Читать книгу Sammu võrra maas - Хеннинг Манкелль - Страница 3

Kolmapäeval, 7. augustil 1996 oleks Kurt Wallander ida poolt Ystadile lähenedes äärepealt liiklusõnnetuses surma saanud.

See juhtus varahommikul, veidi pärast kuut. Ta oli just Nybostrandist läbi Österleni poole sõitnud. Korraga kõrgus tema Peugeot’ ees veoauto. Ta kuulis veoauto tuututamist ja keeras ägedalt rooli.

Ta pidas auto teeservas kinni. Siis tuli hirm. Süda peksles rinnakorvis. Ta tundis, et tal hakkab halb. Pea käis ringi ja ta arvas, et ta minestab. Käed hoidsid kõvasti roolist kinni.

Maha rahunedes sai ta aru, mis oli juhtunud.

Ta oli roolis magama jäänud, sekundiks tukastanud. Sellest piisas, et oma autoloksuga vastassuunavööndisse kalduda.

Üks sekund veel ja ta oleks surnud olnud, veoauto oleks ta lömastanud.

See arusaamine lõi ta pea korraks täiesti tühjaks. Ainus, millele ta suutis mõelda, oli mitme aasta tagune juhtum, kui ta Tingsrydi lähistel äärepealt põdraga oleks kokku põrganud.

Aga siis oli olnud udu ja pime. Nüüd oli ta roolis magama jäänud.

Väsimus.

Ta ei saanud aru, kust see väsimus tuli. See oli rünnanud teda juuni alguses, veidi enne puhkust. Just sel aastal oli ta otsustanud puhkuse varakult välja võtta. Aga terve puhkuse aja oli vihma sadanud. Alles siis, kui ta pärast jaanipäeva jälle tööle läks, jõudis ilus soe ilm Skånesse.

Väsimus ei lahkunud temast hetkekski. Ta võis tukastada toolil, kuhu ta oli mõelnud korraks istuda. Isegi pärast pikka rahulikku ööd pidi ta end voodist üles sundima. Autoroolis olles tegi ta sageli teeservas peatuse, et natuke magada.

Ta ei saanud aru, miks ta nii väsinud on. Tütar Linda oli temalt aru pärinud nende ühise puhkusenädala ajal, mille nad olid veetnud Gotlandil autoga ringi sõites. See oli ühel viimastest õhtutest, kui nad peatusid Burgsviki pansionaadis. Õhtu oli väga ilus. Nad olid päev läbi Gotlandi lõunatipus kolanud. Siis ühes pitsabaaris söönud ja pansionaati naasnud.

Linda oli küsinud, millest ta nii väsinud on. Wallander oli vaadanud talle üle petrooleumilambi otsa. Ta oli mõistnud, et tütar oli küsimuseks hoolega valmistunud. Ent ta oli tagasi ajanud. Tal polevat midagi viga. Mis selles nii imelikku on, kui ta püüab puhkuse ajal unevõlga tasa teha. Linda ei hakanud siis ka rohkem pärima. Aga oli näha, et ta ei jäänud seda seletust uskuma.

Nüüd oli Wallanderile selge, et see ei saa niimoodi jätkuda. See väsimus polnud normaalne. Midagi oli viga. Ta oli püüdnud enda juures veel mingeid haiglaslikke sümptomeid täheldada, kuid peale selle, et ta vahel öösiti sääremarjakrambi peale üles ärkas, ei olnud tal midagi kurta.

Ta sai aru, et oli just surmale väga lähedal olnud. Nüüd ta lihtsalt pidi midagi ette võtma. Ta otsustas juba samal päeval arsti juurde aja kinni panna.

Ta käivitas mootori ja jätkas sõitu. Siis kruttis autoakna lahti. Kuigi oli juba augustikuu, oli ilm ikka suviselt soe.

Wallander oli teel Löderupi oma isa majja. Ta oli seda teed lugematu arv kordi sõitnud. Kuid tal oli siiamaani raske harjuda mõttega, et isa ei istu enam oma tärpentinilõhnalises ateljees molberti ees ega maali pilti, millel oli alati üks ja sama motiiv. Maastik tedrega. Või ilma tedreta. Ja päike nähtamatute traatidega puulatvade kohal rippumas.

