Читать книгу Sammu võrra maas - Хеннинг Манкелль - Страница 2

Natuke pärast viit vihmasadu lakkas.

Jämedate puutüvede vahel kükitav mees hakkas tasakesi jopet seljast võtma. Ehkki kerge vihmasabin oli kestnud kõige rohkem pool tundi, tundis ta, et niiskus oli siiski riietest läbi tunginud. Teda tabas äkiline vihasööst. Ta ei tahtnud külmetuda. Mitte nüüd, keset suve.

Ta pani vihmajope maha ja ajas end püsti. Jalad olid kangeks jäänud. Ta kiigutas end vaikselt ette-taha, et veri hakkaks ringi käima. Samal ajal vaatas ta uurivalt ringi.

Ta teadis, et need, keda ta ootab, ei saabu enne kella kaheksat. Täpselt nagu kokku lepitud. Kuid väike oht siiski oli, et mõni looduskaitsealal jalutaja tuleb just mööda seda rada.

See oli ainus, mis tema plaani ei mahtunud. Ainus, milles ta ei saanud kindel olla.

Ent ta ei hakanud selle pärast muretsema. Oli jaanilaupäev. Looduskaitsealal ei olnud ühtegi telkimis- ega peoplatsi. Pealegi olid need, keda ta ootas, hoolega kohta valinud. Nad ei tahtnud, et neid segataks.

Sellest sai nüüd kaks nädalat, kui nad olid oma kohtumispaiga kindlaks määranud. Ta oli neil mitu kuud pingsalt silma peal hoidnud. Juba järgmisel päeval oli ta käinud seda kohta otsimas. Oli hoolitsenud selle eest, et ta kellelegi seal matkaradadel silma ei hakkaks. Ühel korral oli üks vanem paar mööda rada tema poole jalutanud. Siis oli ta varjunud metsatukka, kuni nad möödusid.

Kui ta oli nende jaanipeo jaoks valitud koha üles leidnud, mõistis ta kohe, et see on ideaalne. Seal oli looduslik lohk. Ümberringi tihe võsa. Ja võsa taga metsasalu.

Paremat kohta poleks nad saanud valida.

Ei enda ega tema eesmärgi tarbeks.

Vihmapilved hakkasid hajuma. Niipea kui päike välja tuli, läks kohe soojemaks.

Juunikuu oli olnud jahe. Igaüks, kellega ta rääkis, oli kurtnud Skåne viletsa suvealguse üle. Ja tema oli nõus olnud.

Ta oli alati nõus.

See aitab pääseda, mõtles ta ikka. Mis ka ei juhtuks.

Selle oli ta selgeks saanud. Kuidas nõus olla.

Ta vaatas taevasse. Vihm oli selleks korraks möödas. Kevad ja varasuvi olid tõepoolest olnud väga jahedad. Kuid nüüd, kui jaanilaupäeva õhtu hakkas kätte jõudma, tuli päike lõpuks välja.

Sellest tuleb ilus õhtu, mõtles ta. Mälestusväärne õhtu.

Märg rohi lõhnas. Kusagilt kostis linnutiibade plaginat. Vasakul nõlvaku all vilksatas meri.

Ta seisis harkisjalu ja sülitas välja huuletubaka, mis hakkas juba suus laiali valguma. Seejärel tallus ta tubaka liiva sisse.

Ta ei jätnud endast kunagi jälgi maha. Mitte ilmaski. Ent ta oli korduvalt mõelnud, et peab tubaka tarvitamisest loobuma. See oli halb harjumus. Ei sobinud talle.

*

Nad olid otsustanud kokku saada Hammaris.

Nii oli kõige parem, sest ühed tulid Simrishamnist ja teised Ystadist. Seejärel pidid nad sõitma looduskaitsealale, parkima autod ja jalgsi oma välja valitud kohta minema.

Tegelikult ei olnud nad koos valinud. Nad olid vaaginud kaua mitme variandi vahel ja saatnud üksteisele ettepanekuid. Ent kui üks neist oli lõpuks selle koha välja pakkunud, jäid kõik pikemata nõusse. Võib-olla sellepärast, et aeg hakkas otsa saama. Neil oli veel palju ettevalmistusi teha. Nad ei saanud enam venitada. Üks lubas hankida söögid, teine sõitis Kopenhaagenisse riideid ja parukaid rentima. Midagi ei jäetud juhuse hooleks.

Nad olid ka halva ilma puhuks ette valmistatud.

