Читать книгу Mõtetes elatud elu - Helve Undo - Страница 5

TUBA TUNDUS KÕLE JA KÜLM.TA KATSUS RADIkaid: need oli soojad, võis isegi öelda, et kuumad. «Nüüd olen täiesti üksi.» Maret suutis selle kõva häälega välja öelda. Ta teadis, et kunagi see juhtub, ent kui see nüüd käes oli... Maretil oli tunne, et sellest kaotusest ei saa ta kunagi üle.

Ta lülitas mobiili välja ja tõmbas seinast lauatelefoni juhtme. Praegu ei oleks ta suutnud mitte ühelegi kõnele vastata. Ta tahtis olla üksi ja vaikuses.

Ta otsis välja hommikumantli ja villased sokid, tõmbas sokid jalga ja mantli selga, võttis kapist paksu teki ja heitis diivanile. Ta lebas kaua teki all, lootuses sooja saada. Soe tal ei hakanud.

Ta tõusis üles, läks kööki ja pani vee keema. Kui tee kruusis auras, kustutas ta tule, lükkas kardinad akna eest kõrvale ja istus köögilaua taha taburetile. Tänavavalgus paistis kööki, Maretile sellest piisas. Talle meeldis nii istuda, oli alati meeldinud. Kõik oma suured mõtlemised oli ta nii mõelnud.

Maret ei olnud suve või kevade inimene, temale meeldisid just sügis ja talv. Sügise saabumisest kuni kevade saabumiseni tundis ta end alati kõige paremini. Teda ei seganud see pikk pime aeg. Teda häiris pigem kevade tulek. Siis muutus ta alati närviliseks ja vahel isegi kurjaks.

Ema oli seda märganud. Ta oli alati, enne päris kevade saabumist, täheldanud: «Tüdruk juba närviline, kevad ei ole enam kaugel.»

Maret istus köögis ja mõtles emast. Pisarad, mis tema rinnus koletut valu tegid, pääsesid lõpuks valla. Koos pisaratega tulid silmade ette pildid emast. Kord ilmus ema noorena, siis vanana, kord oli ema õnnelik, siis õnnetu. Palju hetki käis Maretil silmade eest läbi. Mõned hetked ilmusid ainult korraks, mõned panid Mareti pikemaks meenutama.

Tema silmade ette kerkis ema naeratav nägu. Maret pidi olema siis veel päris väike, sest mälestus oli udune. Tal oli meeles, et ta mängis õues. Ema ajas eemal naistega juttu. Keegi neist ei märganud, et Eduard oli õue tulnud. Eduard oli Maretist umbes viis aastat vanem poiss ja veidi imelik, nagu suured inimesed temast rääkisid. Maret kartis teda. Ta ise ei mäletanud oma karjumist: «Eduvatt teeb mulle liiga!» Karjumisest oli talle rääkinud ema, siis kui Maret juba suurem oli ja poisist juttu tuli. Tema mäletas ainult hirmu ja seda, kuidas ema ta sülle võttis, pisarad ära pühkis ja ta tuppa viis. See oligi vist päris esimene tõeline mälestus emast.

Teine mälestus lapsepõlvest oli ajast, kui ema raskesti haigeks jäi ja pidi kaua haiglas olema, pärast haiglat veel sanatooriumis. Tüdruk viidi vanaema juurde hoida. Kui ema Maretile vanaema juurde järele tuli, ei tundnud ta ema ära. Alles siis, kui ema naerma hakkas, tormas Maret suure kisaga talle sülle. «Ema...ema...ema...!» karjus ta suurest õnnest.

Nüüd tuli tükk tühja maad. Tõelised mälestused hakkasid pihta sealt, kui Maret oli nelja aastane. Siis kolisid nad uude kohta elama. Ta oli mitu korda oma elu jooksul mõelnud, kas elu oleks siis teisiti läinud, kui vanemad ei oleks seda teinud. Isegi praegu käis tal see mõte peast läbi, aga ta teadis ka seda, et vanemad ei saanud tookord kolimisest loobuda. Kõik oli otsustatud nende eest. Korterit, kus ta koos isa ja emaga elas, tahtis endale üks miilitsas töötav ülemus. Mareti vanematele anti korter, kus elasid venelased. Kuhu venelased elama pandi, ta teada ei saanud ja ega see teda ei huvitanudki.

