Читать книгу Viies naine - Хеннинг Манкелль - Страница 7

Ööl, mil nad läksid oma püha ülesannet täitma, oli kõik väga vaikne.

Farid, neljast mehest noorim, mõtles tagantjärele, et isegi koeri polnud kuulda. Öö nende ümber oli olnud jahe ning kõrbest hooti saabuvad tuuleiilid vaevu tajutavad. Nad olid oodanud pimeduse saabumisest saadik. Pika tee Alžiirist ja kohtumispaigast Dar Azizas olid nad sõitnud vanas, viletsate amortidega autos. Kahel korral olid nad olnud sunnitud sõidu katkestama. Esimesel korral selleks, et lappida auku vasaku tagaratta rehvis. Selleks ajaks oli neil vaevalt pool teed seljataga. Farid, kes polnud varem kunagi pealinnast väljas käinud, oli istunud tee äärde ühe kivirahnu varju ja imetlenud täiesti teistsugust maastikku. Veidi põhjapool Bou Saadat oli päevinäinud praguline autokumm täielikult purunenud. Roostetanud mutrite lahti keeramine ja uue ratta paigaldamine oli raisanud palju aega. Farid oli teiste summutatud vestlusest aru saanud, et nad hakkasid hiljaks jääma ja neil polnud aega söömiseks peatuda. Siis oli sõit jätkunud. Vahetult enne El Ouedi oli mootor seiskunud. Alles rohkem kui tunni pärast oli neil õnnestunud rike tuvastada ja viga parandada. Nende juht, kolmekümnendates aastates mees, kahvatu näo, tumeda habeme ja nii leegitseva pilguga, nagu on vaid neil, kes elavad Prohveti kutsumust järgides, oli mootori kohal higistava autojuhi peale vihaselt sisistanud. Farid ei teadnud nende juhi nime. Julgeoleku mõttes ei teavitatud teda, kes see mees oli või kust ta tuli.

Ta ei teadnud ka kahe teise mehe nimesid.

Ta teadis ainult iseenda nime.

Nad olid sõitu jätkanud, siis juba pimedas, ja süüa polnud midagi, ainult vett.

Öö oli niisiis väga vaikne, kui nad viimaks El Ouedi jõudsid. Nad olid peatunud kusagil tänavarägastikus ühe turuplatsi lähedal. Auto oli kadunud kohe, pärast nende välja astumist. Kusagilt pimeduse varjust oli ilmunud keegi viies mees, kes näitas neile teed.

Alles siis, kui nad mööda tundmatuid pimedaid tänavaid kiirustasid, hakkas Farid tõsiselt mõtlema selle peale, mis pidi varsti juhtuma. Ta käsi kobas kuuetaskut, kus oli vutlaris kergelt kaardus teraga nuga.

Esimesena oli talle välismaalastest rääkinud tema vend, Rachid Ben Mehidi. Jahedatel õhtutel olid nad istunud isamaja katusel ja vaadanud Alžiiri säravaid tulesid. Farid teadis juba siis, et Rachid Ben Mehidi oli pühendunud võitlusele, mille eesmärgiks oli muuta nende maa islamiriigiks, kus elataks ainuüksi Prohveti ettekirjutatud seaduste järgi. Vend oli Faridile igal õhtul rääkinud, kui tähtis oli välismaalased maalt välja ajada. Alguses tundis Farid end kõrvust tõstetuna, et vend leidis aega temaga poliitikast rääkida. Ehkki ta polnud kohe kõigest aru saanud. Ta taipas alles hiljem, et Rachid ohverdas talle oma aega hoopis muul põhjusel. Ta tahtis, et Farid võõraste maalt välja ajamisel kaasa aitaks.

