Читать книгу Vabastamine - Imogen Kealey - Страница 2

See oli olnud halb mõte. Väga halb mõte. Neetult halb.

Seinarusude taga kükitades sulges Nancy korraks silmad ja hingas sügavalt sisse. Põlevate majade lõhn kriipis kurku, suits pani silmad kipitama ning kitsasse peidukohta surutud kehas hakkasid lihased krampi kiskuma. Nüüd kuulis ta läheneva Saksa patrulli hääli päris selgelt.

„Auf der linken seite.” Vasakul pool.

Sein, mille taga ta ennast peitis, oli eile olnud osa majast, kellegi kodust. Üks tuhandetest kitsukestest korteritest Marseille selles osas, kus linna vähem lugupeetud elanikud olid lärmakalt kraageldes, üksteist tüssates ja pisikest äri ajades aastate kaupa oma päevi õhtusse saatnud.

Naine varjas end väikese räpase toa jäänustes, seljas oma paremuselt teine mantel ja jalas paremuselt kolmandad kontsakingad. Need neetud jalavarjud pigistasid. Läbi ülemise korruse riismete paistis pilvitu talvetaevas, kuid sel toal oli ainult üks uks. Ta oli teinud lolli vea, kui põikas sakslaste patrulli vältimiseks just siia. Üleoleva moega patrullijad käisid varemeid läbi vaatamas, nende kolleegid aga jätkasid samal ajal tööd kõrgemal mäenõlval asuvate majade õhkimisega, peletades Vana kvartali endisi elanikke urgudest välja. Patrull käis majast majja. Ning see maja oli järgmine. Ülevalt mäe poolt kostsid tuhmid kärgatused ja langevate müüride ragin koos korrapäratute püssipaukudega.

„Nad leidsid sealt veel rotte, poisid,” kostis vanema mehe, tõenäoliselt ohvitseri hääl.

„Aga mina tahaksin hiirt,” vastas keegi ta meestest ja kõik naersid.

Suurem osa Nancy jõukatest sõpradest poleks enne sõda sellesse linnaossa tulemist isegi unes näinud. Liiga ohtlik. Liiga veider. Viie aasta eest, kui Nancy Marseillesse saabus, oli ta juba esimesel päeval sattunud Vana kvartali kitsastele järskudele tänavatele ning armunud kohe nii sellesse paika kui ka neisse patukottidesse, joodikutesse ja mänguritesse, kelle ta sealt eest leidis. Ta armastas kõiki sealseid räigeid, kokkusobimatuid värve ja kontraste ning sukeldus sedamaid neisse. Tal oli lausa anne minna just sinna, kuhu poleks pidanud, mis muidugi andis talle võimaluse Prantsusmaal ajakirjanikuna töötada. Ning ta teadis, et austraallasena võis ta teha asju, mida suurem osa oma reputatsiooni pärast muretsevatest prantslannadest poleks elu seeski teinud. Järgnenud aastatel oli Nancy liikunud neil käänulistel tänavatel ja puiesteedel igasuguse hirmuta, jaganud sigarette tänavanurkadel logelevate poistega ja pidanud sõnasõda nende ülemustega. Ka pärast kihlumist linna ühe rikkaima töösturiga ei loobunud Nancy hulkumast just seal, kus talle meeldis. Ning see tasus end omal kombel ära. Kui algas sõda ning isegi Vichy territooriumil hakkasid varud kokku kuivama, oli Nancy jõudnud sõbruneda juba poolte linna mustal turul kaubitsejatega.

„See on tühi, hauptsturmführer1!”

„Hästi, mehed, võtame järgmise.”

Siis aga olid saabunud linna natsid kogu oma inetuse ja argiseks saanud vägivallaga ning lootus, et mingigi osa Prantsusmaast võiks jääda vallutamata, oli määratud hukule. Nimelt otsustasid natsid, et kõige õigem viis kohelda Vana kvartali provokaatoreid, salakaubavedajaid ja vargaid oli nende majad maha põletada ning maha lasta kõik, kes kõigest sellest hoolimata ära ei põgenenud.

Nüüd, seina taga kössitades – ja patrull tuli üha lähemale –, pidi Nancy vastu tahtmist endalegi tunnistama: tulla siia veel viimast ülesannet täitma, kui SS-lased tuhnisid ellujäänuid ja põgenikke otsides varemetes, oli olnud halb mõte. Võttes arvesse, et üks isik, keda säärsaabastes sadistid eriti verejanuliselt otsisid, oli vastupanuliikumise kuller ja inimeste ületoimetaja, keda tunti Valge Hiire nime all, ning sina ise, lisaks sellele, et olid Nancy Wake, endine ajakirjanik ja Marseille koorekihi hellitatud printsess, olidki Valge Hiir, oli tegu tõesti väga-väga kehva, läbinisti rumala, mitte kuskilt otsast hea mõttega.