Kell kaks jaanilaupäeva pärastlõunal pakkis vastava ülesande saanud noormees punasesse spordikotti suure kilepalaka. Ta pani sinna veel teibirulli ja mõned kergmetallist telgivaiad. Nad olid otsustanud ka vihma korral õues olla. Aga mitte lageda taeva all.

Kõik oli ette valmistatud. Seda, mis siis juhtus, polnud keegi osanud ette näha.

Üks neist jäi ootamatult haigeks.

Tüdruk, kes oli vahest kõige rohkem nende jaaniöise ürituse üle rõõmustanud. Ta oli ülejäänutega alles vähem kui aasta eest tuttavaks saanud.

Ta oli kohe hommikul ärgates end halvasti tundnud. Algul arvas ta, et see on närvidest. Kuid mõne tunni pärast, kui kell oli juba kaksteist läbi, käis ta oksendamas ja tal tõusis palavik. Ta lootis endiselt, et see läheb mööda. Kui aga noormees, kes ta auto peale pidi võtma, uksekella helistas, teatas tüdruk vaevu jalul seistes, et on haige.

Seetõttu oli neid vaid kolm, kui nad jaaniõhtul pool kaheksa Hammaris kokku said. Ent nad ei lasknud end sellest heidutada. Nad olid juba kogenud ja teadsid, et selliseid asju juhtub. Ootamatu haigusjuhtumi eest pole keegi kaitstud.

Nad parkisid autod looduskaitseala serva, võtsid oma korvid ja hakkasid mööda rada astuma. Ühele tundus korraks, et kusagilt kostis akordionihelisid. Muidu oli kuulda vaid linnuhääli ja mere kauget kohinat.

Kui nad kokkulepitud kohta jõudsid, nägid nad kohe, et see oli hea valik. Siin ei seganud neid keegi. Siia võisid nad koidikuni jääda.

Taevas oli nüüd pilvitu.

Jaaniöö tõotas tulla valge.

Nad olid juba veebruari alguses paika pannud, mismoodi jaaniööd tähistada. Nad olid rääkinud sellest, kui väga nad valgeid suveöid igatsevad. Olid joonud palju veini ja vaielnud pikalt „videviku” mõiste üle. Nad olid mänginud selle sõnaga.

Mis hetkel on käes see valguse ja pimeduse vaheline seisund, mida nimetatakse videvikuks? Kuidas sõnadega videvikku kirjeldada? Kui palju me üldse näeme, kui valgus on nii nõrk, et viibime justkui ebamäärases vahepealsuses, hiilivas olekus, aeglaselt kasvavate varjude vahetus läheduses?

Nad ei olnudki jõudnud üksmeelele. Videviku küsimus oli jäänud lahendamata. Aga sel õhtul olid nad alustanud oma peo kavandamist.

Kui nad olid oma lohku jõudnud ja korvid käest pannud, tõmbus igaüks omaette võssa, et riietuda. Okste vahele pistetud väikese taskupeegli abil seati parukad õigesti pähe.

Keegi neist ei aimanud, et eemal seisab üks mees ja vaatab nende põhjalikke ettevalmistusi pealt. Parukat õigesti pähe panna polnud mingi kunst. Keerulisem oli asi korsettide, polsterduste ja alusseelikutega. Rääkimata kaelasidemetest, kroogitud kraedest ja paksust puudrikihist. Aga kõik pidi olema nagu päris. See oli mäng. Kuid nad mängisid seda tõsimeeli.

Kell oli kaheksa, kui nad põõsastest välja astusid ja üksteist vaatasid. Kõiki kolme valdas võimas tunne. Taas kord olid nad omast ajast välja astunud ja sisenenud teise.

Bellmani aega.

Nad astusid üksteisele lähemale ja pahvatasid naerma. Aga siis muutusid taas tõsisteks. Nad laotasid maha suure lina, ladusid asjad korvidest välja, panid makis mängima „Fredmani epistlite ja laulude” kasseti.

Nüüd võis pidu alata. Millalgi talvel mõtlevad nad selle õhtu peale tagasi.

Nad lõid ühiselt üht järjekordset saladust.

*

Keskööl polnud ta ikka veel otsusele jõudnud.

Ta teadis, et kiiret ei ole. Nad jäävad sinna koidikuni. Kes teab, võib-olla magavad seal terve hommikupooliku.

Ta teadis nende plaane viimse üksikasjani peast. See andis talle piiramatu üleolekutunde.

Pääseb ainult see, kes on olukorra peremees.