See kõik oli toimunud rohkem kui aasta tagasi. Ja nüüd, kui Farid järgnes teistele musta riietatud meestele mööda pimedaid ja kitsaid tänavaid, kus leebe ööõhk tundus täiesti liikumatuna, oli ta täitmas Rachidi soovi. Välismaalased pidid lahkuma. Aga mitte sadamatesse ega lennujaamadesse ei tulnud neid ajada. Nad tuli tappa. Et need, kes veel nende maale polnud saabunud, eelistaksid jäädagi sinna, kus olid.

Sinu ülesanne on püha, oli Rachid pidevalt korrutanud. Prohvet jääb sinuga rahule. Kui me oleme selle maa muutnud talle meelepäraseks, ootab sind helge tulevik.

Farid kompas nuga taskus. Selle oli ta saanud Rachidilt eelmisel õhtul, kui nad katusel hüvasti jätsid. Noal oli ilus elevandiluust käepide.

Linna serva jõudes nad peatusid. Tänavad suubusid turu suunas. Tähistaevas nende kohal oli täiesti selge. Nad seisid ühe pika kivihoone varjus, mille suletud poeuste ette olid tõmmatud turvaeesriided. Teisel pool tänavat, kõrge raudaia taga, asus suur kivimaja. Mees, kes oli nad kohale juhatanud, kadus hääletult pimedusse. Taas olid nad neljakesi. Kõik oli väga vaikne. Farid polnud iialgi midagi seesugust kogenud. Alžiiris polnud kunagi nii vaikne. Oma üheksateistkümne eluaasta jooksul polnud ta kordagi viibinud sellises vaikuses.

Isegi koerad ei haugu, mõtles ta. Ma pole kuulnud ühtegi haugatust, kuigi ka siin on ju ometi koeri.

Mõned aknad vastasmajas olid valged. Üks rikkis vilkuvate esilaternatega buss tuli kolistades mööda tänavat. Siis jäi kõik jälle vaikseks.

Ühes aknas kustus valgus. Farid püüdis aega arvestada. Nad olid oodanud umbes pool tundi. Ta oli väga näljane, kuna ta polnud varahommikust saadik midagi söönud. Nende kaks joogipudelit olid samuti tühjad. Aga ta ei tahtnud lisa küsida. Nende juht saaks vihaseks. Nad tulid siia püha ülesannet täitma ja tema küsib vett.

Veel üks aken tehti pimedaks. Kohe seejärel ka viimane. Maja oli nüüd pime. Nad ootasid veel. Siis andis juht märguande ja nad kiirustasid üle tänava. Väravas istus vana valvur ja magas. Käes oli tal puukaigas. Juht virutas talle jalaga. Valvur ärkas ja Farid nägi, kuidas juht hoidis nuga valvuri näo juures ja sosistas talle midagi kõrva. Hoolimata tänavalaterna viletsast valgusest nägi Farid vana valvuri silmis hirmu. Mees tõusis ja liipas kangetel jalgadel minema. Nad avasid kergelt kriiksuva värava ning lipsasid aeda. Lõhnas tugevasti jasmiini ja mingi maitsetaime järele, mille nimi Faridile ei meenunud. Kõik oli endiselt täiesti vaikne. Maja kõrge ukse juures oli silt tekstiga: Kristlike Õdede Ordu. Farid püüdis ära arvata, mida see võiks tähendada. Samal hetkel tundis ta oma õlal kätt. Ta võpatas. See oli juht, kes teda puudutas. Juht kõneles esimest korda, nii tasa, et isegi öötuul ei võinud ta sõnu kuulda.

„Meid on neli,” ütles ta. „Majas on samuti neli inimest. Nad magavad kõik eri tubades. Toad on kummalgi pool koridori. Nad on vanad ega osuta mingit vastupanu.”

Farid vaatas kahte teist meest oma kõrval. Nad olid temast mõned aastad vanemad. Korraga oli Farid kindel, et teistel polnud see sugugi esimene kord. Ainult tema oli uustulnuk. Sellegipoolest säilitas ta rahu. Rachid oli kinnitanud, et see on Prohvetile meelepärane.

Juht vaatas talle otsa, nagu oleks ta tema mõtteid lugenud.

