Читать книгу Sammu võrra maas - Хеннинг Манкелль - Страница 6

1996. aasta 9. augusti öö oli Kurt Wallanderi elus üks pikemaid. Kui ta koidikul Lilla Norregatani majast välja vankus, ei suutnud ta ikka veel vabaneda tundest, et see on kõigest üks jube unenägu.

Kuid kõik, mida ta selle pika öö jooksul oli olnud sunnitud nägema, oli paraku reaalsus. Kohutav reaalsus. Ta oli oma politseinikukarjääri jooksul palju kordi verise ja jõhkra draama tagajärgede tunnistajaks olnud. Aga kunagi polnud see teda ennast nii lähedalt puudutanud. Svedbergi korteri ust lahti murdes ei teadnud ta veel, mis teda ees ootab. Ent juba sõrgkangi uksepiida vahele surudes kartis ta kõige hullemat. Ja ta ei eksinud.

Nad sisenesid esikusse hääletult, nagu astuksid vaenulikule territooriumile. Martinsson püsis tal tihedalt kannul. Esik oli pime. Toast lõi neile vastu valgus. Mõne hetke seisid nad täiesti vaikselt. Wallander kuulis selja taga Martinssoni ärevat hingamist. Nad läksid elutoa poole. Uksel taganes Wallander nii ägedalt, et põrkas Martinssoniga kokku. Martinsson kallutas end ette, et samuti näha.

Wallander kuulis, kuidas Martinsson halises. Ta teadis, et ei unusta seda kunagi. Martinsson halises nagu laps, kes näeb oma jalge ees lebamas mõistetamatut nähtust.

Seal lebas Svedberg. Üks jalg tolknemas üle ümber kukkunud tooli seljatoe. Svedbergi keha oli ebaloomulikult väändunud, nagu polekski tal selgroogu.

Wallander seisis liikumatult ukseavas, õudusest tardununa. Hetkega oli kõik selge. See oli Svedberg, kes seal lamas. Ja ta oli surnud. Mees, kellega ta nii kaua aastaid oli koos töötanud, lamas elutuna ja väändunud asendis põrandal. Svedbergi ei olnud enam. Ta ei istu enam kunagi oma tavalisel kohal pika koosolekulaua taga ega kratsi pastakaga oma paljast pealage.

Paljast pealage polnud enam. Pool pead oli minema tulistatud.

Natuke temast eemal lebas kaheraudne haavlipüss. Verd oli pritsinud mitme meetri kaugusele valgele seinale.

Wallander seisis liikumatult, süda tagumas, ja vaatas seda kõike. See jääb talle igaveseks meelde. Svedbergi surnukeha, sodikslastud pea, ümberpaisatud tool ja haavlipüss, mis lebas punasel helesiniste triipudega vaibal.

Üks arulage mõte käis Wallanderil peast läbi. Nüüd ei tarvitse Svedberg enam kunagi herilasi karta.

„Mis siin ometi toimus?” küsis Martinsson. Ta hääl värises. Wallander adus, et Martinsson on nutma puhkemas. Ise oli ta sellisest reaktsioonist kaugel. Ta ei suutnud nutta millegi pärast, millest ta aru ei saanud. Ja ta ei saanud aru, mida ta enda ees näeb. Svedberg ja surnud? Võimatu! Svedberg oli keskealine politseinik, kes istub homme koosolekul jälle oma tavalisel kohal. Svedberg, kellel oli paljas pealagi ja kes kartis paaniliselt herilasi, ja kellel oli kombeks reede õhtuti ihuüksi politseimaja saunas käia.

See lihtsalt ei saanud olla Svedberg, kes seal lamas. See oli keegi teine, temaga sarnane.

Instinktiivselt heitis Wallander pilgu kellale. See näitas üheksa minutit kaks läbi. Nad seisid veel mõne minuti ukseavas. Siis läksid esikusse. Wallander pani seinalambi põlema. Ta nägi, et Martinsson väriseb. Mõtles, milline ta ise välja näeb.

„Täiskoosseis tuleb välja kutsuda,” ütles ta.

Esikulaual seisis telefon. Kuid automaatvastajat ei olnud.

Martinsson noogutas ja tahtis juba telefonitoru tõsta. Wallander peatas ta.

„Oota,” ütles ta. „Mõtleme veel.”

Aga mida siin mõelda oli? Kas ta ootas, et juhtuks mõni ime? Et Svedberg seisab äkitselt nende taga ja kõik see, mida ta nüüdsama oli näinud, ei olegi tõsi?

„On sul Lisa Holgerssoni kodune number peas?” küsis ta.

Ta teadis varasemast, et Martinssonil oli eriline anne aadresse ja telefoninumbreid meeles pidada.

Siiani oli neil olnud kaks hea mäluga meest. Martinsson ja Svedberg. Nüüd äkitselt oli ainult üks alles.

Martinsson ütles numbri. Ta kogeles. Wallander valis numbreid. Lisa Holgersson vastas teise signaali peale. Tal pidi telefon voodi kõrval olema.

„Wallander siin. Vabandust, et äratasin.”

