Читать книгу Seitsme nimega tüdruk - Hyeonseo Lee - Страница 4

Kui ma võtsin kätte selle raamatu tõlketeksti, siis tuli mul kohe meelde isiklik kogemus reisist Põhja-Koreasse ning vahetult enne seda ka Lõuna-Koreasse. Esimene mulje, mis on jäänud kummitama, oli tohutu kontrast nende kahe ühiskonna vahel, mida oli võimalik väga emotsionaalselt ja vahetult kogeda igal sammul. Siiani on raske mõista, kuidas saab üks rahvas ühise, enam kui 2000-aastase ajaloo ja kultuuriga nii erinevaks kujuneda viimase 70-aastase konfrontatsioonilise eraldatuse tõttu. Ka olin ma juba enne kusagilt kuulnud mina-tegelase Hyeonseo Lee lugu. Ilmselt jäi see silma tema TED-konverentsi esinemisest, mis lõi maailmas laineid.

Seda lugu võib vabalt lugeda kui autobiograafilist poliittrillerit, kus paiguti tunduvad kirjeldatud sündmused olevat justkui mingist õudus- või sürrealistlikust jutust pärit. Samas kumab läbi mina-kangelase tugev ja sõltumatu natuur, vankumatu usk isikliku valiku õigusesse ja tohutu tahtejõud, mida ta ise küll tagasihoidlikult kirjeldab lihtsa kangekaelsusena. Just need iseloomu omadused, koos määratu kohanemisvõimega, andsid talle ja lõpuks ka tema lähedastele selle, mida nende riik oli neile keelanud – vabaduse. Kuigi raske psühholoogilise võitluse ja sügava identiteedikriisi ületamise hinnaga.

Võin kinnitada nii omast kogemusest kui ka teadmistest, mida ajaloohuvilisena olen talletanud, et see sürrealistlik pildike Põhja-Korea kui nõukoguliku kommunismi sisuliselt lõpuni arendatud ühiskonna elukorraldusest ja sealsete inimeste võitlusest lihtsalt ellujäämise ja vähekegi normaalsema olme eest on isegi veel pehme. Ilmselt sellepärast, et mina-jutustaja on koos oma lähedastega pärit siiski selle ühiskonna hierarhiaredelil kõrgemal asuvast kastist ehk songbun’ist ning põgenes suhteliselt noorena. Kuid isegi neil inimestel on päevad täidetud võitlusega lihtsalt ellujäämise eest. Ning selles võitluses on kõik vahendid lubatud – olgu see oma mõtete varjamine, vale või altkäemaks. Kuid kuidas saaks seda hukka mõista, arvestades, millises keskkonnas tuleb toime tulla? Madalamatest songbun’idest pärit põhjakorealastel on tegelikult isegi veel raskem, sest nende ühiskondlikust positsioonist tulenevalt on nende elukorralduslikud võimalused ja väljavaated veelgi ahtamad.

Lisaks on selles jutustuses hästi kirjeldatud seda uskumatult koledat, kõikehõlmaval totaalsel valel põhinevat ajupesu, millega on risustatud kõigi elanike teadvust mitmeid põlvkondi järjepanu. Kuid peamiseks relvaks, millega režiim mitte ainult ei kontrolli, vaid ka suunab kogu oma alamate elukorraldust, tegevusmustrit ja ka enesehinnangut isegi väljaspool kommunistlik-feodaalse riigi enda territooriumi, on kõikehõlmav ja lausa alateadvusse programmeeritud hirm. Hirm, mis jälitab ka sellest põrgust välja pääsenuid ja mürgitab nende elu veel pikki aastaid...

Lõpetaks ühes ajakirjas ilmunud tsitaadiga oma kunagisest reisikirjast Põhja-Koreasse, mis võtab kokku kogu selle paariariigi olemuse. Seejuures oli väikeseks reisiseltskonnaks keskealiste ja vanemate, nõukogude elu kogemusega eestlaste ja mingi punadiktatuuriga kokkupuute kogemusega soomlaste punt. „Hetkel, kui selja taha jäi viimane Põhja-Korea piirivalvur ja piirisillale jõudnud rongi akendest hakkas paistma Hiina (rõhutan, HIINA!) piirilinn Dandong, ohkasid kõik vagunis olnud, nii eestlased kui soomlased, nagu ühest suust „oleme peaaegu kodus!“.“

Raivo Vare