Читать книгу Viies naine - Хеннинг Манкелль - Страница 12

Juba mõne tunni pärast oli ta hakanud köit närima.

Hulluks minemise tunne ei lahkunud temast hetkekski. Ta ei näinud midagi, sest miski kattis ta silmi ja muutis maailma pimedaks. Ja ta ei kuulnud midagi. Talle oli midagi kõrva topitud, mis surus vastu kõrvatrumme. Hääled olid küll. Aga need tulid seestpoolt. Ja otsisid väljapääsu. Kõige hirmsam oli siiski see, et ta ei saanud ennast liigutada. See oligi teda hulluks ajamas. Ehkki ta lamas sirgelt selili, oli tal kogu aeg kukkumise tunne. Lõpmatu peadpööritava langemise tunne. Võib-olla oli see ainult hallutsinatsioon, väline pilt tema sisemisest kokkuvarisemisest. Hullumeelsus jagas tema keha ja teadvust osadeks, mis enam omavahel ei haakunud.

Ta püüdis kõigest hoolimata tegelikkusega sidet hoida. Vägisi sundis ta end mõtlema. Kui ta suudab lõpuni rahu säilitada ja asja mõistusega võtta, õnnestub tal ehk selgust saada, mis õieti juhtus. Miks ta ennast liigutada ei saa? Kus ta on? Ja miks?

Sügaval sisimas ligihiiliva paanika ja hullumeelsusega võitlemiseks üritas ta aega arvestada. Ta luges minuteid ja tunde, püüdes säilitada mingit järjepidevust, kuigi sellel polnud ei algust ega lõppu. Kuna valgus ei vaheldunud, kogu aeg oli ühtviisi pime ja ta oli ärganud sealsamas selili lamades, mäletamata, kuidas ta sinna sattus, polnud algust olemas. Seal, kus ta lamas, oleks ta võinud sama hästi ka sündinud olla.

See tunne oli eriti hulluksajav. Neil lühikestel hetkedel, kui tal õnnestus paanikat tagasi tõrjuda ja selgelt mõelda, püüdis ta klammerduda asjade külge, millel oli tegelikkusega mingigi seos.

Üks asi oli igatahes kindlalt olemas.

See, millel ta lamas. See polnud ettekujutus. Ta teadis, et lamab selili ja et see, millel ta lamab, on kõva.

Ta särk oli vasaku puusa kohalt üles nihkunud ja nahk oli vahetult aluspinna vastas. Pind oli kare. Ta tundis, et oli end liigutada üritades nahka kriimustanud. Ta lamas tsementpõrandal. Miks ta seal lamas? Kuidas ta sinna sattus? Ta mõtles taas ainsale normaalsele lähtepunktile, mis oli vahetult eelnenud sellele, kui pimedus ta üle langes. Ehkki juba seal oli asi segane. Ta teadis, mis oli toimunud. Aga samas ei teadnud ka. Ja kui ta polnud enam kindel, mis oli ettekujutus ja mis oli päriselt juhtunud, siis haaras teda paanika. Siis hakkas ta nutma. Lühidalt, ägedalt, ja samas kohe lõpetades, kuna niikuinii keegi ei kuulnud teda. Ta ei olnud kunagi nutnud, kui kedagi kuulmas polnud. Mõned inimesed nutsid ainult siis, kui olid üksi. Tema nende hulka ei kuulunud.

Õieti oli see ainus asi, milles ta oli täiesti kindel. Et mitte keegi ei kuulnud teda. Kõik ülejäänu oli temalt ära võetud, alates identiteedist kuni aluspüksteni. See oli õhtul enne seda, kui ta pidi Nairobisse sõitma. Kell oli lähenenud keskööle, ta oli kohvri sulgenud ja istunud kirjutuslaua taha, et veel viimast korda oma paberid läbi vaadata. Ta mäletas kõike selgesti. Enda teadmata oli ta viibinud surma ooteruumis, mille keegi tundmatu oli tema jaoks sepitsenud. Pass oli lebanud kirjutuslaual temast vasakul. Käes oli ta hoidnud lennupileteid. Süles ootas kontrollimist kiletasku dollarite, krediitkaartide ja reisitšekkidega. Siis oli helisenud telefon. Ta oli asjad käest pannud, võtnud toru ja vastanud.

Kuna see oli viimane elusolendi hääl, mida ta oli kuulnud, hoidis ta seda kõigest väest meeles. See oli viimane ühenduslüli tegelikkusega, mille taga varitses hullumeelsus.