„Siin majas elab neli naist,” ütles ta siis. „Nad kõik on välismaalased, kes keelduvad vabatahtlikult meie maalt lahkumast. Sellega valisid nad surma. Pealegi on nad kristlased.”

Ma pean tapma naisterahva, mõtles Farid kähku. Sellest polnud Rachid midagi rääkinud.

Sellele võis olla ainult üks seletus.

Vahet polnud. See ei omanud tähtsust.

Siis läksid nad majja. Välisukse lukku oli lihtne noaga lahti muukida. Majas sees, kus oli palav, kuna õhk üldse ei liikunud, panid nad taskulambid põlema ja otsisid hiilides üles laia, maja läbiva trepi. Ülemise korruse koridori laes rippus üksik hõõglamp. Kõik oli endiselt täiesti vaikne. Nende ees oli neli suletud ust. Nad olid noad välja võtnud. Juht osutas ustele ja noogutas. Farid teadis, et nüüd ei tohtinud kõhelda. Rachid oli öelnud, et kõik peab toimuma väga kiiresti. Ta pidi vältima silma vaatamast. Ta pidi vaatama ainult kaela ja seejärel lõikama, kõvasti ja otsustavalt.

*

Tagantjärele ei suutnud ta toimunust kuigi palju meenutada. Naine oli lamanud voodis valge lina all ja tal olid vist olnud hallid juuksed. Ta oli näinud teda vaid ähmaselt, kuna tänavalatern ei valgustanud tuba kuigivõrd. Naine oli ärganud samal silmapilgul, kui ta lina ära tõmbas. Aga ohver ei jõudnud veel karjuda ega õieti taibatagi, mis toimub, kui Farid juba tal kõri läbi lõikas ning ruttu sammu tagasi astus, et veri talle endale peale ei pritsiks. Siis oli ta ümber pöördunud ja läinud tagasi koridori. Kõik oli toimunud vähem kui poole minutiga. Kusagil tema sisemuses olid sekundid tiksunud. Nad olid just koridorist lahkumas, kui üks meestest hüüdis midagi vaikselt. Hetkeks juht tardus, nagu ei teaks, mida teha.

Ühes toas oli veel üks naine. Viies naine.

Teda ei oleks tohtinud seal olla. Ta oli võõras. Võib-olla lihtsalt külas.

Aga ka tema oli välismaalane. Mees, kes ta leidis, oli sellest aru saanud.

Juht astus tuppa. Farid tema selja taga nägi voodis kössitavat naist. Naise hirm ajas teda iiveldama. Teises voodis lebas surnud naine. Valge lina oli verega koos.

Siis võttis juht noa taskust välja ja lõikas ka viienda naise kõri läbi.

Seejärel lahkusid nad majast, sama märkamatult, kui olid sisenenud. Kusagil pimeduses ootas neid auto. Koidiku saabudes olid El Oued ja viis surnud naist neist juba kaugele mahajäänud.

See juhtus mais 1993.

*

Kiri jõudis Ystadi 19. augustil.

Kuna see kandis Alžeeria postitemplit ja oli ilmselt tema emalt, oli tütar selle avamisega viivitanud. Ta tahtis seda lugeda rahus ja vaikuses. Ümbriku paksuse järgi tundis ta, et kiri on mitu lehekülge pikk. Ema polnud juba kolm kuud endast märku andnud. Kindlasti oli tal nüüd palju jutustada. Ta oli jätnud kirja elutoa lauale õhtut ootama. Temas oli tekkinud mingi eelaimdus. Miks oli ema seekord nime ja aadressi masinal kirjutanud? Aga kiri annab sellele kindlasti vastuse. Alles siis, kui kell lähenes juba südaööle, oli ta avanud rõduukse ja võtnud istet lamamistoolil, mis kõigi ta lillepottide vahele vaevu ära mahtus. Oli soe ja ilus augustiõhtu. Võib-olla selle suve viimane. Õhus oli juba tunda sügist, nähtamatult ootel. Ta avas ümbriku ja hakkas lugema.

