Читать книгу Porno. Trainspottingu järg - Irvine Welsh - Страница 11

Ma olin Colville’i jaoks valmis, kuna Tanya oli selle tõpra käitumisest märku andnud. Ta oli juba tükk aega tahtnud minust lahti saada ja nüüd oli raisal võimalus. Muidugi ei kavatsenud ma ilma võitluseta alla anda ja viimase aasta jooksul olin Chez Colville’i sisemise poolega Holloways põhjalikult tutvust teinud.

Tema muidugi ootas, kuni mu vahetus lõpeb. Öö on olnud vaikne. Siis olid Henry ja Tšingiz mõnede poistega sisse tulnud, kõik üsna korralikult täis. Oli olnud mingi tüli ühe teise jõuguga ja kõik olid umbe võidujoovastuses, vahetasid muljeid ja nii edasi. Räägiti, et Aberdeen ja Tottenham on liidu moodustanud. – Selles seltskonnas küll olla ei tahaks. Kes kurat seal jookide eest maksab? Kuradi baarmen ilmselt, naeran ma ja mõned poisid ühinevad minuga. Mina olen praegu kunn ja valan maja poolt üsna mitu klõmmi, sest tunnen, et mu siinne valitsusaeg hakkab lõppema.

Mõnes mõttes kurb, see on olnud justkui teine kodu, sissepääs, võimalus kohtuda selliste inimestega, kellega ma justkui alati juhtun kohtuma, aga siin tuleb piir tuleb ette. On aeg edasi liikuda. Sellistes kohtades töötades ei võida sa kunagi. Ise pead ühte seesugust asutust omama. Silmanurgast näen, et ilmub Lynsey ja teeb mulle silma, valmistudes lavale minema.

Jah, kõik on plastmass ja kroom, kogu garnituur on laitmatult puhas, aga ikka on tunda liisunud konisid ja jobihaisu jõmmide pükstel, tüdrukute odavat parfüümi, veega lahjendatud õlut ja haiglast meeleheidet selle tralli keskel.

Lynsey igatahes jagab matsu, tema on liiga tark, et sellisesse kohta konutama jääda, kui tal parim-enne möödas on. Ta hoidub hoolikalt kundedele välja näitamast oma põlgust, mida temasugune arukas ja haritud noor naine nende vastu kindlasti tunneb ja minu vastu küllap samuti, ehkki meile kõigile meeldib mängida mõttega, et me oleme erinevad, et meil on oma ainulaadne perspektiiv kogu selle värgi suhtes, me võtame seda asja omaenda erilise lunastava irooniaga. Aga tema on teistsugune ja jagab matsu. Ta on filminud mõned meestekad, avanud oma veebilehe, et nime tuntuks teha, ja nüüd lihtsalt korjab selle sületantsuajaviitega kundesid kokku. Ühtegi sutekast kutti silmapiiril pole ja tema innukas naeratus muutub äraolevalt jäiseks iga kord, kui üle piiri astud. Tema ei mängi kellegi teise mängu, ainult enda oma ja seepärast ta mulle ei sobi.

Kahju. Vaadates teda seal tegemas neid atleetlikke puusanõkse, mis Tanyasuguse narkohoora joonelt reanimatsiooni saadaksid, takseerin neid päikesepruune sääri kuni hõbedase miniseelikuni sama üksikasjalikult nagu pappi viskav klient ja mõtlen, et mõni neist Lynsey videotest tuleb kindlalt üles otsida.

Vahetuse lõpus astub Dewry muidugi ligi, lapseahistaja idiootlik irve näol. – Colville tahab sind oma kabinetis näha, ütleb see rõve sitapea peaaegu lauluhäälel.

Ma tean küll, milles asi on, nii et tuppa astudes võtan tema vastas ilma palumata istet. Colville’i pilusilmad vilavad kahvatus salakavalas näos ringi, vahtides mind nagu mingit kuradi millimallikat. Ta lükkab ümbriku üle laua. Tema lollaka halli pintsaku revääril on plekk. Mõni ime, et see eit…

– Sinu lõpparve, seletab ta oma pugejaliku häälega. – Kuna sinu sada neli nädalat katseaega lõpeks alles kahe nädala pärast, siis hüvitist me töölepingu lõpetamise puhul maksma ei pea. Kõik on aus, nagu sa näed. Seadus on selline, irvitab ta.

Ma vaatan talle tõsiselt otsa. – Miks, Matt? küsin ma solvumist teeseldes. – Me oleme ju vanad sõbrad!

