Читать книгу Sammu võrra maas - Хеннинг Манкелль - Страница 5

Sel õhtul püüdis Wallander uue eluga algust teha, vähemalt mingil määral. Õhtusöögiks oli ainult lahja puljong ja salat. Ta oli nii keskendunud sellele, et taldrikule ei satuks midagi sobimatut, et unustas pesupesemise aja sootuks. Nüüd oli juba liiga hilja.

Ta püüdis mõelda nii, et see, mis juhtus, oli tegelikult positiivne. Liiga kõrge suhkrutase veres polnud ju surmaotsus. Aga ta oli saanud hoiatuse. Kui ta tahab edaspidi normaalselt elada, peab ta oma elus mõned lihtsad muudatused tegema. Need muudatused ei olnud ju üle mõistuse käivad, pigem põhimõttelist laadi. Pärast sööki oli ta kõht sama tühi kui enne. Ta sõi veel ühe tomati. Siis jäi ta köögilaua taha istuma ja proovis toitumissoovituste abil endale järgnevateks päevadeks toidusedelit koostada. Ta otsustas nüüdsest jala tööl käima hakata. Laupäeviti ja pühapäeviti sõidab ta kuhugi randa ja teeb pika jalutuskäigu. Talle meenus, et kord oli Hanssoniga sulgpalli mängimine jutuks tulnud. Võib-olla oleks nüüd õige aeg algust teha?

Kell üheksa tõusis ta köögilaua tagant. Ta avas rõduukse ja astus välja. Puhus nõrk lõunatuul, kuid ilm oli endiselt soe.

Mädakuu oli käes.

All tänaval läksid mõned noored mööda. Wallander saatis neid pilguga. Ta polnud suutnud oma dieedipaberitele ja menüüdele keskenduda. Eva Hillströmi käitumine mõlkus tal meeles. Naine oli endast välja läinud ja teda raputanud. Hirm tütre pärast oli paistnud ta silmist. Ja see hirm oli olnud ehtne.

Vahel ei tunne vanemad oma lapsi üldse, mõtles Wallander. Aga mõni vanem tunneb oma last paremini kui keegi teine. Miski ütleb mulle, et nii on lugu ka Eva Hillströmi ja tema tütrega.

Ta läks tuppa tagasi. Rõduukse jättis ta lahti.

Tunne, et talle jääb selles loos midagi kahe silma vahele, ei andnud talle rahu. Puudu oli see miski, mis ütleks talle, kuidas nad peaksid edasi minema, miski, mis aitaks ametlikult põhjendatud järelduseni jõuda. Kas Eva Hillströmi hirm oli siis õigustatud või mitte.

Ta läks kööki ja keetis kohvi. Koristas laua, kuni vesi keema läks.

Telefon helises. See oli Linda. Ta helistas Stockholmis Kungsholmenil asuvast restoranist, kus ta töötas. Wallander imestas. Tema oli arvanud, et restoran on lahti ainult päevaajal.

„Omanik tegi muudatusi,” vastas Linda ta küsimuse peale. „Ja õhtuse aja eest makstakse paremini. Elu on ju kallis.”

Taustal kostis nõudeklirinat ja kõnekõminat. Wallander mõtles, et ta pole üldse Linda plaanidega kursis. Kunagi oli Linda tahtnud sadulsepaks saada. Siis oli teinud kannapöörde ja tahtnud näitlejaks hakata. Ühel päeval oli ka see tahtmine üle läinud.

Näis, nagu oleks Linda ta mõtteid lugenud.

„Ma ei kavatse eluks ajaks ettekandjaks jääda,” ütles ta. „Aga ma saan niimoodi talviseks reisiks raha koguda.”

„Kuhu sa reisid?”

„Ma ei tea veel.”

Wallander mõistis, et see pole põhjalikumaks aruteluks sobiv hetk. Ta mainis vaid, et Gertrud kolis ära. Ja et vanaisa maja saatus on nüüd maakleri kätes.

„Kahju, et me ei saanud seda alles jätta,” ütles Linda. „Oleks mul raha, ostaksin ise ära.”

