Читать книгу Vabastamine - Imogen Kealey - Страница 6

Kuu värvis mere hõbedaseks. Nancy polnud saanud küll operatsiooni aega valida, kuid neil oli vedanud. Oli selge öö ja kuuvalgust oli just parasjagu, et randa viiva raja nägemiseks ei pidanud taskulampidega vehkima.

Antoine oli toonud neile teate Toulouse’i kontaktisikult. Briti allveelaev tuleb hiilimisi piki kallast ja on valmis rühma põgenenud sõjavange üle mere ära viima. Britid pidid saama peale võtta viisteist meest, nemad aga pidid sõudma kaldale vastu, just sel kuupäeval ja sel kellaajal, andma signaali ja ootama vastust.

Siis ei jäänud enam muud kui loota, et kõik operatsiooni lülid on usaldusväärsed. Et teade oli ikka ehtne ning keegi polnud midagi segi ajanud; et nad olid ikka õiges kohas, õigel ajal ja teadsid õigeid märguandeid; et keegi päästetavatest meestest, kellega Nancy oli rääkinud ning keda instrueerinud, kus ja millal kokku saada, polnud midagi välja lobisenud.

Oh, ja kui britid ütlesid, et saavad kaasa võtta kuni viisteist meest, siis jätsid nad pisut kauplemisruumi. Pimedal kaldaribal ootas koos Nancyga kakskümmend meest, kellel oli kuradima kiire Prantsusmaalt pääsemisega. Peamiselt britid, aga ka mõned Ameerika lennuväelased ja Iowa talupoisid oma nakatava huumoriga, mis pani Nancy neid armastama. Kolm britti olid nädal aega passinud Montpellier’ lähedal turvamajas, rääkinud ainult sosinal ja püüdnud ringi liikuda nii vähe kui võimalik, et naaber, kindel Vichy režiimi pooldaja, neid ei kuuleks. Ülejäänutest suurem osa oli välja murdnud loodepiirkonna vahelaagrist. Nancy, Philippe ja Antoine olid oodanud okastraataia taga kuut meest, kuid kuuldus oli laagris levinud ning teisedki nõudsid endale võimalust. Viimase mehe olid nad kaasa võtnud Marseille turvamajast, kuigi pärast tolle Böhmi saabumist ei paistnud ükski koht enam turvalisena. Vangi nimi oli Gregory. Ta oli britt, kuid ta ema oli prantslanna ning inglased olid ta langevarjuga vaenlase tagalasse heitnud, et ta aitaks lojaalseid prantslasi või midagi, kuid gestaapo oli ta juba teisel nädalal tänavalt kinni nabinud. Selgus, et tema kontaktisik linnas oli jõudnud võimudega teineteisemõistmisele.

Ta oli olnud gestaapo külaliseks kuu aega ja võtnud siis hullumeelse riski: viskunud järjekordse ülekuulamise ajal hämmeldunud valvurite silma all teise korruse aknast välja. Kuidagi oli tal õnnestunud pageda turule rahva sekka ja rahvas päästiski ta. Üks mees andis oma mütsi, teine oma pika sinise mantli, milliseid kandsid paljud talumehed, veel üks puukingad oma jalast. Gestaapolased, kes olid valgunud peakorterist välja teda jälitama, leidsid oma teelt aga – muidugi täiesti juhuslikult – takistusi, olgu neiks siis segaduses müüjad või raske koormaga vankri ümber vaidlevad talumehed. Uudis tema põgenemisest jõudis linnas veel tegutsevate vastupanuliikumise liikmeteni, nii et ta korjati üles ja anti Nancy hooleks.

Gregory oli pomisenud talle oma loo purukspekstud hammaste vahelt. Tavaliselt oleks ta saadetud üle Püreneede viivale teerajale, aga enne oleks lumepall põrgus terveks jäänud, kui tema selle teekonna läbi teinud. Ta parema käe sõrmedel puudusid küüned, roietes olid mõrad ja randmeluu oli katki murtud. Kogu ta keha katsid lillad muljumisjäljed. Nancy ei osanud temaga muud teha kui mehel kõhu täis sööta ja teda peidus hoida, kuni saabus teade kuningliku mereväe allveelaeva tulekust. Olgu taevas tänatud. Nancy läks talle ise järele ning nad jalutasid teineteise käevangus mööda Marseille tänavaid, Jeremy sinikates nägu mässitud Henri salli ja ta kõhetu keha varjamiseks üll üks Henri mantlitest, ka maailma piilus ta Henri kaabu serva alt.