Ei, see pilk ei aita, Matty-poisi nägu jääb kõigutamatuks, kui ta toolil tahapoole nõjatub ja aegamisi pead raputab. – Ma hoiatasin sind, et kellaaegadest tuleb kinni pidada. Ma vajan sellist ülembaarmeni, kes oleks kohal. Ja mis veel tähtsam, ma hoiatasin sind, et see sinu sõbratarist väike hoor ei käiks siin minu klientidele mingeid ettepanekuid tegemas. Ta üritas nädala eest isegi ühte politseinikku ära rääkida, lausub ta uuesti jälestusega noogutades ja ma kuulen Dewry tasast hirnatust – too naudib seda samapalju kui Colville.

– Ka nendel on munnid küljes või nii vähemalt räägitakse, vastan naeratusega. Taas kostab mu selja tagant vaikset kõkutamist.

Colville tõuseb sirge seljaga istuma, sihverplaat tõsine ees. See on tema näitemäng ja ta ei taha seda käest lasta. – Ära siin targuta, Williamson. Sa muidugi mõtled, et oled kõva mees, ma tean küll, aga minu jaoks pole sa küll midagi enamat kui üks järjekordne mõttetu Šoti persevest Hackneyst.

– Islingtonist, lausun kiiresti. See viimane oli valus.

– Mis iganes. Ma eeldan, et ülembaarmen ajab siin minu äri, mitte ei kasuta seda kohta kattevarjuna oma räpastele pisitegevustele. Igasugust kõntsa liigub siin nüüd ringi: hoorad, sulid, jalkahuligaanid, pornokunnid, narkodiilerid, ja tead mis? Kõik see on olnud viimase kahe aasta jooksul, sellest ajast, kui sina siin tööle hakkasid.

– See on kuradi sületantsuklubi ju, kuradi stripiklubi. Loomulikult käib sul siit nii mõnigi kahtlane tüüp läbi. See on hämar äri! protesteerin vihaselt. – Ma olen nii mõnegi rahaka kliendi siia toonud! Sellist rahvast, kes pappi viskab!

– Aitab küll, mine juba, lausub ta ukse poole osutades.

– Ja nii ongi? Ma saan kinga?

Matt Colville’i muie venib veel laiemaks. – Jaa, kuigi väga ebaprofessionaalne minust seda tunnistada, aga mulle pakub see lausa lõbu.

Kuulen selja taga Dewry suust järjekordset hirnatust. On aeg. Ma tõstan pilgu ja vaatan Colville’ile otse silma sisse. – Nojah, vist on aeg suud puhtaks rääkida. Ma olen juba umbes kaheksa kuud järjepidevalt su naist keppinud.

– Mis… Colville vaatab mulle otsa ja ma tunnen, kuidas Dewry mu selja taga jahmatusest tardub ning seejärel midagi vabanduseks köhatades kiiruga uksest välja kaob. Colville on mõne hetke kõnevõimetu, aga pärast väikest võbinat veab põgus ettevaatlik muie ta peenikesed huuled kortsu. Siis raputab ta põlastavalt pead. – Sa oled tõesti hale tüüp, Williamson.

– Päris edukalt kusjuures, ütlen ma, tegemata tema märkusest välja. – Vaata tema Visa kaardi väljavõtet. Hotellid, brändirõivad, mis iganes. Sikutan näpu vahel oma Versace särki. – Selle raha eest, mis sina maksad, niisugust asja ei osta.

Ta silmadesse lööb järjekordne hirmukramp, aga see asendub põlgliku vihaga. – Sa õnnetu värdjas. Arvad tõesti, et su pläma mind kotib? Hale…

Tõusen ja samal ajal võtan põuetaskust Polaroidid ning viskan need lauale. – Võib-olla kotib sind siis see. Hoidsin neid mustadeks päevadeks. Räägivad rohkem kui tuhat sõna, kas pole? lausun silma pilgutades, pööran ringi, lahkun väärikalt kiirel sammul tema kabinetist ja lähen läbi baari välja. Tänaval viib ärevushoog mind jooksusammule, aga kedagi pole mulle järele tulnud ja ma vallandan Soho kõrvaltänavatel valju naeru.

