Читать книгу Viies naine - Хеннинг Манкелль - Страница 10

Esmaspäeva, 26. septembri hommikul täpselt kell viis ärkas Kurt Wallander oma voodis Mariagatanil Ystadi kesklinnas.

Esimese asjana vaatas ta oma käsi. Need olid pruunid. Ta vajus tagasi patja ja kuulas sügisvihma trummeldamist vastu magamistoa akent. Meenutades paari päeva eest Kastrupi lennuväljal lõppenud reisi valdas teda mõnus tunne. Ta oli veetnud terve nädala koos isaga Roomas. Seal oli olnud väga soe ning ta oli pruun. Pärastlõunati, kui oli eriti kuum, olid nad otsinud mõne pingi Villa Borgheses, kus isa sai varjus istuda, tema aga särgi seljast võtta ja päevitada. Kogu reisi vältel oli see olnud nende ainus lahkheli, sest isa ei suutnud mõista, kuidas ta saab olla nii edev ja raisata aega päevitamisele. Aga see oli tähtsusetu sõnavahetus, pigem lausa vajalik, et nad mõistaksid oma reisi erilisust.

Õnnelik reis, mõtles Wallander voodis lamades. Me sõitsime isaga Rooma ja kõik sujus hästi. Palju paremini, kui oleksin osanud loota või ette kujutada.

Ta heitis pilgu kellale voodi kõrval laual. Ta pidi sel hommikul jälle teenistusse asuma. Aga kiiret polnud. Ta võis veel tükiks ajaks voodisse jääda. Ta kummardus ajalehehunniku kohale, mida ta eelmisel õhtul oli sirvinud. Ta hakkas lugema parlamendi valimiste tulemusi. Kuna ta oli valimispäeval Roomas viibinud, oli ta hääletanud posti teel. Nüüd tõdes ta, et sotsiaaldemokraadid olid saanud kõva 45% häältest. Aga mida see tegelikkuses endaga kaasa toob? Tähendab see mingeid muudatusi?

Ta lasi ajalehe põrandale kukkuda. Mõttes oli ta jälle Roomas.

Nad olid elanud ühes odavas hotellis Campo dei Fiori lähedal. Nende kahe toa kohal asuvalt katuseterrassilt oli avanenud kaunis vaade üle kogu linna. Seal olid nad joonud hommikukohvi ja teinud päevaplaane. Nad polnud kordagi vaielnud. Wallanderi isa oli kogu aeg täpselt teadnud, mida ta näha tahab. Wallander muretses vahel, et ta tahab liiga palju ja väsib ära. Kogu aeg oli ta ka otsinud märke isa meeltesegadusest või hajevilolekust. Haigus polnud ju kuhugi kadunud, nad mõlemad teadsid seda. See omapärase nimega haigus: Alzheimeri tõbi. Ent terve selle nädala, selle õnneliku reisi nädala, oli isa olnud hiilgavas meeleolus. Wallander tundis kurgus klompi mõtte juures, et see reis oli juba möödas, minevik, millest jäi vaid mälestus. Nad ei lähe enam kunagi uuesti Rooma, see oli tema ja ta varsti kaheksakümneaastase isa ainus reis.

Nende vahel oli tekkinud nii mõnigi suure läheduse hetk. Esimest korda ligi neljakümne aasta vältel.

Wallander mõtles seal tehtud avastusele, et nad olid tegelikult väga sarnased, rohkem kui ta oli varem tahtnud endale tunnistada. Lisaks kõigele muule olid nad mõlemad paadunud hommikuinimesed. Kui Wallander isale teatas, et hotell ei serveeri hommikusööki enne kella seitset, hakkas isa sedamaid protesteerima. Ta vedas Wallanderi endaga hotelli vastuvõttu ja suutis seal segases keeles, mis koosnes skoone murdest, mõnedest ingliskeelsetest sõnadest, ehk ka mõnest saksakeelsest ja lisaks kontekstivälistest itaalia sõnadest, selgeks teha, et tema tahab breakfast presto. Mitte tardi. Absoluutselt mitte tardi. Millegipärast ütles ta veel mitmel korral passaggio a livello, seletades, et hotell peab hakkama tund aega varem ehk kell kuus hommikusööki serveerima, sest nemad tahavad nimelt sel kellaajal kohvi või nad otsivad teise hotelli. Passaggio a livello, ütles isa, ja personal vastuvõtulauas oli vaadanud teda imestuse, aga ka aupaklikkusega.

