Читать книгу Sammu võrra maas - Хеннинг Манкелль - Страница 4

Hommikutundidel vajus pilvemass tasapisi mujale.

Wallander ärkas juba kell kuus. Ta oli jälle isa unes näinud. Alateadvusest kerkisid esile kaootilised pildid ja killud. Unes oli ta ühtaegu laps ja täiskasvanu. See oli ähmane ja seosetu unenägu. Nagu udus eemalduv laev.

Ta tõusis üles, käis duši all ja jõi kohvi. Tänavale astudes tundis ta, et väljas on endiselt soe. Pealegi haruldaselt tuulevaikne. Ta istus autosse ja sõitis politseimaja ette. Kuna kell polnud veel seitsegi, olid koridorid tühjad. Ta võttis tassi kohvi ja suundus oma kabinetti. Peaaegu tühja kirjutuslauda vaadates mõtles ta, millal tal viimati nii vähe tööd oli. Mitme aasta vältel oli Wallander täheldanud, kuidas töökoormus aina kasvas, samas kui ressursid kahanesid. Kuritegude uurimised jäid venima või uuriti neid pealiskaudselt. Paljudel juhtudel, kui juurdluse käigus jäid vajalikud abinõud tarvitusele võtmata, teadis Wallander, et kõik oleks võinud olla teisiti. Kui neil oleks olnud rohkem aega. Kui neil oleks olnud rohkem töötajaid.

See, kas kuritegu tasub end ära või ei, oli igavene teema. Talle oli ammu selge, et kuritegevus õitses Rootsis enneolematul moel. Ehkki ta poleks osanud öelda, mis ajast see nii oli. Kuid need, kes tegelesid majandusliku kuritegevusega kõrgemal tasandil, elasid nagu väljaspool seadust. Niisugusel puhul õigusriiki justkui ei eksisteerinud.

Wallanderil tuli see kolleegidega sageli jutuks. Ta pani tähele, et inimesed tundsid asjade sellise käigu üle muret. Gertrud rääkis sellest, samuti naabrid pesuruumis.

Wallander teadis, et nende mure on põhjendatud. Mingeid märke jõulistest vastusammudest polnud aga näha. Politsei ja kohtu ressursse hoopis vähendati.

Ta riputas jaki varna, avas akna ja jäi aknast vana veetorni vaatama.

Viimastel aastatel oli Rootsis tekkinud mitmeid eraviisilisi kaitserühmi. Kodanike kaardivägi. Wallander oli ammu kartnud, et see juhtub. Kui õigussüsteem ei toimi, on omakohus platsis. Inimesed hakkavad seda normaalseks pidama.

Aknast välja vaadates mõtles ta, kui palju illegaalseid relvi juba praegu Rootsis ringleb. Mis siis veel mõne aasta pärast saab.

Ta istus kirjutuslaua taha. Lehitses mõnda märgukirja, mis keegi oli eelmisel päeval tema lauale pannud. Ühes kirjutati, milliseid abinõusid riiklikul tasandil kavatsetakse rakendada, et lahendada võltsitud pangakaartide probleemi. Wallander luges hajameelselt kusagil Aasias avastatud võltsimisvabrikutest.

Teine käsitles pipragaasi tõhususe uuringut, mida oli alustatud 1994. aastal ja mis oli lõppenud sel suvel. Naistele, kes võisid ohtlikku olukorda sattuda, oli kohalikust politseijaoskonnast pipragaasi balloone jagatud. Wallander luges teksti kaks korda läbi, aga uuringu tulemused jäi talle endiselt segaseks. Ta kehitas õlgu ja viskas mõlemad kirjutised prügikasti. Ta oli ukse praokile jätnud ning kuulis nüüd koridorist hääli. Kostis naisterahva naeru. Wallander naeratas. See oli nende ülemus Lisa Holgersson, kes oli mõne aasta eest Björki asemele tulnud. Paljud Wallanderi töökaaslased olid alguses naisülemuse suhtes äraootaval seisukohal olnud. Kuid Wallander suhtus temasse algusest peale austusega. Suhtus ka praegu.

