Читать книгу Viies naine - Хеннинг Манкелль - Страница 11

Teisipäeval, 27. septembril kallas vihma üle kogu Skåne. Ilmateade oli ennustanud, et soojale suvele järgneb vihmane sügis. Siiani paistis see prognoos igati paika pidavat.

Eelmisel õhtul, kui Wallander oli pärast esimest reisijärgset tööpäeva koju jõudnud, endale kiiruga õhtusöögi valmistanud ning erilise vaimustuseta alla kugistanud, oli ta korduvalt püüdnud helistada oma tütrele Lindale Stockholmi. Rõduukse oli ta lahti teinud, sest lõputu vihmasadu oli viivuks lakanud. Teda häiris, et Linda endast ise märku ei andnud ega küsinud, kuidas nende reis läks. Ta püüdis endale sisendada, ehkki mitte eriti veenvalt, et Lindal on lihtsalt liiga palju tegemist. Linda oli sel sügisel ühendanud õpingud erateatrikoolis ettekandjatööga ühes Kungsholmeni lõunasöögirestoranis.

Üheteistkümne paiku helistas Wallander ka Baibale Riiga. Siis sadas juba jälle ja tõstis tuult. Rooma soojust suutis ta veel suurivaevu meenutada.

Kui ta Roomas peale sooja nautimise ja isale seltskonna pakkumise üldse midagi tegi, siis mõtles Baiba peale. Suvel, vaid mõne kuu eest, kui Wallander oli selle 14-aastase mõrtsuka juhtumist omadega täiesti läbi, olid nad koos Taanis käinud. Seal oli ta ühel viimastest päevadest Baibalt küsinud, kas ta tuleks talle naiseks. Baiba oli vastanud põiklevalt, kuid siiski mitte äraütlevalt. Ta ei püüdnudki oma kõhkluse põhjuseid varjata. Nad olid jalutanud piki lõputut randa Skageni ääres, kus kaks merd kokku saavad ja kus Wallander oli aastate eest käinud ka oma eksabikaasa Monaga ning hiljemgi, kui ta oli olnud sügavas depressioonis ning tõsiselt kaalunud politseist lahkumist. Õhtud olid lausa troopiliselt soojad. Ebatavaliselt tühjad rannad andsid tunnistust sellest, kuidas jalgpalli MM inimesi televiisorite ette kinnistab. Nad hulkusid ringi, korjasid kivikesi ja teokarpe ning Baiba ütles, et ta kahtleb tõsiselt, kas ta veel kunagi elus suudab politseinikuga koos elada. Tema endine mees, läti politseimajor Karlis mõrvati 1992. Tollel segasel ja ebareaalsena tunduval ajal Wallander Baibat Riias kohtaski. Roomas olles oli Wallander endalt küsinud, kas ta sisimas tegelikult tahabki uuesti abielluda. Kas abiellumine oli üldse vajalik? Milleks siduda end keeruliste ja formaalsete sidemetega, millel polnud tänapäeval enam mingit õiget tähendust? Ta oli olnud Linda emaga pikki aastaid abielus. Kui siis naine viis aastat tagasi talle äkitselt teatas, et tahab lahutust, oli see tema jaoks olnud täiesti arusaamatu. Alles nüüd hakkas ta tasapisi mõistma ja isegi aktsepteerima põhjuseid, miks naine oli tahtnud alustada uut elu ilma temata. Nüüdseks oli ta aru saanud, miks kõik läks, nagu läks. Ta nägi oma osa kogu loos, ta isegi tunnistas endale, et oma pideva eemalviibimise ja naisele oluliste asjade eiramise tõttu kandis tema raskemat süükoormat. Kui siin sai üldse süüst rääkida. Inimeste elud kulgesid mõnda aega kõrvuti. Siis võisid teed lahku minna, nii vaikselt ja märkamatult, et sellest saadi aru alles siis, kui see oli juba juhtunud. Siis oldi juba teineteise nägemisulatusest väljas.