Ei saa öelda, et tal oleks olnud valikuid. Iga tema ülesanne oli oluline, seekordne aga eluliselt tähtis ning tuli täita just täna, isegi kui sakslased teda ümbritseva maailma ribadeks kiskusid. Ta oli otsusekindlalt lahkunud luksuslikust villast, kus nad Henriga elasid, lipsanud patrullidest mööda, otsinud üles oma kontaktisiku, sundinud selle põikleva ja tembutava põrgulise kokkuleppest kinni pidama ning saanud selle, mille järele ta oli tulnud. Vichy saksameelset jama ajavatesse ajalehtedesse keeratud komps oli tal turvaliselt kaenlas. See oli maksnud talle tuhat franki, kuid oli ka iga santiimi väärt, kui tal õnnestub eluga tagasi pääseda.

Ta pidi siit välja saama. Kohe. Tal poleks kuidagi võimalik jõuda õigeks ajaks järgmisse kohtumispaika, kui teda kinni hoitakse ja küsitletakse, isegi kui nad jääksid tema etendust – „Mina või, ohvitser? Oh, ma pöörasin vist spaast tulles valest kohast ära. Te näete mundris väga äge välja. Teie ema on kindlasti väga uhke!” – uskuma. Taevas ise teadis, kui mitme patrulli käest ta oli viimase paari aasta jooksul silmapilgutuste ja flirtimisega pääsenud, kriipsuke puna huultel, vastupanuliikumisele mõeldud teated või raadiosaatja osad käekoti voodri vahele õmmeldud või tihedalt reie külge seotud. Ja ta pidi, lihtsalt pidi kohtumispaika jõudma.

Kaks meest patrullist olid juba koridoris. Neetud ja veel kord neetud! Kui tal õnnestuks nad tagasi tänavale meelitada, võiks ta söösta läbi maja tagaosa. Ja ainus alternatiiv oli end vabaks tulistada.

Ta pistis käe kotti, õngitses revolvri välja ja niisutas huuli. Siin polnud aega pikalt kaaluda. Asi tuli ära teha. Ta kergitas pead, piilus üle katkise aknaraami ning vaatas tänaval vasakule ja paremale. Teisel pool teed pisut ida poole jääval majal oli osa teisest korrusest veel püsti. Keegi oli lõhkeainega kokkuhoidlik olnud. Toas, millel polnud enam seinu ega lage, nägi Nancy lauakest ja täpselt selle keskele asetatud vaasi. Üksik katkutud roos vaasis liikus tulekahju tekitatud tuuletõmbuses. Suurepärane.

Nancy pööras revolvri trumli välja ning kogus padrunid pihku. Siis viskas ta need tagantkätt üle kitsa tänava. Üks sõdur tajus liikumist ja pööras kulmu kortsutades ringi. Nancy surus end uuesti seina varju ja hoidis hinge kinni. Üks. Kaks. Käis paugatus, kui tuli leidis esimese padruni, seejärel teise.

„Vastata tulele!”

Kaks koridori jõudnud sõdurit kiirustasid tagasi tänavale ja hakkasid põlevat maja tulistama. Maja tagumisse külge lipsates tundis Nancy nende riietest levivat püssirohulõhna. Patrullijad tulistasid ikka veel tonte. Ta lükkas tagaukse lahti, jooksis läbi kitsa, kiviprügi täis õue ja sööstis nimetute põiktänavate labürinti, jõudes lõpuks välja suhteliselt rahulikule Rue de Bon Pasteurile. Tänav oli tühi. Ta jooksis võiduka hüüdega kallakust alla, komps endiselt kaenlas, üks kindas käsi elegantset õlgkübarat kinni hoidmas, pingutas, et naeru tagasi hoida, ja libises väljakule nagu tõukerattaga jõnglane.

Otse järgmise patrulli otsa. Või peaaegu. Nad olid seljaga tema poole. Naine viskus lähima seina äärde ja nihutas end vähehaaval ülesmäge. Teiselt poolt tänavat, maja ülemisest aknast vaatas teda kass ja pilgutas silmi.

Nancy vaatas üles ja surus sõrme huultele, lootes, et elukas ei saa nii kaugelt tema koertearmastusest aru. Paar sammu ida pool nägi ta lagedal ja tühjal tänaval avause varju. Põiktänav, kus hädavaevu mahtus kõndima ja mis oli kaetud kes-teab-mis-sodiga.

