Читать книгу Seitsme nimega tüdruk - Hyeonseo Lee - Страница 10

Ühel 1977. aasta hilissuve hommikul jättis noor naine Hyesani raudteejaama platvormil hüvasti oma õdedega ja astus Pyongyangi viivale rongile. Ta oli saanud ametliku loa külastada seal oma venda. Ta oli nii elevil, et oli eelmisel ööl väga vähe maganud. Revolutsiooni Pealinn oli tema meelest müütiline ja futuristlik paik. Reis sinna oli haruldane lõbu.

Õhk oli jätkuvalt jahe ja tunda võis lähedasest saeveskist tulevat värske saematerjali lõhna; niiskus ei olnud veel liiga kõrge. Tal oli aknapoolse istme pilet. Rong hakkas sõitma, liikudes aeglasel kriginal mööda vana Hyesani raudteed, läbi mändidega kaetud kõrgete mägede ja üle varjuliste kuristike. Aeg-ajalt võis eemal all vilksamisi näha kärestikulist jõge. Kuid reisi edenedes avastas naine, kuidas tema tähelepanu maastikult kõrvale tõmmati.

Vagun oli täis noori sõjaväelasi, kes sõitsid heatujuliselt tagasi pealinna. Algul tundusid nad naisele tüütud, kuid ta märkas varsti, kuidas temagi koos teiste kaasreisijatega nende tögamiste peale naeratas. Sõjaväelased kutsusid kõiki vagunisolijaid endaga koos mänge mängima – sõna- ja täringumänge –, et aega surnuks lüüa. Kui noor naine mänguvooru kaotas, öeldi talle, et peab trahviks ühe laulu esitama.

Vagun jäi vaikseks. Naine vaatas enda ette põrandale, ta võttis julguse kokku ja tõusis püsti, hoides tasakaalu säilitamiseks pagasiriiulist kinni. Ta oli 22-aastane. Tema läikivmustad juuksed olid reisi ajaks nõelaga kinnitatud. Ta kandis valget puuvillast kleiti, mille mustriks olid väikesed punased lilled. Laul, mille ta esitas, pärines tolle aasta populaarsest filmist pealkirjaga „Kindrali lugu“. Ta laulis seda hästi, meeldivate, kõrgete nootidega. Kui ta lõpetas, hakkasid kõik reisijad vagunis plaksutama.

Naine võttis uuesti istet. Üks vanaema istus välimisel istmel ning nende vahel oli tema lapselaps. Ühtäkki seisis nende ees hallikassinises mundris noor sõjaväelane. Ta tutvustas end väga viisakalt vanaemale. Seejärel tõstis ta väikese tüdruku õhku, võttis istet noore naise kõrval ja pani tüdruku enda sülle istuma.

„Kuidas on teie nimi,“ oli esimene asi, mida mees ütles.

Niimoodi kohtusid minu ema ja isa.

Mees jättis väga enesekindla mulje. Ta rääkis Pyongyangi intonatsiooniga, mille peale ema tundis end oma põhja-hyesani aktsendi pärast tahumatu ja kohmakana. Kuid mees rahustas ta peagi maha. Ta ütles, et on ka ise pärit Hyesanist, kuid on veetnud palju aastaid Pyongyangis ja pidi naisele piinlikkusega tunnistama, et aktsent oli ajaga kadunud. Naise silmad olid suunatud alla, kuid heitsid mehele vilksamisi pilke. Mees ei olnud nägus selle sõna tavapärases tähenduses – tal olid paksud kulmud ja tugevad, esileulatuvad põsesarnad –, kuid naisele avaldas üsnagi muljet mehe sõjaväeline hoiak ja enesekindlus.

Mees ütles, et naisel on ilus kleit, mille peale naine ujedalt naeratas. Talle meeldis hästi riietuda, sest arvas, et see kompenseerib tema silmatorkamatut ja lihtsat välimust. Tegelikult oli ta ilusam, kui arvas end olevat. Pikk reis möödus kiiresti. Vesteldes märkas ta, kuidas mees vaatas teda korduvalt tõsidusega, mida ta ei olnud varem ühegi mehe puhul kogenud. See pani tema näo kuumamaja punastama.