Loomulikult nad saidki oma hommikusöögi kell kuus. Wallander oli pärast oma itaalia keele sõnastikust järele vaadanud, et passaggio a livello tähendas raudteeülesõitu. Küllap oli isa selle mõne muu väljendiga segi ajanud. Millega, seda ei osanud ta arvata, ent ei hakanud seda targu isalt küsima.

Wallander kuulas vihmasadu. Reis Rooma, üksainus lühike nädal, tundus mälus lõputu muljete virr-varrina. Isa oli täpselt teadnud, mis kell ta oma hommikukohvi soovib, ja mitte ainult seda. Ta oli teda ka täie enesestmõistetavuse ja asjalikkusega läbi linna juhtinud, teades täpselt, mida ta näha tahab. Midagi ei toimunud juhuslikult ning Wallander mõistis, et isa oli kogu elu seda reisi kavandanud. See oli palverännak, milles ka temal oli au osaleda. Ta oli nagu isa reisi koostisosa, pidevalt juures viibiv nähtamatu teener. Sellel reisil oli salajane sisu, mida tema ise kunagi lõpuni mõista ei suuda. Isa sõitis Rooma, et näha midagi, mida ta oleks otsekui eelnevalt oma peas juba läbi elanud.

Kolmandal päeval olid nad külastanud Sixtuse kabelit. Wallanderi isa oli seisnud peaaegu tund aega ja vaadanud Michelangelo maalitud lage. See oli nagu vana inimese sõnatu palve otse taeva poole. Wallanderil endal jäi varsti kael kangeks ja ta andis alla. Ta sai aru, et näeb midagi väga ilusat. Aga ta mõistis ka, et tema isa näeb midagi palju enamat. Korraks käis tal peast läbi patune mõte, et ehk otsib isa sellelt tohutult laefreskolt mõnd tetre või päikeseloojangut. Aga ta kahetses oma mõtet. Polnud kahtlustki, et isa, turumaalija, nagu ta oli, vaatas meistriteost harduse ja imetlusega.

Wallander tegi silmad lahti. Vihm trummeldas.

See oli nende kolmandal õhtul Rooma ajaarvamise järgi, kui tal tekkis aimdus, et isa valmistus millekski, mida ta tahtis salajas hoida. Tal polnud aimugi, millest tal selline tunne tuli. Nad olid koos Via Venetos õhtust söönud, Wallanderi meelest arutult kalli raha eest, aga isa oli väitnud, et nad saavad seda endale lubada. Nad olid oma ainsal ja viimasel Rooma reisil. Siis pidid nad endale ka korralikku õhtusööki lubama. Pärast olid nad kiirustamata läbi linna jalutanud. Õhtu oli olnud meeldivalt jahe, kõikjal ümberringi olid inimesed ja Wallanderi isa rääkis Sixtuse kabeli laefreskost. Teel hotelli olid nad kaks korda ära eksinud. Wallanderi isasse suhtuti pärast tema hommikusöögimässu suure respektiga ja neile ulatati võtmed aupaklike kummarduste saatel. Seejärel läksid nad trepist üles, soovisid teineteisele head ööd ja sulgesid uksed. Wallander lebas voodis ja kuulas tänavalt kostvaid hääli. Võib-olla mõtles ta veidi Baibale, võib-olla tuli niisama uni peale.