See oli olnud ilus hääl, väga pehme ja meeldiv ning ta oli kohe teadnud, et ta räägib võhivõõraga. Naisega, kellega ta polnud kunagi elus kohtunud.

Naine oli avaldanud soovi roose osta. Kõigepealt oli ta vabandanud nii hilise tülitamise pärast. Aga tal olevat roose väga vaja. Ta ei öelnud kordagi, miks. Aga tema oli naist kohe uskuma jäänud. Ükski inimene ei valeta ometi, et tal on roose väga vaja. Talle ei meenunud, et ta oleks naiselt või isegi endalt küsinud, milleks tal neid roose vaja on, nii äkki ja nii hilisel kellaajal, kui kõik lillepoed on suletud.

Ta polnud hetkekski kõhelnud. Ta elas oma poe lähedal, kell polnud veel nii palju, et juba magama minna. Tal poleks inimese aitamiseks kulunud üle kümne minuti.

Nüüd pimeduses lamades ja juhtunule mõeldes oli ta aru saanud, et siin oligi see punkt, mida polnud võimalik seletada. Ta oli kogu aeg teadnud, et talle helistanud naine viibis kusagil läheduses. Sellel oli mingi temale teadmata põhjus, miks naine just talle helistas.

Kes see naine oli? Mis sai edasi?

Ta oli mantli selga pannud ja tänavale läinud. Poevõtmeid oli ta hoidnud käes. Väljas oli olnud tuulevaikne, kuid jahe, kui ta mööda märga tänavat astus. Õhtul oli sadanud, äkiline paduvihm oli mööda läinud sama kiiresti kui tulnudki. Ta oli jäänud seisma tänavapoolse poeukse juurde. Ta mäletas, et oli ukse lukust lahti teinud ja sisse astunud. Seejärel oli maailm plahvatanud.

Ta ei teadnud enam ise ka, kui palju kordi oli ta mõtetes – kui paanika ja valu hetkeks järele andsid – ikka ja jälle mööda seda tänavat läinud. Keegi pidi seal olema. Ma arvasin, et naine ootab mind poe ees. Aga seal polnud kedagi. Oleksin võinud ümber pöörata ja koju minna. Oleksin võinud vihastada, et keegi tegi minuga lolli nalja. Aga mina keerasin poeukse lukust lahti, sest ma teadsin, et ta tuleb. Ta ütles, et tal on neid roose väga vaja.

Rooside pärast ei hakka ju keegi valetama.

Tänav oli olnud tühi. Selles oli ta päris kindel. Teda häiris üksainus detail. Sinna oli pargitud üks auto. Esilaternad põlesid. Kui ta end poeukse poole pööras, et lukuauku leida ja ust lukust lahti keerata, oli see auto tema taga. Esilaternad põlemas. Ja siis kadus maailm teravasse valgusvoogu.

Oli ainult üks seletus ja see ajas teda hirmust hulluks. Talle tungiti kallale. Tema taga pimeduses oli olnud keegi, keda ta ei näinud. Aga naine, kes helistab hilisel tunnil ja palub roose?

Kaugemale ta ei jõudnud. Sellega piirdus kõik, mida sai veel mõistusega võtta. Siis õnnestus tal tohutu pingutusega tirida oma kinniseotud käed suu juurde ja hakata köit närima. Alguses ta kiskus ja rebis nagu näljane kiskja oma saaki. Peaaegu kohe tuli üks vasaku alalõua hammas ära. Esialgu oli valu meeletu, kuid see möödus kähku. Kui ta siis uuesti köit närima hakkas, tundes end kinnipüütud loomana, kes vabaduse nimel oma käpa läbi närib – tegi ta seda aeglaselt.

Kuivade kõvade köite närimine oli omamoodi lohutav. Kui ta ka end vabaks ei saa, hoiab ta närimisega vähemalt hullumeelsust eemal. Köit järades oli tema mõtlemine teatud määral selge. Talle oli kallale tungitud. Teda hoiti vangis, põrandal pikali. Kaks korda päevas, või oli see hoopis öösel, kostis tema lähedusest kriiksuv hääl. Üks kinnastatud käsi avas ta suu ja kallas sinna vett. Ainult vett, parajalt jahedat. Tema lõuga hoidev käsi oli pigem otsustav kui karm. Pärast seda torgati talle kõrs suhu. Ta imes endasse sooja suppi ja seejärel jäeti ta jälle pimedusse ja vaikusesse üksi.