Sellest sai varsti kaks aastat. Kaks aastat tagasi oli Gertrud helistanud Ystadi politseisse ja öelnud, et ta isa lamab surnult ateljeepõrandal. Wallander mäletas siiani väga selgesti, kuidas ta oli keeldunud seda uskumast. Kuni oli ise kohale sõitnud. Õuel Gertrudit nähes ei olnud enam võimalik silmi kinni pigistada. Siis oli ta juba mõistnud, mis teda ees ootab.

Need kaks aastat olid kiiresti möödunud. Ta külastas isa majja elama jäänud Gertrudit nii tihti kui sai, kuid siiski liiga harva. Oli läinud aasta, enne kui nad ateljees suurpuhastuse ette võtsid. Nad olid leidnud kokku kolmkümmend kaks valmis ja signeeritud maali. Ühel 1995. aasta detsembriõhtul olid nad Gertrudiga köögilaua ääres koostanud nimekirja, kellele need kinkida. Wallander oli jätnud endale kaks maali. Ühe tedrega ja teise ilma. Ühe oli saanud Linda, ühe tema eksabikaasa Mona. Wallanderi imestuseks ja kurvastuseks ei olnud õde Kristina endale ühtegi soovinud. Gertrudil oli juba mitu, temal polnud rohkem vaja. Niisiis oli neil ära kinkimiseks kakskümmend kaheksa maali. Kõheldes oli Wallander saatnud ühe maali Kristianstadi kriminaalinspektorile, kellega ta aeg-ajalt suhtles. Aga kui kahekümne kolmele maalile oli omanik leitud, ei tulnud neil rohkem kedagi pähe. Isegi kõik Gertrudi sugulased olid ühe saanud. Viis maali oli ikka veel alles.

Wallander ei teadnud, mida nendega peale hakata. Ta oli kindel, et ei suudaks neid ilmaski ära põletada.

Õigupoolest kuulusid maalid Gertrudile. Aga Gertrud oli öelnud, et tema tuli nende isa ellu nii hilja, et pigem kuuluvad need ikka talle ja Kristinale.

Wallander möödus Kåseberga teeotsast. Ta hakkas kohale jõudma. Ta mõtles sellele, mis teda ees ootas. Ühel maikuu õhtul, kui ta Gertrudil külas oli olnud ja nad olid rapsipõldude vahel mööda traktoriteid jalutanud, oli Gertrud öelnud, et ta tahab ära kolida. Ta olevat liiga üksi.

„Ma ei taha siia jääda, kuni ta mind kummitama hakkab,” ütles ta.

Mingil moel arvas Wallander teda isegi mõistvat. Tõenäoliselt oleks tal endal sama tunne olnud.

Kui nad olid seal jalutanud, oli Gertrud temalt maja müümisel abi palunud. Sellega polevat kiiret, ta võis oodata suve lõpuni. Aga enne sügise saabumist tahtis ta ära kolida. Tema Rynge kandis elav õde olevat just leseks jäänud. Ta saaks tema juurde minna.

Nüüd oli siis aeg käes. Wallander oli selle kolmapäeva vabaks võtnud. Kell üheksa pidi Ystadist saabuma maakler, et ühiselt arutada, millist hinda oleks mõistlik küsida. Enne seda pidid Wallander ja Gertrud isa viimased asjad läbi vaatama. Nädal tagasi olid nad pakkinud. Wallanderi kolleeg Martinsson oli tulnud järelkäruga ja nad olid vedanud mitu koormat Hedeskoga lähedale prügimäele. Wallanderi vaevas üha enam mõte, et see, mis inimese elust järele jääb, satub lähimale prügimäele.

Isast oli nüüdseks peale mälestuste järel vaid hulk fotosid. Lisaks viis maali ja mõned kastid vanade kirjade ja dokumentidega. Muud ei midagi. Eluga oli lõpparve tehtud.

Wallander pööras isa maja juurde viivale teele.