Kell üksteist, kuuldes, et nad on purjus, oli ta vargsi asukohta vahetanud. Ta oli juba esimest korda siin käies välja vaadanud koha, kust välja ilmuda. Selleks oli veidi kõrgemal asuv tihe põõsastik. Sealt oli täielik ülevaade kõigest, mis helesinise lina ümber toimus. Ja ta võis neile väga lähedale minna, ilma et nemad teda näeksid. Aeg-ajalt lahkusid nad lina juurest, et omi vajadusi rahuldada. Tema pilgu eest ei jäänud miski varjule.

Kell oli juba üle kesköö. Ta ootas ikka veel. Ta ootas, sest kõhkles.

Midagi oli teisiti. Midagi oli juhtunud.

Neid pidi olema neli. Üks oli jäänud tulemata. Ta lasi võimalikud variandid peast läbi. Ent ei leidnud ühtegi seletust. Pidi olema juhtunud midagi ootamatut. Võib-olla oli tüdruk ümber mõelnud? Või haigeks jäänud?

Ta kuulas muusikat. Naeru. Aeg-ajalt kujutas ta ette, et temagi istub seal helesinise lina ääres, klaas käes. Pärast ta proovib mõnd parukat pähe. Vahest isegi riideid. Ta võis paljusid asju teha. Miski ei piiranud teda. Tema üleolek poleks ka siis saanud suurem olla, kui ta oleks olnud nähtamatu.

Ta ootas edasi. Naer valjenes ja vaibus. Üks öölind lendas vuhinal üle ta pea.

Kell oli kümme minutit kolm läbi.

Nüüd ei tahtnud ta enam oodata. Aeg oli küps. Aeg, mille üle otsustas tema.

Ta ei mäletanud, millal ta viimati käekella kandis. Tunnid ja minutid tiksusid temas katkematult. Tal polnud vaja kella vaadata. Tema sees oli kellavärk, mis käis alati õigesti.

All helesinise lina ümber oli vaikseks jäänud. Nad lebasid üksteise kaisus ja kuulasid muusikat. Ta teadis, et nad ei maga. Nad olid sügaval oma unistustes ega aimanud, et tema seisab sealsamas nende selja taga.

Ta võttis summutiga püstoli, mis lebas tema kõrval kokkuvolditud vihmajope peal. Ta vaatas kähku ringi.

Siis hiilis ta kergelt küürutades puu juurde, mis jäi otse nende taha. Seisatas mõneks sekundiks. Keegi ei olnud midagi märganud. Ta heitis viimast korda pilgu ümbrusele. Läheduses polnud kedagi.

Nad olid üksi.

Siis astus ta sammu lähemale ja tulistas igaühele lasu otsaette. Ta ei saanud sinna midagi parata, et valgetele parukatele natuke verd pritsis. Kõik käis nii kähku, et talle jõudis vaevu kohale, mida ta teeb.

Kuid nüüd lebasid nad surnutena ta ees. Üksteise embuses, nagu mõne sekundi eest.

Ta lülitas maki välja. Kuulatas. Linnud siristasid. Ta vaatas veel kord ringi. Loomulikult polnud seal kedagi.

Ta pani püstoli lina peale. Aga enne laotas salvräti alla. Ta ei jätnud kunagi jälgi maha.

Seejärel ta istus. Vaatas neid, kes olid just äsja naernud ja kes olid nüüd surnud.

Idüll ei ole muutunud, mõtles ta. Vahe on vaid selles, et nüüd on meid neli. Nagu algselt oli mõeldud.

Ta valas ühte klaasi punast veini. Tavaliselt ta ei joonud. Ent nüüd ei suutnud ta vastu panna.

Seejärel proovis ta üht parukat. Maitses natuke nende toitu. Ta polnud eriti näljane.

Kui kell sai pool neli, tõusis ta püsti.

Tal oli veel palju tegemist. Looduskaitseala külastajad ärkavad varakult. Kui mõni neist peaks juhuslikult rajalt kõrvale astuma ja siia lohku sattuma, ei tohtinud ta siin midagi näha.

Igatahes mitte veel.

Viimase asjana soris ta läbi nende kotid ja riided. Ta leidis, mida otsis. Kõigil kolmel oli pass kaasas. Ta pistis need oma jopetaskusse. Need kavatses ta pärast ära põletada.

Ta vaatas viimast korda ringi. Siis võttis ta taskust väikese fotoka ja tegi ühe pildi.

Ainult ühe.

Ta oleks nagu mõnd maali vaadanud. Väljasõit 18. sajandil.

Ainult et keegi oli pildile verd pritsinud.

Oli jaanipäeva hommik. Laupäev, 22. juuni 1996.

Tõotas tulla tõeliselt ilus ilm.

Suvi oli viimaks ometi Skånesse jõudnud.