Wallander mõistis. Linda oli vanaisaga alati väga lähedane olnud. Vahel oli ta neid kahte vaadates lausa kadedust tundnud.

„Ma pean nüüd lõpetama,” ütles Linda. „Tahtsin ainult kuulda, kuidas sul läheb.”

„Hästi,” vastas Wallander. „Käisin täna arsti juures. Ta ütles, et mul pole midagi viga.”

„Kas ta ei öelnud isegi seda, et peaksid kaalus alla võtma?”

„Ainult seda, muu oli kõik hästi.”

„Pidi see vast lahke arst olema. Kas sa oled ikka sama väsinud kui suvel?”

Ta näeb mind läbi, mõtles Wallander abitult. Ja miks ma ei ütle, nagu asi on? Et minust on saamas suhkruhaige? Et võib-olla ma juba olengi suhkruhaige? Miks mul on tunne, nagu oleks tegemist häbiasjaga?

„Ma pole väsinud,” ütles ta. „Gotlandi nädal oli elamus.”

„Oli,” nõustus Linda. „Aga ma pean nüüd lõpetama. Kui sa tahad mulle siia helistada, siis õhtuti on teine number.”

Wallander jättis numbri meelde. Sellega oli kõne lõppenud.

Wallander läks kohvitassiga elutuppa ja pani teleka käima. Hääle keeras ta maha. Siis kirjutas ta Lindalt saadud telefoninumbri ajalehenurgale.

Ta käekiri oli lohakas. Vaevalt keegi peale tema enda suudaks neist numbritest sotti saada.

Samal hetkel taipas ta, mis teda terve päeva vaevanud oli.

Ta lükkas kohvitassi kõrvale. Vaatas kella. Veerand kümme. Ta kaalus, kas helistada Martinssonile või jätta see homseks. Siis tegi ta otsuse. Ta läks kööki ja istus telefoniraamatuga köögilaua taha. Ystadis elas neli perekonda nimega Norman. Kuid Wallander mäletas Martinssoni kaustas olnud paberilt aadressi. Lena Norman elas oma vanematega Käringgatanil, haiglast põhja pool. Isa nimi oli Bertil Norman ja nime ees tiitel „direktor”. Wallander teadis, et tema firma eksportis valmismajadele radiaatoreid.

Ta valis numbri. Vastas naisehääl. Wallander esitles ennast, püüdes rääkida võimalikult sõbraliku häälega. Ta ei tahtnud, et naine muretsema hakkaks. Ta teadis, mis tähendab, kui politseist helistatakse. Ja veel nii hilja.

„Kas ma räägin Lena Normani emaga?”

„Minu nimi on Lillemor Norman.”

Wallanderile tuli nimi tuttav ette.

„Ma oleksin võinud ka homme helistada,” jätkas Wallander. „Aga mul on teile üks palve. Politseitöö ei küsi paraku kellaajast.”

Naine ei tundunud murelik.

„Kuidas saan teile kasulik olla? Või soovite mu mehega rääkida? Ma võin teda hüüda. Ta aitab just Lena vennal matemaatikat teha.”

Vastus üllatas Wallanderit. Ta arvas, et tänapäeval ei antagi kodus õppida.

„Pole vaja,” ütles ta. „Tegelikult oleks mul vaja Lena käekirjanäidist. Ehk on teil temalt mõni kiri?”

„Peale postkaardi pole midagi tulnud. Politseil peaks see ju teada olema?”

„Mõni muu kiri. Varasemast ajast.”

„Miks te seda näha tahate?”

„Tavaline protseduur. Me võrdleme käekirju. Muud ei midagi. See pole isegi eriti tähtis.”

„Kas politseist helistataks tõesti sellisel kellaajal, kui asi pole isegi tähtis?”

Eva Hillströmil on hirm, mõtles Wallander. Lillemor Norman on pigem kahtlustav.

„Kas te saate mind aidata?”

„Mul on Lenalt palju kirju.”

„Ühest piisab. Pool lehekülge on paras.”

„Ma otsin välja. Kas saadate kellegi järele?”

„Ma tulen ise. Olen umbes kahekümne minuti pärast seal.”

