Читать книгу Seitsme nimega tüdruk - Hyeonseo Lee - Страница 12

3. peatükk

Silmad seinal

1984. aasta algul saabusime kolmekesi Anjusse. Olin nelja-aastane. Kui ema seda kohta nägi, tabas teda lootusetus. Piirkonna peamine tööstusharu on söekaevandus ning Chongchoni jõgi, mis voolab läbi kesklinna Kollasesse merre, oli mudast ja kivisöe räbust must. Meile öeldi, et suvel haiseb jõgi halvasti ning kipub vihmaperioodidel linna üle ujutama. Nagu teised Põhja-Korea linnad, nii oli ka suur osa Anjust uuesti üles ehitatud pärast Korea sõda. Kõiki neid linnu ühendab sarnane üksluine ja värvitu ilme. Kesklinnas ääristasid peateid betoonist kortermajad. Seal olid mõned nõukogude stiilis riigihooned ja avalik park koos kohustusliku Kim Il-sungi pronkskujuga. Ülejäänud linna moodustasid töntsakad kivikatusega majad. Hyesan, tuleb tunnistada, ei erinenud kuigi palju, ent taustal olevad mäed ja meie värvikas pereelu seal muutsid tolle koha meie jaoks maagiliseks paigaks.

Mu ema tundis Hyesanist lahkumise pärast sügavat kahetsust, sest teadis, et tal ei ole võimalik külastada oma ema ning õdesid ja vendi lihtsalt ega sageli, kuid samas ta teadis ka, et me elame privilegeeritud elu. Enamik Põhja-Korea perekondi ei saanud iialgi kuhugi mujale minna. Nad elasid terve elu ühes ja samas kohas ning vajasid isegi maakonnast lahkumiseks reisiluba. Mu isa töökoht võimaldas tal pääseda ligi kaupadele, mida enamik teisi inimesi ei saanud. Me sõime kala või liha enamikel söögikordadel. Siis ma veel ei teadnud, et paljud põhjakorealased sõid kala või liha nii harva, et võisid sageli mäletada täpset kuupäeva, millal nad seda tegid – tavaliselt juhtide sünnipäevadel, mil jagati laiali täiendavaid toiduratsioone.

Meile ei meeldinud meie uus maja, mis asus isa sõjaväebaasis. Seal oli seinale kinnitatud raadio koos valjuhääldiga. Seda ei olnud võimalik välja lülitada, sel puudus heli reguleerimise nupp ja vahetevahel pasundas banjang – meie ümbruskonna naabrivalve juht – selle kaudu instruktsioone ja õhurünnaku harjutamise teadaandeid. Banjang’iks oli tavaliselt viiekümnendates eluaastates naine, kelle ülesandeks oli edastada valitsuse hoiatusi, kontrollida, et keegi ei jääks ilma loata öömajale, ja hoida silma peal tema blokis asuvatel perekondadel. Päeval, mil me sisse kolisime, andis ta meile meie kodu jaoks kaks portreed. Need olid identsed portreedega meie majas Hyesanis ning me riputasime need seinale veel enne, kui olime seal oma esimese eine söönud.

Kogu meie perekonnaelu, söömine, suhtlemine ja magamine, toimus portreede all. Ma kasvasin nende pilgu all üles. Nende eest hoolitsemine oli iga perekonna esimene reegel. Tegelikult esindasid need teist perekonda, mis oli targem ja veelgi heatahtlikum kui meie omaenda vanemad. Need kujutasid meie Suurt Juhti Kim Il-sungi, kes rajas meie riigi, ja tema armastatud poega Kim Jong-ili, Kallist Juhti, kes võtab ühel päeval tema koha üle. Nende eemalolevad, retušeeritud näod olid aukohal nii meie kodus ka kui kõikides teistes kodudes. Need rippusid nagu ikoonid igas hoones, kuhu sisenesin.

Varasest east alates aitasin emal neid puhastada. Me kasutasime selleks spetsiaalset valitsuselt saadud riiet, mida ei tohtinud kasutada mitte millegi muu puhastamiseks. Juba mudilasena ma teadsin, et portreed ei ole nagu ülejäänud asjad majapidamises. Ükskord, kui näitasin näpuga nende poole, tõreles ema minuga valjusti: „Ära kunagi nii tee!“ Nagu selgus, oli näpuga näitamine erakordselt ebaviisakas. Kui meil oli tarvis nende poole osutada, tegime seda austusega, peopesa ülespoole suunatud. „Niimoodi,“ ütles ema mulle ette näidates.

Need pidid olema toas kõige kõrgemal asuvad objektid ja täiuslikult loodis. Samal seinal ei tohtinud rippuda ühtegi teist pilti ega muid asju. Avalikes hoonetes ja kõrgete parteitegelaste kodudes pidi rippuma ka kolmas portree, mis kujutas Kim Jong-suki, Jaapani-vastase võitluse kangelannat, kes suri noorelt. Ta oli Kim Il-sungi esimene abikaasa ja Kim Jong-ili pühaks kuulutatud ema. Minu arvates oli ta väga kaunis. Me kutsusime seda püha kolmainsust Paektu Mäe Kolmeks Kindraliks.