Ta oli Roomas veedetud päevade jooksul sellele palju mõelnud. Ja jõudnud lõpuks otsusele, et ta tahab siiski Baibaga abielluda. Ta tahtis, et Baiba koliks Ystadi. Ta oli otsustanud loobuda ka oma korterist Mariagatanil ja maja osta. Kusagil linna servas. Rohtu kasvanud aiaga. Odava maja, aga sellises seisukorras, et ta saaks hädavajaliku remondiga ise hakkama. Ta oli kaalunud koera muretsemist. Koera oli ta endale ammu igatsenud.

Kõigest sellest rääkis ta Baibale sel vihmasel esmaspäeva õhtul, kui Ystadi kohal jälle ladinal sadas. See oli nagu selle jutuajamise jätk, mida ta Roomas omas mõttes oli pidanud. Ka siis oli ta temaga rääkinud, ehkki Baibat tegelikult seal ju polnud. Paaril korral oli ta endamisi valjusti rääkima hakanud, mis ei jäänud muidugi märkamata tema isale, kes kuumuses ta kõrval kõmpis. Isa oli pilkavalt, ent siiski üsna heatahtlikult küsinud, kes neist kahest hakkab vanaks jääma ja peast segi minema.

Baiba võttis kohe toru. Ta häälest oli kuulda, et ta rõõmustas. Wallander rääkis oma reisist ja kordas mõne aja möödudes uuesti suvel esitatud küsimust. Silmapilguks rändas vaikus edasi-tagasi Ystadi ja Riia vahet. Siis ütles Baiba, et ka tema on mõelnud. Ta kõhklus pole kuhugi kadunud, ent pole ka vähenenud ega suurenenud.

„Tule siia,” ütles Wallander. „Sellist asja ei saa telefonis arutada.”

„Jah,” vastas Baiba. „Ma tulen.”

Nad ei määranud kindlat aega. Selles pidid nad hiljem kokku leppima. Baibal oli tema töö Riia Ülikoolis. Ta pidi puhkust pikalt ette planeerima. Ent kui Wallander lõpuks toru hargile pani, tundis ta selgesti, et on astumas uude ajajärku oma elus. Baiba tuleb. Ta abiellub uuesti.

Sel ööl ei saanud ta kaua und. Mitu korda tõusis ta voodist, istus köögiakna alla ja vaatas vihma. Ta mõtles, et hakkab sellest seal üksildasena tuule käes kõikuvast tänavalaternast puudust tundma.

Teisipäeva hommikul ärkas ta varakult, ehkki oli vähe maganud. Kell polnud veel seitsegi, kui ta juba auto politseimaja ette parkis ning läbi vihma ja tormi sisse tõttas. Oma kabinetti jõudes otsustas ta viivitamatult autovargusi puudutava mahuka materjali kallale asuda. Mida kauem ta seda edasi lükkab, seda vähem ta sellega tegelda tahab. Ta riputas jope külaliste tooli seljatoele kuivama. Seejärel tõstis ta riiulilt lauale peaaegu poole meetri kõrguse virna uurimismaterjali. Ta jõudis just hakata kaustu sorteerima, kui uksele koputati. Wallanderi hüüde peale astus sisse Martinsson.

„Sinu äraolekul olin mina alati hommikuti esimene,” ütles Martinsson. „Nüüd olen jälle mees number kaks.”

„Ma juba tundsin oma autodest puudust,” ütles Wallander kaustahunnikule osutades.

Martinsson hoidis käes üht paberit.

„Unustasin eile selle sulle anda,” ütles ta. „Lisa Holgersson tahtis, et sa seda näeksid.”

„Mis see on?”

„Loe ise. Nagu sa tead, mõtlevad inimesed, et politseil peab kõige kohta oma arvamus olema.”

„Nõuavad meie ametlikku seisukohta?”

„Umbes nii.”