Ta nägi, et Gertrud oli õues. Gertrud oli alati varakult jalul.

Nad jõid kohvi köögis, kus kapiuksed olid pärani ja riiulid tühjad. Gertrudi õde pidi juba sel pärastlõunal talle järele tulema. Üks võti pidi jääma Wallanderi kätte ja teine maaklerile.

Gertrud tuli talle vastu. Wallander nägi oma imestuseks, et naisel oli seljas sama kleit, mis isaga abiellumisel. Tal tõusis klomp kurku. Gertrudi jaoks oli see tõsine ja pidulik hetk. Ta lahkub oma kodust.

Enne kohvijoomist vaatasid nad läbi kaks kasti. Vanade kirjade hulgas silmas Wallander üllatuslikult paari lapsekingi, mida ta arvas mäletavat oma lapsepõlvest. Kas isa oli neid kõik need aastad alles hoidnud?

Ta viis kastid autosse. Kui ta autoukse kinni lõi, seisis Gertrud trepil.

Naine naeratas.

„Need viis maali ka,” ütles ta. „Juba unustasid?”

Wallander raputas pead. Ta läks õuemaja poole, mis oli olnud isa ateljee. Uks oli lahti. Koristamisest hoolimata oli tunda tärpentinilõhna. Vanal pliidiplaadil seisis pott, milles isa oli keetnud lugematul arvul tassitäisi kohvi.

Võimalik, et ma olen siin viimast korda, mõtles Wallander. Aga erinevalt Gertrudist ei ole ma pidulikult riides. Ma tulin siia oma tavalistes trööbatud rõivais. Ja kui mul poleks vedanud, oleksin praegu ise ka surnud. Nagu isa. Linda peaks vedama prügimäele selle, mis minust maha jääks. Ja nende asjade seast leiaks ta kaks maali, ühe tedrega ja teise ilma.

Wallanderi meel läks nukraks. Hämaras ateljees oli isa lähedust ikka veel tunda.

Maalid seisid seina najal. Ta tassis need auto juurde. Tõstis pagasiruumi ja kattis tekiga. Gertrud seisis ikka veel trepil.

„Ongi kõik.”

Wallander noogutas.

„Jah,” vastas ta. „Nüüd ongi kõik.”

Kell üheksa keeras kinnisvaramaakleri auto õuele. Kui mees rooli tagant välja tuli, tundis Wallander ta oma üllatuseks ära. Mehe nimi oli Robert Åkerblom. Tema naine oli mõne aasta eest jõhkralt mõrvatud ja vanasse kaevu visatud. See oli üks raskemaid ja ebameeldivamaid mõrvajuhtumeid, millega Wallanderil kunagi oli tegemist olnud. Wallander oli hetkeks segaduses. Ta oli valinud suure kinnisvarafirma, millel olid kontorid üle kogu Rootsi. Åkerblomi firma ei kuulunud nende sekka. Kui see üldse alles oli. Wallander arvas mäletavat, et firma lõpetas pärast Louise Åkerblomi mõrva tegevuse.

Ta läks trepi peale vastu. Robert Åkerblom oli täpselt samasugune, kui Wallander teda mäletas. Nende esimesel kohtumisel oli mees tema kabinetis nutnud. Talle meenus oma tookordne mõte, et Robert Åkerblomil on selline välimus, mis ei jää meelde. Kuid tema mure ja lein olid olnud ehtsad. Wallanderile meenus, et Åkerblom ja tema naine olid olnud mingi vabakoguduse liikmed. Vist metodistid.

Nad surusid kätt.

„Nii et kohtusime jälle,” ütles Robert Åkerblom.

Wallander tundis nüüd ka tema hääle ära. Hetkeks tekitas olukord temas kohmetust. Kas ta peaks midagi ütlema?

Aga Robert Åkerblom jõudis temast ette.

„Ma leinan teda praegu sama palju kui siis,” lausus ta pikkamisi. „Tüdrukute jaoks on asi muidugi veel hullem.”

Wallander mäletas nende kaht tütart. Nad olid tookord nii väikesed olnud. Nad olid aru saanud, saamata aru.