Umbes kord kuus sisenesid igasse blokis asuvasse majja valgeid kindaid kandvad ametnikud, et kontrollida portreid. Kui nad raporteerisid, et pere ei ole suutnud neid puhtana hoida – ükskord me nägime, kuidas nad suunasid taskulambivalguse kindla nurga all portreele, et näha, kas nad suudavad märgata klaasil ainsatki tolmukübet –, sai perekond karistada.

Iga kord, kui võtsime portreed seinalt maha, et neid puhastada, käsitsesime neid ülima ettevaatlikkusega, justkui oleks tegu hindamatute aaretega Koryo hauakambrist või rikastatud uraaniga. Niiskusest – mis võis suvel tekitada paberile hallitusplekke – tekkinud kahjustused olid aktsepteeritavad. Mistahes muul põhjusel tekkinud kahjustused võisid koduomanikule tõsise häda kaela tuua. Igal aastal esitleti meedias lugusid kangelaslikest portreepäästmistest. Mu vanemad kuulasid raadiost reportaaži, kus kiideti üht vanaisa, kes kahlas läbi ohtliku suurvee, hoides portreid pea kohal (ta päästis need, ohverdades seda tehes iseenda elu), või vaatasid Rodong Sinmun’is, üleriigilises päevalehes, fotot abielupaarist, kes istub pärast katastroofilist mudalihet oma hüti ebakindlal kivikatusel, hoides kramplikult peos pühasid portreesid. Ajaleht manitses kõiki kodanikke järgima nende tõsielukangelaste eeskuju.

Selline riigi sissetung meie koju ei tundunud mulle ei despootliku ega ebaloomulikuna. Oli mõeldamatu, et keegi võiks portreede üle kaevata. Kalendri tähtsaimatel kuupäevadel – Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili sünnipäevadel – rivistusime kõik kolmekesi portreede ette ja tegime neile pühaliku kummarduse.

See väike perekondlik tseremoonia oli ainus kord, mil poliitika meie majja sisenes. Kui isa tuli töölt koju ning laual olid kaetud riis, supp, kimchi ja marineeritud kurgid, mida sõime igaks eineks, ootas mu ema, et ütleksin „Aitäh, Austatud Isa Juht Kim Il-sung, meie toidu eest!“, enne kui võtsime söögipulgad kätte. Ent söögi ajal vestlesid mu vanemad üksnes isiklikest asjadest või perekonnast. Tavaliselt oli Hyesanist küllaldaselt ohutuid perekondlikke uudiseid, millest rääkida.

Tõsiste teemade üle ei arutletud kunagi. Ma õppisin neid vältima samamoodi, nagu lapsed omandavad ohutunde sõiduteel. See oli vajalik minu enda kaitsmiseks ja selles mõttes ei erinenud me teistest perekondadest. Kuna elus polnud ühtegi aspekti, ei avalikku ega privaatset, mille üle Parteil ei olnud võimu, oli peaaegu iga vestlusteema potentsiaalselt poliitiline ja potentsiaalselt ohtlik. Mu vanemad ei riskinud teha ettevaatamatut märkust, mida mina oleksin võinud süütult korrata või mida oleks võidud valesti mõista.

Täiskasvanuks saades ma tajusin seda ohtu. Ma teadsin, et see on kusagil olemas, ent samal ajal see oli normaalne nagu õhusaaste või tulekahju puhkemise võimalus. Ma ei muretsenud selle pärast, nagu ka Min-ho, kui tema üles kasvas. Me harva isegi mainisime Juhte, kelle silmad hiilgasid meie pea kohal seinal. Kui öelda näiteks Kim Il-sungi nimi ja unustada lisada sinna ette üks tema tiitlitest – Suur Juht, Austatud Isa Juht, Seltsimees, President või Marssal – võib tagajärjeks olla tõsine karistus, kui keegi sellest kuriteost ette kannab.

Ma mängisin ja tülitsesin teiste lastega just nagu kõik teisedki lapsed igal pool maailmas. Mu vanemad jätsid muretsemise endi hooleks. Eriti mu emal näis olevat anne hoida õnnetusi eemal. Osa sellest tulenes enesekindlusest, mis kaasnes kõrge songbun’iga. Kuid tal oli ka loomupärane taktitunne inimestega läbikäimisel, mis päästis meid mitut puhku hädaohust. Ta sai hästi hakkama banjang’iga ning tegi kõik võimaliku, et temaga iganädalastel blokikohtumistel sõbruneda ja talle väikseid kingitusi teha. Enamiku banjang’i naistega, keda teadsime kui karme, mõistlikke tüüpe, leidis mu ema kontakti. Kuid ta oli alati hoolikas selle suhtes, mis oli meie majas nähtaval, et mitte äratada riigi tähelepanu või põhjustada kadedust.