Wallander vaatas üllatunult Martinssoni, sest temalt kuulis põiklevaid vastuseid harva. Mõne aasta eest oli Martinsson olnud tegev rahvaparteis ja küllap unistanud poliitiku karjäärist. Niipalju kui Wallander teadis, oli see unistus tasapisi hääbunud, nagu kogu parteigi. Ta otsustas, et ei kommenteeri rahvapartei käekäiku eelmise nädala valimistel.

Martinsson lahkus. Wallander istus oma toolile ja luges paberi läbi. Siis luges teist korda ja vihastas. Ta ei mäletanudki, millal ta viimati niimoodi ärritus. Ta läks koridori ja astus Svedbergi kabinetti, mille uks oli tavapäraselt praokil.

„Seda oled näinud?” küsis Wallander Martinssonilt saadud paberit lehvitades.

Svedberg raputas pead.

„Mis see on?”

„Vastloodud organisatsioon, mis tahab teada, kas politseil on midagi nende nime vastu.”

„Ja see oleks?”

„Nad tahavad võtta nimeks „Kirve Sõbrad”.”

Svedberg vaatas hämmingus Wallanderile otsa.

„„Kirve Sõbrad”?”

„„Kirve Sõbrad”. Möödunud suve silmas pidades tahavad nad nüüd teada, kas seda nime ei hakata vääriti tõlgendama. Sellel organisatsioonil pole nimelt plaanis inimesi skalpeerima minna.”

„Mida nad siis teha tahavad?”

„Kui ma õigesti aru saan, siis on see mingi kodulooselts, mis tahab rajada vanade tööriistade muuseumi.”

„Pole ju halb mõte? Miks sa nii vihane oled?”

„Sellepärast, et nende meelest pole politseil muud teha kui sellistes asjades arvamust avaldada. Mina isiklikult arvan, et „Kirve Sõbrad” on ühele kodulooseltsile pisut veider nimi. Aga politseinikuna ajab mind vihale see, et me peame niisugustele asjadele aega raiskama.”

„Ütle seda ülemale.”

„Ütlengi.”

„Ehkki tema pole sinuga kindlasti nõus. Me peame nüüd jälle kangesti lähipolitseinikud olema.”

Wallander teadis, et Svedbergil oli õigus. Kõigi tema politseis töötatud aastate jooksul oli politsei pidanud läbi tegema kõikvõimalikke muutusi. Eriti alati komplitseeritud suhete osas ebamäärase ja ähvardava „üldsusega”. See üldsus rippus nii politsei juhtorganite kui iga üksiku politseiniku pea kohal kui Damoklese mõõk, mida võis kokku võtta üheainsa sõnaga: usaldamatus. Viimatine püüe üldsusele vastu tulla seisnes selles, et kogu Rootsi politsei pidi nüüd muutuma lähipolitseiks. Kuidas see täpselt välja pidi nägema, ei teadnud keegi. Politseiameti peadirektor oli igal võimalikul puhul toonitanud, kui tähtis on, et politsei oleks nähtav. Aga kuna keegi polnud iial midagi nähtamatutest politseinikest kuulnud, ei saadud ka aru, kuidas seda uut liturgiat järgida. Jalgsipatrullid olid juba olemas. Tänavatel sõitsid ringi ka väikesed kiired jalgratastel politseiüksused. Ilmselt pidas politseiülem silmas psühholoogilist nähtavust. Ja nii pühitigi taaskord tolmu lähipolitsei projektilt. Lähipolitsei oli sõbralik, nagu lahke tädike. Aga kuidas seda seostada asjaoluga, et tegelikkuses muutus kuritegevus Rootsis üha jultunumaks ja vägivaldsemaks, ei osanud keegi selgitada. Kuid muidugi tähendas see politsei ametlikku seisukohavõttu, kui üks kodulooselts tahab endale nimeks võtta „Kirve Sõbrad”.

