Читать книгу Seitsme nimega tüdruk - Hyeonseo Lee - Страница 6

Long Beach, California

Minu nimi on Hyeonseo Lee.

See ei ole mu sünnijärgne nimi ega ka üks neist nimedest, mis mulle eri aegadel olude sunnil peale suruti. Vaid see on nimi, mille andsin endale ise, kui lõpuks vabadusse pääsesin. Hyeon tähendab päikesepaiste. Seo tähendab hea õnn. Valisin selle nime, et võiksin elada oma elu valguses ja soojuses ning mitte naasta pimedusse.

Ma seisan suure lava tagaküljel, kuulates sadade inimeste häält saalis. Üks naine käis mu näo just pehme puudripintsliga üle ning minu külge kinnitati mikrofon. Muretsen, et see püüab kinni mu südamelöögid, mis taovad mu kõrvades. Keegi küsib, kas olen valmis.

„Olen valmis,“ vastan, ehkki ei tunne end sedamoodi.

Järgmise asjana jõuab mu teadvusse võimendist kostev teadaanne. Üks hääl ütleb mu nime. Mind tutvustatakse.

Auditooriumist kerkib müra nagu merelaine. Palju käsi plaksutab. Mu närvid on metsikult pingul.

Ma astun lavale.

Tunnen ühtäkki tohutut hirmu. Mu jalad on muutunud pehmeks nagu paberilehed. Prožektorid pimestavad mind kaugusest nagu päike. Ma ei suuda kuulajaskonnas eristada ühtegi nägu.

Liigutan kuidagimoodi oma keha lava keskele. Hingan aeglaselt sisse, et oma hingamist rahustada, ja neelatan jõuliselt.

See on esimene kord, kui jutustan oma lugu inglise keeles – keeles, mis on mulle ikka veel uus. Teekond selle hetkeni on olnud pikk.

Kuulajaskond on vaikne.

Ma hakkan rääkima.

Kuulen, kuidas mu hääl väriseb. Ma räägin neile tüdrukust, kes kasvas üles uskudes, et tema rahvas on suurim maa peal, ja kes nägi esimest avalikku hukkamist pealt seitsmeaastaselt. Ma jutustan neile ööst, mil ta põgenes üle jäätunud jõe, ja taipamisest, kui oli juba liiga hilja, et ta ei saa enam kunagi minna tagasi koju oma perekonna juurde. Ma kirjeldan neile selle öö tagajärgi ja kohutavaid sündmusi, mis sellele aastaid hiljem järgnesid.

Kahel korral tunnen pisaraid voolamas. Peatun hetkeks ja pilgutan silmi, et neid tagasi suruda.

Neile meie seas, kes on sündinud Põhja-Koreas ja kes on sealt põgenenud, ei ole minu lugu ebatavaline. Aga ma tunnen, missugust mõju see avaldab selle konverentsi kuulajaskonnale. Nad on vapustatud. Võib-olla nad küsivad endamisi, miks selline riik nagu minu kodumaa ikka veel maailmas eksisteerib.

Veelgi raskem on neil ehk mõista seda, miks ma ikka veel armastan oma maad ja igatsen seda nii väga taga. Igatsen taga selle lumiseid mägesid talvel, petrooleumi ja põleva söe lõhna. Igatsen taga oma sealset lapsepõlve, oma isa embuse turvatunnet ja soojaks köetud põrandal magamist. Ma peaksin end oma uues elus muretuna tundma, kuid ma olen ikka veel tüdruk Hyesanist, kes igatseb süüa nuudleid koos oma perekonnaga nende lemmikrestoranis. Igatsen taga oma jalgratast ja vaadet teisel pool jõge paistvale Hiinale.

Põhja-Koreast lahkumine ei ole mistahes muust riigist lahkumise moodi. See on pigem nagu teisest universumist lahkumine. Ma ei vabane kunagi tõeliselt selle gravitatsiooniväljast, ükskõik kui kaugele ma ka ei rändaks. Isegi neile, kes on seal kujuteldamatul moel kannatanud ja pääsenud põrgust, võib elu vabas maailmas olla nii keeruline, et paljud näevad kurja vaeva, et sellega kohaneda ja leida õnne. Väike osa neist annavad koguni alla ja lähevad tagasi, et elada tolles pimedas kohas, nagu minulgi oli palju kordi kiusatus teha.

Kuid minu puhul on tegelikkus selline, et ma ei saa tagasi minna. Ma võin unistada vabadusest Põhja-Koreas, kuid ligi seitsekümmend aastat pärast selle loomist on too riik sama suletud ja julm, nagu ta on alati olnud. Ajaks, mil seal võiks kunagi olla piisavalt turvaline, et võiksin naasta, olen ma tõenäoliselt võõras omaenda maal.

Seda raamatut üle lugedes näen, et see on lugu minu ärkamisest, pikast ja raskest täiskasvanuks saamisest. Ma olen hakanud leppima sellega, et Põhja-Korea põgenikuna ma olen maailmas autsaider. Pagendatu. Kui palju ma ka ei üritaks sobituda LõunaKorea ühiskonda, ma ei tunne, et mind hakatakse kunagi täielikult lõunakorealaseks pidama. Mis veelgi olulisem: ka mina ise arvan, et ma ei võta seda identiteeti kunagi täielikult omaks. Ma läksin sinna liiga hilja, 28-aastasena. Lihtne lahendus minu identiteediprobleemile on öelda, et ma olen korealane, kuid sellist rahvust ei ole olemas. Ei ole olemas ühte Koread.

Ma tahaksin lasta oma Põhja-Korea identiteedil maha langeda, kustutada selle märgi, mille see on mulle jätnud. Aga ma ei saa. Ma ei tea, miks see nii on, kuid ma kahtlustan, et see tuleneb sellest, et mul oli õnnelik lapsepõlv. Lastena, kui meie teadlikkus laiemast maailmast areneb, on meil vajadus tunda ennast osana millestki suuremast kui perekond, kuuluda rahvuse hulka. Järgmine samm on samastuda inimkonnaga, tunda end globaalse kodanikuna. Kuid minu juures jäi see areng toppama. Ma kasvasin üles, teadmata peaaegu mitte midagi välismaailmast, välja arvatud niipalju, kui režiim seda läbi oma tõlgenduste prisma paista lasi. Ja kui ma lahkusin, avastasin vaid järk-järgult, et minu riik on igal pool mujal kurjuse kehastus. Kuid aastaid tagasi, kui minu identiteet kujunes, ma seda ei teadnud. Ma arvasin, et elu Põhja-Koreas on normaalne. Selle kombed ja juhid muutusid veidraks alles aja möödudes ja distantsi tekkides.

Seega ma pean ütlema, et Põhja-Korea on minu riik. Ma armastan seda. Aga ma tahan, et ta saaks heaks. Minu riik on mu perekond ja paljud head inimesed, keda seal tundsin. Nii et kuidas ma saaksin mitte olla patrioot?

See on minu lugu. Ma loodan, et see võimaldab heita pilgu maailmale, millest ma põgenesin. Ma loodan, et see julgustab teisi minusuguseid, kes näevad vaeva, et tulla toime oma uue eluga, milleks nende kujutlusvõime neid kunagi ette ei valmistanud. Ma loodan, et maailm võtab neid lõpuks ometi kuulda ja hakkab tegutsema.