Teistega kohtumiseks sõitsid nad bussiga ranniku poole ja Gregory tänas teda vaikselt. Siiralt. Ja rohkem enam eriti ei rääkinud.

Nancy vaatas kuuvalgel kella. See neetud kuninglik laevastik jäi hiljaks. Mitte katastroofiliselt, nad-kindlasti-ei-tulegi-enam hiljaks, kuid siiski hiljaks. Kui kaua nad said siin oodata? Kuidas tal õnnestub kõik need mehed turvamajadesse saada, kui britid ei saabugi? Kallas oli siin, Marseillest ida pool, kaljune ja järsk, peamiselt paekivist, mis paistis pimeduses tontlikuna. See väike siledam riba, mida piirasid looduslikud salveipõõsad ja nulud, oli üks väheseid kohti, kuhu sai paadiga randuda. Nancy lootis, et midagi pole valesti läinud. Kui kõik edenes plaanipäraselt, siis oli allveelaev nüüd seal, vähem kui kilomeetri kaugusel, pime ja vaikiv, ning ootas, et saaks haarata need mehed kaasa, lipsata läbi Gibraltari väina tagasi Inglismaale, nad seal uuesti relvastada, uutesse üksustesse paigutada ja tagasi lahingusse saata.

„Nad jäävad hiljaks,” ütles Antoine vaikselt ta õla kõrval.

„Küll nad tulevad,” vastas Nancy kindlalt.

Pimedusest kostis krabinat ja nende juurde astus Philippe.

„Ei ole veel näha? Nad jäävad hiljaks.”

Jeesus.

„Oled sa signaali suhtes kindel, Nancy?” küsis Antoine.

„Kas me peaksime neile signaliseerima?”

„Kurat võtaks, rahunege maha, poisid,” sosistas Nancy. „Me ei hakka siin rannal seistes igale mööduvale Saksa patrullile endast taskulampidega märku andma. Nemad annavad meile enne signaali.”

„Võib-olla see teade oli võltsing,” sosistas Antoine. „Mis siis, kui selle saatsid sakslased? Neil oleks siis lihtne üles korjata vangid, meid ja kuulus Valge Hiir. Kõik siin kaldal istumas, nagu oleksime tulnud kuuvalgele piknikku pidama. Jumal näeb, teade tuli just siis, kui me seda vajasime! Oli see liiga hea, et olla tõsi?”

Ka Nancyl oli see võimalus peast läbi käinud, loomulikult oli. Nende kõigini olid jõudnud kuulujutud: sakslased varastasid raadiojaamad, vahetasid Londoniga valeteateid ning noppisid siis vastupanuliikumise võitlejaid, põgenenud vange ja ladusid hõlpsasti nagu lapsed aiast õunu.

„Kui need oleksid sakslased, kes siia tulevad,” ütles ta pahaselt selge ja täpse hääldusega, „oleksid nad kohal neetult täpsel kellaajal.”

Philippe mühatas, kuid Nancy teadis, et mehe näole tekkis kiire tõrges muie.

„Hästi, Nancy,” ütles Philippe. „Aga sa ei saa väita, et asjad pole läinud raskemaks. Sturmbannführer Böhm on võtnud kinni tosina mulle tuttavat meest. Kui pika aja pärast tabab ta kellegi, kes teab meie kohta? Praegu on asjaga seotud liiga palju inimesi. See mees tehases, kellega Henri soovitas mul rääkida, see Michael – ta ei meeldi mulle. Ta on liiga tuline.”

„Nüüd sa kurdad selle üle, et prantslased on lõpuks oma munad üles leidnud ja vastu hakanud?” ütles Nancy. Philippe käis talle praegu närvidele. „Kui Henri ütles, et räägi temaga, siis ta sobib.”

„Henri on hea mees, aga ta on romantik,” tõrkus Philippe. „Ta arvab, et iga prantslane on südames koos vastupanuliikumisega. Ta ei taha uskuda, et meiegi seas on fašiste. Üks neist sandarmitest, keda me su abikaasa rahaga määrime, lobiseb lõpuks midagi välja. Me poleks pidanud neile maksma, et nad siinse tee täna õhtul tühjana hoiaksid. Oleks olnud parem riskida patrullidega.”

