Читать книгу Vabastamine - Imogen Kealey - Страница 4

Kulus veel tund, enne kui Nancy sai Philippe’ile ja Antoine’ile rääkida, mida ta Vana kvartali purustamise juures oli näinud.

Tumedajuukseline ja kõhn, kuid kitsastele õlgadele vaatamata sooniline ja tugev Antoine oli üks edukamaid inimeste üle piiri aitajaid Lõuna-Prantsusmaal. Ta oli töötanud koos Nancy, Garrow’-nimelise šotlase ja Belgia vastupanuliikumisse kuuluva mehe O’Learyga – kõik nad olid üle kümne korra juhatanud põgenikke üksildastes kohtades asuvatesse turvamajadesse ja otsinud neile teejuhid, kes viiksid nad üle Püreneede suhteliselt turvalisse Hispaaniasse. Lühem, kandilise päevitunud näoga Philippe, kes isegi smokingus nägi välja nii, nagu oleks äsja põllult tulnud, oli suurepärane võltsija. Tema keldritöökojast tuli päevast päeva peaaegu täiuslikke passe, elamislubasid ja reisidokumente, mis aitasid neil õnnelikel, kes olid leidnud vastupanuliikumises sõpru, mööda looklevaid raudteid ja kohalike bussidega anonüümselt varju kaduda, sõita ühes ja teises turvamajas peatudes läbi Prantsusmaa ning end lõpuks Inglismaale siirduvale laevale sokutada.

„Nad lasid ta maha,” ütles Nancy. „Otse keset seda kuradi tänavat. Nad enam isegi ei teeskle mingit seaduslikkust.” Mälupildid sellest tapvast lasust ning ajuolluse ja vere laialipritsimisest värelesid tal silme ees. Naine rüüpas oma pokaali tühjaks. Nende läheduses paugatas valjusti šampanjapudeli kork, Antoine tõmbus korraks pingule, kuid siis vormistas võpatuse ümber õlakehituseks.

„Nad on nii kurnatud, et ei jaksa enam isegi vihastuda,” mõtles Nancy ja sirutas pokaaliga käe kõrgemale. Tuleb iseenda raevuga piirduda.

Mööduv kelner märkas kutset ning peagi võis Nancy kuulda, kuidas šampanja kihinal pokaali voolas. See kõlas kõrvus justnagu ta enda vere sisin, kui ta sellele surnud poisile mõtles. Hall. Punane. Kollane. Taevasina. Ta oli kõik need sekundid mällu talletanud.

„Ma olen mures,” ütles Antoine. „Eelmisel kuul pidid mu teejuhid kolm korda lisapatrullide pärast tagasi pöörduma, just siis, kui meil oli vaja inimesi edasi toimetada. Võib-olla peaksime madalamat profiili hoidma? Peatama operatsioonid, mõneks ajaks hoo maha võtma? Keegi lobiseb. Või keegi on hooletu.”

Nancy tundis endal tema küsivat pilku. „Ära nüüd minult küll sellele vastust oota! Ma ei ütle sulle isegi seda, kust on pärit liha, mida sa mu laua ääres sööd. Ma olen diskreetsus ise.” Ta pilgutas üle pokaaliserva silma.

„Antoine’i jutus on oma iva,” ütles Philippe pahuralt; ta suur käsi hoidis šampanjapokaali nii, nagu võiks see iga hetk ta sõrmede vahel plahvatada. „Nancy, Marseilles on uus gestaapo spioonipüüdja. Mees, kelle nimi on Böhm. See on tüüp, kes purustas mõne nädalaga meie Pariisi parima võrgustiku. Ainult üksikud pääsesid. Vahepeal oli ta idas, aga nüüd on ta siin. Ta tuleb Valget Hiirt püüdma. Sind. Me peame ettevaatlikud olema.”

Ettevaatlikud. Kõik tahtsid, et Nancy oleks ettevaatlik, viisakas, istuks tooliserval, põlved koos ja käed süles, ega vaataks mitte kellelegi otsa. Põrgusse.

„Oh, rahu, poisid. Ta ei leia mind. Kõik teavad, et ma olen lihtsalt kulukate harjumuste ja rikka abikaasaga tüdruk. Kes oskaks madame Fioccat šoppamas nähes teda Valgeks Hiireks pidada?”

„Nancy, võta seda tõsiselt,” ütles Antoine. „See pole mäng. Isegi kui gestaapo sind ei kahtlusta, siis kuidas on meestega, kellega sa kokku puutud? Kas sa arvad, et kui Henri ka edaspidi poole oma varandusest meie üritusse valab, siis keegi ei pane seda tähele?”

See kõrvetas. Aga Henri oli täiskasvanud mees ja suutis ise otsustada, kinnitas Nancy endale. Tõsi, ka Henri manitses teda alatasa ettevaatlik olema, ning Nancy omakorda püüdis teda maha rahustada, et asi pole sugugi nii hull, aga …

„Ainus võimalus kiusajast jagu saada on talle vastu nina anda,” ütles Nancy. „Seda teavad kõik, kes kunagi koolis käinud,” lisas ta, silmis trotslik ja ohtlik läige. Ta tundis õlal puudutust ja pööras ringi. Tema abikaasa. Kuidas õnnestus Henril nii kaineks ja rahulikuks jääda pärast kogu seda purskkaevutäit šampanjat, mis nad ära olid joonud? Kõik teised mehed saalis paistsid tema kõrval punetavate ja kohmakatena. Äsjasest meenutusest kantud viha asemel täitis Nancyt järsku uhkustunne.

„Nancy! Sa lubasid mulle! Täna tööasjadest ei räägita.” Henri vaatas Philippe’ile ja Antoine’ile otsa. Nood nihelesid nagu koolipoisid.