„Teil on kindlasti raske,” vastas ta.

Silmapilguks kartis ta, et minevik kordub. Et Robert Åkerblom puhkeb nutma. Seda siiski ei juhtunud.

„Ma püüdsin bürood edasi pidada,” ütles mees. „Aga ei suutnud. Kui siis konkurent tööd pakkus, haarasin võimalusest kinni. Pole kordagi kahetsenud. Ma ei pea enam õhtuti raamatupidamisega jändama. Jääb tüdrukute jaoks rohkem aega.”

Gertrud tuli õue. Koos vaatasid nad kinnisvara üle. Robert Åkerblom tegi märkmeid ja mõned fotod. Pärast istusid nad köögis ja jõid kohvi. Åkerblomi pakutud hind tundus Wallanderile alguses madal. Siis andis ta endale aru, et see oli siiski kolm korda kõrgem, kui isa kunagi oli maksnud.

Veidi pärast poolt ühtteist sõitis Robert Åkerblom minema. Wallander arvas, et ta peaks ära ootama, kuni Gertrudile järele tullakse. Kuid Gertrud, aimates ta mõtteid, ütles, et tal ei ole midagi selle vastu, et natuke üksi olla.

„Täna on nii ilus ilm,” ütles ta. „Suvi on lõpuks ometi suve moodi. Nüüd, kus see hakkab läbi saama. Ma lähen istun natuke aias.”

„Ma võin siia jääda, kui sa tahad. Mul on vaba päev.”

Gertrud raputas pead.

„Tule mulle Ryngesse külla,” ütles ta. „Aga alles mõne nädala pärast. Ma pean enne sisse elama.”

Wallander istus autosse ja asus teele Ystadi poole. Ta otsustas, et sõidab otsejoones koju ja paneb arsti juurde aja kinni. Siis paneb ta veel pesupesemise aja ja koristab.

Kuna tal ei olnud kiiret, valis ta pikema tee. Talle meeldis autoga sõita. Vaadata maastikku ja lasta mõtetel rännata.

Valleberga oli just selja taha jäänud, kui telefon helises. Helistas Martinsson. Wallander pidurdas ja peatas auto teeservas.

„Ma otsisin sind,” ütles Martinsson. „Keegi ei öelnud ka, et sul on täna vaba päev. Muide, kas sa tead, et su automaatvastaja on rikkis?”

Wallander teadis, et see vahel jukerdab. Ta taipas ka, et midagi oli juhtunud. Nii kaua, kui ta oli politseinik olnud, oli see tunne ikka sama. Pitsitustunne kõhus. Ta hoidis hinge kinni.

„Ma helistan Hanssoni toast,” jätkas Martinsson. „Minu külalistetoolil istub Astrid Hillströmi ema.”

„Kelle?”

„Astrid Hillströmi. Üks nendest kaduma läinud noortest. Tema ema.”

Wallander teadis nüüd, kellest jutt.

„Mida ta tahab?”

„Ta on väga ärritunud. Tütrelt tuli postkaart. Viini postitempliga.”

Wallander kortsutas kulmu.

„See on ju ometi hea uudis? Et tütar endast märku annab.”

„Ta ütleb, et tema tütar pole seda kirjutanud. Ta väidab, et kaart on võltsitud. Ja ta on vihane, et me midagi ette ei võta.”

„Mida me teha saame, kui kuriteo koosseisu pole? Ja on hulk tõendeid, et nad lahkusid vabatahtlikult.”

Kulus mõni sekund, enne kui Martinsson vastas.

„Ma ei tea, milles asi,” lausus ta. „Aga mul on tunne, et ta jutus võib iva olla. Ma ei oska täpsemalt öelda. Aga midagi on. Võib-olla.”

Wallander teritas kohe tähelepanu. Aastate jooksul oli ta õppinud Martinssoni vaistu usaldama. See osutus tihtipeale õigeks.

„Tahad, et ma tulen sinna?”

„Ei. Aga ma arvan, et sina, mina ja Svedberg peaksime homme maha istuma ja seda asja arutama.”

„Ütle kellaaeg.”

„Kell kaheksa? Ma räägin Svedbergiga.”