Wallander lappas taas telefoniraamatut. Simrishamnis elas ainult üks Boge. Revident. Wallander valis numbri ja ootas kannatamatult. Ta hakkas just toru ära panema, kui viimaks ometi vastati.

„Klas Boge.”

See oli noore inimese hääl. Wallander arvas, et küllap see on Martin Boge vend. Ta tutvustas end.

„Kas vanemad on kodus?”

„Ma olen üksi. Nad on golfiklubi õhtusöögil.”

Wallander kõhkles, kas rääkida edasi või mitte. Aga poiss tundus olevat mõistlik.

„Kas su vend Martin on sulle kunagi kirja saatnud? Ja kas mõni on alles?”

„Sel suvel mitte. Ei Hamburgist ega mujalt.”

„Aga varem?”

Poiss mõtles.

„Üks kiri mul on, mille ta saatis eelmisel aastal USA-st.”

„Kas see on käsitsi kirjutatud?”

„Jah.”

Wallander mõtles järele. Kas istuda autosse ja sõita Simrishamni? Või oodata hommikuni?

„Miks te tahate mu venna kirja lugeda?”

„Ma tahan kõigest tema käekirja näha.”

„Aga siis ma võin ju faksiga saata. Kui sellega on kiire.”

Poiss oli kiire taibuga. Wallander andis talle politseimaja faksinumbri.

„Palun räägi oma vanematele ka,” ütles ta seejärel.

„Ma loodan, et ma magan, kui nad koju jõuavad.”

„Ehk räägid siis homme?”

„Martin saatis selle kirja mulle.”

„Igatahes oleks kena, kui sa neid teavitaksid,” lausus Wallander kannatlikult.

„Martin ja teised tulevad kindlasti varsti koju,” ütles poiss. „Ma ei saa aru, mida see Hillströmi-proua pabistab. Helistab meile iga päev.”

„Sinu vanemad ei muretse?”

„Neil on hea meel, et Martinit kodus pole. Vähemalt isal.”

Wallander ootas üllatunult, et poiss ütleb veel midagi. Ent asjatult.

„Aitäh abi eest,” ütles ta.

„See on nagu mäng,” teatas poiss siis.

„Mäng?”

„Nad lähevad eri ajastutesse. Riietuvad ümber. Mängivad nagu lapsed. Kuigi nad pole enam lapsed.”

„Ma ei saa vist päris hästi aru,” ütles Wallander.

„Nad mängivad eri rolle. Mitte teatrilaval. Päriselt. Ju nad sõitsid Euroopasse mingit järjekordset unistust taga ajama.”

„Nii et neil on kombeks niimoodi mängida? Aga jaanipidu pole ju mäng. Seal süüakse ja tantsitakse.”

„Ja juuakse,” lisas poiss. „Aga kui kostüümid selga panna, on see midagi enamat. Või mis?”

„Oli neil kombeks nii teha?”

„Jah. Õieti ma ei tea sellest midagi. See on saladus. Martin ei räägi sellest eriti.”

Wallander rohkem aimas kui mõistis, millest jutt.

Ta vaatas kella. Lillemor Norman ootab teda varsti.

„Aitäh abi eest,” lõpetas ta kõne. „Ära unusta vanematele ütlemast, et ma helistasin. Ja mida ma tahtsin.”

„Võib-olla,” vastas poiss.

Kolm erinevat reaktsiooni, mõtles Wallander. Eva Hillströmil on hirm. Lillemor Norman on kahtlustav. Martin Boge vanemate meelest on tore, et poega kodus ei ole. Ja tema vend paistab omakorda eelistavat, et vanemaid kodus pole.

Ta võttis jaki ja läks. Pesuruumis pani ta endale reedeks uue aja. Ehkki Käringgatanile ei olnud pikk tee, läks ta autoga. Liikumisega võis ka järgmisel päeval algust teha.

Ta pööras Bellevuevägenilt Käringgatanile. Peatus valge kahekorruselise maja ees. Kui ta väravast sisse läks, avanes välisuks. Ta tundis ära Lillemor Normani. Erinevalt Eva Hillströmist oli ta kogukas. Wallanderile meenusid Martinssoni kaustas olevad fotod. Lena Norman oli ema moodi.