Wallander lahkus Svedbergi juurest ja tõi endale tassi kohvi. Seejärel sulgus ta oma kabinetti ja asus uuesti laual kuhjuva uurimismaterjali kallale. Algul oli tal raske keskenduda. Mõtted eelmisel õhtul peetud vestlusest Baibaga ei andnud talle asu. Aga ta sundis end tööasjadele mõtlema. Mõne tunni pärast oli ta kogu materjali uuesti läbi vaadanud ja jõudnud punkti, kus ta oli olnud enne Itaaliasse sõitu. Ta helistas ühele Göteborgi politseinikule, kellega ta koostööd tegi. Nad arutasid ühiselt mõningaid sõlmpunkte. Pärast seda kõnet oli kell juba kaksteist. Wallander tundis, et tal on kõht tühi. Vihma kallas endiselt. Ta sõitis oma autoga kesklinna ja einestas ühes lõunasöögirestoranis. Kell üks oli ta politseimajas tagasi. Ta oli just oma tooli istunud, kui telefon helises. Helistajaks oli Ebba valvelauast.

„Sulle on külaline,” ütles ta.

„Kes?”

„Üks mees nimega Tyrén. Ta tahab sinuga rääkida.”

„Millest?”

„Keegi on vist kadunud.”

„Kas keegi teine ei saa sellega tegelda?”

„Ta tahab nimelt sinuga rääkida.”

Wallander vaatas avatud kaustu oma laual. Seal polnud midagi nii kiireloomulist, et ta poleks saanud vastu võtta avaldust kellegi kadumise kohta.

„Saada ta siia,” ütles ta ja pani toru ära.

Ta avas ukse ja hakkas kirjutuslaualt kaustu ära korjama. Kui ta pilgu tõstis, seisis mees juba ukseavas. Wallander polnud teda kunagi varem näinud. Mehe tööriiete järgi otsustades oli ta kütusefirmast OK. Ka kui ta kabinetti astus, tundis Wallander bensiinihaisu.

Wallander kätles teda ja pakkus istet. Mees oli viiekümne ringis, hõredate hallide juuste ja ajamata habemega. Ta ütles oma nime olevat Sven Tyrén.

„Tahtsite minuga rääkida,” ütles Wallander.

„Mulle on jäänud mulje, et olete tubli politseinik,” ütles Sven Tyrén. Tema skoone murre tõendas, et ta oli pärit Skåne lääne osast, Wallanderi enda kodukandist.

„Enamik politseinikke on tublid,” vastas Wallander.

Sven Tyréni vastus üllatas teda.

„Teate ju isegi, et see pole tõsi,” ütles Sven Tyrén. „Ma olen elu jooksul mõned korrad kinni istunud. Ja ma olen näinud vägagi vastikuid politseinikke.”

Ta ütles seda nii rõhutatult, et Wallander sattus segadusse. Ta otsustas seda teemat mitte edasi arendada.

„Ma usun, et te ei tulnud siia sellest rääkima,” muutus ta asjalikuks. „Kas keegi on kadunud?”

Sven Tyrén näppis oma OK nokamütsi.

„Igatahes on see imelik,” ütles ta.

Wallander oli sahtlist kirjutusploki välja otsinud ja tühja lehekülje ette keeranud.

„Alustame otsast peale,” ütles ta. „Mis on imelik? Kes on kadunud?”

„Holger Eriksson.”

„Kes see on?”

„Üks minu kunde.”

„Teil on vist oma bensiinijaam.”

Sven Tyrén raputas tõrjuvalt pead.

„Ma vean kütteõli,” ütles ta. „Minu piirkond jääb Ystadist põhja poole. Holger Eriksson elab Högestadi ja Lödinge vahel. Ta helistas kontorisse ja teatas, et paak hakkab tühjaks saama. Leppisime kokku, et tulen neljapäeva hommikul. Kui sinna läksin, polnud kedagi kodus.”

Wallander tegi märkmeid.

„Jutt on eelmisest neljapäevast?”

„Kahekümne teisest.”

„Ja millal ta helistas?”

„Esmaspäeval.”

Wallander mõtles järele.

„Aja suhtes ei võinud arusaamatusi olla?”

„Ma olen Holger Erikssonile üle kümne aasta õli viinud. Varem pole kordagi arusaamatusi olnud.”