Kõne lõppes. Wallander istus edasi. Eemal põllul sõitis traktor. Ta saatis seda pilguga.

Ta mõtles Martinssoni sõnadele. Ta oli ise mitu korda Astrid Hillströmi emaga kohtunud.

Ta võttis mõttes juhtunu veel kord läbi.

Paar päeva pärast jaanipäeva oli teatatud kolme noore kadumisest. See oli juhtunud täpselt siis, kui ta pärast oma vihmast puhkust tööle oli naasnud. Tema ja veel paar kolleegi olid juhtumi enda peale võtnud. Algusest peale oli talle paistnud, et mingit kuritegu pole. Kolme päeva pärast oli saabunud Hamburgist postkaart. Kaardil oli kujutatud linna raudteejaama. Wallander mäletas teksti sõna-sõnalt. Me reisime Euroopas ringi. Võib-olla tuleme alles augusti keskel tagasi.

Täna oli kolmapäev, 7. august. Niisiis pidid nad varsti koju tulema. Astrid Hillström oli saatnud veel ühe postkaardi, Viinist.

Esimesele kaardile olid alla kirjutanud kõik kolm. Vanemad olid nende käekirjad ära tundnud. Ainult Astrid Hillströmi ema oli kahelnud. Kuid ta oli lasknud end ülejäänutel veenda.

Wallander heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja keeras auto taas teele. Martinssoni aimused osutusid sageli õigeks.

Wallander parkis auto Mariagatanile ning tassis kastid ja maalid trepist üles teisele korrusele. Seejärel istus ta telefoni juurde. Arstil, kelle juures ta tavaliselt käis, vastas ainult automaatvastaja. Ta oli 12. augustini puhkusel. Wallander mõtles, kas oodata. Ent mõte, kui lähedal ta hommikul surmale oli olnud, ei andnud talle asu. Ta helistas ühele teisele arstile ja sai aja järgmiseks päevaks kella üheteistkümneks. Kui ta oli end ka järgmise päeva õhtuks pesupesemise järjekorda pannud, hakkas ta koristama. Magamistoaga lõpule jõudnud, oli ta juba väsinud. Elutoas imes ta tolmu üsna ülejala ja pani siis tolmuimeja ära. Kastid ja maalid oli ta viinud tuppa, kus Linda vahel harva külas käies peatus.

Siis jõi ta köögis kolm klaasi vett.

Ka janu pani teda imestama.

Väsimus ja janu. Millest see tuli?

Kell oli juba kaksteist. Ta tundis, et on näljane. Üks pilguheit külmkappi ja oli selge, et sealt pole midagi võtta. Ta pani jaki selga ja läks välja. Väljas oli soe. Ta jalutas keskusesse. Ta seisatas kolme kinnisvarakontori ees ja uuris vaateakendelt majade pakkumisi. Siis sai ta aru, et Robert Åkerblomi pakutud hind oli mõistlik. Vaevalt Löderupi maja eest üle 300 000 saaks.

Ta peatus vorstiputka juures ja sõi ühe hamburgeri. Jõi kaks pudelit mineraalvett. Seejärel läks ta kingapoodi, mille omanikku ta tundis, ja käis seal tualetis. Kui ta jälle tänavale astus, oli ta korraks kahevahel. Ta peaks oma vaba päeva poeskäimiseks kasutama. Mitte ainult külmkapp ei olnud tühi, vaid ka sahver. Aga ta ei suutnud mõeldagi, et peaks autoga kuhugi marketisse sõitma. Ta kõndis mööda Hamngatanit, üle raudtee ja pööras Spanienfararegatanile. Siis jõudis ta paadisadamasse, käis aeglaselt mööda paadisildu ja vaatas köitega kinnitatud paate. Ta püüdis ette kujutada, mis tunne oleks purjetada. Ta ei olnud kunagi proovinud. Siis tundis ta jälle pissihäda. Ta käis toidubaari tualetis, jõi veel ühe pudeli mineraalvett ja istus siis merepäästekeskuse punase hoone lähedale pingile.

