Читать книгу Porno. Trainspottingu järg - Irvine Welsh - Страница 8

Colin tõuseb voodist välja. Ärklitoa aknale moodustub tema siluett. Mu pilk langeb tema rippuvale munnile. See näeb kuuvalguse kolmnurgas välja otsekui süüdlaslik, kui ta ruloo üles veab. – Ma ei saa aru. Ta pöördub ja ma märkan vabandavat võllanaeratust, kui valgus tema tumedaid lokke hõbedaseks toonib. Samas tulevad esile tema silmaalused kotid ja inetu lõualott.

Colinist: keskealine töll, kelle hääbuvatele sotsiaalsetele ja intellektuaalsetele huvidele tuleb nüüd lisada kahanev seksuaalne võimekus. On aeg. Jumala eest, on aeg.

Sirutan end voodis välja, tundes jalgades jahedust, ja väänan endast välja frustratsiooni viimase tõmbluse. Talle selga pöörates tõmban põlved vastu rinda.

– Ma tean, et see võib kõlada nagu klišee, aga tõesti ei ole mul sellist asja varem juhtunud. See on nagu… need kuradid on mulle sel aastal neli lisatundi seminarirühmades juurde pannud ja veel kaks lisatundi loenguid. Eile olin terve öö töid hinnates üleval. Miranda ka kogu aeg võtab mu kallal ja lapsed tahavad nii kuradi palju… pole enam üldse aega iseendaks olla. Pole aega olla Colin Addison. Aga keda huvitab? Keda kuradit huvitab Colin Addison?

Kuulen ähmaselt seda nutulaulu kaotatud erektsioonidele, olles mööda teadvuse redelit taas pulkhaaval une rüppe laskumas.

– Nikki? Kuuled sa mind?

– Mmm…

– Ma mõtlen, et me peame omavahel normaalse suhte looma. Ja see pole mingi niisama uitmõte. Mirandaga on meil lugu lõppenud. Oh, ma tean küll, mida sa öelda tahad, ja eks muidugi teisi tüdrukuid, teisi tudengeid on ka olnud, muidugi on, ütleb ta, lubades nüüd hääletoonis pisukest enesega rahulolu. Mehe ego võib tunduda habras, aga minu kogemuste põhjal ei võta selle parandamine kaua aega, – … aga need kõik on teismelised olnud, nendega on saanud lihtsalt natuke pulli teha. Sina oled täiskasvanum, sa oled kakskümmend viis, meie vanusevahe polegi nüüd nii suur ja sinuga on hoopis teistmoodi. Mitte lihtsalt, et… tähendab, see on tõeline suhe, Nikki, ja ma tahan, et see olekski, noh, tõeline. Mõistad? Nikki? Nikki!

Olles astunud Colin Addisoni poolt põrutatavate tudengiplikade konveierile, peaksin ilmselt olema rahul, et mind ülendatakse puhtsüdamlikult armukese seisusesse. Aga millegipärast ei ole.

– Nikki!

– Mida? ühman ma, keeran voodis külge ja tõusen istukile, lükates juukseid näo eest ära. – Mis asja sa seal räägid? Kui sa mind kepitud ei saa, siis lase mul vähemalt natuke magada. Mul on hommikul loeng ja ma pean homme öösel nagunii seal kuradi saunas tööl olema.

Colin istub nüüd raskelt hingates voodiserval. Vaatan, kuidas ta õlad ülesalla liiguvad, ja ta tundub pimeduses nagu iseäralik haavatud loom, kes ei tea, kas vastu rünnata või taganeda. – Mulle ei meeldi, et sa seal töötad, hingab ta pahural omastaval toonil, mis on talle viimasel ajal nii omaseks saanud.

Ja ma mõtlen, et nii, nüüd aitab, minu kord on tegutseda. Nädalad lugupidamist on lõpuks paisunud kriitiliseks ükskõiksuse massiks, milles sa tunned, et sul on piisavalt võimu neid lihtsalt persse saata. – Seal saunas on mul vist praegu ainuke võimalus korralikku keppi saada, lausun külmalt.

Õhus on jäine vaikus ning Colini tumeda kontuuri tardumus kõneleb mulle, et olen märki tabanud ja lõpuks ennast kuuldavaks teinud. Siis rapsab ta kangelt tugitooli poole, kus lebavad ta riided. Ta hakkab neid selga toppima. Jalg tonksab pimedas millegi vastu, võib-olla on see toolijalg või voodiserv, ja järgneb kiunatus „raisk“. Tal on äraminekuga kiire, sest tavaliselt käib ta enne duši all, Miranda pärast, aga seekord pole vedelikke vahetatud, nii et võib-olla saab ta niisamagi hakkama. Vähemalt jätkub tal viisakust tuld mitte põlema panna ja selle eest olen ma talle tänulik. Kui ta teksasid jalga veab, imetlen tema perset, tõenäoliselt viimast korda. Impotentsus on kole ja klammerdumine kohutav, aga kaks asja korraga täiesti talumatud. Mõte selle vana tolguse hooldajaks hakata on tülgastav. Kahju muidugi sellest tagumendist ilma jääda, seda tahaks küll veel. Mulle on ilusad sitked kannikad meeste juures alati meeldinud.