Talle oli kallale tungitud, ta oli kinni seotud. Tema all oli tsementpõrand. Keegi hoidis teda elus. Ta arvas, et oli lebanud seal juba nädala. Ta oli püüdnud mõista, miks. See pidi olema mingi eksitus. Aga milline? Miks peaks üks inimene lamama kinniseotult pimedas tsementpõrandal? Kusagil ta peas luuras hulluksajav aimdus, mida ta ei julgenud lõpuni mõelda. See polnud eksitus. See jubedus, mis temaga toimus, oli nimelt temale mõeldud, mitte kellelegi teisele. Ja millega see pidi lõppema? Võib-olla kestab see õudusunenägu terve igaviku ja ta ei teagi, mispärast.

Kaks korda päeva või öö jooksul sai ta vett ja süüa. Kaks korda tiriti teda ka jalgupidi augu kohale põrandas. Pükse tal jalas polnud, ainult särk oli alles. Kui ta asjad aetud sai, tiriti ta endisele kohale tagasi. Pühkida polnud millegagi. Pealegi olid ta käed kinni seotud. Ta tundis enda ümber haisu.

Mustuse haisu. Aga ka parfüümi.

Kas tema läheduses oli keegi inimene? Naine, sama, kes tahtis roose osta? Või kõigest üks paar kinnastatud käsi? Käsi, mis tirisid teda augu kohale põrandas. Ja nõrk, vaevutajutav parfüümilõhn, mis jäi õhku pärast söögiaegu ja hädade õiendamist. Kusagilt pidid ju käed ja parfüümilõhn tulema.

Loomulikult oli ta püüdnud nende kätega rääkida. Kusagil pidi olema ka suu. Ja kõrvad. Kes see ka poleks, kes temaga nii käitus, pidi ta ära kuulama, mida temal öelda oli. Iga kord, kui ta tundis käsi oma näo või õlgade vastas, oli ta üritanud rääkida. Ta oli anunud, märatsenud, püüdnud olla iseenda kaitseadvokaat ja rääkida rahulikult ja läbimõeldult.

On olemas õigus, oli ta väitnud, kord nuuksudes, kord metsikult. Õigus, mis on isegi kinniseotud inimesel. Õigus teada, mille eest teda on õigustest ilma jäetud. Kui inimeselt ka see õigus ära võtta, kaotab universum igasuguse mõtte.

Ta polnud vabakslaskmist isegi palunud. Esialgu piisaks talle teadmisest, miks ta vangistati. Rohkem ta ei küsikski. Aga seda tahaks ta küll teada.

Ta ei saanud mingit vastust. Need käed olid ilma kehata, suuta, kõrvadeta. Lõpuks oli ta meeleheite piirile viiduna karjunud ja röökinud. Ent kätes polnud tunda vähimatki reaktsiooni. Kõigest kõrs suhu. Ja veidi vänget parfüümi õhus.

Ta aimas oma hääbumist. Ainus, mis teda pinnal hoidis, oli köie järamine. Vähemalt nädala pikkusena tunduva aja jooksul oli tal õnnestunud vaid köie kõvast pealispinnast läbi närida. Aga selle juures võis ta ikkagi mõelda oma võimalikule pääsemisele. Närimine hoidis teda elus. Veel nädal ja ta peaks hakkama reisilt tagasi jõudma, see oleks praegu poole peal, kui ta poleks rooside pärast poodi läinud ja vangi langenud. Ta oleks Aafrikas keset orhideemetsa ja tema meeli täidaksid vaimustavad lõhnad. Nädala pärast oodatakse teda tagasi. Kui ta ei tule, hakkab Vanja Andersson muretsema. Kui ta juba ei muretse. Pealegi oli veel üks võimalus. Reisibüroo peaks ju oma klientide üle arvet pidama. Ta oli pileti eest maksnud, aga polnud Kastrupi lennuväljale ilmunud. Keegi ehk märkab tema puudumist. Vanja Andersson ja reisibüroo olid tema ainsad pääsemislootused. Oodates närib ta köidikuid, et mitte lõplikult mõistust kaotada. Seda vähest, mis veel alles oli.

Ta teadis, et viibib põrgus. Aga ta ei teadnud, miks.

Ta kandis oma hirmu üle hammastele, mis järasid kõva köit. See oli tema ainus pääsemisvõimalus.

Ta näris edasi.

Aeg-ajalt ta nuttis. Teda vaevasid krambid. Aga ta näris ikka edasi.

*

Ta oli teinud toast ohvriplatsi.

Keegi ei aimanud ta saladust. Keegi ei teadnud. Tema üksi kandis teadmise koormat.