Mees küsis naiselt tema vanust. Seejärel ütles ta väga ametlikult: „Kas see oleks vastuvõetav, kui ma kirjutaksin teile kirja?“

Naine ütles, et oleks küll, ja andis talle oma aadressi.

Hiljem mäletas ema väga vähe külaskäigust oma venna juurde Pyongyangi. Tema meelt täitsid pildid sõjaväelasest ja laigulisest valgusest, mida heitis vagunisse läbi mägimändide paistev päike.

Ühtegi kirja ei tulnud. Kui nädalad möödusid, üritas mu ema meest oma mõtetest välja saada. Tal on Pyongyangis kallim, arvas ta. Pärast kolme kuu möödumist oli ema pettumusest üle saanud ja loobunud mehele mõtlemast.

Kuus kuud hiljem oli perekond ühel õhtul kodus Hyesanis. Temperatuur oli tublisti alla nulli, kuid taevas oli nädalate viisi olnud selge ning tänu sellele olid sügis ja talv väga kaunid. Nad olid õhtusööki lõpetamas, kui kuulsid terastaldadega saabaste samme majale lähenemas ja tugevat koputust uksel. Laua ümber olijad heitsid üksteisele ärevaid pilke. Nad ei oodanud kedagi nii hilja külla. Üks mu ema õdedest läks ust avama. Ta hüüdis mu emale:

„Külaline. Sinu juurde.“

Linnas oli elekter ära. Mu ema läks küünal käes ukse juurde. Isa seisis ukselävel, seljas sõjaväe sinel, müts kaenla alla pistetud. Ta värises. Ta kummardas mu ema ees ja vabandas, öeldes, et oli olnud sõjaväelistel õppustel ja tal ei olnud lubatud kirjutada. Tema naeratus oli õrn ja isegi pisut närviline. Tähed tema selja taga ulatusid alla mägedeni.

Ema kutsus ta tuppa sooja. Sellest õhtust alates hakkasid nad kurameerima.

Järgmised kaksteist kuud olid mu ema jaoks nagu unenägu. Ta polnud kunagi varem olnud armunud. Mu isa viibis jätkuvalt Pyongyangi lähistel, seega kirjutasid nad iga nädal teineteisele kirju ja määrasid kohtumisi. Mu ema külastas isa sõjaväebaasi ja isa sõitis rongiga Hyesani, kus ema perekond teda tundma õppis. Nende kohtumiste vahele jäävaid nädalaid täitis ema ilusate plaanide tegemise ja unistamisega.

Ema rääkis mulle kord, et tol ajal oli kõigel küljes omamoodi sära ja maagia. Inimesed ümberringi näisid jagavat tema optimismi ja ta ei pruukinud seda endale vaid ette kujutada. Külm sõda oli jõudnud maailmas haripunkti, kuid Põhja-Korea nautis oma parimaid aastaid. Rikkalikud saagid mitu aastat järjest tähendasid seda, et toitu oli külluses. Riigi tööstus oli kommunistliku maailma standardite järgi kaasaegne. Lõuna-Korea, meie surmavaenlane, oli poliitilises kaoses ning vihatud jänkid olid just saanud valusa kaotuse sõjas kommunistlike jõudude vastu Vietnamis. Kapitalistlik maailm näis olevat allakäiguteel. Kõikjal riigis valitses usk, et ajalugu on meie poolel.

Kui saabus kevad ja lumi mägedes hakkas taanduma, reisis mu isa Hyesani, et paluda mu ema endale naiseks. Ema oli pisaraid valades nõus. Tema õnn oli täielik. Ja kõige tipuks oli nii minu isa kui ka ema perekonnal hea songbun, mis tagas neile ühiskonnas turvalise koha.