Kell sai pool kaheksa. Telefon helises. Helistas Ebba valvelauast.

„Kuidas läks?” küsis ta.

Wallander taipas, et jutt käib isa majast.

„Maha müüdud veel ei ole,” vastas ta. „Aga küllap ostja ka leitakse.”

„Tahtsin küsida, kas sa saad pool üksteist ühe grupiga tegelda,” jätkas Ebba.

„Mis grupp see nüüd suvel tuleb?”

„Pensionil mereväelased, saavad alati augustis Skånes kokku. Neil on oma ühing. „Merekarud”.”

Wallander mõtles oma arstilkäigule.

„Sa pead vist kedagi teist paluma,” vastas ta. „Mind pole poole üheteistkümnest kaheteistkümneni majas.”

„Ma räägin siis Ann-Britiga,” ütles Ebba. „Vanadele mereväelastele kindlasti meeldib, kui naispolitseinik neile ekskursiooni teeb.”

„Ära ole selles nii kindel,” vastas Wallander.

Kell hakkas juba kaheksa saama, kuid Wallander polnud teinud muud kui tooliga kiikunud ja aknast välja vahtinud. Kere tuikas väsimusest. Ta muretses, mida arst võib talle öelda. Kas väsimus ja jalakrambid olid märk mingist tõsisest haigusest?

Ta tõusis ja läks mööda koridori koosolekuruumi. Martinsson oli juba kohal. Ta oli juuksuris käinud ja päevitunud. Wallanderile meenus, kuidas Martinsson oleks paar aastat tagasi äärepealt politseikarjääri pooleli jätnud, kui tema tütrele kooliõuel kallale mindi. Sellepärast, et tema isa oli politseinik. Martinsson jäi siiski tööle. Wallanderi jaoks oli Martinsson ikka see pesamuna, kes kunagi neile tööle tuli. Ehkki nüüdseks oli ta üks Ystadi staažikamaid politseinikke.

Nad rääkisid ilmast. Kell sai viis minutit kaheksa läbi.

„Pagan, kuhu Svedberg jääb?” imestas Martinsson.

Küsimus oli õigustatud. Svedberg oli tuntud oma täpsuse poolest.

„Kas sa rääkisid temaga?”

„Ta oli juba läinud, kui ma teda otsima läksin. Aga ma jätsin ta automaatvastajale teate.”

Wallander osutas lauatelefonile.

„Peaksid vist uuesti helistama.”

Martinsson valis numbri.

„Kuhu sa jääd?” ütles ta. „Me ootame.”

Ta pani toru ära.

„Jälle automaatvastaja.”

„Ta on kindlasti juba teel,” ütles Wallander. „Hakkame pihta.”

Martinsson lehitses paberipatakat. Siis ulatas ta Wallanderile ühe postkaardi. See oli aerofoto Viini kesklinnast.

„See kaart oli teisipäeval, kuuendal augustil, perekond Hillströmi postkastis. Astrid Hillström kirjutab, et nad jäävad veidi kauemaks. Aga et kõik on hästi. Ja et teised tervitavad. Palub emal teistele vanematele helistada ja öelda, et nendega on kõik korras.”

Wallander luges postkaarti. Käekiri meenutas Linda oma. Ümarad tähed.

Wallander pani kaardi käest.

„Ja Eva Hillström käis siin?”

„Ta lausa tormas mu kabinetti sisse. Me teadsime juba enne, et ta on närvis. Aga seekord oli veel hullem. Igatahes on ta väga mures. Ja ta ei kahtle.”

„Milles ta ei kahtle?”

„Et midagi on juhtunud. Et tema tütar pole seda postkaarti kirjutanud.”

Wallander mõtles veidi, enne kui vastas.

