Читать книгу Viies naine - Хеннинг Манкелль - Страница 9

Täpselt kell kümme õhtul sai ta luuletuse valmis.

Viimaste stroofidega oli ta kaua vaeva näinud. Ta oli otsinud raskemeelset väljendit, mis samas kõlaks kaunilt. Ta oli mitu katsetust paberikorvi visanud. Kahel korral oli ta olnud täielikult alla andmas. Ent nüüd lebas luuletus ta ees laual. Tema leinalaul tamme-kirjurähnist, kes oli hävimisohus ja keda polnud Rootsis nähtud 80-ndate algusest saadik. Järjekordselt üks lind, kelle inimene välja suretab.

Ta tõusis kirjutuslaua tagant ja sirutas selga. Mida aasta edasi, seda raskem oli tal pikemat aega oma kirjutiste kohale kummarduda.

Minusugune vana mees ei peaks enam luuletusi kirjutama, mõtles ta. Kui oled 78-aastane, ei huvita su mõtted enam kedagi peale su enda. Samas ta teadis, kui vale see oli. Ainult läänemaailmas suhtuti eakatesse inimestesse üleolevalt või põlgliku kaastundega. Teistes kultuurides austati vanadust kui selginud tarkuse aega. Ja luuletusi kirjutab ta elu lõpuni. Vähemalt senikaua, kuni pea on selge ja ta jaksab veel pliiatsit peos hoida. Midagi muud ta ei oska. Enam mitte. Kunagi oli ta olnud edukas autokaupmees. Nii osav, et tegi teistele autokaupmeestele silmad ette. Temast räägiti õigusega, et äriasjus oli ta kibe käsi. Autosid müüs ta ikka kõvasti. Parematel aastatel olid tal filiaalid nii Tomelillas kui Sjöbos. Ta oli piisava varanduse kokku ajanud, et nüüd endale head elu lubada.

Aga luuletamine oli siiski peamine. Kõik muu oli ajutine paratamatus. Laual lebavad värsid valmistasid talle sellist rahuldust, mida miski muu ei suutnud pakkuda.

Ta tõmbas kardinad ette, nii et need katsid suured aknad vaatega põldudele, mis kummusid laugjalt kusagil silmapiiri taga asuva mere suunas. Siis läks ta raamaturiiuli juurde. Üheksa luulekogu oli ta elu jooksul välja andnud. Seal nad seisid, külg külje kõrval. Ühtegi neist polnud müüdud suurtes kogustes. Kolmsada eksemplari, mõnda ehk veidi rohkem. Ülejäägid seisid keldris kastides. Aga mitte pagenduses. Ta oli nende üle väga uhke. Sellegipoolest oli ta otsustanud need ühel päeval ära põletada. Tassida kastid õue ja süüdata tikuga põlema. Päeval, mil langetatakse kohtuotsus – olgu siis ütlejaks arst või ta oma sisetunne, et ta päevad on loetud, – hävitab ta need õhukesed vihud, mida keegi pole tahtnud osta. Keegi ei tohi neid prügimäele visata.

Ta silmitses raamatuid riiulis. Kogu elu oli ta luulet lugenud. Nii mõndagi pähe õppinud. Tal polnud mingeid illusioone. Tema luuletused ei olnud parimad. Aga kindlasti mitte ka kõige halvemad. Igas luulekogus – pärast 1940-ndaid oli neid ilmunud umbes viieaastase vahega – oli üksikuid salme, mis kannatasid mistahes võrdlust. Kuid temast oli saanud autokaupmees, mitte poeet. Tema luuletusi ei mainitud kultuurilehekülgedel. Ta polnud küündinud kirjanduslike autasudeni. Kõigele lisaks oli ta lasknud raamatud trükkida omal kulul. Esimese luulekogu oli ta saatnud suurtele Stockholmi kirjastustele. Kõikjalt oli see tagasi saadetud varem valmis trükitud äraütlemissedelitega. Ühe kirjastuse direktor oli siiski võtnud vaevaks isiklikult kommenteerida ja teatanud, et ükski inimene ei viitsi lugeda luuletusi, kus on juttu ainult lindudest. Linavästriku hingeelu ei huvita kedagi, oli ta kirjutanud.