Kui mu ema ei suutnud lahendada probleeme mõistuse või hea tahtega, püüdis ta seda teha rahaga.

Nädal pärast Anjusse saabumist peatasid teda kesklinna tänaval viis vabatahtlikku, kes kandsid punaseid käelinte. Need isehakanud korravalvurid luusisid mööda linna ringi, otsides PõhjaKorea loendamatute ühiskondlike reeglite rikkujaid: igaüht, kes kandis teksaseid; mehi, kelle juuksed olid tsipake liiga pikad; naisi, kes kandsid kaelakeed või välismaist parfüümi, mis kõik olid ebasotsialistlikud ning sümboliseerisid moraalset allakäiku ja kapitalistlikku dekadentsi. Vabatahtlikud võisid oma innukuses olla agressiivsed ja ülbed. Nende kõige alatum võte oli tabada hommikuse tipptunni ajal inimesi, kes olid kodunt lahkudes unustanud panna rinda Suure Juhi näoga rinnanõela, pisikest ümmargust rinnamärki, mida kõik täiskasvanud põhjakorealased kannavad oma südame kohal. Teolt tabatud võisid leida end delikaatse probleemi ees. Keegi ei saanud öelda, et ta „lihtsalt unustas“ Suure Juhi.

Minu ema kuritegu tol hommikul seisnes selles, et ta kandis avalikus kohas pükse, mitte seelikut. See oli keelatud, kuna juhtorganid olid otsustanud, et pükste kandmine on Korea naisele ebakohane. Vabatahtlikud piirasid ema ümber ja nõudsid vastust, miks ta pükse kannab. Stseeni vältimiseks tasus ema neile trahvi, seejärel maksis neile pistist, et väärtegu ei sisestataks tema passiraamatusse.

Mu ema maksis inimestele pistist enesekindlalt. Selles ei olnud midagi ebatavalist, seni kuni sind teolt ei tabatud. Põhja-Koreas on altkäemaks tihtipeale ainus viis, et panna midagi toimima või hiilida kõrvale kalgist seadusest või mõnest ideoloogia absurdsest detailist.

Tasapisi me harjusime eluga sõjaväebaasis. Ma avastasin, et sõjaväeline elu ei erine kuigivõrd tsiviilelust. Kõik tundsid kõiki ja see ei pakkunud erilist turvatunnet. Mu isa naljatas, et kogu riik on üks sõjaväebaas. Keegi meist ei leidnud tollal kergesti sõpru.

Nagu isa, nii vältis ka ema seltskondlikku läbikäimist. Ta teadis, kuidas hoida inimestega distantsi. Selline vaoshoitus tuli talle kasuks riigis, kus kehtis põhimõte, et mida rohkem inimesi sa teadsid, seda suurem oli tõenäosus langeda kriitika või pealekaebamise ohvriks. Kui ma tõin mõne sõbra meie majja külla, oli ta pigem külalislahke kui soojalt sõbralik. Kuid see ei olnud tema tegelik pale. Üks Põhja-Korea tragöödiaid on see, et kõik kannavad maski, mille nad võtavad eest vaid omal riisikol. Mask, mida mu ema perekonnaväliste inimeste ees kandis, kujutas paadunud ja sirgjoonelist kõrge songbun’iga naist. Tegelikult varjas see huumorisoont ja sügavat kaastunnet teiste vastu. Ta oli valmis nende nimel, keda armastas, kõigega riskima. Ta toetas regulaarselt õdesidvendi, kel ei läinud nii hästi, ennekõike Onu Vaest ja tema perekonda kolhoosis, toidu, riiete ja rahaga – seda sel määral, et pean piinlikkusega tunnistama, et ma panin seda pahaks ja kurtsin selle üle. Ja hoolimata oma praktilisest meelest, oli ta vaimsete kalduvustega. Ta tundis sügavat sidet oma esivanematega ning austas neid toidu ja ohvriandidega nende haudadel lunaarse uue aasta alguses ja Chuseok’i, sügisese lõikusfestivali ajal. Neil perioodidel kõneles ta summutatud häälel ja ütles mulle: „Vaata ette, mida sa ütled.“ Esivanemad võisid kuulda.

Minu kõige lähedasem sõber toona oli mu pisike koer – see oli sellist armast väikest tõugu koer, kellele inimesed mujal maades panevad kleite selga. Minule ei oleks lubatud seda teha, sest koerte riietamine oli kuulus näide kapitalistlikust mandumisest. Jänki šaakalid hoolivad koertest rohkem kui inimestest. Seda ütlesid mulle õpetajad lasteaias. Nad panevad neile isegi riided selga. Sellepärast, et nad on ka ise nagu koerad.

Ma olin kuuene, kui läksin Anju lasteaeda. Ja ehkki ma olin veel liiga noor, et seda tähele panna, märkis see peent muutust minu suhetes vanematega. Teatud mõttes ma ei kuulunud enam neile. Ma kuulusin riigile.