Naisel oli käes valge ümbrik.

„Vabandust, et ma tülitan,” ütles Wallander.

„Mu mehel on Lenale üht-teist öelda, kui ta koju tuleb. See on ikka äärmiselt vastutustundetu niimoodi jalga lasta.”

„Kuigi nad on ju täisealised,” vastas Wallander. „Aga eks see ärritab muidugi. Ja paneb muretsema.”

Ta võttis ümbriku lubadusega see tagasi tuua.

Seejärel sõitis ta politseimajja. Seal suundus ta häirekeskuses istuva valvepolitseiniku juurde. Mees rääkis telefoniga, kui Wallander sisse astus. Ent ta osutas ühele faksile. Klas Boge oli talle venna kirja saatnud. Wallander läks oma kabinetti ja pani laualambi põlema. Ta asetas kaks kirja ja postkaardid kõrvuti. Sättis lampi ja pani prillid ette.

Martin Boge kirjeldas vennale üht ragbimatši, mida ta oli vaatamas käinud. Lena Norman kirjutas Sydengladi pansionaadist, kus polnud sooja vett.

Wallander nõjatus tooli seljatoele.

Tema mõttekäik oli olnud õige.

Martin Boge ja Lena Normani käekirjad olid ebakorrapärased ja jõnksulised. Samuti nende allkirjad.

Kui keegi oleks tahtnud neist kellegi käekirja järele teha, oleks valik olnud väga lihtne.

Astrid Hillströmi oma.

Wallanderil käis ebameeldiv judin üle selja. Samal ajal mõtles ta loogiliselt. Mida see tähendab? Õigupoolest mitte midagi. See ei selgitanud kuidagi, miks peaks keegi võltsitud postkaarte saatma. Ja kes tundis nende käekirju?

Rahutus ei andnud siiski järele.

Me peame sellesse tõsiselt suhtuma, mõtles ta. Kui nendega midagi juhtus, on sellest varsti juba kaks kuud möödas.

Ta tõi endale tassi kohvi. Kell oli veerand üksteist. Ta luges kokkuvõtte veel kord läbi. Kuid midagi uut ega huvitavat ei torganud silma.

Noored, kes on omavahel head sõbrad, peavad koos jaanipidu. Siis lähevad reisima. Saadavad koju mõne postkaardi. Kõik.

Wallander pani kirjad koos postkaartidega kausta vahele. Täna ei saanud ta enam midagi teha. Homme räägib ta Martinssoni ja teistega. Nad arutavad juhtumi veel kord otsast lõpuni läbi ja otsustavad siis, kas kuulutada noored tagaotsitavaks.

Wallander kustutas lambi ja läks toast välja. Koridoris märkas ta, et Ann-Britt Höglundi kabinetis põleb tuli. Uks polnud päris kinni. Wallander paotas ettevaatlikult ust. Ann-Britt istus ja põrnitses lauda. Seal polnud ühtegi paberit. Lauaplaat oli täiesti tühi.

Wallander kõhkles. Ann-Britt jäi harva nii hilja peale. Tal olid ju lapsed. Ja montöörist mees oli töö tõttu harva kodus. Samas meenus talle Ann-Briti äge reaktsioon söögitoas. Nüüd aga istus ta seal ja jõllitas tühja lauaplaati.

Oli vägagi tõenäoline, et Ann-Britt tahtis olla üksi. Seda õhkus kogu tema olemusest. Kuid võis ka olla, et tegelikult vajas ta kedagi, kellega rääkida.

Eks ta siis ütleb, kui ma pean ära minema, mõtles Wallander. Mis siin ikka karta.

Ta koputas uksele. Ootas vastust ja astus sisse.

„Nägin, et tuli põleb,” ütles ta. „Tavaliselt pole sind siin nii hilja näha. Kui just midagi erilist pole juhtunud.”

Ann-Britt vaatas talle sõnatult otsa.

„Kui sa tahad rahus olla, siis ütle ainult.”

„Ei,” vastas Ann-Britt. „Tegelikult ei taha. Miks sa ise siin oled? Juhtus midagi?”

