Читать книгу Vabastamine - Imogen Kealey - Страница 5

Sturmbannführer2 Markus Frederick Böhm asetas telefonitoru hargile. Talle oli teatatud, et viimased ettekanded Vana kvartali puhastamise kohta ootavad teda hommikul tema kabinetis Rue Paradis’l, kuid oli selge, et operatsioon oli olnud edukas.

Enne Böhmi Marseillesse saabumist paistis, et Saksa okupatsiooniväed kaotasid selles rotipesas iga päev mehi. Järgned kahtlustatavale sinna, ja kui sul õnnestubki lahkuda, siis tühjade kätega või oled tänaval logelevate tööliste rõõmuks ülemise korruse aknast visatud sitaga koos.

Böhm oli ära kuulanud nii oma meeste ettekanded ja kurtmised kui ka Prantsuse võimude vabandused ning andnud oma käsud.

Kui ametlikud teadaanded väljatõstmise kohta said seintele kleebitud, võtsid ehk umbes pooled Vana kvartali asukatest oma tekid ja pannid ning lahkusid. Suurem osa ülejäänutest leidis end peagi vangilaagrisse viivalt rongilt. Välismaalaste ja Prantsuse juutide hulk Vanasse kvartalisse paigalejäänute seas oli viimaseks tõendiks – nagu oleks seda veel vaja läinud – lohakusest, millega uusi seadusi oli eelmistel kuudel ellu viidud. Need, kes püüdsid vastu hakata, põgeneda või peitu pugeda, lasti maha. Böhm oli nagu Herakles, kes linna kolme päevaga sõnnikust puhtaks rookis.

Ta heitis pilgu mahagonipuidust raamiga peeglisse telefonilaua kohal ja silus juukseid. Peeglist paistis, et tütre tuppa viiv uks ta selja taga oli lahti. Ta läks vaikselt ukse juurde ja vaatas sisse.

Telefonikõne polnud tütart äratanud. Sonia oli tekkide all kronksus, mängujänes kaenlas, ja nägi und.

Ta pehmete, kahvatute joontega näol oli samasugune kerge keskendumise ilme nagu siis, kui ta lõunaeelsel vaiksel tunnil istus söögilaua ääres ning joonistas või kirjutas suureaasalise käekirjaga kirju oma Berliini jäänud sõpradele. Lapse habras süütus. Böhm riskis lapse äratamisega, astus tuppa, silus sosinpehmeid juukseid ta kõrva taga ja suudles laupa. Et ta tütrel oleks turvaline olla, et ta saaks elada kaitstult ja rahus.

Ta sulges ukse nii vaikselt kui sai ja naasis elutuppa. Marseillesse saabudes oli teda koos naise ja tütrega majutatud sellesse kenasse korterisse gestaapo Rue Paradis’l asuva peakorteri lähedal ning pärast elutingimusi, mida ta oli olnud sunnitud Poolas taluma, oskas ta siinset luksust nautida. Väikese perekonna käsutuses oli viis mugavalt sisustatud tuba, see oli tunnustus tema töö eest Pariisis välismaa spioonide võrgustiku purustamisel ning idaosa Einsatzgruppen’is elementaarse distsipliini sisseseadmisel – ent oma osa, mida ta ei häbenenud tunnistada, oli ka tema naise väga headel sidemetel natsionaalsotsialistlikus parteis.

Hämaras valguses kamina ees istudes ja mingi keerulise tikkimistööga tegeledes paistis ta naine ka ise lapsena. Nüüd pani naine näputöö kõrvale ja läks puhveti juurde, et Markusele jooki valada. Böhm istus tugitoolis teisel pool kaminat, imetledes selle mugavusest naise nõtket figuuri ja vormikaid sääri.

„Hauptsturmführer Heller palus mul sinu ees nii hilise kõne pärast vabandada, Eva. Ta loodab, et ei häirinud meid.”

Naine tõi talle viski ning mees kummardus teda suudlema, kui ta joogi vastu võttis. „See on temast väga kena, aga mind ei sega see üldse. Sa ju tead.”

Hääl oli olnud esimene asi, mis oli pannud ta Evasse armuma, see oli madal ja meloodiline, enesekindel, kuid mitte jultunud. Ta võttis naise käe ja puudutas õrnu sõrmi kergelt huultega.

„Mida sa naerad?” küsis Eva, kui oli uuesti oma kohale istunud ja niidikorvi sülle võtnud.

„Ma olen saatusele tänulik sellise kaaslase eest.”

Ta rüüpas viskit. Harjumus viskit juua oli talle külge jäänud Inglismaal doktorantuuris õppides. Maitse viis ta tagasi ülikooli ruumidesse, kaaslastega peetud hilisöiste vestluste juurde.