Kunagi oli see ruum koosnenud paljudest väikestest tubadest madala lae ja lagedate seintega, mida valgustasid vaid sügaval paksus müüris paiknevate aknaluukide vahelt vargsi piiluvad valguskiired. Niimoodi nägi siin välja siis, kui ta väikese tüdrukuna esimest korda siia tuli. Vähemasti tema kõige varasemates mälestustes. Tal oli see suvi ikka veel meeles. Kui ta nägi viimast korda oma vanaema. Varasügisel teda enam ei olnud. Aga suvel istus ta veel õunapuu varjus ja meenutas juba ise varju. Ta oli peaaegu üheksakümne aastane ja tal oli vähk. Liikumatult istus ta selle viimase suve, maailma jaoks kättesaamatu. Lastelastel oli keelatud teda segada. Tema läheduses oli keelatud lärmi teha ja tema juurde tohtis minna vaid siis, kui ta ise neid kutsus.

Kord tõstis vanaema käe ja viipas teda enda juurde. Tema läks, tundes ängistust. Vanadus oli ohtlik, selle juurde kuulusid haigused ja surm, pimedad hauad ja hirm. Vanaema aga vaid vaatas teda, näol lahke naeratus, mida vähk polnud suutnud hävitada. Võib-olla ta isegi ütles midagi, seda ta ei mäletanud. Aga vanaema oli siis veel olemas ja see oli õnnelik suvi. See pidi olema aastal 1952 või 1953. Lõpmata ammu. Kõik hädad olid siis alles kaugel ees.

Tol ajal olid toad olnud väiksed. Alles siis, kui ta 1960-ndate lõpus maja enda kätte sai, tegi ta algust suurte muudatustega. Ta oli lammutanud maha kõik vaheseinad, millel polnud kandvat funktsiooni. Ta ei pidanud seda sugugi üksi tegema. Talle tulid appi ta nõod, noored mehed, kes tahtsid oma jõudu näidata. Aga ta tagus ka ise vasaraga, nii et kogu maja rappus ja müürimörti varises. Tolmu seest ilmuski välja see suur ja avar ruum. Ainsana oli ta alles jätnud suure leivaahju, mis nüüd iseäraliku kaljuna keset tuba troonis. Kõik, kes pärast neid suuri muudatusi tema majja sisse astusid, imestasid, kui ilus siin nüüd kõik oli. See oli seesama vana maja, aga ei olnud ka. Valgus voogas vastraiutud aknaavadest sisse. Kui ta soovis hämarust, tõmbas ta kinni massiivsest tammepuidust aknaluugid, mis ta oli lasknud maja välisküljele kinnitada. Ta oli taastanud vanad põrandad ja jätnud lae ülemiste taladeni avatuks.

Keegi oli öelnud, et see ruum meenutab kirikusaali.

Sellest saadik oli ta ka ise hakanud seda oma privaatseks pühakojaks pidama. Seal üksinda olles tundis ta end viibivat maailma keskpunktis. Seal, eemal kõikjal varitsevatest ohtudest, võis ta end tunda täiesti rahulikuna.

Oli olnud aegu, kui ta oma katedraali harva külastas. Ajagraafikud tema elus olid pidevalt muutunud. Mitmel korral oli ta ka kaalunud maja mahamüümist. Liiga palju oli neid mälestusi, mida ei saanud vasaraga välja raiuda. Ent ta ei suutnud loobuda ruumist, kus oli suur leivaahi, see valge kalju, mille ta oli säilitanud, kuid lasknud kinni laduda. See oli muutunud osaks temast endast. Vahel vaatas ta seda kui viimast kantsi, mida oma elus kaitsta.

Siis oli tulnud kiri Alžeeriast.

Pärast seda polnud enam miski endine.

Ta ei kavatsenud iial oma majast loobuda.

Kolmapäeval, 28. septembril veidi pärast kella kolme jõudis ta Vollsjösse. Ta tuli Hässleholmist ja tegi enne asulast oma maja juurde sõitmist poe juures peatuse. Ta teadis, mida tal oli vaja osta. Ta kõhkles vaid, kas peaks joogikõrte varu täiendama. Igaks juhuks võttis ta ühe paki. Müüja noogutas tervituseks. Ta naeratas vastu ja ütles paar sõna ilma kohta. Seejärel rääkisid nad kohutavast laevaõnnetusest. Ta maksis arve ja sõitis edasi. Tema lähimaid naabreid polnud kohal. Nad veetsid Vollsjös vaid ühe lühikese suvekuu. Need olid Hamburgis elavad sakslased, kes tulid Skånesse vaid juulikuus. Tema suhtlus nendega piirdus vaid teretamisega.