Читать книгу Porno. Trainspottingu järg - Irvine Welsh - Страница 12

Näed välgatust Rabi silmades, mis vihjab millelegi muule. Ta mõõdab iga sõna nagu vanapoisid mõõdavad nois kohalikes kõrtsipugerikes nibusid. Rab käib vaimselt Laureni ümber ringi, sest tüdruk on pinges nagu tänavakass, valmis küünistama ja sisisema, nii et kutt on ettevaatlik. Lauren tahab õigustada seda ärevust, mida Rabi siinolemine temas tekitab, kui ta samas leiab, et siin peaksid olema vaid tüdrukud omavahel või siis äkki et nemad omavahel. Aga mina elan Laureniga koos, mistõttu ma tean, et Rab saab tema menstruatsioonieelse sündroomi põhiraskuse enda kaela. Nagu tõelised õed oleme sünkroniseerinud oma kuutsüklid ja Lauren ootab ainult põhjust, et oma ärevus antipaatiaks pöörata.

Vaene Rab, tal on nüüd kaks hullu lehma sabas. Ma tunnen peavalu raskelt peale tulemas ja lõuale on tekkimas vistrik. Oleme Laureniga pisut pinges sellepärast ka, et homme pidi korterisse uus tüdruk sisse kolima. Psühholoogia magistrant nimega Dianne, kes tundus täitsa okei. Kuniks ta meid analüüsima ei kuku. Olime pooleldi kokku leppinud, et läheme koju ja teeme korteri tema tulekuks korda, aga kaks jooki ütlevad juba seda, et nii ei juhtu. Klubisse tuleb rahvast juurde, aga suuremaks joomiseks pole veel läinud, kõik libistavad vaikselt oma kannutäisi. Roger teeb baarileti taga sundimatu moega suitsu. Kaks kutti vaatavad piljardilaua tagant minu poole, üks müksab teist ja teine naeratab mulle. Tavalised tropid, aga ma mõtlen tõsiselt nendega flirtimisele, lihtsalt kuna mulle ei meeldi see, kuhu suunda meie vestlus areneb.

– Ma arvan, et kui mina oleksin tüdruk, siis oleksin täiega feminist, möönab Rab, pareerides Laureni kimeda närvutava rünnaku. Täna õhtul on klubis päris palju lesbisid ja nende kohalolu näib Laurenis kõike halvimat esile toovat, õhutades teda täie rauaga andma. Tõsi ta on, et enamik neist ei tule isegi kapist välja, kui nad koolivaheajaks oma kodulinna sõidavad. Kõik see vastu rindu tagumine käib siinsamas, turvalises keskkonnas, selles tegeliku elu laboris.

Kurtes, et atmosfäär on vilets, otsustame Cowgate’i pubisse edasi minna. Väljas on sume õhtu, kuigi me suundume linna pimedamasse sisikonda ja päikest siia peaaegu ei paista, ainult kitsas sinine taevariba annab tunnistust, et ilm on ilus. Suundume baari, mida sai peetud selleks kohaks, kuigi nüüd on sinna vahest juba paar nädalat. See on viga, sest mu kallim, õigemini ekskallim Colin Addison, MA (cum laude), MPhil, PhD on seal.

Colin kannab fliisi, millega ta näeb välja nagu mõni oma tudengitest, ja ma tunnen sellest tublit võimu, sest enne minuga kohtumist ta sellist asja iial ei kandnud. Muidugi paistab ta sellega veits totakas. Oleme just joogid võtnud ja maha istunud, kui ta minu juurde tuleb. – Me peame rääkima, ütleb ta.

– Mina nii ei arva, vastan talle, vaadates huulepulga jälge oma klaasil.

– Me ei saa seda asja niimoodi jätta. Ma tahan selgitust. Vähemalt niipalju olen ma ikka ära teeninud.

Raputan pead ja krimpsutan nägu. Vähemalt niipalju olen ma ikka ära teeninud. Mida tolgus. See on tüütu ja pisut piinlik, kuigi need kaks tunnet peaksid seisma selgesti lahus. – Mine minema, palun.