Korraga oli ta olnud täiesti ärkvel. Miski oli teda rahutuks teinud. Veidi aja pärast oli ta hommikumantli selga pannud ja hotelli vastuvõttu läinud. Kõik oli väga vaikne. Ööportjee istus kõrvalruumis ja vaatas mahakeeratud häälega telekat. Wallander ostis talt pudeli mineraalvett. Vastuvõtus töötav noormees teenis öises vahetuses oma teoloogiaõpingute finantseerimiseks. Seda oli ta rääkinud juba siis, kui Wallander eelmisel korral mineraalvett ostmas käis. Noormehel olid tumedad lokkis juuksed, ta nimi oli Mario, ta oli sündinud Paduas ning ta rääkis suurepäraselt inglise keelt. Wallander oli seisnud, veepudel käes, ja kuulnud korraga end noormehele ütlemas, et ta tuleks teda üles ajama, kui isa peaks öösel vastuvõttu ilmuma või hotellist väljuma. Portjee oli talle otsa vaadanud, võib-olla endamisi imestades, aga võib-olla oli ta seal juba nii kaua töötanud, et inimeste öised soovid ei suutnud teda enam üllatada. Ta oli noogutanud ja kinnitanud, et kui vanahärra Wallander öösel välja läheb, tuleb ja koputab ta kohe toa number 32 uksele.

Kuuendal ööl see juhtuski. Sel päeval olid nad ringi uidanud Forum Romanumis ning külastanud Doria Pamphilj’ galeriid. Õhtul olid nad läbinud maa-alused käigud, mis viisid Villa Borghese juurest Hispaania treppideni ja nautinud õhtusööki, mille arve Wallanderi tõeliselt üllatas. See oli üks selle igati õnnestunud reisi viimastest õhtutest. Wallanderi isa oli täis katkematut indu ja uudishimu. Nad olid läinud läbi linna ja peatunud ühes kohvikus, et juua tass kohvi ja võtta klaasike grappa’t. Hotellis said nad oma võtmed, õhtu oli soe, nagu kõik eelmised selle septembrinädala õhtud, ning Wallander jäi silmapilkselt magama.

Kell pool kaks koputati uksele.

Kõigepealt ei saanud ta aru, kus ta viibib. Aga kui ta unesegasena püsti kargas ja ukse avas, seisis seal portjee ja teatas oma laitmatus inglise keeles, et vanahärra, kes on signor Wallanderi isa, lahkus äsja hotellist. Wallander ajas riided selga. Tänavale jõudes nägi ta isa teisel pool tänavat sihiteadlikul sammul eemaldumas. Wallander järgnes talle teatud vahemaa tagant, mõeldes, et esimest korda elus jälitab ta oma isa ja et ta eelaimus oli olnud õige. Algul polnud Wallander kindel, mis suunas nad lähevad. Aga kui tänavad hakkasid kitsamaks muutuma, taipas ta, et nad on teel Hispaania treppide juurde. Ta hoidis endiselt isaga teatud vahemaad. Ning siis, soojas Rooma öös, nägi ta oma isa tõusmas piki lugematuid trepiastmeid üles kuni kahe torniga kirikuni välja. Siis isa istus, paistes väikese musta täpina, ja Wallander hoidis end varju. Isa jäi sinna peaaegu tunniks. Siis ta tõusis ja tuli trepist alla. Wallander jälitas teda, see oli ta elu kõige salajasem ettevõtmine. Peagi jõudsid nad Fontana di Trevi juurde, münti isa sinna üle õla siiski ei visanud, silmitses lihtsalt suurest purskkaevust pritsivat vett. Tänavalatern valgustas ta nägu nii selgesti, et Wallander nägi ta helkivaid silmi.

Seejärel pöördusid nad tagasi hotelli.

Järgmisel päeval istusid nad Alitalia lennukis ja lendasid Kopenhaageni poole, Wallanderi isa aknapoolsel istmel nagu Itaaliasse sõiteski, ja Wallander nägi oma käte pealt, et ta on pruun. Alles Limhamni praami peal küsis ta, kuidas isa reisiga rahule jäi. Isa noogutas, pomises midagi vaevukuuldavalt ja Wallander teadis, et suuremat entusiasmi pole mõtet loota. Gertrud oli neil autoga Limhamnis vastas. Wallanderi lasid nad Ystadi kesklinnas autost maha ning kui ta õhtul helistas, et küsida, kas kõik on korras, ütles Gertrud, et isa istub juba ateljees ja maalib oma igavest motiivi – päikeseloojangut vaikse tuuletu maastiku kohal.

