Читать книгу Seitsme nimega tüdruk - Hyeonseo Lee - Страница 7

Ärkasin ema nutmise peale. Min-ho, mu väikevend, magas jätkuvalt minu kõrval põrandal. Järgmise asjana mäletan, kuidas isa tormas tuppa ja möirgas: „Ärgake üles!“ Ta sikutas meid kätest tirides püsti ning juhatas või õigemini lükkas meid toast välja. Ema oli isa selja taga ja kiljus. Oli õhtu ja peaaegu pime. Taevas oli selge. Min-ho oli uneuimane. Tänavale jõudes keerasime ringi ja nägime õlist musta suitsu tulvamas välja meie köögiaknast ning tumedaid tuleleeke noolimas maja välisseina.

Minu hämmastuseks jooksis isa majja tagasi.

Kummaline mühin, seesmine tuuleiil, pühkis meist mööda. Kuulsime mürtsatust. Ühel pool katust varisesid katusekivid sisse ning taevasse kerkis heleoranži krüsanteemiõiega sarnanev tulekera, valgustades tänavat. Üks majapool oli leekides. Teistest akendest paiskus välja paks, süsimust suits.

Kus oli mu isa?

Ühtäkki olid kõik me naabrid meie ümber. Keegi viskas ämbritäie vett – justkui suudaks see tulelõõma kustutada. Kuulsime ägamist ja puidu praksumist ning seejärel oli terve katus leekides.

Ma ei nutnud. Ma isegi ei hinganud. Mu isa ei tulnud majast välja.

Küllap see kestis vaid sekundeid, kuid need sekundid tundusid minutitena. Isa ilmus nähtavale, ta jooksis meie poole ja köhis mis hirmus. Ta oli suitsust must ja ta nägu läikis. Kummagi kaenla all hoidis ta kahte lamedat, ristkülikukujulist eset.

Ta ei mõelnud meie vara ega säästude peale. Ta oli päästnud kaks portreed. Ma olin kolmteist, piisavalt vana mõistmaks, mis oli kaalul.

Hiljem mu ema selgitas, mis oli juhtunud. Sõdurid olid andnud isale altkäemaksuks suure kanistritäie lennukikütust. Kanister asus köögis ehk seal, kus meil oli terasahi, milles põlesid yontan’id – sõõrjad söekoogid, mida kasutatakse kõikjal PõhjaKoreas kütmiseks. Ema valas ettevaatlikult kütust teise anumasse, kui kanister libises tal käest ja kütus pritsis süte peale. Põleng oli plahvatusohtlik. Naabrid küllap mõistatasid, mida mu ema seal küll küpsetab.

Tugev kuumalaine kandus leekidest meie poole. Min-ho hakkas nutma. Hoidsin ema käest kinni. Isa asetas portreed väga ettevaatlikult maha, seejärel embas meid kõiki kolme – avalik kiindumuse väljendus, mis oli minu vanemate vahel haruldane.

Küllap tundsid naabrid meile kaasa, kui nägid meid üksteisest kõvasti kinni hoidmas ja vaatamas, kuidas meie kodu riismed värelevas kumas kokku varisevad. Mu isa oli omaette vaatepilt – ta nägu oli räpane ja tema uus tsiviilülikond rikutud. Ja minu ema, kes oli oma kodu üle uhke ja nägi alati vaeva, et ilusasti riides käia, vaatas, kuidas tema parimad kausid ja rõivad koos suitsuga taevasse lendavad.

Kuid mis mind kõige enam rabas oli see, et kumbki mu vanematest ei paistnud olevat eriti häiritud. Meie kodu oli üksnes madal, kahetoaline maja, mida täitis riigilt saadud mööbel, nagu Põhja-Koreas tavaks. Raske on praegu ette kujutada, kuidas keegi võiks selle järele igatsust tunda. Kuid minu vanemate reaktsioon avaldas mulle sügavat muljet. Me olime kõik neljakesi turvaliselt koos – ja see oli ainus, mis neile korda läks.

Just tol korral ma mõistsin, et me võime tulla toime peaaegu kõigeta – ilma oma koduta, isegi ilma oma riigita. Kuid me ei tule iialgi toime ilma teiste inimesteta ja me ei tule iialgi toime ilma perekonnata.

Kogu tänav oli näinud mu isa portreesid päästmas, see oli kangelastegu, mille eest kodanikule avaldatakse ametlikult kiitust. Nagu selgus, olid sündmused selleks liiga kaugele arenenud. Me ei teadnud seda, ent isa oli juba hoolsa järelevalve all.