Colin läheb üleni puhevile ja vehib näpuga minu poole, torgates õhku oma vihapurske kujuteldavaid kirjavahemärke. – Sul on vaja veel täiskasvanuks saada, sa kuradi lipakas, kui sa arvad, et sa võid lihtsalt tu…

– Kuulge, minge parem tõesti ära, sõber, ütleb Rab püsti tõustes. On näha, et Colini silmis välgatab põgus äratundmine, kui ta adub, et see on kõigest üks tudeng ja tema võib ähvardada senati ja väljaviskamisega, kui Rab peaks üritama karmiks minna. Eks ole, tegelikult peaks ta rohkem muret tundma selle üle, mida senat temaga ette võtab, kui ta tudengit kepib või keppida üritab. Paistab, et sestsaadik, kui ma temaga lõpu tegin, ketrab ta muudkui ühte ja sama teemat, et ma pean täiskasvanuks saama. Mis juhtus selle küpse suhtega, mida me nautisime neil vaiksetel aegadel nii umbes nädal tagasi?

Ma olen valmis selle sinnapaika jätma, aga siis otsustab Lauren samuti sekkuda. Tema nägu on grimassiks surutud ja halastamatu ja ma näen tema karmimat poolt, mida ta veidi õõnestab, lausudes: – Meil on siin privaatne olemine, mis ajab mind veidi itsitama, niimoodi nokastanult ja tobedalt, kui ma mõtlen privaatsele olemisele avalikus asutuses.

Aga ma ei vaja nende abi. Kui küsimus on Colini mahatampimises, siis mina olen selles asjas klass omaette. – Vaata, mul on sinust kõrini, Colin. Mul on kõrini sinu lontis ja ärajoodud keskealise mehe munnist. Mul on kõrini sellest, et justkui mina oleksin süüdi, kui sul ei tõuse. Mul on kõrini sinu enesehaletsusest, kuna elu on sinust mööda veerenud. Ma olen sinust kõik välja imenud, mida imeda oli. Nüüd eelistan järelejäänud kuiva kesta minema visata. Ma olen hetkel seltskonnas, nii et tee meile kõigile teene ja kao mu silmist. Palun.

– Kuradi lipakas… ütleb ta uuesti, nägu lakkpunane, vaadates ebamugavalt ringi.

– Kuuradi liipakas… osatan ma tema ininat. – Midagi vähe targemat ei oska öelda?

Rab hakkab midagi ütlema, aga ma räägin temast üle, jälle otse Colini poole. – Sa ikka ei oska keskustelu taset tõsta. Isegi selles lauas mitte. Mine ära, palun.

– Nikki… ma… alustab ta lepitavalt, vaadates jälle ringi, ega mõni tema tudeng kohal ei viibi, – …ma tahan ainult rääkida. Kui see on läbi, siis olgu peale. Ma lihtsalt ei näe mõtet asju niimoodi jätta.

– Mis sa prääksud, kurat, võta minu asemele keegi teine, kes on piisavalt naiivne, et olla sinust sisse võetud. Kui pead järgmiste rebaste ristimiseni vastu. Mina ennast küll niipalju ei vihka, et sinuga välja minna.

– Kuradi lehm, nähvab ta ja lisab: – Ilge vitt! Ja teeb kiiruga minekut. Kui uks tema järel pauguga kinni lendab, lõkendan mõne hetke vihast, aga see läheb peagi mööda ja me saame peotäie naerda. Baaridaam vaatab minu poole ja ma kehitan õlgu.

– Häbi sul ei ole, Nikki, lausub Lauren õhku ahmides.

– Ei ole jah, Lauren, ütlen ma ja vaatan otse Rabi poole, – pean õppejõududega suhet… see pole naljaasi. Juba teist korda. Esimene oli ühe Inglise kirjanduse professoriga, kui ma Londonis elasin. See sell oli küll naljakas, mille kohta võiks öelda ka erakordselt veider.

– Oh, ära hakka… alustab Lauren. Tema on seda juba varem kuulnud.

Aga ei, ma jutustan Milesi loo ja panen Laureni sittakanti punastama. – Tema oli ehtne kirjandusinimene. Talle meeldis uriini maik neerudes nagu Bloomile „Ulyssesest“. Ta ostis tooreid neere ja lasi mul väiksesse kaussi kusta. Siis ta pani need neerud minu kuse sisse ööseks ligunema ja keetis hommikusöögiks ära. Ta oli väga kombekas pervert. Viis mind butiikidesse šoppama. Valis mulle riideid välja. Eriti kui mind teenindas mõni noor ja trendikas naismüüja. Ta ütles, et talle meeldib, kui üks noor naine teist riidesse paneb, aga just kaubanduslikus keskkonnas. Tema erektsioon paistis kogu aeg välja ja mõnikord tuli tal otse pükstesse.

Lauren paistab vihasena nii armas, lööb võrratult hõõguma ja see annab talle palju juurde. Tema nägu tõmbub kergelt punakaks, pilk klaasistub. Sellepärast inimestele vist meeldibki teda vihastamas näha, et see on lähim vaatepilt sellele, mismoodi ta võiks välja näha, kui ta keppi saab.

