Читать книгу Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni - Inga Raitar - Страница 8

Mu tütar pidi tegema gümnaasiumi lõputöö kunstiprojekti. Ühel kenal õhtul tormas ta särades oma toast välja ja teatas, et tahaks teha pilti, millel on valge, Veneetsia maski meenutav nägu, mille peast tungleb välja tohutu hulk värvilisi säbrusid. “See on inimese tõelist olekut kattev mask ja need on tema segased sassis mõtted, mis sellest välja tulevad,” selgitas tütar oma loomekontseptsiooni. Pilt tuli vägev! Isegi mu kunstiharidusega sõbranna, kellele pildi oma ideele tuge saamiseks näha viisime, oli üllatunud, kust võttis tüdruk sellise idee ja viisi pildi teostamiseks – kasutades erinevaid värvilisi lõngu värvide asemel. Kui tuli aeg pilti kooli viia, tuli tütar murelikult minu juurde: “Ema, ma ei tea, mis oma pildile nimeks panna.” Vaatasime koos pilti ja järsku mul plahvatas.

“Ego!” – “Mis mõttes?” oli tütar hämmingus. “See siin pildil on inimese Ego. Ehk siis mask, millega me oma tegelikku olemust katame ja millest sünnivad meie erinevad uskumused, kontseptsioonid, hinnangud asjadele ja nägemused maailmast.” Ma olin isegi üllatunud, et polnud nii lihtsat seost varem märganud. Tütar viis pildi kooli ja sai maksimumhinde.

Olukorda valitseb see, kellel on suurim valik käitumisviise.

Teokarp hingele

Meie Ego on nagu soomusrüü või teokoda meie tegeliku olemuse ümber. Sündides on laps vastuvõtlikult avatud kõigele, mis teda ümbritseb. Ta võtab maailma sellena, mis too on. Väikelapseeast alates kogeb laps suurt hulka maailmast temani tulevaid asju isiklikult temale suunatutena. Mõned neist asjadest tekitavad meeldivaid, mõned valutegevaid aistinguid. Haiget saades ja edaspidist valu vältida püüdes hakkabki laps tekitama endas ennast kaitsvaid energia vaba voolu blokeeringuid. Vanemate ja teiste ümbritsejate – ehk siis oma elu esimeste oluliste suhete – abiga hakkab vahetule maailmatajule peale kasvama omalaadne vaimne korp. Korbad kasvavad teatavasti haavadele, nii ka Ego.

Iga kord, kui lapse siiras eneseusaldus saab löögi, tekitab ta sellele kohale tulevaste haiget saamiste vältimiseks kaitsekihi. Ego kasvab ka vanemaid ja olulisi lähedasi imiteerides. Laps võtab omaks vanema hinnangud olukordade ohtlikkusele või kasulikkusele, küsimata nende päritolu või tõesuse järele. Egokilp meie sisemina ümber valmib umbes seitsmendaks eluaastaks. Alguses on ta kena ja vanemate poolt neile, nende maailmapildile ja nägemusele nende lapsest, sobivaks vormitud. Kui aga lapsel algab murdeiga ehk ta hakkab ise enda maailmanägemist välja kujundama, tekib vajadus vanemate toel voolitud kaitserüü enda jaoks parajamaks vormida ning selleks tuleb senist vormi mõnest kohast raksakuga lahti murda. Nii vaadates tekib sõnale murdeiga hoopis sügavam tähendus. Ja saab ka vastuse küsimus, miks mõned lapsed elavad murdeea läbi väga raskelt, uksi paugutades ning kõike vanemate poolt antavat nõmedaks hinnates, mõned jälle tulevad sest eluperioodist läbi nii, et vanematel pole nendega mingeid probleeme. Murdeiga jääb tulemata siis, kui pole midagi murda, last on peres käsitletud kogu aeg täisväärtusliku isiku, mitte “minu omandina, kelle ma kasvatan selliseks, nagu mina õigeks pean”.

Läänelik kasvatus on valinud Ego väljaarendamise tee isiksuse tervikliku väljaarendamise asemel. Egost loobuda tundub end kogu ühiskonna ees alasti kiskumisena – hirmutava ja ohtliku käitumisviisina. Seega õpetab ka läänelik paarisuhete psühholoogia Ego sellise tugevuse omandamist, kus me oleme valmis teisele inimesele piisavalt avanema, kartmata sealjuures enese “pseudomina” kadumist. See on juba pisut erinev suhe teise inimesse, kui on praegune üldlevinud lihtsalt Egode pinnapealsetel kokkupõrgetel põhinev suhtlemine. Tee selle avatud suhteni käib läbi aususe, ennekõike iseenda vastu. Aususest lähtuv mõistmine on läänelikus psühholoogias see integreeriv substants, mis suudab ühendada kaks teadvust üheks, nii, et mõlemad jäävad alles. Samas kui ühendada läänelik psühholoogia iidsete ida teadmistega inimese tervikolemuse kohta, saab võimalikuks kahe inimese ühendus, kus Ego kaitsevahendina ei osutugi enam vajalikuks. Millegipärast tundub see variant meile aga ülimalt hirmuäratav. Võib-olla selle tõttu, et lääne psühholoogia näeb Ego kaotamist enda kaotamisena teisele, mitte teadliku enesemõistmisena.