*

Alles siis, kui ta oli kirja läbi lugenud ja käest pannud, puhkes ta nutma.

Juba lugedes oli ta kindel, et selle kirja oli kirjutanud naine. Peale ilusa käekirja veenis teda veel miski. Midagi tema sõnade valikus – oli tunda, et tundmatu naine püüdis võimalikult ettevaatlikult ja säästvalt edasi anda kogu seda jubedust, mis oli juhtunud.

Aga siin polnud midagi säästa. See juhtus. Ja kõik.

Kirja kirjutanud naise nimi oli Françoise Bertrand ja ta oli politseinik. Kirjast võis välja lugeda, et ta kuulus Alžeeria keskkriminaalpolitsei mõrvakomisjoni. Seetõttu oli ta kokku puutunud sündmustega, mis leidsid aset ühel maikuu ööl El Ouedis, Alžiirist edela pool.

Üldjoontes oli lugu lihtne ja täiesti kohutav. Neli prantsuse kodakondsusega nunna olid tundmatute meeste poolt mõrvatud. Mehed kuulusid kahtlemata fundamentalistide hulka, kes olid endale pähe võtnud kõik välismaa kodanikud oma maalt minema kihutada. Nende eesmärgiks oli riiki nõrgestada, kuni see hävitab end ise. Tekkinud tühimikku lootsid nad rajada fundamentalistide riigi. Neljal nunnal olid kõrid läbi lõigatud, kurjategijad olid jäljetult kadunud, kõikjal oli vaid paks hüübinud veri.

Kuid seal oli olnud ka keegi viies naine, rootsi turist, kes oli korduvalt pikendanud Alžeerias viibimise luba ning oli juhuslikult nunnade külaline just sel ööl, kui tundmatud mehed nugadega tulid. Naise käekotis olnud passist võis lugeda, et ta nimi oli Anna Ander, et ta oli 66 aastat vana ja viibis seal legaalselt turismiviisaga. Kotis oli ka määramata tähtajaga lennukipilet kojusõiduks. Kuna asi nelja nunnaga oli piisavalt hull ja Anna Ander näis reisivat üksinda, olid mõrvauurijad poliitilise surve tõttu otsustanud viienda naise maha vaikida. Tol saatuslikul ööl teda seal lihtsalt polnud. Tema voodi oli olnud tühi. Selle asemel lasti tal hukkuda autoõnnetuses ja maeti tundmatu isikuna tähistamata hauda. Kõik tema isiklikud asjad koristati ära, kõik jäljed temast kustutati. Siit saigi alguse Françoise Bertrandi roll selles loos. Ühel varahommikul kutsuti mind ülemuse juurde, kirjutas ta oma pikas kirjas, ja anti korraldus viivitamatult El Ouedi sõita. Naine oli selleks ajaks juba maha maetud. Françoise Bertrandil kästi viimsedki jäljed kaotada, naise pass ja muud esemed hävitada.