Charing Cross Roadil kõndides kainenen mõnevõrra, sest mind tabab arusaamine, et olen kaotanud oma kõige regulaarsema sissetulekuallika. Püüan sellele vastukaaluks seada, et igasugu tülinat ja sebimist on ka vähem, ning koostan plusside ja miinuste nimekirja, mõeldes kõikidele võimalustele ja ohtudele, mis uue olukorraga kaasnevad. Sõidan Central Line’iga tagasi Liverpool Streeti jaama ja sealt pealmaarongiga Hackney Downsi. Peatume Downsis ja ma lähen välja, vaadates perroonilt üle müüri omaenda tagaakent. Ulatun räpast aknaklaasi peaaegu puudutama. Sellel on nii palju tahma, rasva ja mustust, et võimatu on sisse näha. Need Great Eastern Raili tõprad peaksid, kurat, aknapesu ise kinni maksma, nende sitased diiselrongid on selle ära lagastanud. Jaamast väljudes võtan kaasa uue, täna ilmunud rongiplaani.

Heidan pilgu ka eesaknasse, kui olen oma kööktoas, mida kinnisvaraagendid armastavad stuudiokorteriks kutsuda. Selline see inglise keel on, viimase piirini naeruväärselt pompöösne. Kellel veel oleks selline suurushullustus, et paneelikaid kinnisvaraarenduseks nimetada? Ma olen aristokraat Simon David Williamson ja mu aadress on Leith Banana Flats Estate. Alla vaadates näen apteegi ees üht noort ema lapsekäruga. Silmaalused kotid ütlevad, et temast oleks võinud saada modell… Samsonite’i reklaamidele. Samuti ütlevad need, et ma olen tulnud viissada miili lõunasse ja elan ikka mingil kuradi Great Junction Streetil. Korraga lööb maja kolisema ja värisema, kui teise akna tagant müristab kiirrong Norwichi suunas. Vaatan kella: 6.40 ehk siis 18.40, nagu need raudteefirma töllid seda nimetavad. Täpselt graafikus.

Igal võimalusel tuleb investeerida, raisk. Seda ma püüdsin Berniele hiljuti selgeks teha, kuigi olin liiga üles kruvitud, et oma mõtet korralikult edasi anda. See on võti. See lahutab võitjad kaotajatest, eristab tõelised ärimehed suuresõnalistest sinikraedest, kes on korraks nodi otsa sattunud ja tüütavad sind ajalehes ja telekas oma jutuga, kuidas nad on kogu aeg seda ja teist sehkendanud ja muud seesugust jura. Niinimetatud edulugusid pasundatakse meedias pidevalt, aga tegelikus elus me ju teame, et need on vaid jäämäe tipp, sest me näeme ka läbikukkumisi. Istume baaris kõrvuti mõne tolgusega, kes lõksutab laialt lõugu selle kohta, kuidas ta oleks praegu või sees, kui poleks olnud neid tõpraid ja toda lurjust ja noid sitavikateid, sest kogu aeg on kõik teised süüdi, mitte nemad ise, kes nad usuvad lihtsameelselt seda valet, et võid tühipalja jutuga kuhugi tippu jõuda. Berniel oleks targem ette vaadata, sest tema suust kostab ka juba täpselt sama jama. Sest seda sitta jätkub ainult teatud ajaks ja siis pead oma hunnikut vaatama ja investeerima (kui oli õnne mingi hunnik kokku saada), enne kui kõik läbi põletad. Muidu pole muud, kui istu kõrtsis ja kiunu, mis kõik oleks võinud olla, või veel hullem, tõmba kimu ja rüüpa kärakat.

Mul on vaja midagi investeerimiseks ja ma pean nüüd minema Amandat vaatama, seda külma eite, kellel on lademetes, mida investeerida, ja kes mind ikka endiselt kuivale imeb, raisk.

Tädi Paula ettepanek, mille peale ma telefonis peaaegu naerma oleks pahvatanud – peaaegu oleks vaesele vanamemmele otse kõrva hirnunud –, kõlab nüüd järjest mõistlikumalt.

Kuid kohustused ei anna oodata ja ma suundun piinarikkale bussi-rongiteekonnale Mandy-mina-tulin-ja-sina-võtsid-kõik-endale poole Highgate’i, kust ma käin poissi kogu aeg peale võtmas ja maksan talle nelikümmend kulli nädalas, mis lihtsalt poisi näost sisse kaob. Sest ärge arvakegi, see poiss on tõesti paks. Eelmine kord, kui ma ta Šotimaale minu ema vaatama viisin, ütles see oma itaalia-šoti aktsendiga: „Ta on täpselt nagu sina selles vanuses.“ Täpselt nagu mina selles vanuses. Paksuke, kes korjab kergesti sinikaid ja on rammus saak mänguväljakute ja tänavate kõhnadele peenikestele madudele. Kuradi õnn, et tuli puberteet ja hormoonid lõid möllama ja päästsid mind sellest rasvapõrgust. Võib-olla on minu kahetine hoiak temasse tingitudki sellest, et see väike vaene tolgus meenutab mulle mind ennast sellest ajast, kui ma olin noorem ja polnud nii lahe. Aga ma ei usu, et ma iial päris samasugune võisin olla. Tõenäoliselt on siin mängus vanaisa, emapoolne muidugi, see paks juudiroju.