Suhtekeemia

Psühholoog Mart Laisk kirjutas kord oma Facebooki seinale: “Ego on nagu elektron ümber vesiniku tuuma ehk prootoni. Prooton on siis minu olemus ja elektron on minu tähendus maailma suhtes. Nagu me teame, asub elektron samaaegselt kõikjal ümber tuuma. Tema kaudu suhestub tuum välismaailmaga (näiteks loob keemilisi ühendeid). Egos me vaatleme ja olemuses me oleme. Ühel samal hetkel meie teadvus suudab hõlmata nii tuuma kui ka elektroni ja sel hetkel me mõistame enda olemust (vesinikuna) ning asetume paika üleüldises struktuuris (teiste elementide hulgas, Mendelejevi tabelis). Sel hetkel saab ka tuum otsekontakti maailmaga ega vaja enam Ego tõlgendusi või kaitset. Kuni me ei ole tervik, st me oleme kas elektron või prooton, ei saa me ennast määratleda ühegi elemendina. Seega ei mõista ka enda kohta tervikus.”

Minu Ego soov liituda kellegi teise tuuma ümber tiirleva Egoga tasakaalustamaks oma tasakaalutust.

Neil, kel keemia polnud koolis lemmikaine nagu minul kunagi, võis seda arutlust olla raske jälgida, kuid idee iseenesest on lihtne ja inimlik. Ego kaudu suhestume maailmaga, kuni pole valmis seda tegema iseenda kui tasakaalustatud terviku läbi. Ehk siis läbi sellesama harmoonia, millest rääkisin tihastest ning dalai-laamaga kohtumisest kõnelenud peatükis. Seega moodustab seesama egoelektron nagu keemias elementide ümber tiirlevad elektronid ikka aktiivse ja reageerivana (ka see sõna omandab suhete kontekstis väga mitmekihilise tähenduse) meie suhteid teiste element-inimestega. Ning neis ühendites saame olla just tänu faktile, et üks elektron ehk Ego meis pole piisavalt seotud oma olemustuumaga, soovib eemalduda tuumast, lootes saada täiuslikuks mingis teises ühendis, mille ta moodustab teise elektron-Ego ja tuumaga liitudes. See ongi paljuräägitud suhtekeemia. Minu Ego soov liituda kellegi teise tuuma ümber tiirleva Egoga tasakaalustamaks oma tasakaalutust. Millest teeme loogilise järelduse – meid tõmbab nende poole, kes näivad mingil põhjusel tasakaalustavat meie ebakindlust ehk siis tekitavad meis tervikuks saamise tunde. Ent on samas ka ise samavõrd tasakaalust väljas.

Kes sa tegelikult oled?

Tegelikult pole Ego olemasolus midagi halba. Kui loodus ta meile tekkida on lasknud, siis on teda ilmselgelt ka meile mingis eluetapis vaja. Nagu pimesoolt, mis mingis eluetapis meid võib mürgitama hakata, kuna mingis jälle korjab meid kaitsta püüdes endasse meid kahjustavaid setteid. Ego on lihtsalt see osa mõistusest, mis eristab sind kõigest ümbritsevast. Just Ego lubab sul kogeda, et sina siin füüsilises maailmas ei ole miski muu või keegi teine. Tegelikult muidugi sa oled ka palju muud kui see osa, mis ütleb enda kohta Mina. Aga alguses, kuni me pole veel oma sisemaailma ülesehitust tundma õppinud, vajame kindlasti Ego kaitset välise maailmaga edukaks toimetulekuks. Osa su mõistusest, kuhu oled salvestanud kõikvõimalikud otselingid kiireteks ohuolukordadega toimetulekuteks, isikustab enda. Hakkab sinus ütlema sulle, kes olen “mina”, eristades sind sellest, mida sa oma varasemale elukogemusele tuginedes pole. Ta püüab sind vaid aidata ja peaks olema lihtsalt sinu üks tööriist selles maailmas toimetamiseks. Aga nagu öeldud, tugineb ta varasemale kogemusele ehk püüab sind määratleda mingi info abil, mis ei pruugi antud hetkes üldse paikapidav olla.

See, kes sa tegelikult oled, on märksa suurem hulk ainet ja võnkeid kui vaid su füüsiline keha, pulbitsevad emotsioonid ja mõistus koos selle ennast Egona kehtestava osaga. Kuna suhteelus on n-ö ohuolukordade teke tänu inimeste intensiivsele lähenemisele väga lihtne, ning Ego ongi see, kes meid valutunde ähvardades kiirelt endas salvestunud “hädaabiskeemidega” päästa püüab, sõltub Egos salvestunud infost suhtemaailmas paraku väga palju. Jah, ta võib olla suurepärane tööriist, kui sa tead, mis protsessid tema juhtimise alla usaldad. Kindlasti aga ei tohiks ta olla sinu peremees, kes käsutab sind. See näeks välja nagu haamer, hakkaks käele käsklusi andma, mitte käe suunamist mööda naelu seina lööma. Ülekäte läinud Ego hakkab sind kaitsma sinu enda tegeliku tundmise eest. Ego sunnib sind mõtlema, et sina oled tema, mitte et tema on osa sinust. Kui sa selle triki läbi näed, saab sinust loodetavasti oma suhete peremees või perenaine.