Songbun on Põhja-Koreas toimiv kastisüsteem. Perekond liigitatakse lojaalseks, ebakindlaks või vaenulikuks sõltuvalt sellest, mida tegi isa perekond vahetult enne riigi rajamist 1948. aastal, selle loomise ajal ja ka järel. Kui su vanaisa pärines töölistest ja talupoegadest ning võitles Korea sõjas õigel poolel, liigitatakse su perekond lojaalseks. Aga kui sinu esivanemate hulgas oli maaomanikke või ametnikke, kes töötasid koloniaalokupatsiooni ajal jaapanlaste heaks, või keegi, kes põgenes Korea sõja ajal LõunaKoreasse, liigitatakse sinu perekond vaenulikuks. Nende kolme suure kategooria sees on viiskümmend üks staatuse astet, ulatudes Kimide perekonnast tipus kuni ilma igasuguse vabanemislootuseta poliitiliste vangideni põhjas. Iroonia seisnes selles, et uus kommunistlik riik oli loonud sotsiaalse hierarhia, mis oli veelgi keerulisem ja kihistunum kui need, mida oli kunagi nähtud feodaalvalitsejate ajal. Vaenulikku klassi kuuluvad inimesed, kes moodustasid elanikkonnast umbes 40 protsenti, õppisid unistamisest loobuma. Nad määrati tööle majanditesse, kaevandustesse ja käsitööliseks. Ebakindlasse klassi kuuluvad inimesed võisid saada väikeametnikeks, õpetajateks või omandada sõjaväelise auastme kusagil võimukeskustest eemal. Üksnes lojaalne klass sai elada Pyongyangis, neil oli võimalus ühineda Tööliste Parteiga ja neil oli vabadus valida omale karjäär. Mitte kellelegi ei öeldud kunagi nende täpset asukohta songbun’i süsteemis, kuid ometigi mulle tundub, et enamik inimesi teadis seda vaistlikult, nii nagu viiekümne ühe pealises lambakarjas teab iga isend täpselt, milline lammas on grupihierarhias eespool, milline tagapool. Selle süsteemi salakaval ilu peitus selles, et väga kerge oli langeda alla, kuid peaaegu võimatu oli tõusta süsteemis ülespoole, isegi abielu kaudu, välja arvatud Suure Juhi enese väljastatud erilise loaga. Eliit, umbes 10–15 protsenti elanikkonnast, pidi olema ettevaatlik, et mitte kunagi viga teha.

Ajal, mil mu vanemad kohtusid, oli perekonna songbun väga oluline. See määras inimese elu ja nende laste elusid.

Mu ema perekonnal oli erakordselt hea songbun. Minu vanaisa paistis silma oma tegudega Teise maailmasõja ajal, saades kangelaseks tänu sellele, et infiltreerus Jaapani keiserlikku politseisse ajal, mil Korea oli Jaapani koloonia. Seal edastas ta mägedesse varjunud kohalikele kommunistidest partisanidele luureandmeid ja päästis mõned neist politsei vangikongidest. Pärast sõda autasustati teda aumärgiga ja imetleti terves kogukonnas. Ta hoidis alles üht vana fotot, kus ta oli Jaapani politsei mundris, ning ta oli kirjutanud käsikirja, milles jutustas oma loo, ent pärast tema surma põletas vanaema selle kõik ära, juhuks kui lugu võidakse ühel päeval vääriti mõista ja see tooks perekonnale õnnetuse kaela.

Minu vanaemast sai ülikooli ajal tulihingeline kommunist. Ta oli õppinud 1940. aastatel Jaapanis ja naasis Koreasse väikese intellektuaalse eliidi liikmena, tuues endaga kaasa haritud viisid ja kombed, mis olid korealaste seas haruldased, sest tol ajal ei lõpetanud enamik inimesi isegi algkooli. Ta astus Parteisse, kui oli alles üheksateist. Minu vanaisa kolis pärast vanaemaga abiellumist viimase kodulinna Hyesani, selle asemel et viia naine omaenda provintsi, nagu oli kombeks. Vanaisast sai kohaliku valitsuse ametnik. 1950. aasta sügisel, kui Ameerika väed sisenesid Korea sõja esimesel aastal linna, põgenes vanaisa mägedesse, et vältida vangilangemist. Ameeriklased käisid majast majja, otsides Partei liikmeid. Vanaema, kes oli sel hetkel sülelapsega – üks kaheksast lapsest, kelle ta sünnitas –, peitis nende partei liikmepiletid korstna sisse telliste vahele.

„Kui ameeriklased oleksid piletid üles leidnud, oleks nad meid maha lasknud,“ ütles ta mulle.

Parteipiletite alleshoidmine tagas perekonna kõrge songbun’i. Need, kes ameeriklaste tulles piletid hävitasid, langesid hiljem kahtlustuse alla. Mõned kõrvaldati vägivalda kasutades ja saadeti Gulagi. Kogu ülejäänud elu kandis vanaema oma parteipiletit nööriga kaelas, riiete alla peidetuna.