„Kas ta järeldab seda käekirjast? Kas nimi on teistmoodi kirjutatud?”

„Ta ütleb, et see on Astridi käekirja moodi küll. Aga et tema käekirja on lihtne järele teha. Nime ka. Ja tal on muidugi õigus.”

Wallander võttis märkmeploki ja pliiatsi. Tal ei kulunud minutitki, et Astrid Hillströmi käekirja ja nime jäljendada. Ta lükkas ploki eemale.

„Eva Hillström tuli siia, sest ta on mures. Arusaadav. Aga mis talle siis muret teeb, kui asi pole käekirjas ega allkirjas?”

„Ta ei osanud öelda.”

„Aga sa küsisid?”

„Küsisin. Pakkusin igasuguseid variante. Sõnavalik? Väljendusviis? Ta ei osanud öelda. Aga ta on ikkagi kindel, et tema tütar pole seda kirjutanud.”

Wallander krimpsutas nägu ja raputas pead.

„Midagi peab ikka olema.”

Nad vaatasid teineteisele otsa.

„Mäletad, sa ise ütlesid eile sama,” sõnas Wallander. „Et see teeb sulle muret.”

Martinsson noogutas.

„Miski siin ei klapi,” ütles ta. „Aga ma ei tea, mis nimelt.”

„Küsime siis teisiti,” lausus Wallander. „Kui nad tõepoolest ei läinudki spontaanselt reisima, siis mis nendega juhtuda võis? Ja kes postkaardi saatis? Nende passid ja autod on läinud. Seda me kontrollisime.”

„Ma võin eksida,” vastas Martinsson. „Võib-olla Eva Hillströmi ärevus mõjutas mind.”

„See on loomulik, et vanemad oma laste pärast muretsevad,” ütles Wallander. „Sa ei kujuta ette, kui tihti ma olen mõelnud, millega see Linda ometi tegeleb. Kui ta maailma kõige veidramatest paikadest postkaarte saadab.”

„Mida me teeme?” küsis Martinsson.

„Jälgime olukorda,” ütles Wallander. „Aga võtame õige kõik otsast peale läbi. Et midagi kahe silma vahele ei jääks.”

Martinsson tegi kokkuvõtte. Nagu alati, oli see selge ja loogiline. Ann-Britt Höglund oli kord Wallanderilt küsinud, kas ta on märganud, et Martinsson on kokkuvõtte tegemise just tema käest õppinud. Wallander ei tahtnud seda uskuda. Kuid Ann-Britt oli endale kindlaks jäänud. Wallander kahtles siiani, kas see ikka on nii.

Sündmuste käik oli lihtne. Kolm noort inimest, vanuses kakskümmend kuni kakskümmend kolm, otsustasid üheskoos jaaniööd tähistada. Üks neist, Martin Boge, elas Simrishamnis, teised kaks, Lena Norman ja Astrid Hillström, Ystadi lääneosas. Nad olid ammused sõbrad ja veetsid palju aega koos. Nad kõik olid heal järjel vanemate lapsed. Lena Norman õppis Lundi ülikoolis, teised tegid erinevaid lühiajalisi töid. Ühelgi neist polnud ei seaduse ega narkootikumidega probleeme olnud. Astrid Hillström ja Martin Boge elasid veel vanemate juures, Lena Normanil oli ühikatuba Lundis. Nad ei olnud kellelegi öelnud, kus nad jaanipidu peavad. Nende vanemad olid rääkinud omavahel ja ka nende sõprade vanematega. Keegi ei teadnud midagi. Selles polnud midagi imelikku. Nad olid tihtipeale salatsenud ega olnud teistele oma plaanidest rääkinud. Koos noortega kadus jäljetult ka kaks autot, üks Volvo ja üks Toyota. Noored olid lahkunud kodust 21. juuni pärastlõunal. Sellest peale polnud keegi neid näinud. Esimesena saabunud postkaardil oli 26. juuni kuupäevaga Hamburgi tempel. Seal nad kirjutasid, et kavatsevad Euroopas ringi reisida. Mõni nädal hiljem saatis Astrid Hillström kaardi Pariisist. Ta kirjutas, et nad sõidavad lõuna poole. Ja nüüd oli temalt veel üks postkaart tulnud.