„Mis edasi sai? Kui avastasite, et Holger Erikssoni pole kodus?”

„Tema õlipaak oli lukus, nii et ma sõitsin ära. Jätsin talle postkasti kirja.”

„Ja edasi?”

„Ei midagi.”

Wallander pani pliiatsi käest.

„Kütteõli laiali vedades õpid inimeste harjumusi tundma,” jätkas Sven Tyrén. „See Holger Erikssoni asi ei andnud mulle rahu. Ta ei saanud olla ära sõitnud. Nii et ma sõitsin eile veel kord sinna. Pärast tööd. Oma autoga. Kiri oli ikka postkastis. Kõige muu posti all, mis oli neljapäevast saadik tulnud. Läksin helistasin uksekella. Kedagi polnud kodus. Auto seisis garaažis.”

„Kas ta elab üksinda?”

„Holger Eriksson pole abielus. Ta sai rikkaks autode müümisega. Peale selle kirjutab ta luuletusi. Ta kinkis mulle ükskord ühe raamatu.”

Wallanderile meenus, et ta oli kord raamatukogus näinud nime Holger Eriksson, kodukandi kirjanike riiulis. Ta oli otsinud midagi Svedbergile 40-ndaks sünnipäevaks.

„Üks asi oli veel imelik,” jätkas Sven Tyrén. „Uks polnud lukus. Ma mõtlesin, et äkki ta on haige. Läksin majja sisse. Aga kedagi polnud. Kohvimasin oli köögis sisse lülitatud. Tundsin lõhna. Kohv oli põhja kõrbenud. Siis ma mõtlesingi, et tulen siia. Midagi on mäda.”

Wallander nägi, et Sven Tyréni mure oli siiras. Samas teadis ta oma kogemustest, et enamik kadumisi lahenesid iseenesest. Väga harva oli midagi tõsist juhtunud.

„Kas tal naabreid pole?” küsis Wallander.

„See on üksik koht.”

„Mis teie arvates võis juhtuda?”

Sven Tyréni vastus tuli väga ruttu ja kõhklemata.

„Ma arvan, et ta on surnud. Ma arvan, et keegi lõi ta maha.”

Wallander ei öelnud midagi. Ta ootas järge. Aga mees vaikis.

„Miks te nii arvate?”

„Asi on imelik,” ütles Sven Tyrén. „Ta tellis õli. Ta oli muidu alati kodus, kui teadis, et ma tulen. Ta ei jätaks kunagi kohvimasinat sisse. Ta poleks välja minnes ust lukustamata jätnud. Isegi kui ta teeks vaid väikese jalutuskäigu oma maadel.”

„Kas teile jäi mulje, nagu oleks sinna sisse murtud?”

„Kõik oli tavaline. Välja arvatud see kohvimasin.”

„Te olete siis varem ka tema majas käinud?”

„Iga kord, kui õli viisin. Ta pakkus alati kohvi. Ja luges mõne oma luuletuse ette. Ta oli üsna üksik inimene, ju ta ootas mu tulekut.”

Wallander jäi mõttesse.

„Ütlesite, et teie arvates on ta surnud. Ja et keegi on ta maha löönud. Miks peaks keegi ta maha lööma? Kas tal oli vaenlasi?”

„Minu teada mitte.”

„Aga ta oli rikas?”

„Jah.”

„Kust te seda teate?”

„Seda teavad kõik.”

Wallander ei hakanud sellel pikemalt peatuma.

„Me uurime seda asja,” ütles ta. „Kindlasti leidub tema äraolekule mingi loomulik seletus. Enamasti on nii.”

Wallander kirjutas aadressi üles. Tema imestuseks oli talu nimi „Eraldatus”.

Wallander saatis Sven Tyréni valvelauani.

„Ma olen kindel, et midagi on juhtunud,” ütles Sven Tyrén lahkudes. „See pole õige asi, et teda pole kodus, kui ma õliga tulen.”

„Ma annan teada,” ütles Wallander.

Samal hetkel tuli valvelauda Hansson.