Kolimisega tuli Mareti vanemate ellu naabrinaine, kes pidutseda armastas. Et üksi seda igav teha oli, kutsus ta Mareti isa ja ema tihti külla. Nii see kõik algas.

«Elu on üks ära arvamata asi,» ohkas Maret pisaraid pühkides,kui oli mõttega naabritädi Friidani jõudnud.

Emale see kolimine ei meeldinud. Seda oli ta hiljem mitu korda maininud. Muuta ei saanud ta aga midagi, tal tuli sellega leppida. Leppima pidi sellega ka Maret. Selle kolimisega ei saanud õnnelikuks neist keegi. Kolimise päevast oli Maretil meeles suur riid, mis vanemate ja korteris elavate venelaste vahel toimus.

Maret pandi istuma õunapuu alla, kus olid nende kompsud ja mööblitükid. Ta istus kompsude otsas ega saanud aru, miks suured inimesed riidlesid?

Tal oli meeles, kuidas ema isale ütles: «Nad ei lähe välja!»

«Nad peavad!» oli isa kindlalt vastanud.

Suured inimesed vehkisid mingite paberitega ja karjusid üksteise peale. Maret istus ja ootas. Ta ei julgenud isegi nutta, kuigi tahtis, sest ta kartis neid riidlevaid inimesi. Nad riidlesid mingis võõras keeles, millest Maret aru ei saanud – nii isa kui kaks võõrast onu. Maret ei teadnud siis veel, et see oli vene keel. Vahetevahel tuli õue üks paks tädi ja karjus ka midagi võõras keeles sekka.

See kõik kestis Mareti meelest väga kaua. Tal läks kõht tühjaks ja pissihäda tuli peale. Ta hakkas omaette vaikselt tihkuma. Lõpuks märkas ema nutvat Maretit ja viis ta põõsa alla pissile. Siis käskis ta Maretil istuda tagasi kompsude juurde. Maret istus, nutta ta enam ei julgenud. Ta istus silmad maas ja vaatas ühte putukat mullas toimetamas. Järsku nägi ta enda ees võõraid jalgu. Et jalad võõrad olid, sai ta aru susside järgi. Need ei olnud ei ema ega isa omad, need olid Maretile täiesti võõrad toasussid. Arglikult tõstis ta silmad. Tema ees seisis võõras keeles rääkiv suur tädi. Tal oli kauss käes. Ta kükitas Mareti juurde maha, sättis kausi nii kompsude vahele, et see ümber ei läheks, ja andis Maretile lusika. Ta rääkis midagi, millest Maret aru ei saanud, paitas tüdruku pead ja läks tagasi tuppa.

Kausist tõusis värskekapsasupi lõhna. Alles nüüd sai Maret aru, kui tühi ta kõht tegelikult oli. Isukalt hakkas ta suppi sööma. Suured inimesed riidlesid edasi.

Maret oli just supi söömise lõpetanud, kui tuli miilitsaauto. Autost hüppasid välja neli miilitsavormis meest. Nad näitasid neile võõras keeles rääkivatele onudele mingit paberit. Pärast seda läksid nad majja ja hakkasid kraami välja kandma. Varsti tuli veel üks kastiauto ja kogu kraam tõsteti selle auto peale. Viimasena tõid miilitsad majast välja kaks võõras keeles rääkivat onu, tädi oli juba enne neid õues. Miilitsad rääkisid nendega. Siis läksid need onud ja tädi auto juurde ja ronisid selle kasti, oma asjade juurde. Miilitsad aitasid isal ja emal kraami majja kanda.

Sellest kolimise päevast hakkas Maret mäletama ennast ja seda elu, mida ta suurte inimeste kõrval elama hakkas.