Pärast seda ei pöördunud ta kirjastuste poole enam kunagi. Ta rahastas oma väljaanded ise. Lihtne kaanekujundus, must tekst valgel taustal. Ei mingeid liigseid kulutusi. Olulised olid vaid sõnad kaante vahel. Sellegipoolest olid paljud aastate jooksul tema luuletusi lugenud. Paljud olid neid ka kiitnud.

Ja nüüd oli ta kirjutanud uue. Tamme-kirjurähnist, sellest ilusast linnust, keda Rootsis enam ei näe.

Linnupoeet, mõtles ta.

Peaaegu kõik, mida ma kirjutan, on lindudest. Tiivalöögid, sahin öös, üksikud meelitushüüded kauguses. Lindude maailmas aiman ma elu kõige sügavamaid saladusi.

Ta läks kirjutuslaua juurde ja võttis paberi kätte. Viimane salm oli lõpuks ometi õnnestunud. Ta lasi paberil lauaplaadile langeda. Seljas sähvisid valutorked, kui ta läbi suure toa läks. Kas ma hakkan põduraks jääma? Päevast päeva kuulatas ta oma keha, kas see ei hakka teda juba alt vedama. Kogu elu oli ta olnud heas vormis. Ta polnud kunagi suitsetanud ega söögi või joogiga liialdanud. See oli taganud talle hea tervise. Aga ta oli varsti 80-aastane. Tema aeg hakkas otsa saama. Ta läks kööki ja valas endale pidevalt sisselülitatud kohvimasinast kohvi. Äsja valminud luuletus täitis teda ühtaegu nukruse ja rõõmuga.

Elu sügis, mõtles ta. Väga sobiv väljend. Kõik, mida ma kirjutan, võib jääda viimaseks. Ja praegu on september. On sügis. Nii kalendris kui minu elus.

Ta läks kohvitassiga elutuppa. Ettevaatlikult istus ta ühte oma pruunidest nahktugitoolidest, mis olid tema kaaslasteks juba üle neljakümne aasta. Ta oli need ostnud oma triumfi tähistamiseks, kui ta oli avanud Lõuna-Rootsis Volkswageni agentuuri. Käetoe kõrval väikesel lauakesel oli foto Wernerist, saksa lambakoerast, kes oli tema paljudest elu jooksul peetud koertest talle kõige armsam. Vananemisega kaasnes üksijäämine. Su elu täitnud inimesed surid. Ka koerad kadusid olematusse. Varsti on ainult tema üksi alles. Teatud eluhetkel on igaüks maailmas üksi. Sellest mõttest oli ta proovinud luuletust kirjutada. Aga kunagi ei tulnud välja. Vahest peaks ta nüüd uuesti proovima, kui tamme-kirjurähni luuletus on valmis? Aga ta oskas vaid lindudest kirjutada, mitte inimestest. Linde oli võimalik mõista. Inimesed olid enamjaolt mõistetamatud. Oli ta kunagi iseennastki mõistnud? Luuletuste kirjutamine asjust, mida ta ei mõista, oleks nagu sissetung keelatud alale.

Ta sulges silmad ja talle meenus äkitselt üks 10 000-krooni küsimus 50-ndatest või 60-ndate algusest. Telepilt oli toona veel mustvalge. Üks noor mees oli valinud teema „Linnud”. Mees oli olnud kõõrdsilmne ja märjalt kammitud juustega. Ta oli kõigile küsimustele õigesti vastanud ja saanud selle aja kohta üle mõistuse suure summa, 10 000 krooni omanikuks.

Tema ei viibinud tookord telestuudios, selles helikindlas karbis, kõrvaklapid peas. Ta oli istunud sellessamas nahktugitoolis. Ja teadnud kõiki vastuseid. Ta ei olnud kordagi vajanud isegi järelemõtlemisaega. Aga 10 000 kroonist jäi ta ilma. Kellelgi polnud tema linnualastest teadmistest aimugi. Selle asemel jätkas ta oma linnuluuletuste kirjutamist.

Võpatades ärkas ta unelusest. Tema tähelepanu oli köitnud üks heli. Ta kuulatas hämaras toas. Kas keegi liikus õue peal?

Ta peletas selle mõtte peast. See oli ainult ettekujutus. Vananemisega kaasnes teadagi ka muretsemine. Ta ustel olid korralikud lukud. Tal oli teise korruse magamistoas haavlipüss ja ühes köögisahtlis püstol käepärast. Kui keegi tema üksildasse majapidamisse sisse tungiks, suudaks ta end kaitsta. Ta teeks seda kõhklemata.