Rab naerab kulme kergitades ja Laureni nägu on kipras. – Kas Lauren pole mitte ilus, Rab? küsin ma talt.

Laurenile see ei meeldi. Tema nägu omandab veel rohkem värvi ja silmad tõmbuvad kergelt märjaks. – Mine kuradile, Nikki, lõpeta see jutt, ütleb ta. – Ära tee ennast lolliks. Meil Rabiga hakkab lihtsalt piinlik.

Aga Rab ei ole sellest sugugi häiritud, sest tema lööb meid ühtäkki mõlemat pahviks. Laurenit muidugi, aga mind ka palju rohkem, kui ma välja näitan. Pannes ühe käe Laureni ja teise minu ümber, suudleb ta meid mõlemaid õrnalt põsele. Näen, kuidas Lauren kangestub ja tõmbub nüüd täiesti punaseks, ning tunnen ise ühekorraga himurust ja pealetükkivat ahistamist. – Te olete mõlemad ilusad, ütleb ta diplomaatiliselt või on see hoopiski tunne? Olgu, mis on, eksimatult näitab see mulle, et temas on palju rohkem lahedust, sügavust ja väljendusjõudu, kui ma olin osanud oodata. Siis on see jälle kadunud. Käsi ära võttes lisab ta rahulikult: – Vaadake, kui seal kursusel poleks selliseid nagu teie, siis ma oleksin selle pooleli jätnud. Analüüsi filme nagu mingid kuradi kriitikud, ise pole elu sees kaamerat käes hoidnud. Sama käib õppejõudude kohta ka. Meile õpetatakse ainult, kuidas perset lakkuda või vinguda inimeste kallal, kellel on jätkunud julgust oma urust välja tulla ja midagi teha. Kõik kuradi humanitaarerialad on üksainus parasiitide tootmine.

Tunnen, et ahastus tuleb peale. Teadlikult või mitte, aga see poiss oskab õrritada. Näitas meile vilksamisi midagi ilusat ja nüüd saadab meid joonelt tagasi üliõpilaskonda.

– Kui sa nii ütled, pareerib Lauren turtsakalt, kuigi kergendunult, et Rabi lembimuspuhang kuhugi kaugemale ei läinud, – siis see tähendab, et sa nõustud kogu selle thatcherliku paradigmaga, et humanitaaralad tuleb kokku tõmmata ja muuta kõik kutseõppeks. Kui lämmatada idee teadmistest teadmiste eneste pärast, siis lämmatatakse ka igasugune kriitiline analüüs ühiskonnas toimu…

– Eei… eei… vaidleb Rab vastu, – ma tahan seda öelda, et…

Ja nad jätkavad samas vaimus andmist, peavad sõnasõda edasi ja ütlevad teineteisele, et põhimõtteliselt nad vastu ei vaidle, kuigi nende seisukohtade vahel haigutab kuristik, või siis jagelevad ägedalt mingi tähtsusetu pedantliku tunderõhu erinevuse üle. Teisisõnu ehtsad kuradi tudengijobud.

Ma vihkan selliseid vaidlusi, eriti veel mehe ja naise vahel, eriti kui üks on panused teatud asjas just äsja kõrgele tõstnud. Tahaksin neile näkku röögatada: ÄRGE OTSIGE VABANDUSI TEINETEIST MITTE KEPPIDA.

Mõne joogi järel hakkab baar juba talutavamalt pehmes fookuses paistma, asjad näikse aeglustuvat ja inimestel on lihtsalt hea seltskonnas olla ja loba ajada. Ja nüüd mulle tundub, et täitsa tahaks Rabi. See polnud mingi hetkeline asi, vaid on kuidagi vähehaaval kohunud. Temas on midagi puhast ja ürgšotilikku, ülevat ja keldipärast. Peaaegu puritaanlik stoitsism, mida temavanuste meeste juures Inglismaal naljalt ei kohta, kindlasti mitte Readingis. Aga nad jätkavad, need šotlased: arutavad, vaidlevad, väitlevad nii, nagu ainult jõude elavad suurlinna keskklassid Inglismaal seda tegema kipuvad. – Persse kõik need totakad argumendid, ütlen ma suureliselt. – Mina avaldasin teile ennist räpase saladuse. Kas sinul ei ole räpaseid saladusi, Lauren?