Martinsson jäi vait. Wallander mõtles järele.

„Mis võis juhtuda?” küsis ta.

„Ma ei tea.”

„Kas üldse miski viitab sellele, et nad kadusid ebaloomulikel põhjustel?”

„Õigupoolest mitte.”

Wallander nõjatus toolileenile.

„Meil on siis ainult Eva Hillströmi sisetunne,” ütles ta. „Murelik ema.”

„Kes väidab, et tema tütar pole seda kaarti kirjutanud.”

Wallander noogutas.

„Kas ta tahtis, et me kuulutaksime nad tagaotsitavaks?”

„Ei. Ta tahtis, et me võtaksime midagi ette. Ta ütles nii: politsei peab midagi tegema!”

„Mida me peale nende tagaotsitavaks kuulutamise veel teha saame? Me oleme juba kõikidesse registritesse nende nimed teatanud.”

Tekkis vaikus. Kell oli kolmveerand üheksa. Wallander vaatas küsivalt Martinssonile otsa.

„Svedberg?”

Martinsson tõstis toru ja valis Svedbergi numbri. Siis pani toru hargile.

„Ikka automaatvastaja.”

Wallander lükkas postkaardi üle laua Martinssoni ette.

„Kaugemale me praegu ei jõua,” ütles ta. „Ma arvan, et räägin ise ka Eva Hillströmiga. Siis vaatame, mis edasi saab. Aga nende tagaotsitavaks kuulutamiseks pole ühtegi motiivi. Vähemalt mitte praegu.”

Martinsson kirjutas Eva Hillströmi telefoninumbri paberilipikule.

„Ta on revident.”

„Ja kust me tema mehe leiame? Astrid Hillströmi isa?”

„Nad on lahutatud. Mees vist helistas ühe korra. Kohe pärast jaanipäeva.”

Wallander tõusis püsti. Martinsson korjas oma paberid kokku. Nad läksid koosolekuruumist välja.

„Võib-olla Svedberg tegi nagu mina. Võttis puhkepäeva. Ilma meie teadmata.”

„Ta puhkas juba ära,” vastas Martinsson veendunult. „Ta puhkus on viimse päevani välja võetud.”

Wallander vaatas teda imestunult.

„Kust sina tead? Svedberg ei räägi ju oma asjadest.”

„Ma küsisin temalt, kas ta on nõus minuga ühe nädala ära vahetama. Ta ütles, et ta ei saa. Et just seekord võttis ta kogu puhkuse ühte jutti välja.”

„Varem pole ta kunagi nii teinud,” ütles Wallander.

Martinssoni ukse ees läksid nad lahku. Wallander suundus oma kabinetti. Istus laua taha ja helistas esimesel Martinssonilt saadud numbritest. Ta tundis vastaja häälest ära. Eva Hillström. Nad leppisid kokku, et kohtuvad juba samal pärastlõunal politseimajas.

„Kas juhtus midagi?” küsis naine.

„Ei,” vastas Wallander. „Tahaksin teiega isiklikult rääkida.”

Wallander lõpetas kõne. Ta hakkas just kohvi järele minema, kui Ann-Britt Höglund uksele ilmus. Ehkki temagi oli just puhkuselt tulnud, oli ta nägu ikka sama kahvatu kui tavaliselt.

Wallanderi arvates oli selle kahvatuse põhjus sisemine. Ann-Britt polnud siiani täielikult toibunud sellest, et teda kaks aastat tagasi tulistati. Füüsiliselt oli kõik korras. Kuid Wallanderi meelest vaevas teda miski. Vahel tundus talle, et Ann-Britil on kogu aeg hirm.