Ta liikus sinna ja lipsas küliti sisse, püüdes hoida mantlihõlmu eemal seintest, mis näisid olevat kahtlaselt määrdunud. Nagu ka munakivid ta jalge all. Ja jeesuke, mis hais! Isegi kesksuvised kalaturu rentslid ei haisenud niiviisi. Ta hingas läbi suu, südame pekslemine ei lasknud tal korralikult kuulda. Ta lootis, et teenijanna suudab ta kingad päästa, mis siis, et need pigistasid. Jälle kostsid patrulli hääled. Nad olid mingi õnnetu lontruse kätte saanud, võis kuulda, kuidas nad tolle peale karjusid ja too vaikselt vastas. Hääl oli meeleheitlik, ehmunud.

„Ära näita neile, et sa kardad, semu,” sosistas Nancy hammaste vahelt. „See panebki neil vere keema.”

„Põlvili!”

Paha lugu. Nancy tõstis pilgu kitsast vahest paistva erksinise taeva poole ja palvetas. Mitte et ta oleks jumalasse uskunud, kuid võib-olla prantslane uskus – või siis püssiga sakslane. Kui palju oli ümbritsevates majades inimesi, kes küll kuulasid, kuid olid liiga hirmunud, et liigutada? Võib-olla palvetasid nemadki. Võib-olla muudab see midagi. Võib-olla mitte.

Ta kuulis naksatust, kui vintpüssi lukk paika libises, siis hüüatust ja kallakust üles, tema peidukoha poole tulevaid jooksusamme. See idioot püüdis põgeneda. Lasu raksatus kajas kõrgete seinte vahel. Ta kuulis kähedat ohet, kui kuul tabas, ning vaatas küljele just siis, kui mees kukkus, käed ette sirutatud, otse tema peidukoha ees keset tänavat munakividele. Nägu oli pööratud tema poole. Jeesus, see oli alles poisike. Kõige enam kaheksateistkümnene. Nancy põrnitses teda ja tundus, et nooruk nägi teda. Poisi nahk oli oliivikarva, nagu Marseille päikese all sündinuil ikka, tumepruunid silmad, kõrged põsesarnad. Seljas oli ilma kraeta linane särk, millist kandsid kõik siinse kandi töömehed, rohkest pesemisest viledaks kulunud, kuid tänu hoolitsevale emale säravvalgena hoitud. Jeesus, ta ema. Kus ema nüüd olla võis? Veri kogunes nooruki rinna alla loiku ja nirises mööda tänavakallakut kumerate munakivide vahel allapoole. Nooruki huuled liikusid, nagu tahaks ta Nancyle mingit saladust sosistada. Siis varjasid ta näo Saksa sõduri saapad. Sõdur vaatas tagasi väljaku poole ja hüüdis midagi, millest Nancy aru ei saanud. Järgnes lühike vastus.

Sõdur võttis püssi õlalt, tõmbas kuuli rauda ja tõstis relva. Astus pool sammu tagasi, nii et Nancy nägi jälle nooruki nägu. Kogu maailm koondus selleks munakividega kaetud tänavalapiks, üllatunud päikeselaiguks kollasel krohviseinal teisel pool teed, sureva poisi huulte liikumiseks. Raksaki! Veri ja ajuollus purskasid tänavale. Poisi keha võpatas ja jäi siis liikumatuks, säde ta silmis oli järsku täielikult kustunud.

Nancy tundis, kuidas temas kerkib raev. Seadusetud, mõrtsukalikud värdjad. Ta pistis käe kotti ja pigistas revolvri pidet, siis meenus kibeda kihvatusega, et padruneid ei ole.

„Ah, Scheisse!” ütles sõdur vaikselt ja pühkis mundrikuue äärelt verd. Ta oli liiga lähedal seisnud. Järgmine kord teab paremini. Sõdur vaatas üles akna poole, kus oli istunud kass, siis tänaval paremale ja vasakule. Nancyl polnud kuhugi minna. Üks hetk veel ja mees näeb teda, ta ei saanud selle vastu midagi teha, ning kuna ta ei saanud sõdurit tappa, pidi ta end välja rääkima. Ta hakkas juba oma vabandusi ja meelitusi ette valmistama. Kas ta peaks mängima ehmunud tüdrukut? Või ehk solvunud prantsuse koduperenaist, kes heidutab isegi SS-last, rääkides oma abikaasa rikkusest ja oma tähtsal positsioonil sõpradest? Rünnak võis olla parim kaitse. Juba sõdurile näkku karjumine oleks meeldiv, isegi kui ta lõpuks maha lastakse.