Wallander räntsatas tema külalistetooli. Ta tundis, nagu oleks ta mingi raske vormitu loom.

„Need jaaniööl kaduma jäänud noored.”

„Kas on midagi uut?”

„Tegelikult mitte. Mul tuli lihtsalt üks mõte, mida tahtsin kontrollida. Aga ma arvan, et võtame selle kõik veel korralikult läbi. Eva Hillström on igatahes väga mures.”

„Mis nendega juhtuda võis?”

„Selles ongi küsimus.”

„Kuulutame nad tagaotsitavaks?”

Wallander laiutas käsi.

„Ma ei tea. Homme otsustame.”

Tuba oli hämar. Ann-Briti laualamp oli suunatud põrandale.

„Kui kaua sa oled politseis töötanud?” küsis Ann-Britt äkitselt.

„Kaua. Tihtipeale mõtlen, et liiga kaua. Samas annan endale aru, et ma olen politseinik ja selleks ma ka jään. Kuni pensionini.”

Ann-Britt vaatas teda tükk aega, enne kui esitas järgmise küsimuse.

„Kuidas sa jaksad?”

„Ei tea.”

„Aga sa jaksad?”

„Mitte alati. Miks sa küsid?”

„Mul ütles ennist seal söögitoas närv üles. Rääkisin, et suvi polnud suurem asi. Tõesti ei olnud. Meil on abieluprobleemid. Meest pole kunagi kodus. Kui ta reisilt tuleb, kulub terve nädal, enne kui lähedasteks saame. Ja siis on tal aeg jälle ära sõita. Sel suvel tuli lahutus jutuks. See kõik on nii keeruline. Eriti, kui on lapsed.”

„Ma tean,” ütles Wallander.

„Samal ajal ma imestan, millega ma õigupoolest tegelen. Teen hommikul ajalehe lahti ja loen, et Malmö kolleegid on varastatud kraami varjamise eest vahistatud. Panen teleka käima ja saan teada, et kõrged politseiametnikud on segatud organiseeritud kuritegevusse. Või osalevad pidulikult aukülalistena mingite lurjuste pulmas kusagil välismaises kuurordis. Ja selliseid asju on üha rohkem. Lõpuks imestangi, miks ma seda üldse teen. Või õieti imestan, kas ma tõesti jaksan veel kolmkümmend aastat politseinik olla.”

„Süsteem on mäda,” ütles Wallander. „Juba ammu. See pole ju mingi uudis. Ebaausaid politseinikke on alati leidunud. Aga asi on muidugi hullemaks läinud. Seda enam on vaja, et sinusugused suudaksid vastu pidada.”

„Ja sa ise?”

„See käib minu kohta ka.”

„Aga kuidas sa siis jaksad?”

Wallander täheldas Ann-Briti küsimustes agressiivsust. Ta teadis seda tunnet. Kui palju kordi oli ta ise niimoodi istunud ja lauaplaati vahtinud, võimetu leidma oma töö suhtes ainsatki pehmendavat asjaolu.

„Ma püüan mõelda nii, et minuta oleks olukord veelgi hullem,” vastas ta. „Vahel see isegi lohutab. Mitte just palju. Aga asi seegi.”

Ann-Britt raputas pead.

„Mis siin maal ometi toimub?”

Wallander ootas järge. Seda ei tulnud. Tänaval kolistas suur kaubaauto mööda.

„Mäletad seda jõhkrat kallaletungi?” küsis Wallander. „Kevadel Svartes?”

Ann-Britt mäletas.

„Kaks neljateistaastast poissi löövad ühe kaheteistaastase pikali. Lihtsalt niisama. Ja kui ta seal lamab, juba teadvusetu, hakkavad nad tema rinnakorvil trampima. Kuni ta pole enam lihtsalt teadvusetu, vaid surnud. Mul pole see vist kunagi varem nii selgelt kohale jõudnud. Et toimunud on mingi tohutu muutus. Poisid on alati kakelnud. Aga varem jäeti järele, kui teine juba maas lamas. Siis oli justkui võit käes. Nimetagem seda ükskõik kuidas. Ausaks mänguks. Või kas või iseenesestmõistetavuseks. Aga nüüd on teised ajad. Sest neile poistele poleks nagu kunagi selgitatud, mis asi on aus mäng. Terve põlvkond noori oleks nagu vanemateta üles kasvanud. Mittehoolimine on justkui normiks saanud. Nii et ka politseinikud peavad teistmoodi mõtlema hakkama. Tingimused on hoopis teised. Senised vaevaga kogutud kogemused ei maksa enam midagi.”