– Sinuga ei saa rääkida, kui sa selline oled. Ma helistan sulle hiljem, ähib ta kampsunit selga tõmmates.

– Ära näe vaeva, vastan ükskõikselt ja vean teki üles, et tisse varjata. Mõtlen, mispärast mul on vaja seda teha, sest ta on neid nagunii lutsinud, on munni nende vahele hõõrunud, on neid minu õnnistusel ja nii mõnigi kord ka õhutusel mudinud, käperdanud, pigistanud ja näksinud. Miks siis üks juhuslik pilk poolpimeduses niiväga privaatsust riivab? Ilmselt kuna sisimas miski mulle ütleb, et meie vahel, Colini ja minu vahel on kõik läbi. Jah, see aeg on käes.

– Mida?

– Ma ütlesin, ära näe vaeva. Mulle hiljem helistada. Kurat noh, ära helista ja kõik, ütlen talle ja tahaksin praegu suitsu teha. Mõtlen küsida talt ühe sigareti, aga see tundub kuidagi kohatu.

Ta pöörab näo minu poole ja ma näen neid tobedaid vuntse, mida ma olen kogu aeg palunud tal maha ajada, ning suud allpool taas läbi kardina hõbedases valguses helklemas, aga silmad on kõrgemal pimeduse varjus. Suu ütleb mulle: – Selge, mine siis persse! Loll plika oled, Nikki, kuradi ennasttäis lehm. Arvad, plikake, et oled praegu tegija, aga sul saab elus kuradi suuri probleeme olema, kui sa suureks ei kasva nagu ülejäänud inimkond.

Mu hinges võitlevad nüüd raev ja naer, ilma et kumbki oleks võimeline oma paremust maksma panema. Selles ebakõlas suudan ainult köhatada: – Nagu sina või? Ära aja naerma…

Aga Colin on läinud ja magamistoa uks paugatab kinni, seejärel samuti välisuks. Mu keha hakkab kergendustundes lahti rulluma, kuni mulle meenub tüütu asjaolu, et uks tuleb kaks korda lukku keerata. Lauren on turvalisuse suhtes väga nõudlik ja niikuinii pole ta kaugeltki lõbusas tujus, kuna meie sõnelus ajas ta arvatavasti üles. Esiku lakitud põrandalauad on mu paljaste jalataldade all külmad ning mul on hea meel, et saan lukku pöörata ja magamistuppa tagasi minna. Mõtlen, et läheks vaataks aknast, kas Colin ilmub trepikoja uksest välja tühjale tänavale, aga samas leian, et me oleme mõlemad oma seisukohad selgeks teinud ja igasugune side on sellega läbi lõigatud. See sõna pakub erilist mõnu. Mõtlen, muidugi naljapärast, kuidas tema peenis võiks olla samas seisundis ja saadetakse postiga Mirandale. Miranda aga ei tunne seda ära. Tegelikult on need ju üsna ühesugused, muidugi kui sa ei ole mingi vana suur lõdvalt lotendav lehm. Kui seintes vähegi võimu on, saad keppida mida iganes või noh, peaaegu kõike. Küsimus ei ole peenistes, vaid manustes. Vaat neid manuseid on erinevas suuruses. Erinevas suuruses ja erineva tüütuse astmega.

Lauren tuleb oma taevasinises hommikumantlis minu tuppa, pilgutab uniselt silmi, juuksed sassis, nühib prille ja torkab need ette. – On kõik hästi? Ma kuulsin karjumist…

– Ainult ühe impotentse menopausiealise mehe haledad kaebed öös. Arvasin, et need võiks olla mahe muusika su feministikõrvadele, muigan lõbusalt.