Ta ajas end toolist püsti. Seljas sähvis jälle. Valu tuli hoogudena. Ta asetas kohvitassi köögi tööpinnale ja vaatas käekella. Varsti üksteist. Oli aeg välja minna. Ta kissitas läbi akna termomeetrit ja nägi, et väljas oli seitse soojakraadi. Õhurõhk tõusis. Nõrk edelatuul liikus üle Skåne. Tingimused on ideaalsed, mõtles ta. Täna öösel läheb lennurada lõuna poole. Tuhanded rändlinnud lendavad oma nähtamatutel tiibadel üle ta pea. Ta ei näe neid. Aga ta tunnetab neid pimeduses, kõrgel üleval. Üle viiekümne aasta oli ta veetnud lugematuid sügisõhtuid looduses, et kogeda öist lindude rännet oma pea kohal.

Kogu taevas liigub, mõtles ta.

Terve sümfooniaorkester vaikivaid laululinde, kes lahkuvad läheneva talve eest soojale maale. Minekuvajadus on neil sügaval geenides. Ja tänu oma erakordsele võimele pimedas tähtede ja magnetväljade järgi navigeerida ei eksi nad kunagi teelt. Nad otsivad sobivaid tuuli, nad on endale rasvakihi varunud, nad suudavad tundide viisi õhus viibida.

Kogu see tiibadest vibreeriv taevas läheb oma iga-aastasele palverännakule. Linnuparv teel Mekasse.

Mis on inimene öise rändlinnuga võrreldes? Üksik vana mees, maa küljes kinni? Ja seal, kaugel ülal, terve taevas lahkumas?

Ta oli sageli mõelnud, et see on otsekui püha toiming. Tema isiklik sügisene jumalateenistus – seista pimeduses ja kogeda rändlindude lahkumist.

Öine lindude ränne oli tema religioon.

Ta läks eeskotta ja seisatas, käsi riidenagil. Siis läks ta tagasi elutuppa ja pani selga kampsuni, mis vedeles kirjutuslaua kõrval järil.

Vananemisega kaasnes muude hädade hulgas ka külmakartlikkus.

Ta heitis veel kord pilgu valminud luuletusele laual. Leinalaul tamme-kirjurähnist. See oli lõpuks just nii välja kukkunud, nagu ta tahtis. Ehk elab ta siiski piisavalt kaua, et veel üks luulekogu kokku panna, kümnes ja viimane? Pealkiri oli tal mõttes juba olemas.

Öine jumalateenistus.

Ta läks jälle eeskotta, pani jope selga ja tõmbas nokamütsi sügavalt silmile. Siis avas ta välisukse. Sügisõhk oli täis märja savi lõhna. Ta sulges enda järel ukse ja lasi silmadel pimedusega harjuda. Aias polnud kedagi. Kauguses kumasid Ystadi tuled. Muidu ümbritses teda kõikjal vaid pimedus, kuna lähima naabrini oli tükk maad. Tähistaevas oli peaaegu täiesti selge. Vaid üksikud pilved paistsid horisondi kohal.

Sel ööl pidi lennurada minema üle tema pea.

Ta hakkas astuma. See oli vana talukoht, kolme pikihoonega. Neljas oli kunagi sajandi alguses maha põlenud. Munakivisillutise oli ta õuele alles jätnud. Ta oli talu renoveerimisele palju raha kulutanud. Surres pärandab ta kõik Lundi Kultuuriühingule. Ta polnud kunagi abielus olnud, ka lapsi tal polnud. Ta oli müünud autosid ja saanud rikkaks. Tal olid olnud koerad. Ja muidugi linnud tema pea kohal.

Ma ei kahetse midagi, mõtles ta, astudes mööda rada torni poole, mille ta oli ise linnuvaatluse jaoks ehitanud. Ma ei kahetse midagi, sest mul pole selleks mingit vajadust.

Septembriöö oli ilus.

Siiski tekitas miski temas rahutust.

Ta seisatas teerajal ja kuulatas. Kostis vaid tuule tasast sahinat. Ta astus edasi. Vahest muutis valu seljas teda rahutuks? Need äkilised valusähvatused? Rahutus temas üha kasvas.