Ta mõistis seda väga hästi. Ei läinud peaaegu päevagi, ilma et talle ei oleks meenunud, kuidas talle noaga kallale tuldi. Ja sellest oli juba üle kahekümne aasta möödas.

„Ega ma ei sega?”

Wallander osutas käega külalistetoolile. Ann-Britt võttis istet.

„Kas sa Svedbergi oled näinud?” küsis Wallander.

Ann-Britt raputas pead.

„Me pidime koos maha istuma. Martinsson, mina ja Svedberg. Aga ta ei ilmunud välja.”

„Ta pole ju kunagi üheltki koosolekult puudunud.”

„Just nimelt. Aga ta ei tulnud.”

„Kas te talle koju helistasite? Äkki ta on haige?”

„Martinsson on ta automaatvastajale mitu teadet jätnud. Ja Svedberg pole ju kunagi haige.”

Nad juurdlesid hetkeks vaikselt, kus Svedberg võiks olla.

„Mida sa tahtsid?” küsis Wallander siis.

„Mäletad seda kampa, mis autosid Ida-Euroopasse smugeldas?”

„Kuidas ma saaksin seda unustada? Ma olin kaks aastat selle õuduse sees, enne kui neist jagu saime. Ninameesteni jõudsime. Vähemalt Rootsi omadeni.”

„Paistab, et see on uuesti käima läinud.”

„Ninamehed istuvad ju kinni?”

„Ju siis on keegi nende asemele asunud. Kasutab olukorda ära. Seekord ei tegutse nad Göteborgis. Jäljed viivad Lycksele kanti.”

Wallander imestas.

„Kurat, see on ju Lapimaal?”

„Tänapäevaste vahenditega on inimene alati sama hästi kui keset Rootsit, olgu ta siis kus tahes.”

Wallander vangutas pead. Ta teadis, et Ann-Britil on õigus. Organiseeritud kuritegevus oli alati esimeste hulgas moodsa tehnika hüvesid ära kasutama.

„Ma ei suuda jälle otsast pihta hakata,” ütles ta. „Ainult mitte smugeldatud autosid.”

„Lisa andis selle mulle. Eks ta aimab, kui kõrini sul neist kadunud autodest on. Aga sa võiksid mind kurssi viia. Ja natuke head nõu kuluks ka ära.”

Wallander noogutas. Nad leppisid järgmiseks päevaks aja kokku. Seejärel läksid nad kohvi võtma. Nad istusid söögitoas lahtise akna alla.

„Kuidas puhkus läks?” küsis Wallander.

Korraga tulid Ann-Britil pisarad silma. Wallander tahtis midagi öelda, aga naine tõstis tõrjuvalt käe.

„Mitte eriti hästi,” ütles ta, kui oli enesevalitsuse tagasi saanud. „Aga ma ei taha sellest rääkida.”

Ta võttis oma kohvitassi ja läks. Wallander vaatas talle järele. Ta istus üksi laua ääres ja imestas Ann-Briti reaktsiooni üle.

Kui vähe me ikka teame, mõtles ta. Nemad minust ja mina neist. Me töötame koos, võib-olla kogu karjääri jooksul. Aga mida me üksteisest õigupoolest teame? Mitte midagi.

Ta vaatas käekella. Aega oli veel küll. Kuid ta otsustas siiski politseimajast lahkuda ja Kapellgatanile arsti juurde jalutada.

Ta oli mures. Tal oli hirm.

Arst oli noorepoolne mees. Wallander polnud teda kunagi varem näinud. Tema nimi oli Göransson ja ta oli pärit põhja poolt. Wallander rääkis, mis talle muret teeb. Väsimus, janu, pidev tualeti vahet jooksmine. Ta mainis ka sageli esinevaid krampe.

Arsti vastus oli kiire ja ehmatav.

„Kõige järgi otsustades suhkur,” ütles ta.

