärkamist. Kohe olid ka pisarad kohal. Ta ajas end üles, läks kööki ja keetis endale teed. Tee oli ainuke, mida ta suhu võtta suutis.

Mõtted kiskusid teda jälle lapsepõlve. Ema leinamise vahele surusid end mälestused vanaemast.