„Kes kurat on kütuseautoga sissesõidu blokeerinud?” küsis ta vihaselt.

„Mina,” ütles Sven Tyrén rahulikult. „Ja ma sõidan nüüd ära.”

„Kes see oli?” küsis Hansson, kui Tyrén oli läinud.

„Ta teatas ühest kadumisest,” vastas Wallander. „Oled kuulnud kirjanikust nimega Holger Eriksson?”

„Kirjanikust?”

„Või autokaupmehest.”

„Kummast siis?”

„Tundub, et ta oli mõlemat. Ja kütuseauto juhi sõnul on ta kadunud.”

Nad läksid kohvi järele.

„Tõsiselt?” küsis Hansson.

„Autojuht paistis igatahes mures olevat.”

„Ta tundus kuidagi tuttav,” ütles Hansson.

Wallander tundis Hanssoni mälu vastu suurt austust. Kui tal vahel mõni nimi meelde ei tulnud, läks ta alati Hanssoni jutule.

„Ta nimi on Sven Tyrén,” ütles Wallander. „Ta ütles, et on mõne asja eest kinni istunud.”

Hansson soris mälus.

„Ta oli vist mingite peksmislugudega seotud,” ütles ta veidi aja pärast. „Hulk aastaid tagasi.”

Wallander kuulas mõttessevajunult.

„Ma arvan, et sõidan Erikssoni maja vaatama,” ütles ta siis. „Ja panen ta teadmata kadunute nimekirja.”

Wallander läks oma kabinetti, võttis jope ja pistis „Eraldatuse” aadressi jopetaskusse. Õieti oleks ta pidanud hakkama blanketti täitma, et inimese kadumine registreerida. Aga ta jättis selle pärastiseks. Kell oli pool kolm, kui ta politseimajast lahkus. Tugev vihmasadu oli vaibunud ja läinud üle peenikeseks uduvihmaks. Ta lõdises autoni minnes. Wallander sõitis põhja suunas ja leidis raskusteta õige talu üles. Nagu nimigi ütles, asus see eraldatuna, kõrgel künka otsas. Pruunid põllud laiusid alla mere suunas, mida siit siiski näha polnud. Ühe puu otsas kraaksus parv vareseid. Wallander kergitas postkasti kaant. See oli tühi. Ta arvas, et küllap Sven Tyrén oli posti tuppa viinud. Wallander läks munakividega kaetud siseõuele. Kõik oli väga heas korras. Ta seisatas ja kuulatas vaikust. Talu koosnes kolmest pikast hoonest. Kunagi olid hooned moodustanud nelinurga. Üks hoone oli kas lammutatud või maha põlenud. Wallander imetles rookatust. Sven Tyrénil oli olnud õigus. Ainult rikas mees võis endale sellist katust lubada. Wallander läks ukse juurde ja helistas kella. Siis koputas. Ta avas ukse ja astus sisse. Kuulatas. Post lebas väikesel järil vihmavarjuhoidja kõrval. Seinal rippus mitu binoklit. Üks ümbris rippus tühjalt. Wallander käis kiirustamata maja läbi. Kõrbenud kohvi lõhna oli ikka veel tunda. Laetalade ja kahe tasandiga avaras elutoas seisatas Wallander kirjutuslaua juures ja silmitses paberilehte pruunil lauaplaadil. Kuna oli hämar, võttis ta paberi näppu ja läks akna alla.

See oli luuletus linnust. Tamme-kirjurähnist.

Kõige alla oli kirjutatud daatum. 21. september 1994. Kell 22.12.

Just sel õhtul oli Wallander isaga söönud Piazza del Popolo lähedal restoranis.

Seal vaikses ja hämaras majas seistes tundus see kauge ja ebareaalsena nagu unenägu.

Wallander asetas paberi kirjutuslauale. Kell kümme kolmapäeva õhtul kirjutas ta luuletuse, jäädvustades isegi kellaaja. Järgmisel päeval pidi Sven Tyrén kütteõli tooma. Siis on mees kadunud. Ja uks lukustamata.