„Suhkur?”

„Teil on suhkurdiabeet.”

Silmapilguks oli Wallander nagu halvatud. See mõte polnud kordagi ta peast läbi käinud.

„Mulle tundub, et olete ka üksjagu ülekaaluline,” ütles arst. „Kohe saame teada, kas see vastab tõele. Aga kõigepealt ma kuulan teid. On teil kõrge vererõhk?”

Wallander raputas pead. Siis võttis ta särgi seljast ja heitis lavatsile.

Süda lõi normaalselt. Vererõhk oli liiga kõrge. 170/105. Ta astus kaalule. üheksakümmend ksks kilo. Seejärel saatis arst ta uriini- ja vereproovi andma. Õde naeratas talle. Ta meenutas pisut Wallanderi õde Kristinat.

Siis läks ta arsti kabinetti tagasi.

„Normaalne suhkrutase veres on 2,5 ja 6,4 vahel,” lausus Göransson. „Teil on 15,3. See on kahtlemata liiga kõrge.”

Wallanderil hakkas halb.

„See selgitab, miks te nii väsinud olete,” jätkas Göransson. „Ja miks teil on janu ja krambid sääremarjades. Ja miks te nii tihti tualetis käite.”

„Kas selle vastu on rohtu?” küsis Wallander.

„Kõigepealt katsume teie söömisharjumused kontrolli alla saada,” ütles Göransson. „Ka vererõhku peab langetama. Kas te liigute palju?”

„Ei.”

„Siis tuleb hakata end liigutama. Dieet ja liikumine. Kui see ei aita, siis vaatame edasi. Niisugune suhkrutase rikub kehas kogu süsteemi ära.”

Diabeetik, mõtles Wallander. Mõte tundus hetkel hirmuäratav.

Paistis, et Göransson mõistis seda.

„Seda on võimalik korda saada,” ütles ta. „Selle kätte ei sure. Igatahes mitte kohe.”

Võeti veel mõned vereproovid. Lisaks anti Wallanderile kaasa toitumissoovitused. Tal paluti juba esmaspäeval tagasi tulla. Kell oli pool kaksteist, kui ta arsti juurest lahkus. Ta läks vanale kalmistule ja istus pingile. Arsti sõnad ei jõudnud talle veel päriselt kohale. Ta otsis prillid välja ja hakkas toitumisalast teavet lugema.

Pool üks oli ta politseimajas tagasi. Valvelauas ootas teda mitu telefoninumbriga lipikut. Ükski kõne ei olnud nii pakiline, et ei oleks võinud natuke oodata. Koridoris kohtus ta Hanssoniga.

„Kas Svedberg on välja ilmunud?” küsis Wallander.

„Kas teda polegi?”

Wallander ei öelnud rohkem midagi. Eva Hillström pidi tulema kell üks. Wallander koputas Martinssoni praokil uksele, kuid tuba oli tühi. Kirjutuslaual lebas hommikuse nõupidamise õhuke mapp. Wallander võttis selle ja läks oma kabinetti. Ta lehitses kiiruga mapis leiduvad paberid läbi. Silmitses kolme postkaarti. Ent tal oli raske keskenduda. Ta mõtles kogu aeg sellele, mida arst oli öelnud.

Ebba helistas valvelauast ja ütles, et Eva Hillström oli saabunud. Wallander läks talle vastu. Rühm reipaid vanahärrasid oli just väljumas. Küllap olid need külaskäigul viibivad mereväelased.

Eva Hillström oli pikk ja kõhn. Tema näoilme oli valvas. Wallanderil oli juba esimesel kohtumisel jäänud mulje, et tegemist on mureliku inimesega, kes kardab alati halvimat.

Ta surus naisel kätt ja palus tal endale järgneda. Teel kabinetti küsis ta, kas naine soovib tassi kohvi.

„Ma ei joo kohvi,” vastas naine. „Mu magu ei talu seda.”