Antoine tegi vaigistavat häält, kuid Philippe’il oli õigus. Mis ei aidanud üldse.

Antoine oli teinud otsuse ja maksnud pistist nendega nõu pidamata. Ta vandus, et usaldab meest, kellele ta maksis, sest too on tõeline Prantsusmaa patrioot, aga kui ta oli nii suur patrioot, siis miks talle üldse maksma pidi?

„Nancy!”

Naine vaatas pimedusse ja nägigi kaldast sadakonna meetri kaugusel taskulambi välgatust. Kolm lühikest välgatust ja üks pikem. Ta lülitas oma taskulambi sisse ja suunas pimedusse. Kaks pikemat sähvatust. Siis kustutas ta jälle lambi. Ootas.

Näis kuluvat terve igavik, enne kui ta kuulis vee liikumist, siis vaikset krudinat kaldakruusal, kui puust paat pehme lainetuse piirile tõmmati. Nancy läks üksi lähemale. Paadi meeskonnaks oli kaks sõudjat ja mees, kes eelduste kohaselt oli ohvitser, kõik kandsid kohalike kalurite kombel villaseid pükse ja purjeriidest jakke.

„Paraadiks valmis?” küsis Nancy.

„Ema saatis õhupalle,” vastas mees. „Jessas, oled sa inglane?”

„Austraallane. Pikk jutt.”

Mees noogutas. Polnud õige aeg lobisemiseks. „Mitu pakki?”

„Kakskümmend. Üks on erisaadetis gestaapolt, ja tädi saatis laagrist lisa. Kas te saate nad kõik peale võtta?”

Mees kõhkles. Ütles siis otsustavalt: „Saame hakkama. Ja vabandust hilinemise pärast, kogu kallas on patrulle täis. Tulevikus see tee enam ei kõlba. Laevastik ei saa riskida allveelaevaga, et siit põgenikke üles korjata.”

Nancy pöördus ja viipas lageda ala piiril ootavatele meestele, ütles siis: „Lurjused on ka Püreneede raja peaaegu võimatuks teinud. Tehke ometi kähku ja võitke see neetud sõda ära, eks ole?”

„Anname oma parima.”

Mees noogutas heakskiitvalt, kui mehed korda säilitades oma tõusuvee piirini ulatuvas võsastikus olnud peidukohtadest välja astusid ja paati aidati.

„Hästi korraldatud, kullake.”

See näis võtvat terve igaviku, kui mehed sealt kahekaupa tulid. Ohvitser vaatas iga viie sekundi järel kella. Tema alluvad sättisid põgenikke sõudepaadis kohtadele, tehes ruumi veel kolmele viimasele tulijale. Gregory oli viimane, möödudes haaras ta Nancy käe ja pigistas seda. Meeskond vinnas teda parasjagu üle parda, kui rannikuteel süttis nende poole suunatud prožektorivalgus. Täie võimsusega. Ülevalt kostsid sakslaste ärevad hõiked.

„Läksime,” ütles ohvitser kiiresti.

Üks meeskonnaliige hüppas sujuvalt lainetesse ning koos ohvitseriga hakkasid nad raskelt koormatud paati õlgadega sügavama vee ja pimeduse poole tõukama, kaevates seejuures jalgadega üles liiva ja kiviklibu.

Kuulid hakkasid laulma ja nende taga vette plaksatama, kui nad end paati heitsid ja ohvitser andis käsu kiiresti sõudma hakata.

Nancy kiirustas puude vahele, kui prožektori otsiv kiir rannariba tabas, ja palvetas, et see teda jälitama ei hakkaks. Taevas tänatud, ei hakanud.

Sakslasi huvitas sõudepaat. Nancy märkas pimeduse varjus Antoine’i, kes lamas selili ja tulistas üles prožektori poole.

Pagan, kas see oli haukumine? Palun tehke nii, et neil ei oleks koeri kaasas.

Nancy kükitas salveipõõsaste vahele ja pööras ringi, et näha, kuidas mereväel läheb. Paat oli ikka prožektori valgusvihus ja vähemalt üks kogu oli ahtris ebaloomulikku asendisse vajunud. Nad olid seal suurepärane märklaud.

„Tee ära, Antoine,” pomises Nancy hambaid kiristades ja kaaslast jälgides, söandamata veel liigutada. Kas tal õnnestuks teele tagasi ronida? Hiilida patrulli selja taha ja prožektor revolvriga puruks lasta?