Lisa Holgersson tundus olevat hoobilt ärkvel.

„Oleks hea, kui sa kohe siia tuleksid,” ütles Wallander. „Ma olen koos Martinssoniga Lilla Norregatanil Svedbergi korteris. Svedberg on surnud.”

Ta kuulis, kuidas Lisa Holgersson oiatas.

„Mis juhtus?”

„Ma ei tea. Aga teda on tulistatud.”

„Kui kohutav. See on siis mõrv?”

Wallander mõtles põrandal vedelevale püssile.

„Ma ei tea,” ütles ta. „Mõrv või enesetapp. Ma ei tea.”

„Nybergile teatasid?”

„Tahtsin kõigepealt sulle helistada.”

„Ma panen riidesse ja tulen.”

„Me helistame seni Nybergile.”

Wallander lõpetas kõne. Ulatas siis toru Martinssonile.

„Nyberg,” ütles ta. „Alustame temast.”

Elutuppa pääses kahelt poolt. Kuni Martinsson telefoniga rääkis, läks Wallander kööki. Üks köögisahtel oli põrandal. Nurgakapi uks oli lahti. Paberid ja kviitungid olid põrandal laiali.

Wallander jättis kõik meelde, mida nägi. Ta kuulis, kuidas Martinsson kriminaaltehnik Nybergile olukorda selgitas. Ta läks edasi. Vaatas hoolega jalgade ette. Siis jõudis ta Svedbergi magamistuppa. Kummuti kõik kolm sahtlit olid välja tõmmatud. Voodi oli tegemata ja tekk vedeles põrandal. Otsatu kurbusega nägi Wallander, et Svedbergil oli olnud lilleline voodipesu. Voodi nägi välja nagu suvine aas. Ta läks edasi. Elutoa ja magamistoa vahel oli pisike töötuba. Seal olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Svedberg oli tõeline korraarmastaja. Politseimajas polnud tema töölaual kunagi ühtegi liigset paberit. Nüüd olid tema raamatud riiulist välja kistud. Kirjutuslaua laekad tühjaks puistatud. Kõik kohad olid pabereid täis.

Wallander jõudis taas elutuppa. Seekord teiselt poolt. Nüüd oli püss lähemal ning Svedbergi väändunud keha kaugemal. Ta seisis liikumatult ja silmitses vaatepilti. Kõiki detaile, tagajärgi draamast, mis siin toas pidi olema aset leidnud. Küsimused ekslesid tal peas ringi. Keegi pidi ometi lasku kuulma? Või laske. Kõik viitas sissemurdmisele. Aga millal see toimus? Mis siin õieti juhtus?

Martinsson ilmus teise ukseavasse.

„Nad on teel,” ütles ta.

Wallander läks aeglaselt tuldud teed tagasi. Kööki jõudes kuulis ta suure koera haukumist ja seejärel Martinssoni erutatud häält. Ta läks ruttu esikusse. Trepikojas oli politseinik koeraga ja tema taga mitu hommikumantlis inimest. Koeraga politseiniku nimi oli Edmundsson ja ta oli Ystadis alles uus.

„Me saime väljakutse,” ütles ta Wallanderit nähes ebalevalt. „Sissemurdmise kohta. Kellegi Svedbergi korterisse.”

Wallander taipas, et Edmundssonil pole aimugi, millisest Svedbergist on jutt.

„Kõik on õige,” ütles ta. „Siin on juhtunud õnnetus. See on kriminaalinspektor Svedbergi korter.”

Edmundsson kahvatas.

„Ma ei teadnud.”

„Kust sa pididki teadma? Võid jaoskonda tagasi minna. Operatiivgrupp on kohe kohal.”

Edmundsson vaatas talle küsivalt otsa.

„Mis juhtus?”

„Svedberg on surnud,” vastas Wallander. „Hetkel me rohkem ei tea.”

Ta kahetses sealsamas, et oli üldse midagi öelnud. Trepikotta kogunenud naabrid kuulasid pealt. Kellelegi võis pähe tulla ajalehte helistada. Ja praegu oli kõige vähem vaja, et mõni ajakirjanik kohale tormaks.

Uudis kahtlastel asjaoludel surnud politseinikust müüb alati hästi.

Edmundsson läks koeraga trepist alla. Wallander mõtles hajameelselt, et ta ei teagi selle koera nime.

„Kas sa tegeleksid naabritega?” küsis ta Martinssonilt. „Võib-olla keegi kuulis laske. Saaksime kohe teada, millal see juhtus.”

„Kas laske oli mitu?”

„Ma ei tea. Aga keegi pidi ometi midagi kuulma.”

Wallander nägi, et Svedbergi korteri vastasuks oli lahti.

„Küsi, kas sa tohid naabreid seal küsitleda,” ütles ta. „Siia ei tahaks praegu ühtegi kõrvalist isikut. Ja trepikojas on varsti liialt sagimist.”

Martinsson noogutas. Wallander märkas, et tema silmad olid punased. Ja ta vabises.

„Mis kurat siin ometi juhtus?” küsis Martinsson.