Viimati oli ta seal istunud talvel. Sel õhtul, kui Baiba ära sõitis.

Wallander oli ta Sturupisse viinud. Oli juba pime. Lumesegused tuuleiilid virvendasid autolaternate eest läbi. Nad ei vahetanud sõnagi. Pärast, kui ta oli näinud Baibat passikontrollist läbi minevat, sõitis ta Ystadi tagasi ja istus selle pingi peal. Külma tuule käes. Külmetas. Aga istus ikka. Ja mõtles, et nüüd on kõik läbi. Ta ei näe Baibat enam kunagi. Nende lahkuminek oli lõplik.

Baiba oli Ystadi tulnud 1994. aasta detsembris. Wallanderi isa oli äsja surnud. Ja Wallander ise oli läbi elanud ühe kõige kurnavama juurdluse oma politseinikukarjääri jooksul. Kuid sel sügisel oli ta üle paljude aastate tulevikuplaane teinud. Ta oli otsustanud Mariagatanilt ära kolida. Maale. Ja endale koera võtta. Ta oli käinud isegi ühe koerakasvataja juures labradorikutsikaid vaatamas. Ta tahtis elus kannapöörde teha. Kõige rohkem soovis ta, et Baiba jääks tema juurde. Baiba oli tulnud Ystadi jõuludeks. Wallander pani tähele, et Baiba ja Linda said algusest peale hästi läbi. Siis, 1995. aasta alguses, enne Baiba Riiga sõitu, olid nad tõsiselt tulevikust rääkinud. Et võib-olla tuleb Baiba suvel juba päriseks Rootsi. Nad olid käinud koos maju vaatamas. Üht üksildast talu Svenstorpi lähedal olid nad külastanud mitu korda. Siis aga ühel päeval märtsis, või õigemini õhtul, kui Wallander oli juba uinunud, oli Baiba Riiast helistanud ja ütelnud, et ta pole kindel. Ta ei tahtvat abielluda, ei tahtvat Rootsi kolida. Igatahes mitte veel. Murest murtuna oli Wallander mõni päev hiljem Riiga lennanud. Ta oli arvanud, et suudab Baiba ümber veenda. Asi oli lõppenud sellega, et nad tülitsesid, esimest korda, pikalt ja ägedalt. Seejärel ei rääkinud nad teineteisega üle kuu aja. Siis oli Wallander helistanud ja nad olid kokku leppinud, et ta sõidab suvel Lätti. Nad olid veetnud kaks nädalat Riia lahe ääres lagunenud majakeses, mille Baiba oli saanud oma kolleegilt laenata. Nad olid rannas jalutanud ja Wallander oli oodanud varasematele kogemustele tuginedes, et Baiba hakkaks ise tulevikust rääkima. Ent kui ta siis hakkas, oli ta jutt kõhklev ja põiklev. Mitte praegu, mitte veel. Miks nad ei võiks niimoodi edasi elada? Koju jõudes oli Wallander olnud masenduses ega teadnud ikka, mis ta elust edasi saab. Sügis oli möödunud, ilma et nad oleksid kohtunud. Nad olid rääkinud, plaane teinud, igasuguseid alternatiive kaalunud. Aga midagi ei olnud välja tulnud. Siis oli Wallander kahtlustama hakanud. Äkki on Baibal Riias teine mees? Keegi, kellest temal aimugi pole? Armukadedusest helistas ta Baibale mitu korda keset ööd ja vähemalt kahel korral tundus talle, et Baiba korteris viibis veel keegi, ehkki naine kinnitas, et see pole nii.