Antoine hingas aeglaselt välja ning vajutas päästikule. Kusagil üleval purunes klaas ja tuli kustus.

„Kaunis!” ütles Nancy valjusti. „Kaome nüüd siit, eks ole?”

Ning mitte hetkegi liiga vara, sest ta kuulis kaldast alla nende poole pudenevate sõdurite hüüdeid. Nende tulek pidi olema vaevaline, kui nad ei leidnud rada, mis loogeldes ja siksakke tehes randa tõi. Järsud langused ja okkad.

Naine lootis, et nad murravad oma neetud kaela.

Philippe haaras tal käsivarrest. Idapoolne rada oli nende jaoks vaba ja seda mööda nad nüüd, kummargil ja pead madalal hoides, jooksidki. Nancy tundis, et erutus oli pulsi väga kiireks ajanud. See oli parem kui ennast kontrollpunktidest läbi flirtida. Jalad näisid kitsa raja ise üles leidvat, ilma et tal oleks tarvitsenud sellele mõelda. Kuulid, mis temast pimeduses mööda vihisesid, tegid näuguvat häält nagu väikesed kassipojad. See mõte pani ta itsitama.

Patrull – see pidi olema juhuslikult sellele teele sattunud patrull, sest kui see olnuks lõks, siis oleksid nad juba surnud – tulistas endiselt eemalduvat paati, kuigi need idioodid ei näinud seda enam. Nancy oletas, et ainult kaks meest tungisid läbi tiheda rohu, kadakate ja loorberite. Siis süttis üleval nende kohal taskulamp.

Hüüatus ja lask. Nancy kuulis, kuidas Antoine õhku ahmis, ning kiiresti ümber pöörates nägi ta teda kägardunult nõelkitsal rajal käega küljest kinni hoidmas, üle kaljuserva vette kummumast takistas teda ainult pundar rohupuhmaid.

„Philippe, tule mulle appi!” sisistas Nancy pimedusse ja nägi tema varju tagasi tulemas.

„Siia! Siiapoole! Nad pääsevad põgenema!”

Kõrgemal nende kohal seisvale mehele vastasid teised sõdurid. Philippe sihtis hääle ja valguse poole ning vajutas päästikule. Taskulamp klõpsatas pimedaks, takistades Philippe’i sihtmärgi leidmisel, ning mees kutsus uuesti sõpru lähemale.

Kõlas nii, nagu käiks tal seal erutusest pea ringi.

Antoine tõukas käega. „Lase jalga, Nancy!”

„Mida kuradit, ei lähe ma kuhugi.”

Ta kummardus, et seada käsi ümber Antoine’i õlgade, Philippe tulistas veel kord pimesi hääle suunas.

„Aita ta mul üles saada,” ütles Nancy Philippe’ile, kuid Antoine oli tema jaoks liiga kiire. Võttis jakitaskust revolvri – sama revolvri, mis oli Henri rahaga ostetud ja mille Nancy oli ise talle andnud –, pistis toruotsa suhu ja tulistas.

See käis nii kähku, et Nancy ei jõudnud juhtunust arugi saada. Ta tardus paigale, olles liiga üllatunud, et isegi karjatada. Philippe röögatas ja tulistas pimedusse. Üles kaldajärsaku kohale kogunes rohkem taskulampe. Siis haaras Philippe uuesti Nancy käsivarrest, tõmbas ta püsti ja tõukas enda ees liikuma, läkitades veel mõned lasud selja taha pimedusse. Nancy komistas. Järsku ta jalad enam ei teadnud, mida teha. Millega Antoine küll hakkama sai? Mitte nii poleks pidanud seda relva kasutama. Nancy oli andnud selle talle natside, mitte enda tapmiseks, loll poiss. Küll ta veel saab selle eest.

„Liiguta, Nancy!”

Ta liigutas, aga ta mõtted olid katkendlikud ja segased. Nii veider oli keset ööd siin väljas olla. Kuidas ta üldse siia sattus? Kui meeldiv ja nii läbinisti inglaslik oli olnud see ohvitser.

Kas nad ei peaks Antoine’i ootama? Philippe tõukas teda edasi, kuni viimaks hakkasid ta mõtted kokku klappima, loogiliseks muutuma. Ta pistis jooksu ja jooksis, kuni jälitajate hääled sumbusid, ning ainus, mida ta kuulis, oli ta enda hingeldamine ja tsikaadide sirin.