Wallander raputas pead.

„Ei tea.”

„Oleks nagu sissemurdmine? Kõik on välja kistud ja segi pööratud.”

Alumisel korrusel paugatas välisuks. Sammud lähenesid. Martinsson hakkas unesegaseid ja ärevil inimesi vastaskorterisse ajama.

Lisa Holgersson tuli kiirustades trepist üles.

„Ma pean sind hoiatama,” ütles Wallander. „Vaatepilt on kole.”

„Kohe nii hull?”

„Teda on tulistatud pähe. Haavlipüssiga. Lähedalt.”

Lisa Holgersson krimpsutas nägu. Siis kogus ta end silmanähtavalt. Wallander juhatas ta esikusse ja osutas elutoa poole. Lisa Holgersson astus ukse vahele ja pööras siis kohe ümber. Ta vaarus, nagu hakkaks minestama. Wallander võttis tal käe alt kinni ja talutas ta kööki. Lisa Holgersson vajus sinisele pulktoolile istuma. Siis vaatas ta Wallanderile pärani silmi otsa.

„Kes seda tegi?”

„Ma ei tea.”

Wallander võttis nõuderestilt klaasi ja andis talle vett.

„Svedberg ei tulnud eile tööle,” ütles ta. „Ei teatanud ka.”

„Pole tema moodi,” ütles Lisa Holgersson.

„Kohe üldse mitte. Ma ärkasin öösel üles ja mul oli selline tunne, et midagi on väga valesti. Sõitsin siia.”

„Nii et võib-olla see ei juhtunudki eile õhtul?”

„Ei. Martinsson küsitleb praegu naabreid, äkki keegi kuulis midagi. Pidi kuulma. Haavlipüss teeb kõva pauku. Muidu peame ootama, kuni Lundi kohtuarstid täpse aja kindlaks teevad.”

Wallander kuulis oma asjalikke kommentaare peas kajamas. Tal hakkas halb.

„Ma tean, et Svedberg polnud abielus,” lausus Lisa Holgersson. „Aga kas tal muid lähedasi on?”

Wallander mõtles järele. Ta teadis, et Svedbergi ema suri mõne aasta eest. Isast ei teadnud ta midagi. Kindlalt teadis ta vaid üht sugulast, kellega ta oli paar aastat tagasi seoses ühe mõrvalooga kokku puutunud.

„Tal on nõbu nimega Ylva Brink, kes on ämmaemand. Rohkem ei tea ma kahjuks kedagi.”

Esikust kostis Nybergi hääl.

„Ma istun veel mõne minuti,” ütles Lisa Holgersson.

Wallander läks Nybergi juurde, kes endal kummikuid jalast sikutas.

„Mis kurat siin juhtus?”

Nyberg oli suurepärane kriminaaltehnik. Aga ta oli tujukas ja temaga polnud lihtne. Ta ei paistnud teadvat, et tegemist oli kolleegiga. Surnud kolleegiga. Võib-olla oli Martinsson unustanud öelda?

„Kas sa tead, kus sa oled?” küsis Wallander ettevaatlikult.

Nyberg vaatas talle vihaselt otsa.

„Ma sain väljakutse Lilla Norregatani korterisse,” vastas ta. „Aga Martinsson rääkis erakordselt segaselt. Mis toimub?”

Wallander vaatas talle tõsiselt otsa. Nyberg vakatas ta pilku nähes.

„See on Svedbergi korter,” ütles Wallander. „Ta on surnud. Arvatavasti mõrvatud.”

„Kalle?” küsis Nyberg jahmunult.

Wallander noogutas ja tundis, kuidas klomp kurku tõusis. Nyberg oli üks vähestest, kes Svedbergi eesnime pidi kutsus. Tema nimi oli Karl Evert. Aga Nyberg oli öelnud Kalle.

„Ta lamab seal,” jätkas Wallander. „Teda on tulistatud haavlipüssist. Otse näkku.”

Nyberg krimpsutas nägu.

„Ma arvan, sulle ei pea rohkem selgitama,” ütles Wallander.

„Ei,” vastas Nyberg. „Ei pea.”

Nyberg astus tuppa. Ka tema taganes uksel. Wallander ootas veidi, just nagu andes Nybergile võimaluse hoomata, mida ta näeb. Siis astus ta ligi.

„Mul on kohe üks küsimus,” ütles ta. „Väga oluline küsimus. Nagu sa näed, lebab relv vähemalt kaks meetrit kehast eemal. Kas see saaks seal olla, kui Svedberg oleks enesetapu teinud?”

Nyberg mõtles järele. Siis raputas ta pead.

„Ei,” ütles ta. „Võimatu. Kui inimene hoiab relva käes ja sihib iseennast, ei saa see nii kaugele kukkuda. See on absoluutselt võimatu.”

Silmapilguks tundis Wallander seletamatut kergendust. Svedberg ei olnud siiski ennast ise maha lasknud.

Esikusse kogunes üha rohkem rahvast. Seal olid arst ja Hansson. Üks tehnik pakkis oma kotti lahti.