Читать книгу Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni - Inga Raitar - Страница 10

Mõni püüab siinkohal öelda, et emotsioonid on meid ürgajast alates elus hoidnud, käivitades kõik ellujäämiseks vajalikud refleksid. Ega ikka kui mõõkhambuline tiiger ründab, pole aega pikalt mediteerida tema olemuse üle, vaid tulebki reageerida. Parim, kui ellujäämist tagava kiirusega. Neuroteadlased on aga tõestanud, et emotsioon tänapäeva inimese elus pole algeline ellujäämist tingiv refleks, vaid mitmeid ajuosi koostöös hoidev kompleks. Mõõkhambuliste tiigritega puutume suhteliselt harva kokku nagu ka tegelikult meie elu ohustavate olukordadega. Emotsioonid aga mäslevad meis 24/7.

Ajus pole emotsioonidel üht kindlat keskust, nad käivitavad aju paljusid osi. Seega ehk ei pärinegi nad – nagu me kipume arvama – meie ajust? Eestist pärit vaimne õpetaja Ingvar Villido on loonud emotsioonide haldamise kunsti, mis on – võib võltshäbita öelda – maailmas unikaalne. Ta läheb edasi sealt, kus budistlikud mõtlejad “stopp” teha soovitavad. Tema praktika ei nõua elukeerisest eemaldumist või eluliste olukordade vältimist, pigem arvestab just meie, 21. sajandi teadmistega inimeste argipäeva ja võimalustega. Ingvar õpetab, et enese muutmine algab elu häirivate emotsioonide vabastamisest. Jättes ometi sulle vajalike impulsside käivitamise tarbeks alles nende emotsioonide genereeritud eluks vajaliku energia. Kuidas seda teha, pole selle raamatu teema, otsija leiab kindlasti ka vajaliku kursuse. Mina võin öelda, et minu jaoks sai just see kursus alguseks teel, mille tulemusena sündis ka see raamat.

Emotsioone saab juhtida

Tänapäeva teaduse valguses on mälu ja konteksti (mis mõlemad on enamiku meie hinnangute aluseks) haldav aju osa “vastutav” muu hulgas ka depressiooni tekkimise eest. Nojah, kes ei teaks, et just kurnavad mälestused aktiveerivad meis midagi meenutavas olukorras (kontekst) depressiivse oleku. Võid olla pikalt tujust ära peale mingi koha külastamist, millega sul kunagi seondusid mingid praeguseks hetkeks häirivaks muutunud mälestused. Aga kas pead? Võime oma emotsioone reguleerida aga seondub meie frontaalsagaraga – ainsa aju osaga, mis on arenenud ainult inimestel – meie “puhtinimliku” töövahendiga. Seega ei püüa Ingvar Villido, tehes meile selgeks, et elu häirivatest emotsioonidest vabanemine tagab parema elukvaliteedi, meid panna tegema või uskuma midagi, mida meie praegune teadus välistaks. Pigem toetavad üha uuemad teadusuuringud neid Ingvari väiteid, mida ta esitab toetudes iidsele krija jooga traditsioonile.

Üks vaimsust ja teadust lähendavaid teadusavastusi tehti umbes viis aastat tagasi: frontaalsagarad, hüpokampus ja amügdala (nn hirmu keskus ajus) muutuvad kogemustega ja on ka kogemuste läbi teadlikult mõjutatavad! Seega emotsioonid ei pea meid juhtima! Nad ei ole evolutsiooniline paratamatus, mida saab vaid paremini või halvemini väljendada, vaid meie poolt hallatavad. Niisiis meie endi oskusest emotsioone vabastada või vähemalt märgata sõltub, et need meie igapäeva depressiivseks põrguks ei muudaks. Ja nüüd tagasi raamatu teema juurde – kui meie emotsioonid on meie endi poolt hallatavad, siis pole me kohustatud armuvalus piinlema ega suhtekrahhide järel depressioonis vaevlema. Me lihtsalt peame enda ajus salvestunud emotsioonide poolt käivitatavad käitumis- ja mõttemallid asendama teiste, meie elu toetavate käitumis- ja mõttemallidega. See pole taas mingi voodoo, vaid igapäevane protsess, mille kaudu ma oma kogemuste kaudu enda ellu tulnud teadmiste läbi muudan oma järgnevaid elulisi käitumisviise. Ma teen seda automaatse käitumismallina nagunii, nüüd võiksin lihtsalt võtta teadmiseks, et see on mulle mu igapäevase suhteelu korraldamisel abiks ning teha teadlikult.

Meisse alateadlike mustrite salvestumiseks on kulunud aastaid, harva, kui suudame nad ühekordselt asja teisiti tehes olematuks muuta.

Kui inimene kordab mingit tegevust mitu korda, salvestub ajju selle tegevuse juhtimiseks vajalik “närviimpulsside teekond”. Ehk siis, kui märkan ohtu, siis esimest korda tegutsen instinktiivselt.

Teisel korral sama ohtu kohates hakkavad minus tööle teatavad närviprotsessid, mis käivitavad võimalikult kiiresti võimaliku kaitsereaktsiooni. Kolmandat korda tegutsen juba automaatselt, ilma mõtlemata. Noorusaastatel õpetavad meile vanemad või kasvatajad, mis nende arvates on meile ohtlik või hea ja see salvestub meisse just taoliste alateadlike käitumismudelitena. See omakorda selgitab, kuidas keskkond läbi suhete oluliste inimestega meile isiksuse kujundamisel läbi ajus kujunevate reageerimisseoste mõju avaldab. Hea uudis oli kirjas eelmise lõigu alguses – needsamad kogemustega salvestunud “teed” meie ajus on kogemuste läbi ka muudetavad. Suhted tulevad tooma just selliseid kogemusi, mis on võimelised meis olulisi asju muutma.