Ta peatus ja vaatas ringi. Kedagi ei olnud. Ta oli üksi. Rada suundus allapoole. Selle järel tuli küngas. Just enne küngast oli sügav kraav, kuhu ta oli teinud purde. Tema torn oli kõrgel künka otsas. Maja välisuksest oli sinna täpselt 247 meetrit. Ta arutas mõttes, kui palju kordi oli ta seda rada käinud. Ta tundis iga käänakut, iga nõgu. Sellegipoolest astus ta ettevaatlikult ja tasa. Ta ei tahtnud kukkuda ega jalaluud murda. Vanainimeste luud on haprad. Seda ta teadis. Kui ta peaks reieluumurruga haiglasse sattuma, siis ta küll sureks, sest ta ei suudaks tegevusetult haigla voodis lamada. Ta hakkaks siis elu üle järele mõtlema. Ja siis ei päästaks teda miski.

Äkki ta seisatas. Öökull huikas. Kusagil läheduses murdus oks. Heli tuli metsatukast, teiselt poolt torniga küngast. Ta seisis liikumatult, kõik meeled pingul. Öökull huikas jälle. Seejärel oli vaikus. Ta astus pahuralt pomisedes edasi.

Oh mind, vana muretsejat, mõtles ta. Kardan juba pimedust ja tonte.

Nüüd hakkas torn paistma. Must siluett öötaeva taustal. Kahekümne meetri pärast on ta üle kraavi viiva purde juures. Ta astus edasi. Öökulli polnud enam kuulda. Kodukakk, mõtles ta. Päris kindlasti oli see kodukakk.

Järsku jäi ta seisma. Ta oli jõudnud purde juurde.

Miski torni juures häiris teda. Midagi oli valesti. Ta kissitas pimeduses silmi, et paremini näha. Ta ei saanud aru, milles asi. Aga midagi oli teistmoodi.

Ma kujutan seda ainult ette, mõtles ta. Pole seal midagi teistmoodi. Torn on samasugune nagu siis, kui ma selle kümme aastat tagasi ehitasin. Hoopis mu silmad on ähmaseks muutunud. Kogu lugu. Ta astus purdele ja tundis puulaudu jalgade all. Ta vaatas endiselt torni poole.

Ikkagi, mõtles ta. Kui ma kindlalt ei teaks, võiksin arvata, et see on eilsega võrreldes meetri võrra kõrgem. Või on see kõik uni. Ja ma näen iseennast seal tornis seismas.

Selle mõtte juures ta taipas, et just nii oligi. Keegi seisis ülal tornis. Üks liikumatu kuju. Teda läbis äkiline hirmujudin, nagu üksik tuuleiil. Siis sai ta vihaseks. Keegi oli tunginud tema maale ja roninud luba küsimata tema torni. Küllap oli tegemist salakütiga, kes jahtis metskitsi künka taga metsatukas. Vaevalt küll, et see oli mõni linnuvaatleja.

Ta hüüdis kujule tornis. See ei vastanud ega liigutanud. Ta lõi kõhklema. Süüdistas taas oma viletsat silmanägemist.

Ta hüüdis veel korra, kuid asjata. Siis läks ta mööda purret edasi.

Kui lauad murdusid, prantsatas ta alla. Kraav oli üle kahe meetri sügav. Ta kukkus ülepeakaela ega jõudnud käsigi ette sirutada.

Siis tundis ta valu. See tuli eikusagilt ja lõikas otse temast läbi. Tundus, nagu hoiaks keegi põlevat rauda mitmes punktis ta kehal. Valu oli nii tugev, et ta ei suutnud karjudagi. Enne surma saabumist mõistis ta, et ei kukkunudki kraavi põhja. Ta jäi oma valusse rippuma.

Tema viimaseks mõtteks oli rändlindude parv ta pea kohal.

Taevas, mis liikus lõuna poole.

Veel viimast korda püüdis ta end valust vabastada.

Seejärel oli kõik möödas.

Kell oli kakskümmend minutit üksteist läbi, 21. septembri õhtul 1994.

Just sel ööl lendasid suured laulu- ja vainurästaparved lõunasse.

Nad tulid põhja poolt ja liikusid edelasuunalisel rajal otse üle Falsterbo, kaugel ees ootava soojuse poole.

*

Kui kõik vaikseks jäi, läks naisekuju ettevaatlikult tornitrepist alla. Ta valgustas taskulambiga kraavi. Mees nimega Holger Eriksson oli surnud.

Naine kustutas taskulambi ja seisis hääletult pimeduses.

Siis läks ta kiirel sammul minema.