Wallander tõusis voodist ja läks kööki. Kell oli pool kuus. Ta tegi kohvi. Miks isa öösel välja läks? Milleks ta seal trepil istus? Mis helk see ta silmis oli seal purskkaevu juures?

Tal polnud aimugi. Aga ta oli näinud killukest oma isa sisemaailmast. Tal oli jätkunud piisavalt arukust jäädagi teisele poole nähtamatut seina. Ta ei kavatsenud kunagi isalt tema öise jalutuskäigu kohta Roomas aru pärida.

Kohvi valmimist oodates läks Wallander vannituppa. Talle tegi rõõmu, et ta nägi päris terve ja energiline välja. Päike oli ta juukseid pleegitanud. Võis ju olla, et kõik need spagetid olid ta kehakaalu kasvatanud, aga tal polnud mõtteski kaalule astuda. Ta tundis end väljapuhanuna. See oli kõige tähtsam. Tal oli hea meel, et see reis tõepoolest teoks sai.

Teadmine, et ta peab juba mõne tunni pärast jälle politseinikuks hakkama, ei tekitanud temas mingit vastumeelsust. Varem oli tal sageli olnud raske pärast puhkust tööle asuda. Viimastel aastatel oli ta pidanud ennast lausa sundima. Tal oli ka olnud perioode, mil ta oli tõsiselt kaalunud politseist lahkuda ja mujale tööle minna, näiteks mõne ettevõtte turvaülemaks. Aga ta oli politseinik. Ta oli sellest nüüd lõplikult aru saanud. Ta on ja jääb politseinikuks.

Duši all mõtles ta mõne kuu tagustele sündmustele, soojale suvele ja Rootsi maailmameistritiitlile naiste jalgpallis. Ta polnud ikka veel üle saanud suve läbi peetud jahist sarimõrtsukale, kes osutus lõpuks kõigest 14-aastaseks nõrgamõistuslikuks poisiks. Roomas veedetud nädala jooksul olid kõik suve vapustavad sündmused olnud kui peast pühitud. Nüüd olid need jälle platsis. Üks nädal Roomas ei muuda midagi. Maailm, kuhu ta pidi tagasi pöörduma, oli ikka sama.

Ta istus köögilaua taga, kuni kell sai seitse. Vihm trummeldas lakkamatult. Itaalia soojus tundus juba kauge mälestusena. Skånesse oli jõudnud sügis.

Pool kaheksa lahkus ta oma korterist ja sõitis autoga politseimaja ette. Samal hetkel jõudis kohale ka tema kolleeg Martinsson ja parkis kõrvale. Nad kätlesid vihmasajus ja kiirustasid politseimaja peaukse suunas.

„Tere tulemast tagasi! Kuidas reis läks?” küsis Martinsson.

„Isa jäi väga rahule,” vastas Wallander.

„Ja sa ise?”

„Seal oli ilus. Ja soe.”

Nad läksid sisse. Ebba, kes oli istunud Ystadi politsei valvelauas juba üle kolmekümne aasta, tervitas teda avala naeratusega.

„Kas septembris on ka veel võimalik nii pruuniks saada?” imestas ta.

„Jah,” vastas Wallander. „Kui päikese käes olla.”

Nad läksid mööda koridori. Wallander mõtles, et oleks pidanud Ebbale midagi ostma. Ta oli oma mõtlematuse pärast pahane.

„Siin on kõik vaikne,” ütles Martinsson. „Ei midagi tõsist. Sama hästi kui polegi midagi.”

„Ehk tuleb rahulik sügis,” vastas Wallander erilise veendumuseta.

Martinsson läks kohvi järele. Wallander avas oma kabineti ukse. Kõik oli nii, nagu temast oli jäänud. Laud oli tühi. Ta riputas jope varna ja tegi akna praokile. Saabuva posti korvi oli keegi pannud mõned Politseiameti märgukirjad. Ta võttis kõige pealmise, ent lasi selle läbi lugemata lauale langeda.