Ta istus külalistetooli, pilk püsivalt Wallanderil.

Ta arvab, et mul on uudiseid, mõtles Wallander. Ja et need on halvad uudised.

Ta istus kirjutuslaua taha.

„Te rääkisite eile minu kolleegiga,” alustas ta. „Andsite talle mõni päev tagasi tulnud postkaardi. Sellel on teie tütre Astridi nimi ja Viini postitempel. Te väidate, et see pole tema kirjutatud. On see tõsi?”

„Jah.”

Naine vastas väga kindlalt.

„Martinssoni sõnul ei oska te selgitada, miks.”

„Ei oskagi.”

Wallander võttis postkaardi välja ja asetas naise ette lauale.

„Te ütlesite, et teie tütre nime ja käekirja on lihtne kopeerida.”

„Proovige järele.”

„Juba proovisin. Olen nõus. Tema käekirja pole just raske järele teha.”

„Miks te siis üldse küsite?”

Wallander jäi teda hetkeks vaatama. Naine oli tõepoolest nii pinges ja murelik, nagu Martinsson oli öelnud.

„Ma küsin, et mõningatele asjadele kinnitust saada,” ütles ta. „Vahel on see hädavajalik.”

Naine noogutas kannatamatult.

„Me ei saa otseselt millegi põhjal väita, et see kaart pole Astridi kirjutatud,” jätkas Wallander. „Kas on veel midagi, mis teid selle ehtsuses kahtlema paneb?”

„Ei. Aga ma tean, et mul on õigus.”

„Õigus milles?”

„Et see pole tema kirjutatud. Ei see ega eelmised.”

Järsku kargas ta toolilt püsti ja hakkas karjuma. Wallander ei olnud nii ägedaks reaktsiooniks ette valmistatud. Naine kummardus kirjutuslaua kohale, haaras Wallanderi käsivartest ja raputas teda. Ise muudkui karjus.

„Miks politsei midagi ei tee? Nendega on midagi juhtunud!”

Wallanderil õnnestus end mõningase vaevaga vabastada ja püsti tõusta.

„Palun püüdke rahuneda,” ütles ta.

Kuid Eva Hillström karjus edasi. Wallander mõtles, mida koridoris möödujad võisid mõelda. Ta läks teisele poole lauda ja haaras naisel kõvasti õlgadest. Surus ta külalistetooli ja hoidis kinni.

Kisa lõppes sama järsult, kui oli alanud. Wallander vabastas aegamisi ta õlad oma haardest. Seejärel läks ta tagasi oma toolile. Eva Hillström puuris pilguga põrandat. Wallander ootas. Ta oli üsna vapustatud. Midagi naise reaktsioonis, tema veendumuses hakkas temalegi mõju avaldama.

„Mis te arvate, mis nendega juhtuda võis?” küsis ta veidi aja pärast.

Naine vangutas pead.

„Ma ei tea.”

„Mitte miski ei räägi selle poolt, et oleks juhtunud õnnetus. Või et üldse midagi oleks juhtunud.”

Naine vaatas Wallanderile otsa.

„Astrid on varemgi sõpradega reisimas käinud,” jätkas Wallander. „Vahest mitte nii pikalt kui seekord. Neil on autod, raha, passid. Me ju juba rääkisime sellest. Pealegi nende eas käitutaksegi nii spontaanselt. Ega nad eriti ette ei mõtle. Mul on endal Astridist mõni aasta vanem tütar. Ma tean, kuidas see käib.”

„Mina tean ka,” ütles naine. „Ma olen küll suur muretseja. Aga seekord on midagi väga valesti.”

„Teiste vanemad ei paista muretsevat. Martin Boge ja Lena Normani vanemad.”

„Ma ei mõista neid.”

„Me suhtume teie muresse täie tõsidusega,” ütles Wallander. „See on meie kohus. Ma luban, et kaalume tõsiselt nende tagaotsitavaks kuulutamist.”

