Читать книгу Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni - Inga Raitar - Страница 6

“Maailma ei muuda läbi mingi religioosse õpetuse, vaid praktilise üldhariduse,” on öelnud dalai-laama. Üldhariduse all kujutame enamasti ette igapäevast kooliharidust, matemaatikat, emakeelt, geograafiat, keemiat… Vaatasin oma tütre gümnaasiumi lõpuaktusel küpsustunnistuseks nimetatavat gümnaasiumi lõputunnistust saama minevaid noori inimesi, kes tegelikult alles alustavad teekonda sisemise küpsuse suunas. Enamasti mitte läbi teadmiste füüsikast või ajaloost, vaid läbi suhete – esimeste armumiste, valusate pettumuste ja vaimustavate läheduspõhiste joovastushetkede.

“Kasvatamine on lapse elama õpetamine ilma pideva kontrollimise vajaduseta,” ütles oma lõpukõnes mu tütre klassijuhataja. Kui sügavad sõnad! Enamasti annavad raamatutarkused ja n-ö ühiskonna poolt aktsepteeritud kasvatus meile ju vaid oskuse mingites kindlates olukordades kindlaid reegleid kasutades kindlaid varemkontrollitud tulemusi saavutada. Ent kas need varemkontrollitud tulemused on see, mida me oma praeguses arenguhetkes just praegu esile kerkivate olukordade lahendamiseks vajame? Soov olukorda kontrollida ja oskus temas just temast lähtuvalt toime tulla on kaks täiesti erinevat asja.

Elu toimimisvalemid

“Ma õpin, sest maailmas on palju olukordi, mis ei sõltu minust,” tunnistas ühe kõrgkooli reklaamplakatile trükitud näitsik. Teadmata, mida ta enda ja oma reklaamitava kooli kohta tegelikult ütleb. Tegelikult ütles ta, et tema reklaamitav kool ei anna inimesele mitte suutmist oma elu ja selles ette tulevaid olukordi juhtida, vaid teadmise, et kui asjad ei näi sõltuvat minust, tuleb mul seada end sõltuvusse neist asjadest. Õppides pähe mingi hulga toimimisvalemeid ja neid ilma ise teadlikult olukorrast aru saamata igal juhul rakendada püüdes. Ent kas on võimalik sellisel viisil luua endale unistuste elu, mille hulka kuuluvad nii head suhted kõigiga meie ümber kui ka edukas edenemine eneseteostuse suunas? Kas lähtudes eeldusest, et maailm koosneb asjadest, mis ei sõltu minust ning ainus, mida teha saab, on õppida neid sõltumatuid asju reeglite ja valemite kaudu senituntud viisil haldama, saab olla õnnelik? Kahtlen. Üldharidus, mida pidas silmas dalai-laama, on seega hoopis midagi muud, see ei alga mitte reeglite päheõppimisest, vaid maailma toimimismehhanismide tundmaõppimisest. Mitte kontrollivast meelest, vaid meele teadlikust kontrollimisest. Ning needki kaks on täiesti erinevad asjad, kuigi pealtnäha võivad tunduda kohati üsna sarnased.

Alustaks lihtsamast eeldusest. Enamasti tahavad kõik inimesed sõltumata nende ametipositsioonist või haridusest kolme asja – olla keegi (ehk tunda end väärtuslikuna), teada (ehk suuta mõista ennast maailmas ja maailma enda ümber) ning olla õnnelik (ehk mitte kogeda kannatust). Teadus kinnitab, et elame maailmas, kus kõik on suhteline. Absoluutset ja püsivat meie kolmemõõtmelises duaalsetel vastanditel põhinevas maailmas pole, on vaid suhted erinevate vastasmõjuvate tegurite vahel. Nõnda siis võib öelda, et meie igapäevamaailmas on kõik inimese kolm soovi seotud ühe eeltingimusega – suhetega. Teiste inimestega. Seega, alustamaks oma soovide täitmist peame seda tegema erinevate suhete läbi oma elus.

Miks me kannatame?

Just meie suhete kvaliteet määrab elukvaliteedi. Suhete mõistmiseni jõudnud on tegelikult jõudnud ka elu põhitõdede mõistmiseni ning seeläbi rahuloluni enda ja maailmaga. Suhtesõlmedes viseldes jooksevad pusasse ka muud elu olulised niidid. Või tegelikult – kas üldse ongi mingit muud elu? Meie tavameeltega kogetavat elu, mis ei põhineks suhetel kellegagi, olgu või sinu suhtel sinu enda tegeliku olemusega?

Meie praktilise üldhariduse baas peaks niisiis algama oskusest eristada meie elu hävitavaid ja kannatusi põhjustavaid impulsse elu loovatest, rõõmu ja naudingut põhjustavatest. See on hästi praktiline, sest see paneb aluse kõigele muule, mida saame teha või õppida – igapäevasele õnnelikule elule. Kui me ei teadvusta endale, miks asjad meiega toimuvad, ei juhi me oma elu ja kannatame. Samas, kui me suudame enda jaoks selgeks mõelda, miks toimub meiega just see, mis toimub, hakkavad asjad toimuma just nii, nagu me soovime. Ilma igasuguse pseudoesoteerilise maagiata. Maagiat pole tegelikult olemas, on vaid su elujõud, energia ja oskus seda teadlikult ning tahtega suunata. Maagiks nimetame seda, mille toimemehhanisme me ei mõista. Suhtemaagia on seega vaid suhted, millest me aru pole saanud.

Just meie suhete kvaliteet määrab elukvaliteedi.

Suhteraamatutes tavaliselt ei räägita enesearengust ning enesearengu raamatutes igapäevastest reaalsetest suhetest. Samas pole need kaks asja ju kuidagi üksteisest lahus. Igapäevane elu meie ümber sõltub – ainult ja kõige otsesemalt – meis endis toimuvast. Meis endis toimuv leiab väljundi maailma – nagu eespool juba mainitud – läbi suhestumise teiste inimestega.

Pole nii, et on olemas “vaimsed asjad”, millega tegeletakse siis, kui aktiivne suhete loomise aeg on möödas ja mis seega pole kuidagi su suhteeluga seotud. On suutmine teadlikult oma elu mõista ja selle mõistmise läbi lahendada ka kõige igapäevasemaid olukordi. Sest mis kasu on raamatutes edastatavast vaimsusest, filosoofiast ja õpetustest, kui me seda kogemuslikult oma elu kõigi oluliste osadega seostada ei oska?

Kui me ei teadvusta endale, miks asjad meiega toimuvad, ei juhi me oma elu ja kannatame.

Me kõik oleme suutelised õppima vaid läbi mõtestatud kogemuse. Ent üsna tihti tulevad meie ellu kogemused, mida me ei suuda ise tõlgendada või mõista. Nii me võtame neid kui “õnnetusi”, “saatuse ebaõiglust”, “Jumala karistust” või mida veel iganes. Ent tõsiasjaks jääb, et pole kellegi meist maailmas olemas midagi, mis ei lähtuks ainult temast endast. Selle pealtnäha üsna pretensioonika eelduse kõige parem järeldus on see, et maailmas pole seega ju mitte midagi, mida me poleks ise võimelised muutma! Sina ise oled kõigi oma elu suhete looja ja kujundaja! Just siit tasubki alustada teekonda Tõelise Armastuse, hinge olulisima küpsus-eksami suunas.

Suhtemaagia on seega vaid suhted, millest me aru pole saanud.