Baiba oli ka selleks jõuluks Ystadi lennanud. Seekord oli Linda nendega ainult jõuluõhtu veetnud. Siis oli ta sõpradega Šotimaale sõitnud. Uue aasta esimeste päevade sees oli Baiba välja öelnud, et ta ei taha Rootsi elama tulla. Ta olevat kaua kahelnud. Aga nüüd ta teadis. Ta ei tahtnud kaotada oma tööd ülikoolis. Mida ta Rootsis tegema hakkaks? Ystadis? Vahest saaks ta tõlgina tööd. Ja kõik? Wallander oli püüdnud teda veenda, aga sellest polnud kasu, ja varsti oli ta alla andnud. Ehkki kumbki seda otseselt välja ei öelnud, teadsid mõlemad, et suhe on lõpusirgel. Pärast nelja aastat polnud silmapiiril ühtegi lahendust. Wallander oli sõidutanud Baiba Sturupisse, näinud teda läbimas passikontrolli ja veetnud siis talveõhtu merepäästekeskuse ees külmunud pingil. Ta oli olnud masenduses ja tundnud end mahajäetumana kui kunagi varem. Ent üks teinegi tunne oli ligi hiilinud. Kergendustunne. Vähemalt oli nüüd kõik selge.

Üks mootorpaat väljus sadamast. Wallander tõusis püsti. Ta pidi jälle tualetti minema.

Alguses olid nad Baibaga aeg-ajalt telefonis rääkinud. Siis jäi seegi ära. Viimasest kõnest oli nüüd üle poole aasta möödas. Ühel päeval, kui nad olid Lindaga Visbys ringi kolanud, oli tütar küsinud, kas Baibaga on nüüd kõik lõplikult läbi.

„Jah,” oli Wallander vastanud. „See on läbi.”

Linda oli oodanud, et ta jätkaks.

„See oli ilmselt paratamatu,” oli Wallander lisanud. „Ega me kumbki ei tahtnud, et nii läheks. Aga midagi polnud teha.”

Ta läks uuesti toidubaari. Noogutas ettekandjale ja kadus tualetti.

Seejärel jalutas ta koju Mariagatanile, võttis auto ja sõitis mööda Malmö poole viivat teed. Enne kui ta sisenes supermarketisse, kus ta tavaliselt ikka käis, püüdis ta autos ostunimekirja valmis teha. Ostukäruga riiulite vahel tiirutades ei leidnud ta aga paberilipikut kusagilt. Ta ei hakanud autosse tagasi minema. Kell oli juba neli, kui ta lõpuks ostud külmikusse ja sahvrisse ära pani. Seejärel heitis ta diivanile ajalehte lugema. Ent ta uinus peaaegu silmapilkselt. Kui ta tund aega hiljem võpatades ärkas, oli ta und näinud.

Unes oli ta isaga Roomas. Ka Rydberg oli nendega. Ja mingid väikesekasvulised, kääbuseid meenutavad inimesed, kes neid lakkamatult säärest näpistasid.

Wallander jäi diivanile istuma.

Ma näen surnuid unes, mõtles ta. Mida see peaks tähendama? Isa on surnud. Teda näen ma peaaegu igal ööl unes. Nüüd veel Rydberg. Mu vana kolleeg ja sõber. Mees, kes õpetas mulle politseitöös enamiku sellest, mida ma nüüdseks oskan. Ja teda pole enam viis aastat elavate kirjas.

Wallander läks rõdule. Väljas oli endiselt soe ja tuulevaikne. Silmapiirile hakkas pilvi kogunema.

Korraga tundis ta kohutava selgusega, kui üksi ta on. Peale Linda, kes elas Stockholmis ja keda ta harva nägi, polnud tal peaaegu üldse sõpru. Ta suhtles ainult töökaaslastega. Vabal ajal ta nendega ei kohtunud.

Ta läks vannituppa ja uhas nägu veega. Vaatas end peelist. Ta oli pruun. Kuid väsimus kumas päevitunud jumest läbi. Vasak silm oli punane. Juuksepiir veelgi kõrgemale nihkunud.

Ta astus vannitoakaalule. Mõni kilo vähem kui eelmisel suvel. Aga ikkagi liiga palju.

Telefon helises. Ta läks vastu võtma. Helistas Gertrud.

„Tahtsin ainult öelda, et ma olen nüüd Rynges. Ja sõit läks kenasti.”

„Ma mõtlesin su peale,” ütles Wallander. „Oleksin vist ikka pidanud sinna jääma.”

„Mul oli vaja üksi olla. Oma mälestustega. Aga küll mulle hakkab siin meeldima. Me saame õega hästi läbi. Oleme alati saanud.”