Aeglaselt mulle lähenedes sirutab ta käed välja ja põimib need mu ümber. Milline läbi ja lõhki armas naine, alati valmis minusse suhtuma suurema osavõtlikkusega, kui ma väärt olen. Ta usub, et ma teen nalja ainult varjamaks valu, olen sarkastiline, et peita oma haavatavust, ning ta vaatab mind kogu aeg otsivalt ja tõsiselt, et näha fassaadi taga tegelikku Nikkit. Lauren arvab, et ma olen nagu tema, aga kogu ta teeskluse juures olen mina siiski külmem eit, kui tema iial olla suudaks. Vaatamata kompromissitule poliitikale, mida ta järgib, on ta ikkagi armas neiu, lõhnab oivaliselt lavendliseebi järele, nii värske. – Mul on kahju… Ma tean, ma ütlesin sulle, et sa oled hull, kui hakkad õppejõuga suhet pidama, aga ainult kuna ma teadsin, et sa saad haiget…

Ma vabisen, vabisen tema käte vahel üle kere ja ta jätkab: – Kuss, kuss… pole midagi… kõik on hästi… aga ta ei saa aru, et ma vabisen naerust tema oletuse peale, et see kõik mulle korda läheb. Ma kergitan pead ja naeran, aga kahetsen seda otsekohe, sest ta on armas tüdruk ja nüüd ma olen teda pisut lolliks teinud. Mõnikord tuleb õelus instinktiivselt. Ei saa uhkust tunda, aga saab tõsta teadlikkust.

Paitan lepitavalt ta õblukest kukalt, aga naeru pidada ei suuda ikka. – Haahaa-haa-haa… sa eksid, kullake. Tema on see, kes maha jäeti, tema sai haiget. „Õppejõuga suhet pidama…“ haa-haa-haa… sa räägid täpselt nagu tema.

– Kuidas muudmoodi sa siis seda sõnastaksid? Ta on abielus. Teil on suhe…

Raputan aeglaselt pead. – Mul ei ole suhet. Ma kepin temaga. Õigemini keppisin. Enam mitte. See komet, mida sa kuulsid, oli tema reaktsioon sellele, et ta enam mind ei kepi.

Lauren naeratab suunurgast rõõmsalt, kuigi veidi süüdlaslikult. See tüdruk on liiga korralik, liiga kombekas, et teiste ebaõnnes varjamatult mõnuleda, isegi kui need teised on talle vastumeelt. Ja üks Colini mittearmsamaid omadusi oli see, et talle Lauren ka ei meeldinud ja ta nägigi ainult seda pealispinda, mida Lauren talle välja näitas. Aga selline ta oli, mitte eriti taibukas.

Lükkan teki kõrvale. – Tule õige siia ja kallista mind korralikult, ütlen ma.

Lauren vaatab mulle otsa, vältides pilguheitu mu paljale kehale. – Jäta, Nikki, ütleb ta häbelikult.

– Tahan ainult kallistust, lausun huuli torutades ja astun talle lähemale. Ta tajub, et meie alasti ihude vahel on tema paks hommikumantel ja et teda ei kavatseta vägistada, niisiis soostub ta mulle väikese puikleva ja kangevõitu kallistuse tegema, aga ma ei lase temast lahti ja tõmban meile teki peale.

– Näh, Nikki, ütleb ta, aga varsti tunnen, kuidas ta rahuneb, ning sõõrmetes lavendlilõhn, vajun ma ilusasse unne.

Hommikul ärgates leian voodist tühja koha ja kuulen köögist askeldamist. Lauren. Igal naisel peaks üks armas noor naisuke olema. Tõusen üles, tõmban hommikumantli ümber ja lähen kööki. Kohv susiseb ja tilgub filtrist kannu. Kuulen nüüd, et ta on duši all. Eestoas ütleb automaatvastaja vilkuv punane tuluke, et ma sõnumeid kuulaksin.

Ma kas ülehindasin või alahindasin Colinit. Ta on vastajasse päris mitu sõnumit jätnud.

Piip.

– Nikki, helista mulle. See on rumal.

– No tere-tere, rumal, ütlen ma telefoni suunas. – See on Nikki.

Ta on telefonis päris mesine, see Colin, aga ainult koomilises mõttes.

Piip.

– Nikki, palun vabandust. Ma kaotasin pea. Ma hoolin sinust tõesti, ausõna hoolin. Seda ma tegelikult ju öelda tahtsingi. Tule homme mu töö juurest läbi. Eks ole, Nik.

Piip.

– Nikki, ärme seda niimoodi küll lõpeta. Tule minuga õpetajate klubisse lõunale. Sulle meeldis ju seal. Eks ole. Helista mulle töö juurde.

Aeg muudab enamiku tüdrukuid naisteks, aga mehed jäävad tegelikult igavesti poisteks. Seda ma nende juures kadestan, seda, kuidas nad oskavad oma lollustest ja ebaküpsusest mõnu tunda – ma ise püüan alati seda jäljendada. Samas võib see üsna väsitav olla, kui oled pidevalt vastuvõtja osas.