„Minu või Helleri?” Eva piilus teda ripsmete varjust.

Markus kergitas klaasi naise suunas. „Praegu ikka sinu, mu kallis.”

Eva noogutas komplimendiga rahule jäädes, siis aga näis järsku mõtlikuna. „Aga Heller on minu arvates hea asetäitja.”

Böhm rüüpas klaasist ja mõtles oma asetäitjale. Heller kandis väikesi ümmargusi prille, kuid oli muidu igati terve välimusega noor mees. Puhas nahk, korralikud lihased, ei mingit kalduvust täidlusele. Böhm oli temaga koos töötanud alates Marseillesse saabumisest ja vähemalt seni leidnud ta olevat vägagi kompetentse. Grenoble’is õigusteadust õppides oli Heller omandanud suurepärase prantsuse keele ning loomulikult oli ta natsionaalsotsialismi veendunud poolehoidja. Tema väikesed ümmargused prillid jätsid temast teadlase mulje, kuid ta oli äge ja leidlik üle-kuulaja. Böhm imetles seda – mees näis nii leebena, ent samas peitus temas hästi talitsetud vägivaldsus. Üllatav avastus, et see raamatukoi moodi noor mees võib tekitada nii kohutavat valu, oli mõnegi vangi rääkima šokeerinud, võib-olla isegi rohkem kui valu ise.

„Ongi. Väga hea.”

Eva lõikas niidi läbi ja raputas tikkimistöö, mille kallal oli töötanud, sirgu. Nagu Markus nägi, kujutas see väikest talumaja kanadega õuel ning puid ja mägesid tagaplaanil. See meenutas talle maastikku Würzburgi lähistel.

Võib juhtuda, et kui sõda saab läbi ja ta ei lähe just tagasi Cambridge’i, siis lõpetabki ta oma uurimistöö sealkandis ning leiab sellise tagasihoidliku kodu Eva ja Sonia jaoks.

„Kas sa ei arva, et me võiksime tema heaks midagi teha?” küsis Eva. „Ma kirjutan onu Gottfriedile, mainin ta nime.” Ta märkas, et mees uurib tema näputööd. „See on Sonia uusim meistriteos, ma ainult korrastasin seda pisut. Ta raamib selle ära ja kingib sulle, ära siis unusta üllatuda.”

„Ei unusta.”

Eva hakkas tikandit ja niite kokku panema ning ta häälde tekkis pisut kõhklev noot. „Juhtumisi sain ma just täna Gottfriedilt kirja. Ta ütleb, et kuuendal armeel pole Stalingradis enam mingit lootust. Sa peaksid nägema, mida ta nende eneseohverdusest kirjutab. See on õudselt liigutav.”

Böhm lõpetas joogi. Jah, need olid hirmsad ohverdused. Ta asetas tühja klaasi läikivale lauakesele.

Ent Böhm ei kahelnudki, et lõpuks saab see sõda võidetud.

Britid saavad viimaks aru, et nende ainus lootus kommuniste võita on ühendada jõud Saksamaaga Venemaa vastu. Kõik sõjalised tagasilöögid selle tohutu, tsiviliseerimata maa vastu saavad olla vaid ajutised. Neid inimesi ei päästnud enam miski, nende ainus tugev külg oli võime kannatada.

„Kas sinu arvates on minust vale,” ütles Eva tema poole vaatamata, „olla väga tänulik, et me sinuga oleme koos Prantsusmaal ning mitte seal?”

Markus tundis naise vastu värsket kiindumust. „Ei, mu armas. Me saame austada nende ohvrit, soovimata seda jagada.”

„Sooviksid sa veel viskit?”

Ahvatlev. „Ei, aitäh. Ma pean pea selge hoidma, nii palju on veel teha.”

Ta ütles seda naljatoonil, kuid see oli tõsi. Vana kvartali puhastamine oli suurepärane algus, kuid ta teadis, et vastupanuliikumise juured ulatuvad selles linnas kaugele ja sügavale. Võib-olla polnud prantslased päris lootusetud, kuid kahtlemata olid nad muutunud dekadentlikeks ja korrumpeerunuteks. Sakslased olid võtnud Ida-Aasia rahvaste tarkuse ning kasutanud seda, et mõista paremini oma saatust, prantslased aga olid varisenud idamaistesse luksuslikesse nägemustesse – meelastesse, palavikulistesse unistustesse, mis neid seestpoolt mädandasid.

„Su õhtusöök peaks valmis olema. Mis sa arvad, kas sul õnnestub oma hiir kätte saada?”

Legendaarne hiir, kes oli Hispaaniasse toimetanud nii palju põgenikke ja pagulasi, närinud nii palju auke võrku, millega sakslased olid katnud Lõuna-Prantsusmaa.

„Võib-olla. Küll aeg näitab.”