Pärast kaksteist kuud kestnud kurameerimist oleksid pidanud mu vanemad abielluma. Kuid sündmused võtsid teise pöörde.

Probleemiks oli mu emapoolne vanaema. Vanaema keeldus abiellumiseks luba andmast. Talle ei avaldanud muljet minu isa väljavaated ja tema karjäär õhujõududes. Tema arvates võinuks mu ema teha parema partii ja abielluda mehega, kes suudab pakkuda mugavamat elu. Hoolimata Jaapanis saadud haridusest ja progressiivsest kommunistlikust pagasist, kuulus mu vanaema põlvkonda, kelle jaoks armastus oli teisejärguline, kui asi puudutas sobiliku abikaasa leidmist. Esikohal oli majanduslik turvalisus. Õnne korral võis paar armuda pärast abiellumist. Ta nägi oma kohusena leida mu emale parim kandidaat. Selles küsimuses ei saanud mu ema astuda vastu tema tahtele. Oli mõeldamatu hakata vastu oma vanemale.

Mu ema õnnis aasta hakkas muutuma õudusunenäoks.

Tuttavate kaudu oli mu vanaema kohtunud võluva naisega, kes tegi Pyongyangi õitsvas filmitööstuses karjääri näitlejana. Selle naise vend oli pealinnas riikliku äriühingu ametnik ning lepiti kokku teda ja minu ema tutvustada. Mu ema ei suutnud uskuda, mis temaga toimub. Ta ei tundnud selle ametniku vastu mingit huvi, olgugi et too oli meeldiv. Ta armastas minu isa. Enne kui ta arugi sai, korraldati tema abiellumine.

Mu ema varises emotsionaalselt kokku ja ta silmad valutasid nädalaid nutmisest ja magamatusest. Tema piin viis ta meeleheite äärele. Ta sunniti katkestama suhted mu isaga. Kui ema talle kirja teel uudisest teada andis, ei vastanud isa suurt midagi. Ema teadis, et oli murdnud isa südame.

Mu ema abiellus tolle Pyongyangi ametnikuga kirkal kevadpäeval 1979. aastal. See oli traditsiooniline pulm. Ema kandis rikkalikult tikitud punasest siidist chima jeogori’t, Korea rahvarõivast – kõrgelt ümber keha mähitud pikk seelik ja lühike jakk selle peal. Tema peigmees kandis ametlikku Lääne stiilis ülikonda. Pärastpoole tehti tavapärased pulmapildid suure pronkskuju jalamil, mis kujutas Kim Il-sungi Mansu mäel. See pidi demonstreerima, et kui palju abielupaar teineteist ka ei armastaks, nende armastus Isaliku Juhi vastu on veel suurem. Keegi ei naeratanud.

Mind eostati mesinädalate ajal ja ma sündisin jaanuaris 1980 Hyesanis. Minu sünnijärgne nimi oli Kim Ji-hae.

Näis, et mu ema ja minu tulevik on kindlaks määratud.

Kuid armastus rajas endale ise teed, lõigates läbi mu vanaema sepitsetud plaanid, nii nagu vesi leiab lõpuks tee merre.

Mu ema sündis ja kasvas üles Hyesanis, mis on Ryanggangi provintsi pealinn riigi loodeosas – mägine piirkond täis kuuski, lehiseid ja mände. Seal on vähe põllumaad ja elu võib olla karm. Korea folklooris on Hyesani inimestel visa ja kangekaelne iseloom. Nad on ellujääjad. Vanasõna ütleb, et kui sa viskad nad keset ookeani, leiavad nad ikka tee kaldale. Nagu kõik taolised ütlused, on seegi lihtsustus, ent ometigi märkasin neid jooni tugevalt ka oma ema juures. Aja jooksul ilmnesid ka Min-ho ja minu juures sarnased omadused – ennekõike kangekaelsus.

Mu ema ei suutnud elada koos ametnikuga, minu bioloogilise isaga, ja jättis ta kohe pärast minu sündimist maha. Koreas mõõdetakse eluiga nii, et laps on üheaastane oma esimese eluaasta alguses, mitte esimese eluaasta lõpus, nagu enamikes maades. Ma olin üheaastane.