Ta mõtles komplitseeritud autosalakaubaveole Rootsi ja endiste idabloki riikide vahel, mille uurimisega ta oli tegelenud nüüdseks juba peaaegu aasta. Kuna tema äraolekul polnud midagi erilist juhtunud, pidi ta nüüd selle asja käsile võtma.

Kas ma peangi jääma sellega tegelema, kuni ma umbes viieteistkümne aasta pärast pensionile saan, mõtles ta.

Veerand üheksa tõusis ta laua tagant ja läks koosolekuruumi. Pool üheksa kogunesid Ystadi kriminaalpolitseinikud nädala tööülesandeid arutama. Ta tegi koosolekuruumile tiiru peale ja tervitas kõiki. Kõik imetlesid ta päevitust. Seejärel istus ta oma tavalisele kohale. Ta pani tähele, et meeleolu oli sügisesele esmaspäeva hommikule vastav – hall ja väsinud, veidi uimane. Tal käis peast läbi mõte, kui palju esmaspäevahommikuid ta selles ruumis veel peab veetma. Kuna nende uus ülemus Lisa Holgersson viibis Stockholmis, juhtis koosolekut Hansson. Martinssonil oli õigus. Wallanderi ära oldud nädala jooksul polnud eriti midagi juhtunud.

„Mind ootab siis jälle autode salakaubavedu, mis muud,” ei püüdnudki Wallander tülpimust varjata.

„Kui sa just ei taha sissemurdmisega tegeleda,” ütles Hansson ergutavalt. „Lillepood.”

Wallander vaatas talle üllatunult otsa.

„Keegi murdis lillepoodi sisse? Mida ta varastas? Tulpe või?”

„Teadaolevalt mitte midagi,” ütles Svedberg ja sügas oma paljast pealage.

Samal hetkel avanes uks ja Ann-Britt Höglund kiirustas sisse. Kuna tema mees oli tööstusspetsialist ja viibis pidevalt kusagil kaugel maal, millest keegi kuulnudki polnud, oli Ann-Britt kahe lapsega üksi. Tema hommikud olid kaootilised ja ta jäi tihti koosolekule hiljaks. Ann-Britt Höglund oli Ystadi politseis töötanud veidi üle aasta. Ta oli nende noorim kriminaalpolitseinik. Alguses olid mõned vanemad politseinikud, nende hulgas ka Svedberg ja Hansson avalikult välja näidanud, et nad ei taha endale naiskolleegi. Kuid Wallander, kes oli tema annet politseitöö peale algusest peale märganud, oli ta oma kaitse alla võtnud. Keegi ei kommenteerinud enam Ann-Briti hiljaksjäämisi. Vähemasti mitte tema juuresolekul. Ann-Britt võttis pika laua ääres istet ja noogutas rõõmsalt Wallanderi suunas, otsekui oleks ta tema tagasituleku üle üllatunud.

„Me räägime lillepoest,” ütles Hansson, kui Ann-Britt oli juba istet võtnud. „Mõtlesime, et Kurt võiks end sellega kurssi viia.”

„Sissemurdmine toimus neljapäeva öösel,” ütles Ann-Britt. „Müüja avastas selle reede hommikul tööle tulles. Vargad olid maja tagaküljest akna kaudu sisse läinud.”

„Mida nad varastasid?” küsis Wallander.

„Mitte midagi.”

Wallander krimpsutas nägu.

„Mida see peaks tähendama. Mitte midagi?”

Ann-Britt Höglund kehitas õlgu.

„Mitte midagi tähendab mitte midagi.”

„Põrandal olid vereplekid,” ütles Svedberg. „Ja poeomanik on ära sõitnud.”

„Veider lugu,” ütles Wallander. „Ei tea, kas tasub selle peale aega raisata?”

„See on veider lugu,” ütles Ann-Britt Höglund. „Kas sellele tasub aega raisata, seda ma ei tea.”