„Me soovitasime Nancyl ettevaatlik olla, monsieur Fiocca,” ütles Antoine.

Henri naeratas neile. „Õnn kaasa, ma loodan, et teil tuleb see paremini välja kui minul. Kallis, kas tantsime?”

Nancy võttis ta käe ning viipas üle õla Antoine’ile ja Philippe’ile. Ettevaatus käigu kuradile. Henri oli kangelane ja suutis ise enda eest seista, tema aga ei kavatsenudki hoogu maha võtta, kui tal oli võimalus neetud natsidele veel üks kord vastu nina anda.

Külalised liikusid kõrvale, et teha noorpaarile ruumi, kus valssi tantsida. Henri oli jumalik tantsija. Nancy võis lõdvestuda, lasta end mööda klantsima löödud parketti juhtida. Ta kallutas end tahapoole, toetus Henri käele, see oli nagu lendlemine.

Kui Nancy uuesti silmad avas, piidles Henri teda üksisilmi, ja miskipärast just nii, et see tegi naise valvsaks.

„Kas sa kavatsed minuga riidlema hakata?”

Mehe käsi ta piha ümber tõmbus pingumale. „Ma arvan, et pean. Sa ju veedad oma pulmapeol aega vastupanuliikumise liikmetega. Riskid eluga pudeli Krugi pärast.”

Nancy ajas silmad pärani. Nad olid veel mängulisuse piiril, veel leidsid nad kõik olevat hirmus lõbusa, olgu see siis sõda, hädaoht või Henri kui tark ja elukogenud abikaasa oma noore naise tempude peale pead vangutamas. „Nad on mu sõbrad ja Krugi ma hankisin sulle, mu kallis.”

„Ma ei vaja šampanjat, Nancy.” Enam Henri ei mänginud. „Ma vajan sind.”

Henri tõmbas ta endale lähemale. Väljast kostis sisinat, mis meenutas suvise tormituule esimest hoiatust, siis järgnes tuhm, võpatamapanev plahvatus.

Kroonlühtrid õõtsusid ja vaikse sahinaga langes laest krohvitolmu.

Henri lasi Nancy piha lahti, võttis ta käe ja tõstis kõrgele. „Bernard, mes amies, täitkem šampanjapokaalid ja Vive la France!”

Rahvas sai hetkelisest vapustusest üle ja reageeris rõõmuhüüetega. Orkester alustas kiiret, kerglast tantsupala ning tantsijate keerutused pühkisid põrandalt tolmu. Nancy naeris valjusti, pea kuklas, ning lasi end tuledest, joogist ja Henri käte puudutustest joovastunult reaalsusest minema kanda.

Henrile meeldis tantsida ning ta oli triksis-traksis ka pärast nelja tundi jalakeerutust. Vähemalt ühest lävepakust pidi ta oma värske abikaasa sel õhtul veel üle kandma. Ta võttis Nancy sülle ja viis magamistuppa, kus asetas naise õrnalt paksule vaibale.

„Henri,” ütles Nancy, toetades käe ta rinnale. „Ma pean sinult midagi väga olulist paluma. Ma vajan su abi.”

Henri kortsutas kulmu. See oli Nancyl juba tavaliseks saanud viis: leida sobiv hetk ning paluda siis midagi pöörast ja ohtlikku. Rohkem raha. Nende Alpides asuva maja kasutamist põgenenud vangide pelgupaigana. Tema ettevõtte kasutamist relvade ja meeste salakaubaveoks. Võlakirja, mis ostaks veel ühele juudi perekonnale turvalisuse Inglismaal. Nancy jälgis, kuidas mees valmistub vastulöögiks, ja muigas, enne kui ringi pööras.

„Ma ei ulatu tõmblukuni …”

Henri naeris vaikselt, sirutas käed väga aeglaselt hapra haagini ja avas selle, vedas siis tõmbluku alla, tõmmates sõrmenukiga mööda paljastuvat nahka. Astus lähemale ja suudles Nancy kaela.

„Henri, ma ei hakka sinult vabandust paluma selle pärast, kes ma olen. Sa teadsid, kellega sa abiellusid,” ütles Nancy mehe vastu nõjatudes.

„Seda ma sinult ei ootakski, Nancy.” Mehe sõnad olid summutatud, hääl kirest madal. Ta libistas käed ümber Nancy piha, surus pihud vastu ta kõhtu.

Nancy tundis iha mehe järele, pakitsust tema sõrmede all.

„Anna andeks. Anna andeks, et ma ei saa olla selline, nagu need teised naised. Mul on hirmus mõelda, et ma teen sulle haiget, aga hirmus on ka mõte, et ma lasen neil lurjustel võita. Nad ei tohi võita. Nii et ma ei hakka sulle valetama ja lubama, et ma lõpetan. Ma ei saa seda teha.”

Henri ohkas ja pööras ta ümber, näoga enda poole. „Luba mulle ainult, et sa püüad olla ettevaatlik. Kas sa seda saad?” Ta hääl oli jälle soe ja leebe.

Nancy noogutas.

Henri juhtis ta akna all seisva väikese sohva ja lauakese juurde ning seadis enda kõrvale istuma.

Nancy niheles istmel ja sikutas kleiti ülespoole, et mehele kaksiratsi sülle istuda. Tõstis käed, et avada juukseid soengus hoidev briljandiga klamber, ning lasi siidil mööda keha alla vöö ümber libiseda.

„Henri Fiocca, kurat võtaks, ma armastan sind.”

Henri pistis käed tema juustesse, tõmbas ta enda poole ja suudles. Kõvasti.