Peagi järgnes lahutus. Nüüd oli minu vanaema kord kannatada unetuid öid. Lahutatud tütar oli juba piisavalt häbiväärne, kuid lahutatud tütar koos lapsega muudab võimalused teda kellegi teisega edukalt paari panna peaaegu võimatuks. Mu vanaema nõudis, et mind antaks lapsendamiseks.

Ühel mu ema vendadest õnnestus leida kõrgesti sündinud paar Pyongyangist, kes soovis last adopteerida. Paar tegi pika reisi Hyesani, et kohtuda minuga ja viia mind endaga kaasa. Nad tõid kaasa karbitäie mänguasju ja kvaliteetseid riideid.

Majas järgnes sellele kohutav stseen. Mu ema keeldus pisarsilmi mind ära andmast. Ta ei lasknud vanaemal mind oma käte vahelt ära kiskuda. Mina hakkasin valjusti nutma. Pyongyangist pärit paar vaatas kohkumusega pealt, kuidas vanaema valas oma raevu mu ema peale välja, hakates seejärel paanitsema ja teda anuma. Varsti muutus ka paar ise vihaseks ning süüdistas mu perekonda nende eksitamises.

Varsti pärast seda reisis ema sõjaväebaasi, kus oli mu ohvitserist isa. Emotsionaalse taaskohtumise käigus võttis isa ema otsekohe vastu. Viivugi kõhklemata tunnistas ta ka mind oma tütrena.

Nad armastasid teineteist nii väga, et mu vanaema tunnistas oma kaotust ning muutis sealt alates oma arvamust minu isa suhtes. Isast õhkus autoriteeti, mida märkasid kõik, kes teda kohtasid, ent ometigi oli ta õrn ja lahke inimene. Ta ei pruukinud kunagi alkoholi ega kaotanud enesevalitsust. Minu vanemate omavaheliste tunnete tugevus valmistas aga vanaemale muret. Ta hoiatas neid, et kui paar teineteist liiga palju armastab, surub see kogu kiindumuse, mis peaks kestma terve elu, liiga lühikesse ajaperioodi, ja üks neist sureb noorelt.

Mu ema ja isa abiellusid lõpuks. Kuid nüüd oli neil uus probleem – sedapuhku isa vanemad. Nad oleksid selle abielu sõlmimisele kõva vastupanu osutanud, kui nad oleksid teadnud, et mu emal on juba teiselt mehelt laps, niisiis püüdsid mu vanemad minu olemasolu saladuses hoida. Kuid Hyesani-suguses linnas, kus nii paljud inimesed üksteist tundsid, ei olnud sellist saladust lihtne hoida. Sõna läks liikvele ja vaid mõni päev enne mu vanemate pulmi said vanavanemad minu olemasolust teada. Nad võtsid tagasi loa isal minu emaga abielluda. Isa anus neid kirglikult. Ta ei suutnuks seda taluda, kui tema abiellumine minu emaga teist korda nurjatakse.

Niisiis jäid vanavanemad väga vastumeelselt nõusse, kuid ühel tingimusel: et mu nimi muudetakse täielikult, sümboliseerimaks minu liitumist uue perekonnaga. Põhja-Koreas, nagu mujalgi, oli tavaline, et lapse perekonnanimi muudeti, kui ema abiellus uuesti, kuid oli ülimalt ebatavaline, et muudeti ka eesnimi. Mu emale ei antud selles küsimuses mingit valikut. Ja niisiis, ma olin nelja-aastane, kui minu identiteeti muudeti teist korda, kohe pärast mu vanemate abiellumist. Minu uus nimi oli Park Min-young.

Pulmad toimusid vaikselt Hyesanis. Seekord ei olnud mingit viimistletud chima jeogori’t. Mu ema kandis elegantset kostüümi. Isa kandis oma mundrit. Isa vanemad ei vaevunud eriti oma pettunud nägusid ema perekonna ees varjama.

Ma olin liiga noor, et olla teadlik neist pingetest. Samuti ei olnud ma teadlik oma tegelikust päritolust. Avastasin selle saladuse alles mitu aastat hiljem, kui käisin algkoolis. Osake minust soovib ikka veel, et ma ei oleks seda kunagi teada saanud. Sel avastusel olid südant murdvad tagajärjed nii minule kui ka sellele lahkele ja armastavale mehele, keda olin sinnamaani tundnud oma isana.