Wallander mõtles kähku, et siis ta ei peagi kohe lootusetuna tunduvasse autosmuugeldamise materjali sukelduma. Ta annab endale ühe päeva harjumiseks, et ta ei viibi enam Roomas.

„Miks ka mitte,” ütles ta.

„Mina tegelen sellega,” ütles Ann-Britt Höglund. „Lillepood on kesklinnas.”

Koosolek lõppes. Vihma sadas endiselt. Wallander läks oma jope järele. Nad sõitsid tema autoga kesklinna.

„Kuidas reis läks?” küsis Ann-Britt, kui nad haigla juures punase tule all peatusid.

„Ma nägin Sixtuse kabelit,” vastas Wallander ainiti vihmasadu vaadates. „Ja mu isa oli terve pika nädala heas tujus.”

„Siis oli vist mõnus reis,” ütles Ann-Britt.

Valgusfooris läks roheliseks ja nad sõitsid edasi. Ann-Britt juhatas teed, sest Wallander ei teadnud lillepoe täpset asukohta.

„Ja meie uus ülemus?”

„Ta on Stockholmis, peab järjekordsete kärpimiste osas läbirääkimisi. Ta on täitsa asjalik. Mitte halvem kui Björk.”

Wallander heitis talle kiire pilgu.

„Mulle jäi mulje, et Björk ei meeldinud sulle?”

„Eks ta andis oma parima. Mida inimesest rohkem ikka tahta?”

„Ei midagi,” ütles Wallander. „Rohkem ei saagi tahta.”

Nad peatusid Västra Vallgatanil, Pottmakargrändi nurgal. Lillepoe nimi oli „Cymbia”. Poesilt kõikus tuule käes. Nad jäid autosse istuma. Ann-Britt Höglund andis talle mõned kileümbrises paberid. Wallander sirvis neid, ise samal ajal Ann-Britti kuulates.

„Poeomaniku nimi on Gösta Runfeldt. Ta on reisil. Müüja tuli poodi reede hommikul veidi enne üheksat. Ta avastas, et üks aken maja tagaküljes oli katki löödud. Klaasikilde oli nii õues kui sees. Poepõrandal olid vereplekid. Varastatud ei olnud midagi. Ka raha ei hoitud öösel poes. Müüja helistas politseisse kolm minutit pärast üheksat. Kümne paiku tulin siia. Kõik oli nii, nagu ta ütles. Aken katki löödud. Vereplekid põrandal. Varastatud polnud midagi. Kogu see asi on pisut imelik.”

Wallander mõtles järele.

„Mitte ainsatki lille?” küsis ta.

„Nii müüja väidab.”

„Kas tõesti on võimalik mäletada lillede täpset arvu igas vaasis?”

Ta ulatas paberid tagasi.

„Me võime ju temalt üle küsida,” ütles Ann-Britt Höglund. „Pood on lahti.”

Kui Wallander poeukse avas, helises vanaaegne kelluke. Lõhnad poes meenutasid talle Rooma aedu. Ühtegi klienti ei olnud. Tagaruumist tuli umbes viiekümnendates eluaastates naine, kes noogutas neid nähes tervituseks.

„See on minu kolleeg,” ütles Ann-Britt Höglund.

Wallander tervitas.

„Ma olen teist ajalehest lugenud,” ütles naine.

„Loodetavasti mitte midagi negatiivset,” ütles Wallander.

„Oh ei,” ütles naine. „Ainult head.”

Wallander oli paberitest välja lugenud, et naise nimi oli Vanja Andersson ja ta oli 53 aastat vana.

Ta liikus kiirustamata poes ringi. Vanast sissejuurdunud harjumusest vaatas ta hoolega järele, kuhu astus. Niiske lillelõhn elustas endiselt mälupilte. Ta läks leti taha ja seisatas tagaukse juures, mille ülemine osa oli klaasist. Klaasikitt oli värske. Siit oligi varas või siis vargad sisse tulnud. Wallander uuris plastikplaatidest põrandat.

„Veri oli ilmselt siin,” ütles ta.

„Ei,” vastas Ann-Britt Höglund. „Vereplekid olid keset poodi.”