Ta jäi vait.

„Ma ei tea, mida ma politseikooli astudes ootasin,” ütles Ann-Britt.

„Aga mitte seda.”

„Sellegipoolest ei jää meil muud üle kui vastu pidada,” ütles Wallander. „Ega sa vist ei kujutanud ka ette, et sind ühel päeval tulistatakse.”

„Tegelikult isegi püüdsin ette kujutada,” ütles Ann-Britt. „Laskmistrennis. Kujutlesin, et minu lastud kuul tabab mind ennast. Aga valu ei saa ette kujutada. Ja eks kõik mõtlevad, et ega seda minuga ei juhtu.”

Koridorist kostis hääli. Üks valvepolitseinikest rääkis midagi roolijoodikust. Siis jäi kõik jälle vaikseks.

„Kuidas sa ennast õieti tunned?” küsis Wallander.

„Sa mõtled selle tulistamise pärast?”

Wallander noogutas.

„Ma näen seda unes,” ütles Ann-Britt. „Et ma saan surma. Või et mind tulistatakse pähe. See on kõige hullem.”

„Hirm on kerge tekkima,” nentis Wallander.

Ann-Britt tõusis.

„Sel päeval, kui mul tõsiselt hirm hakkab, lähen ma siit töölt ära,” ütles ta. „Aga praegu pole asi veel nii kaugel. Aitäh, et läbi astusid. Ma olen harjunud oma probleeme üksi lahendama. Aga just täna õhtul tundsin end üsna abituna.”

„Selle tunnistamine nõuab samuti tugevust.”

Ann-Britt pani jope selga. Tema kahvatule näole ilmus naeratus. Wallander mõtles, et Ann-Britt vist ei maga korralikult. Ent ta ei hakanud midagi ütlema.

„Autosmugeldajatest räägime homme?” küsis Ann-Britt.

„Jah, pärast lõunat. Hommikul arutame ju nende kadunud noorte asja.”

Ann-Britt vaatas teda uurivalt.

„Paistab, et see on sul hinge peal?”

„Eva Hillström on väga mures. Ma ei saa sellest mööda vaadata.”

Nad astusid koos õue. Wallander ei näinud parkimisplatsil Ann-Briti autot. Aga kui ta küüti pakkus, siis Ann-Britt keeldus.

„Mul on vaja kõndida,” ütles ta. „Pealegi on õhtu nii soe. Milline august!”

„Mädakuu,” sõnas Wallander. „Imelik sõna.”

Nad jätsid hüvasti. Wallander istus autosse ja sõitis koju. Ta jõi tassi teed ja lehitses läbi Ystads Allehanda. Siis heitis ta voodisse. Ta jättis akna praokile, sest magamistoas oli soe.

Ta jäi peaaegu kohe magama.

Wallander ärkas võpatades. Teda äratas äge valu.

Vasaku jala sääremarja oli löönud kramp. Ta asetas jala põrandale ja venitas lihaseid. Valu andis järele. Ta heitis ettevaatlikult pikali, hirmul, et kramp võiks korduda. Kell öökapil näitas pool kaks.

Ta oli jälle isa unes näinud. Seosetult, hägusalt. Nad käisid mööda mingi võõra linna tänavaid. Otsisid kedagi. Keda, jäi selgusetuks.

Aknakardinad õõtsusid kergelt. Wallander mõtles Linda emast. Monast, kellega ta nii kaua abielus oli olnud. Ja kes elas nüüd täiesti uut elu, uue mehega, kes mängis golfi ja kelle veresuhkru tase ei olnud kindlasti mitte liiga kõrge.

Mõtted ekslesid ringi. Nüüd nägi ta ennast koos Baibaga mööda Skageni lõputuid randu jalutamas.