„Ma tulen sind paari nädala pärast vaatama.”

Sellega oli kõne lõppenud. Kohe helises telefon uuesti. Seekord helistas kolleeg Ann-Britt Höglund.

„Tahtsin küsida, kuidas läks,” ütles ta.

„Mis asi?”

„Kas sa ei pidanud siis täna maakleriga kokku saama? Isa maja pärast?”

Wallanderile meenus, et oli seda Ann-Britile eelmisel päeval maininud.

„Hästi läks,” ütles ta. „Võid 300 000 eest ära osta.”

„Ma ei jõudnud vaatamagi,” vastas Ann-Britt.

„Imelik tunne on,” ütles Wallander. „Maja on tühi. Gertrud kolis välja. Keegi ostab selle ära. Arvata võib, et suvilaks. Seal hakkavad elama hoopis teised inimesed. Ja minu isast ei tea nad midagi.”

„Igal majal omad kummitused,” vastas Ann-Britt. „Välja arvatud päris uutes.”

„Tärpentinilõhna on ikka veel tunda,” ütles Wallander. „Aga kui see ka kaob, ei meenuta endisi elanikke enam miski.”

„Kurb.”

„On nagu on. Homme näeme. Aitäh, et helistasid.”

Wallander läks kööki ja jõi vett.

Ann-Britt oli nii hooliv. Vaat mis temal meeles püsis. Wallanderil endal poleks küll sarnases olukorras pähe tulnud helistada.

Kell oli saanud seitse. Ta praadis endale vorsti ja kartulit. Sõi teleka ees, taldrik põlvedel. Klõpsis kanaleid, kuid ei leidnud midagi huvitavat. Seejärel läks ta kohvitassiga rõdule. Pärast päikeseloojangut oli õhk tunduvalt jahedam. Ta läks tuppa tagasi.

Ülejäänud õhtu veetis ta Löderupist kaasa võetud asjades sorides.

Ühe kasti põhjas oli pruun ümbrik. Kui ta selle lahti tegi, nägi ta vanu pleekinud fotosid. Ta ei mäletanud, et oleks neid kunagi varem näinud. Ühel oli ta ise nelja- või viieaastasena istumas suure Ameerika auto kapotil. Kõrval seisis isa ja toetas teda, et ta maha ei kukuks.

Wallander läks fotoga kööki ja otsis köögisahtlist luubi.

Me naeratame, mõtles ta. Ma vaatan otse kaamerasse ja säran uhkusest. Mul lubatakse kunstikaupmehe auto peal istuda. Tema oli üks neist, kes häbematult madala hinnaga isa maale ostis. Isa naeratab ka. Aga mitte kaamerasse, vaid minu poole.

Wallander vaatas fotot kaua. See rääkis talle ammu möödunud ja kättesaamatust reaalsusest. Kunagi olid nad isaga hästi läbi saanud. Kuni ta otsustas politseinikuks hakata. Isa viimastel eluaastatel olid nad tasapisi siiski lähedasemaks saanud.

Aga selleni siin me enam ei jõudnudki, mõtles Wallander. Selle naeratuseni, mis oli siis, kui ma istusin uhkelt läikiva Buicki kapotil. Roomas saime taas lähedaseks. Aga mitte nii lähedaseks.

Wallander kinnitas foto knopkaga köögiuksele. Seejärel läks ta uuesti rõdule. Pilvemass lähenes. Ta istus teleka ette ja vaatas ühe vana filmi lõppu.

Kesköö paiku heitis ta voodisse.

Hommikul saab ta Svedbergi ja Martinssoniga kokku. Ja käib arsti juures.

Ta lamas pimedas kaua ärkvel.

Kaks aastat tagasi oli ta unistanud, et kolib Mariagatanilt ära. Võtab koera. Elab Baibaga koos.

Miski ei olnud täide läinud. Polnud ei Baibat, maja ega koera. Kõik oli endist viisi.

Midagi peab juhtuma, mõtles ta. Midagi, mis aitaks mul jälle tulevikku vaadata.

Kell oli juba kolm läbi, kui ta lõpuks uinus.