Nüüd me kõmbime mööda West Endi, et minna Hamleysse tema jõulukinki välja valima. Üritus ise on muidugi ammu selja taga, praegu käivad jaanuarikuu hullud päevad. Andsin talle kinkekaardi sellel põhimõttel, et valikuvabadus tuleb omandada maast madalast. Amanda hoidis kätt ees ja nõudis, et ma läheksin temaga koos valikut tegema. Me pole veel teab mis palju maad Oxford Circuse jaamast kõndida jõudnud ja kuigi on külm, hakkab väike tõbras hädaldama, jääb jonnakalt seisma ja hõõrub jalgu. Videomängude tolgus, istuks parem kodus soojas ja toksiks PlayStationit. Isegi sel pidulikul aastaajal olen mina talle samasugune koorem nagu tema mulle. Me astume sisse ja ma jätkan oma hädiseid katseid juttu teha, lootes samal ajal, et kuskilt poodide vahelt ilmub vaatevälja mõni näkk, keda jõllata.

Talvel on see häda, et tüdrukud on kõik liiga sisse pakitud. Sa ei tea, mida saad, enne kui kodus oled ja pakendi avad, aga siis on juba liiga hilja hakata seda tagasi viima. Jõulud. Tsekkan esmalt valge telefoni sõnumeid. Selle numbri annan alati naistele, keda ma pole põrutanud. Siis punase telefoni omi, mille kaudu liigub kasutatud kaup, ja siis rohelise, millega aetakse äriasju. Ei midagi.

Poed ja rahvamassid ja rämpsuhunnikute tassimine hakkavad mind varsti ära tüütama. Mis poissi puutub… temaga sidet pole. Üritan küll. Mitte nüüd väga hullusti, aga niipalju, kui mul jaksu on. See on vahetus, mis tuleb ära teha, meie mõlema huvides, ma oletan. Lõpuks on mul rämpstoidust puhitused ja kõrvetised, näpud täiesti põhjas ja mille nimel? Vanemlikud kohustused? Sotsiaalne läbikäimine?

On sellest kõigest kellelegi mingit kasu?

Vaatan üht näkki ja meenutan kibedusega paari nädala tagust aega, kui viisin Beni (see nimi oli Mandy idee) Madame Tussaud’ vahakujude muuseumisse. Ma ei saanud muud teha, kui mõelda Mandyst, kes oli nüüd ühekorraga nii ennast täis, sest teda hakkas põrutama mingi tema unistuste yuppieülbik, kes ütles, et neile oleks hea, kui ma Beniga oleksin ja nad saaksid natuke koooosolemist nautida. Maksa nelikend kulli nädalas ja vii teda välja, et see eit saaks rahus keppi teha, raisk. Peaks endale otsaette tätoveerima: PANE MULLE NÄKKU.

Kui ma poisi koju viin, pean tunnistama, et Mand näeb palju parem välja. See viimane aasta on ta esimest korda pärast Beni sündi jälle vormis olnud. Ma arvasin, et ta paisub täistuuril jõledaks rasvarulliks nagu kõik teised tema kuradi suguvõsas, aga ei, ta paistab igati trimmis. Oleks ta siis ka trenni teinud ja dieeti pidanud, kui meie veel teema olime, siis võib-olla poleks ma tundnud vajadust teda alandada. Ma olen ambitsioonidega inimene ja ükski endast lugupidav kutt ei taha, et teda nähtaks mingi paksmaoga käevangus.

Aga paksmagudest võib kasu ka olla: tädidena näiteks. Heasüdamlike tüsedate tädikestena. Tädi Paula oli alati minu lemmik. Tõsi, ega konkurentsi palju polnudki. Vaena vana Paula sai päranduseks pubi, aga omast lollusest abiellus sellise laia lehega, kes jõudis ta peaaegu majast välja juua, enne kui tädi ta platsilt minema saatis. Peaaegu julgustav on teada, et isegi sellistel tugevatel ja tahtejõulistel eitedel nagu Paula võivad olla omad nõrgad küljed. See hoiab minusuguseid tegevuses. Nüüd pakkus ta oma kõrtsi kahekümne tuhhi eest mulle.

Esimene suur probleem on see, et mul pole niisugust raha. Teine see, et kõrts asub Leithis.