Tema sõnad paistsid naisele hetkeks kergendust toovat. Kuid siis oli mure jälle platsis. Tema näoilme oli väga siiras. Wallander tundis talle kaasa.

Vestlus oli lõppenud. Naine tõusis püsti. Wallander saatis ta valvelauda.

„Vabandust, et ma enesevalitsuse kaotasin,” sõnas naine.

„See on nii suure mure puhul normaalne,” vastas Wallander.

Naine surus tal kiirustades kätt ja kadus klaasuste taha.

Wallander läks kabinetti tagasi. Martinsson pistis pea oma ukse vahelt välja, uudishimulik nägu peas.

„Mida teie seal tegite?”

„Eva Hillströmil on tõesti hirm,” ütles Wallander. „Tema mure on ehtne. Me peaksime midagi ette võtma. Aga ma ei tea, mida.”

Wallander vaatas mõtlikult Martinssonile otsa.

„Võiksime seda homme arutada. Las tulevad kõik, kel mahti. Peame midagi ära otsustama. Võib-olla kuulutame nad siiski tagaotsitavaks? Miski selles loos teeb mulle muret.”

Martinsson noogutas.

„Svedbergi oled näinud?” küsis ta.

„Kas ta pole isegi helistanud?”

„Ei. Ikka automaatvastaja.”

Wallander krimpsutas nägu.

„See pole üldse tema moodi.”

„Ma proovin talle veel kord helistada.”

Wallander läks oma kabinetti. Sulges ukse ja helistas Ebbale.

„Ära mind lähima poole tunni jooksul kellegagi ühenda. Muide, kas sa Svedbergist tead midagi?”

„Mida nimelt?”

„Lihtsalt küsisin.”

Wallander pani jalad lauale. Ta oli väsinud ja suu kuivas.

Seejärel tegi ta otsuse. Ta võttis jaki ja väljus kabinetist.

„Ma lähen välja,” ütles ta Ebbale. „Olen tagasi tunni või kahe pärast.”

Väljas oli endiselt soe ja tuulevaikne. Wallander läks Surbrunnsvägenil asuvasse linna raamatukokku. Otsis üles meditsiiniraamatute riiuli. Peagi leidis ta ka otsitava raamatu. Diabeet. Ta võttis ühe laua taga istet, pani prillid ette ja hakkas lugema.

Poolteist tundi hiljem oli tal enam-vähem selge pilt, mida see haigus endast kujutab. Ta mõistis, et võis vaid iseennast süüdistada. Söömisharjumused, vähene liikumine, pidevad katsed dieeti pidada, mis lõppesid alati sellega, et mõne aja pärast oli ta kaal ikka endine.

Ta pani raamatu riiulisse tagasi. Teda valdasid enesepõlgus ja läbikukkumistunne. Samas teadis ta, et nüüd ei ole enam tagasiteed. Ta peab oma elukorralduses midagi muutma.

Kell oli juba pool viis, kui ta politseimajja tagasi läks. Martinsson oli jätnud ta lauale teate, et ta pole ikka veel Svedbergiga ühendust saanud.

Wallander luges kolme noore kadumist puudutava materjali uuesti läbi. Uuris hoolikalt kõiki kolme postkaarti. Tal oli taas tunne, et on millestki mööda vaadanud. See oli pigem aimus kui mõte. Mis see on, mida ta ei näe?

Ta tundis, et muutub rahutuks. Talle tundus, nagu istuks Eva Hillström jälle külalistetoolis.

Ühtäkki taipas ta olukorra tõsidust. Siin polnud midagi kahelda.

See naine teadis, et tema tütar ei saatnud neid postkaarte. Kuidas ta seda teadis, ei omanud tähtsust.

Ta teadis. Ja sellest piisas.

Wallander tõusis ja jäi aknast välja vaatama.

Midagi oli nende kolme noorega juhtunud.

Küsimus oli vaid selles, mis nimelt.