Igaks juhuks läks Wallander õue ja otsis üles õlipaagi. Mõõdik näitas, et paak oli peaaegu tühi.

Ta läks majja tagasi. Istus vanale pulkkorjuga toolile ja vaatas enda ümber.

Miski ütles talle, et Sven Tyrénil oli õigus.

Holger Eriksson oli tõepoolest kadunud. Ta polnud lihtsalt niisama ära läinud.

Veidi aja pärast Wallander tõusis ja otsis läbi mitu seinakappi, kuni leidis varuvõtmed. Ta lukustas välisukse ja lahkus. Vihm oli taas tugevnenud. Veidi enne kella viit oli ta Ystadis tagasi. Ta täitis blanketi, millega kuulutati Holger Eriksson kadunuks. Järgmise päeva varahommikul hakkavad nad teda tõsiselt otsima.

Wallander sõitis koju. Teel tegi ta peatuse ja ostis pitsa. Siis istus teleka ees ja sõi. Linda polnud ikka veel helistanud. Kui kell sai üksteist, läks ta voodisse ja uinus peaaegu kohe.

*

Kell neli kolmapäeva hommikul kargas ta une pealt üles, sest tundis vajadust oksendada. Tualetini ta ei jõudnudki. Samas tundis ta, et ka ta kõht on lahti. Tal oli kõhutõbi. Ta ei teadnud, kas süüdistada pitsat või oli ta pisiku Itaaliast kaasa toonud. Kella seitsmeks oli ta omadega täiesti läbi ja helistas politseisse, et ta pole võimeline tööle tulema. Ta rääkis Martinssoniga.

„Sa ikka tead, mis on juhtunud?” küsis Martinsson.

„Ma tean ainult, et ma oksendan ja pasandan,” vastas Wallander.

„Täna öösel läks laev põhja,” jätkas Martinsson. „Kusagil enne Tallinnat. Sajad inimesed on hukkunud. Enamik on rootslased. Kuuldavasti oli seal ka päris palju politseitöötajaid.”

Wallander tundis taas iiveldust. Aga ta jäi telefoni juurde.

„Ystadi politseist?” küsis ta murelikult.

„Meie omi mitte. Aga ikkagi jube.”

Wallander ei suutnud Martinssoni sõnu uskuda. Mitusada inimest hukkunud laevaõnnetuses? Selliseid asju ju ometi ei juhtu. Vähemalt mitte Rootsi läheduses.

„Ma vist ei saa enam rääkida,” ütles ta. „Pean jälle oksendama. Aga mu töölaual on paber ühe kadunud mehe kohta. Ta nimi on Holger Eriksson. Las keegi tegeleb sellega.”

Ta viskas toru hargile ja jõudis veel viimasel hetkel tualetti oksendama. Kui ta voodi poole taarus, helises telefon uuesti.

Seekord oli helistajaks Mona, tema lahutatud abikaasa. Wallander hakkas kohe muretsema. Mona ei helistanud kunagi niisama, vaid ainult Linda pärast.

„Ma rääkisin Lindaga,” ütles Mona. „Ta ei olnud laeval.”

Kulus veidi aega, enne kui Wallander taipas, millest jutt.

„Sa mõtled sellel laeval, mis põhja läks?”

„Mida siis veel? Kui sajad inimesed õnnetuses surma saavad, siis mina igatahes helistan oma tütrele ja küsin, kas temaga on kõik hästi.”

„Loomulikult on sul õigus,” ütles Wallander. „Vabanda, et ma nii pikaldane olen. Ma olen haige. Ma oksendan. Vist mingi kõhutõbi. Räägime ehk mõni teine kord?”

Sellega oli vestlus lõppenud. Wallander heitis voodisse.

Korraks mõtles ta Holger Erikssonile. Ja laevaõnnetusele, mis olevat öösel juhtunud.

Tal oli palavik. Ta uinus peaaegu kohe.

Umbes samal ajal jäi vihm järele.