Wallander kergitas imestunult kulme. Ta järgnes lillede vahelt Ann-Britile, kes jäi keset põrandat seisma.

„Siin,” ütles ta. „Täpselt siin.”

„Ja katkise akna juures mitte tilkagi?”

„Ei. Saad nüüd aru, miks see kõik mulle imelik tundub? Miks oli veri siin, mitte akna juures? Ja kas see oli üldse selle veri, kes akna katki lõi?”

„Kelle siis veel?” küsis Wallander.

„Just nimelt. Kelle?”

Wallander tegi poele veel ühe tiiru peale. Ta püüdis toimunut ette kujutada. Keegi oli aknaruudu katki löönud ja poodi sisse tunginud. Keset poepõrandat oli veri. Midagi polnud varastatud.

Iga kuritegu oli omamoodi plaanipärane või loogiline. Välja arvatud vaimuhaigete teod. Seda teadis ta paljude aastate kogemusest. Aga ükski vaimuhaige ei murraks sisse lillepoodi, varastamata sealt midagi, mõtles Wallander.

Miski siin ei klappinud.

„Ma eeldan, et seal olid ainult mõned veretilgad,” ütles ta.

Tema imestuseks raputas Ann-Britt Höglund pead.

„See oli väike vereloik,” ütles ta. „Mitte tilgad.”

Wallander mõtiskles. Ent ei öelnud midagi. Tal polnud midagi öelda. Siis pöördus ta müüja poole, kes seisis eemal ja ootas.

„Nii et midagi ei varastatud?”

„Mitte midagi.”

„Isegi mitte ainsatki lille?”

„Mina pole küll märganud.”

„Kas te teate tõesti nii täpselt, mitu lille teil parajasti poes sees on?”

„Jah.”

Vastus oli kiire ja kindel. Wallander noogutas.

„On teil sissemurdmise osas mingeid oletusi?”

„Ei.”

„Omanik on siin keegi teine?”

„Ta nimi on Gösta Runfeldt. Ma töötan tema juures.”

„Kui ma õigesti aru sain, on ta reisil? Kas teil on temaga kontakti olnud?”

„See pole võimalik.”

Wallander vaatas talle tähelepanelikult otsa.

„Miks mitte?”

„Ta on Aafrikas orhideesafaril.”

Wallander kaalus kärmelt kuuldud sõnu.

„Rääkige lähemalt. Orhideesafari?”

„Gösta on kirglik orhideehuviline,” ütles Vanja Andersson. „Ta teab orhideedest kõik. Ta reisib maailmas ringi ja vaatab kõiki sorte. Ta kirjutab orhideede ajaloost raamatut. Praegu on ta Aafrikas. Ma ei tea, kus. Tean ainult, et ta tuleb tagasi järgmise nädala kolmapäeval.”

Wallander noogutas.

„Me räägime temaga, kui ta koju jõuab,” ütles Wallander. „Ehk ütleksite talle edasi, et ta politseiga ühendust võtaks?”

Vanja Andersson lubas teate edasi anda. Uus klient sisenes poodi. Ann-Britt Höglund ja Wallander astusid välja vihma kätte Nad istusid autosse. Wallander ei kiirustanud mootori käivitamisega.

„Võib ju oletada, et varas eksis,” ütles ta. „Et ta lõi vale akna katki. Kohe kõrval on arvutipood.”

„Aga vereloik?”

Wallander kehitas õlgu.

„Äkki varas ei märganud, et oli endale sisse lõiganud. Seisis käsi rippu ja vaatas ringi. Veri tilkus. Ja ühe koha peale tilkuv veri moodustab varem või hiljem loigukese.”

Ann-Britt noogutas. Wallander käivitas mootori.

„See on kindlustuse rida,” ütles ta. „Ei midagi enamat.”

Nad sõitsid läbi vihma tagasi politseimaja ette.

Kell oli saanud üksteist.

Esmaspäeval, 26. septembril 1994.

Rooma hakkas Wallanderi mõtetes tasapisi tuhmuma.