Читать книгу Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni - Inga Raitar - Страница 9

Armastus on tunne, ütlevad paljud ja sellega olekski nagu kõik öeldud. Tunne tekib nagu kusagil meist väljaspool, “tuleb kuskilt meisse” ja siis teeb meiega mis tahab. “Tunnete kütkes olek” oleks nagu õigustus paljule, mida me igapäevaselt endale ei luba. Tunded ehk psühholoogilises keeles emotsioonid on enamiku inimeste arvates niisiis midagi sellist, mis “tuleb sulle peale”, siis “tekitab sinus mingi seisundi” ja lahtudes-lahkudes “jätab hinge tühjuse” – mis ju ka tunne, ainult teistsugune. Siis hakkad ootama kedagi, kes tuleks ja tekitas sinus uuesti sellesama tunde, käivitaks emotsioonide tulevärgi, tõstaks armumise või kire eufoorilisse seisundisse ning hoiaks seal ilma, et sa sellest uuesti kuhugi kukuksid.

Mis aga oleks, kui õpiksime ise oma emotsioone haldama nii, et ei olekski vaja kelleltki “kiretekitamise tugiteenust sisse osta”? Ei, ma ei räägi siin ei masturbeerimisest või iseendas mingite tunnete ette kujutamisest. Räägin emotsioonide mõistmisest ja nende haldamisest. Ning kinnitan – see on lihtne, praktiline ja vägagi võimalik. Miks aga on just emotsioonid meie elu seisukohalt nii olulised, et neile eraldi tähelepanu peaks pöörama?

Emotsioon on energia. Ta ilmneb, kestab mõnda aega ja lahtub. Buddha soovitas emotsioonide kütkeisse kinni jäämise vältimiseks märgata hetke, mil näeme, kuuleme või haistame midagi, siis olles hoolivalt avatud, vältida sellest aistingust tekkida katsuvat hinnanguliselt mõtlemist. Ingvar Villido õpetab oma emotsioonide vabastamise kursuses sama asja “shortcut'i” ehk teadlikku emotsioonide märkamist ja kohest vabastamist. Nii tehes ei käivita meie emotsioonid meis varemsalvestunule põhinevaid reaktsioone. Tunnete teadvustamine eeldab aga teadlikkust. Kindlasti pole see eneses millegi mahasurumine ja ammugi mitte “negatiivse tunde” “positiivse tundega” ülekirjutamine või soovmõttega asendamine.

Sageli arvatakse, et kui õpime tundeid juhtima, siis me enam ei tunne. Muutume kuivadeks külmadeks mõistuseinimesteks. Vale puha! Teadlikkus tähendab, et sa lisaks tunnetele kontrollid ka oma mõtteid, seega ei juhi ka nemad sind sinust pealtnäha sõltumatute impulsside käivitamise kaudu ja sa saad võtta olemasolevast hetkest just parima, mida too pakub. Spontaanselt. Kui vaja, siis kirglikult.

Lääne psühholoogia terminites toimub seesama protsess nii: impulsi käivitab mingi sensoorne mulje (see on siis midagi meid ümbritsevas maailmas, mida me näeme, kuuleme või muul moel haistame). Kuna oleme õppinud lapsest saati end maailma eest kaitsma, järgneb mälu kaudu toimuv liigitus ehk automaatne sildistamine (hindame toimuvat juba kunagi toimunu kaudu). Olles asja enese jaoks kas ohtlikuks või ihaldusväärseks ning mingi alateadvusse kinnistunud sellekohase stereotüübi järgi “selgeks teinud”, käivitub meis reaktsioon. Enamik sellest protsessist toimub nii kiiresti ja alateadlikult, et me isegi ei märka, et reageerime ning üsna tihti isegi seda, millele me tegelikult reageerisime. Raamatu alguses toodud “sa vana lits” näite puhul reageerisime sõnas “lits” sisalduvale negatiivsele meis kinnistunud tähendusväljale, mõistmata, et tegelikult toimub sinu ja ütleja vahel hoopis mingi muu protsess. Kui oleksime ses hetkes olnud teadvel, poleks emotsioon meie üle võimust võtnud ja me oleks suutnud mõista, mida meie partner oma lausega tegelikult väljendada püüdis. Võimalik, et hüüdis appi. Aga kuna meid pole keegi oma emotsioone isegi mitte märkama, veel vähem siis haldama õpetanud, laseme neil käivitada endas kõikvõimalikke, liigagi tihti meid endid kahjustavaid protsesse.