Anna Ander nagu polekski kunagi Alžeeriasse sõitnud. Alžeerial polnud temaga kõige vähematki pistmist, teda ei esinenud üheski registris. Siis oli Françoise Bertrand leidnud tema käekoti, mis oli hooletutel mõrvauurijatel kahe silma vahele jäänud. Kott oli riidekapi taga. Kes teab, võib-olla oli see olnud kõrgel kapi otsas ja siis alla kukkunud. Kotis olid aga kirjad, mis Anna Ander oli kirjutanud, õigemini ainult alustanud, ning need olid adresseeritud tema tütrele, kes elas kaugel Rootsis ühes Ystadi nimelises linnas. Françoise Bertrand palus vabandust, et oli neid privaatseid pabereid lugenud. Ta oli palunud ühe Alžeerias elava joodikust rootsi kunstniku abi, kes oli talle need tõlkinud, teadmata, millega tegu. Françoise oli kirjade tõlke üles kirjutanud ja nii mõndagi mõistnud. Juba siis olid teda vaevanud süümepiinad selle pärast, mis oli juhtunud selle viienda naisega. Mitte ainult seepärast, et naine nii jõhkralt mõrvati Alžeerias, maal, mida Françoise nii väga armastas, kuid mis oli seesmiselt sedavõrd lõhestunud ja räsitud. Ta püüdis selgitada, mis tema maal toimub ja jutustas pisut ka endast. Tema isa oli sündinud Prantsusmaal, kuid kolinud lapsena koos vanematega Alžeeriasse. Ta oli seal üles kasvanud, abiellunud alžeerlannaga ning Françoise, nende vanim laps, oli kaua tundnud, et on ühe jalaga Prantsusmaal ja teisega Alžeerias. Ent enam ta ei kõhelnud. Tema kodumaa oli Alžeeria. Ja seda enam kurvastasid teda nüüd seda maad lõhestavad vastuolud. See oli üheks põhjuseks, miks ta ei tahtnud olla kaasosaline selles häbiväärses loos, kus üks naine maha vaikiti, autoõnnetuses hukkunuks lavastati ja tehti, nagu poleks Anna Ander iialgi Alžeerias käinud. Françoise Bertrand kirjutas, et ta ei saanud selle pärast enam und. Lõpuks oli ta otsustanud surnud naise tütrele kirjutada ja tõe päevavalgele tuua. Lojaalsuse politsei suhtes oli ta endas alla surunud. Ta palus, et tema nime ei mainitaks. See, mida ma kirjutasin, on tõde, lõpetas ta oma pika kirja. Võib-olla ma poleks pidanud sellest kirjutama. Aga mis mul üle jäi? Ma leidsin koti kirjadega, mis üks naine oli kirjutanud oma tütrele. Tahtsin vaid selgitada, kuidas need kirjad minu kätte sattusid ja need teile edasi toimetada.

Oma kirjale oli Françoise Bertrand lisanud ka lõpetamata kirjad.

Ja Anna Anderi passi.

Kuid tema tütar ei lugenud neid läbi. Ta pani need rõdu põrandale ja nuttis kaua. Alles koidikul tõusis ta toolist ja läks kööki. Hulk aega istus ta liikumatult köögilaua taga. Ta pea oli täiesti tühi. Ent siis hakkas ta mõtlema. Ühtäkki tundus kõik väga lihtne. Ta mõistis, et oli kõik eelnevad aastad just seda oodanud. Ta polnud seda varem mõistnud. Ei seda, et ta ootas ega seda, mida ta ootas. Nüüd ta teadis. Tal oli ülesanne ja enam ei olnud vaja selle täideviimisega viivitada. Aeg oli küps. Tema ema ei olnud enam. Uks oli löödud pärani lahti.

Ta tõusis ning tõi voodi alt kastist suure märkmiku ja karbi paberilipikutega. Ta laotas lipikud enda ette lauale. Ta teadis, et neid on täpselt 43. Ainult ühel oli must rist. Ta hakkas lipikuid ükshaaval lahti voltima.

Rist oli 27-ndal lipikul. Ta lõi märkmiku lahti ja ajas sõrmega järge kuni 27-nda veeruni. Ta silmitses nime, mille ta ise oli sinna kirjutanud ning aegamisi ilmus ta silme ette üks nägu.

Siis lõi ta märkmiku jälle kinni ja pani paberilipikud karpi.

Tema ema oli surnud.

Tal polnud enam mingeid kahtlusi. Ega tagasiteed.

Ta annab endale aasta aega. Leinamiseks, ettevalmistuste tegemiseks. Aga mitte rohkem.

Ta läks veel kord rõdule. Suitsetas ühe sigareti ja vaatas linna, mis oli nüüd ärganud. Mere poolt lähenes vihmafront.

Täpselt kell seitse heitis ta magama.

See oli 20. augusti hommik 1993.