Veel üks hüüe väljakult ja sõdur pöördus minekule. Kõmpis püssi õlale tõstes kallakust alla, jättes vihast väriseva Valge Hiire tema peidukohta.

Nancy pidi ootama, nii et ta luges surnud mehe nägu vaadates viiekümneni.

Üks. Hitler Berliinis kõnet pidamas, Nancy seisab väikeses ajakirjanike rühmas, ei saa sõnadest aru, kuid tajub rahva seas metsikut, koletut entusiasmi. Ta oli vaadanud oma sõprade poole, kes olid nagu temagi Pariisis baseeruvad välismaised ajakirjanikud, ning nad kõik olid sõitnud Saksamaale, et oma silmaga näha, mida see naljakas väike mees korraldab. Kolleegid olid meesterahvad, Nancyst märksa vanemad ja kogenumad, kuid kõik nad näisid tundvat temaga samasugust hirmu ja vastikust.

Kaks. Viin, pruunides särkides Sturmabteilungi ambaalid juutide äride aknaid puruks peksmas, omanikke juukseid pidi tänavale lohistamas ja neid naabruskonna silme ees peksmas. Ühed naabrid on pea kõrvale pööranud. Teised naabrid naeravad ja plaksutavad.

Kolm. Sissetung Poolasse, sõjakuulutus ja sellele järgnenud ootuskuud.

Neli. Nancy Prantsusmaa langemise järel põgenikke oma kiirabiautosse mahutamas.

Viis. Saksa hävitajad kuulipildujatulega põgenevate naiste ja laste ridu niitmas.

Kuus. Rindelt naasnud Henri, Prantsusmaa nii kiirest lüüasaamisest südamevalus ja pettunud.

Seitse. Päev, mil langes Pariis.

Mälupildid ilmusid korrapärases järjekorras. Nancy surus käed rusikasse. Tol päeval Viinis oli ta vandunud, et kui tal tekib võimalus natsionaalsotsialiste kahjustada, siis ta seda ka teeb, ning kõik järgnenu oli ta veendumust vaid tugevdanud. Nende vihkamine andis talle jõudu. Iga pisimgi võit rõõmustas teda. Nancy uskus, et Hitler on hullumeelne ja kokkupõrge sellise hiigelkaljuga nagu Venemaa teeb talle lõpu, Nancy aga teeb omalt poolt kõik, et see paheline, vihkamisest tulvil režiim kiiremini kokku variseks. Ta teadis, et oleks pidanud kartma, püsima vaikselt, hoiduma pahandustest ning ootama, kuni Hitler ja tema nurjatu jõuk oma otsa leiavad, kuid ta oli liiga vihane, et karta, ja vaikselt istumine ei sobinud talle.

Viiskümmend. See mees. See poiss, kes jäi Marseille Vana kvartali okupeerimisel ja hävitamisel ette ning mõrvati nagu möödaminnes püssiga sissetungija poolt. Sädeme kustumine ta silmis. Nancy astus tagasi tänavale ja hakkas laiba poole vaatamata turuplatsi suunas minema. Ta ei unusta seda poissi kunagi. Ta võttis oma purskkaevu juures lukus olnud jalgratta, asetas kompsu vitstest korvi ja väntas sellest linnajaost minema.

Mere äärde jõudnud – Vahemeri sädeles külma talvetaeva all nagu kalliskivi –, võttis ta kinda käest, kummardus ettepoole ja tõmbas ideaalselt maniküüritud küünega mööda ajalehepaberist pakendit, lõigates selle lahti just kui noaga. Pakis oli pudel Krugi 1928. aasta šampanjat, just seda marki ja aastakäiku oli Henri tellinud, kui nad Cannesis esimest korda kohtusid. Nancy pööras paki nii, et lõikekoht ei paistnud, ja suunas jalgratta peenema linnajao poole, kus nad olid Henriga sõja algusest saadik elanud. Surma nägemisest tekkinud šokk hakkas järele andma. Ta pööras näo päikese poole ja lasi tuuleõhul nahka jahutada. Neetud sakslased. Valge Hiire tabamise eest olid nad autasuks välja pannud juba sada tuhat franki, nii et midagi oli ta ilmselt õigesti teinud. Mustal turul sai selle eest sada pudelit esmaklassilist šampanjat. Selle terviseks võinuks juua, aga nüüd oli ta teel koju, et riietuda oma pulmadeks.