Siis oli Baiba kadunud.

Korraga oli ta täiesti ärkvel.

Tõusis voodis istukile. Teda oli ootamatult tabanud üks mõte. See tungis kõigist muudest mõtetest läbi. Svedberg.

See polnud normaalne, et Svedberg ei teatanud, kui ta haige oli. Pealegi polnud ta kunagi haige. Ta oleks ju helistanud, kui midagi oleks juhtunud. Kuidas ta varem selle peale ei tulnud? Kui Svedberg endast märku ei andnud, võis see tähendada vaid üht.

Et ta viibis olukorras, kus ta ei saanud endast märku anda.

Wallander tundis, kuidas hirm ligi hiilis. Küllap ta kujutas kõigest ette. Mis Svedbergiga ikka juhtuda sai?

Ometi ei andnud hirm asu. Wallander vaatas uuesti kella. Siis läks ta kööki ja otsis välja Svedbergi telefoninumbri. Helistas. Mõne signaali järel hakkas tööle Svedbergi automaatvastaja. Wallander pani toru hargile. Nüüd oli ta kindel, et midagi on valesti. Ta pani riidesse ja läks alla auto juurde. Tuul oli tõusnud, aga õhk oli endiselt soe. Stortorgetile sõitmiseks kulus vaid mõni minut. Ta parkis auto ja kõndis Lilla Norregatanile, kus Svedberg elas. Aken oli valge. Wallander tundis kergendust. Kuid kõigest mõneks sekundiks. Siis kasvas ärevus veelgi. Miks Svedberg telefonile ei vastanud, kui ta kodus oli? Wallander katsus välisust. See oli lukus. Uksekoodi ta ei teadnud. Ent kahe poolega uks loksus. Wallander võttis välja taskunoa ja vaatas ringi. Siis pistis ta kõige jämedama noatera uste vahele ja surus. Uks läks lahti.

Svedberg elas kõige ülemisel, kolmandal korrusel. Wallander oli trepist üles jõudes hingetu. Ta surus kõrva vastu ust. Kõik oli vaikne. Ta piilus kirjapilust sisse. Ei midagi. Helistas uksekella. Helin kõlas korteris vastu.

Ta helistas kolm korda. Seejärel tagus ta ukse pihta.

Wallander püüdis mõtteid koondada. Ta tundis, et ei taha seal üksi olla.

Ta kobas taskut. Mobiil oli jäänud koju köögilauale. Ta läks trepist alla ja toppis ühe kivikese uksepoolte vahele. Seejärel läks ta kiirel sammul Stortorgeti telefoniputkade juurde. Ta valis Martinssoni koduse numbri. Martinsson võttis ise vastu.

„Anna andeks, et ma sind üles ajasin,” ütles Wallander. „Aga mul on su abi vaja.”

„Mis häda?”

„Said sa Svedbergi kätte?”

„Ei.”

„Siis on midagi juhtunud.”

Martinsson oli vait. Wallander mõistis, et ta oli alles nüüd päriselt üles ärganud.

„Ma ootan sind Lilla Norregatanil maja ees,” ütles ta.

„Mul läheb kõige rohkem kümme minutit,” vastas Martinsson.

Wallander läks oma auto juurde ja avas pagasiluugi. Määrdunud kilekotis vedelesid mõned tööriistad. Ta võttis kobaka sõrgkangi. Siis läks ta tagasi Svedbergi maja juurde.

Üheksa minuti pärast pidurdas Martinsson maja ees. Wallander nägi, et tal oli pidžaamapluus pintsaku all.

„Mida sa kahtlustad?”

„Ma ei tea isegi.”

Nad läksid trepist üles. Wallander andis Martinssonile peaga märku, et ta uksekella helistaks. Keegi ei tulnud avama.

Nad vaatasid teineteisele otsa.

„Ehk on tal töö juures tagavaravõtmed?”

Wallander raputas pead.

„See võtaks liiga kaua aega,” ütles ta.

Martinsson astus sammu kõrvale. Ta juba teadis, mis järgneb.

Wallander lasi sõrgkangi käiku.

Uks raksatas lahti.