– Ei, vastab ta ja tõmbub pead langetades näost uuesti punaseks. Ja ma näen, kuidas Rab kergitab kulme, justkui paludes mul Lauren rahule jätta, sest tundub, et ta suhtub tüdruku piinadesse teatava empaatiaga, mida ma soovin, et ma ka ise tunda oskaksin.

– Aga sul, Rab?

Rab muigab ja raputab pead. Esimest korda on tema silmis näha ulakat helki. – Ei, aga mu sõbral Terryl on neid hulgi.

– Ah Terryl. Tahaks temaga kohtuda. Sa tunned teda, Lauren?

– Ei, vastab Lauren lühidalt, olles ikka veel pinges, kuid juba natuke üles sulanud.

Rab kergitab jälle kulme, justkui tahaks öelda, et see pole ehk väga hea mõte, mis äratab minus juba väheke suuremat huvi. Jah, ma arvan, et tore oleks selle Terryga kohtuda, ja mulle meeldib, et Rabi arvates see hea mõte ei ole. – Millega ta siis hakkama on saanud? pärin ma.

– Noh, alustab Rab ettevaatlikult, – tal on selline seksiklubi. Teevad videosid ja muud seesugust. Tähendab, minu rida see pole, aga noh, Terryle läheb peale.

– Räägi veel!

– Noh, Terry käis ühes kõrtsis, kus kunded said pärast sulgemist salaja edasi juua. Seal olid ka mõned tüdrukud, keda ta tundis, ja mõnikord võibolla paar turisti. Üksöö sai eriti kõvasti võetud ja läks käperdamiseks ja anti minna, eks ole. Sellest sai tavaline asi. Ükskord võeti see turvakaameraga linti. Ta ütles, et kogemata, Rab pööritab kahtlevalt silmi, – aga sellega läks amatöörvideote tegemine lahti. Filmisid keppimist ja panid lõigud netti üles, siis saatsid neid tellijatele postiga ja vahetasid teistega, kes sama asja tegid. Tegid teatrit ka, enamasti vanadele klubilistele, viiekas per kärss. Ee… iga neljapäev.

Lauren paistab selle kõige peale kaunis tülgastunud ja näha on, et tema arvamus Rabist langeb iga hetkega, millest Rab ka väga hästi aru saab. Aga minu meelest on see kõik väga põnev. Ja homme ongi neljapäev. – Kas homme ka filmitakse? pärin.

– Jah, ilmselt küll.

– Kas me võime ka tulla?

Rab pole päris kindel. – Noh, ee… Ma saaks teid oma külalistena kaasa võtta. See on privaatne üritus. Terry, ee… hakkab võib-olla teid ära rääkima, nii et kui me läheme, siis lihtsalt ärge tehke tema jutust välja. Ta ajab jama.

Lükkan juuksed kukla taha ja hüüatan suureliselt: – Mulle võiks see isegi sobida! Laurenile ka, lisan. – Kepp on üks hea võimalus inimesi tundma õppida.

Lauren heidab mulle pilgu, mis ründava härja jalust niidaks. – Mina ei lähe kuhugi rõvedasse kõrtsi räpaste vanameestega koos pornofilme vaatama, veel vähem nendes osalema.

– Ole nüüd. See on kindlasti lõbus.

– Ei ole. See on vastik, jälk ja hale. Ilmselgelt on meil lõbust erinev arusaamine, nähvab ta tuliselt vastu.

Ma tean, et ta võib kergesti ärrituda, ja ma ei taha temaga tülli minna, aga seisukohad tuleb selgeks teha. Ma raputan pead. – Me õpime filmikunsti? Õpime kultuuri? Rab räägib just, et meie oma nina all on toimumas terve underground-filmikultuur. Me peame sellest osa saama. Eneseharimise mõttes. Pealegi on võimalus keppi saada!

– Räägi tasem! Sa oled purjus! piiksub ta mulle ja vaatab vargsi kõrtsis ringi.

Rab naerab ja tekitab Laurenis veel suuremat ebamugavust, kuigi võib-olla püüab ta sellega omaenda kohmetust varjata. – Sulle meeldib teisi šokeerida, eks ole, ütleb ta mulle.

– Ainult iseennast, vastan ma. – Aga sina, kas sa ka osalenud oled?

– Ee, ei, mulle see eriti ei istu, rõhutab ta veel kord, aga peaaegu süüdlaslikult.

Nüüd mõtlen sellest kutist Terryst, kellele meeldib osaleda. Ei tea, milline ta välja näeb? Soovin, et Rab ja Lauren oleksid natuke seiklushimulisemad ja mõtleksid sellele, kui lahe võiks olla kolmekat teha.