Читать книгу Porno. Trainspottingu järg - Irvine Welsh - Страница 7

Croxy, kes ükskord ometi higistab pingutusest, mitte narkotsist, rassib viimase plaadikastiga trepist üles, mina aga vajun voodile kokku ja vahin läbi tuima masenduse kreemikat seinexit. See on minu uus kodu. Üks toapugerik, kakskümmend ruutu, selle küljes esik, köök ja vannituba. Toas on usteta sisseehitatud garderoob, minu voodi ja veel umbes täpselt kahe tooli ja ühe laua jagu ruumi. Ma ei suudaks siin istuda: vangla oleks ka parem. Kuradi päralt, heameelega läheks tagasi Edinburghi ja vahetaks Frank Begbie kongi selle külmunud sara vastu.

Croxy vanade konide hais selles kitsukeses ruumis on lämmatav. Mina olen kolm nädalat suitsuta läbi ajanud, aga tõmmanud passiivselt umbes poolteist pakki päevas lihtsalt sellest, et tema siin on. – Janutav töö, on ju, Simon? Sa tuled ka Pepysi? küsib ta, õhin näol just nagu kalkuleeritud irve kahjurõõmust ühe teatud Simon David Williamsoni kasinate olude üle.

Mõnes mõttes oleks ehe narrus Mare Streetile Pepysi minna, et kõik saaksid hirnuda: „Tagasi Hackneys, Simon?“ Aga jah, seltskonda oleks vaja. Vaja on lobiseda. Aur tuleb välja lasta. Croxy vajab ka tuulutamist. Üritada tema seltskonnas suitsetamist maha jätta on sama hea kui kuskil narkomaane täis urkas herost loobuda.

– Sul vedas, et selle koha said, ütleb Croxy, aidates mul kaste tühjaks laadida. Vedas küll, eks ole, raisk. Leban voodil ja terve hurtsik väriseb, kui Liverpool Streeti kiirrong kihutab läbi Hackney Downsi jaama, mis asub köögiaknast umbes jala kaugusel.

Praeguses meeleseisundis tuleb paigale jäämine veel vähem kõne alla kui välja minemine ja nii me siis astume libedast trepist vargsi alla, mööda ohtlikult kulunud vaipa, mis on nagu liustiku serv. Väljas sajab lörtsi ja kõikjal valitseb peojärgse pohmaka hall aura, kui me seame sammud Mare Streeti ja raekoja poole. Croxy ütleb ilma igasuguse irooniata, et „Hackney on parem kant kui Islington, igatahes. Islington on juba aastaid perses.“

Võib juhtuda, et elad ula peal liiga kaua. Ta peaks praegu Clerkenwellis või Sohos veebilehti disainima, mitte korraldama Hackneys pidusid ja tühja-tähja. Õpetasin tõprale elutarkust, mitte et see talle kuidagi kasuks tuleks, vaid lihtsalt et selline jama enam kontrollimatult kultuuri ei imbuks. – Ei, see on samm tagasi, ütlen ma kätele puhudes, sõrmed endal roosad nagu keetmata viinerid. – Kahekümne viie aastase ränduri jaoks kärab Hackney küll. Edasipürgiva kolmekümne kuuese ettevõtja jaoks, ma osutan endale, on Izzy õige koht. Kuidas sa annad kõrgemast klassist näkile Soho baaris E8 aadressi? Mida sa ütled, kui ta küsib: „Kus see lähim metroojaam on?“

– Raudtee on normaalne, ütleb ta, osutades viaduktile pundunud taeva all. Buss number 38 puhib mürgist süsinikku süljates mööda. Need kuradi Londoni ühistranspordi tõprad muudkui kiunuvad oma klantsides infovoldikutes, kuidas autod kahjustavad keskkonda, ise samal ajal ohjeldamatult su hingamiselundkonda segi tampides.

– Kust kuradi otsast ta normaalne on, nähvan ma. – Rõve on. See on varsti terves Põhja-Londonis viimane koht, kus metrood pole. Isegi kuradi Bermondseys on juba metroo, persse kurat. Nad saavad selle ehitatud sinna kuradi lollakasse tsirkusetelki, kuhu ükski tõbras vabast tahtest jalga ei tõsta, aga siia ei saa, täitsa perses.

Croxy kitsas nägu tõmbub kergelt naerule, kui ta mind oma suurtest aukuvajunud silmadest piidleb. – Oled täna päris sitas tujus, mis, ütleb ta.

Jumala tõsi. Nii et teen seda, mis ma alati teen, ja uputan meelehärmi alkoholi, ütlen kõrtsis neile kõigile – Berniele, Monale, Billyle, Candyle, Steviele ja Deele –, et Hackney on ainult ajutine vangerdus, ärge arvakegi, et ma jälle täiskohaga siinkandis liikuma hakkan. Oo ei. On suuremad plaanid, sõber. Ja üldse, käin küll tihti peldikus, aga eranditult selleks, et võtta sisse, mitte heita välja.

Isegi ninna kühveldades mõistan ometi kurba tõde. Kokaiin on mulle, meile kõigile tüütuks muutunud. Oleme tülpinud tõprad keskkonnas, mida me vihkame, linnas, mida me vihkame, teeme näo, justkui oleksime universumi keskmes, risustame ennast odava narkotsiga, et tõrjuda seda tunnet, mis ütleb, et tegelik elu toimub kusagil mujal, adume, et tegelikult õhutame ainult sedasamust paranoiat ja ängi, ometi oleme kuidagi liiga apaatsed, et järele jätta. Sest kahjuks ei ole midagi muud huvipakkuvat, mille pärast järele jätta. Selle peale tuleb märkida, et Breenyl on kuuldavasti terve persetäis kokat ja tubli osa sellest paistabki juba ringi lendlevat.

Ühtäkki on käes homnepäev ja me oleme kuskil korteris, tõmbame piipu ja Stevie seletab, palju see mant talle maksma läks, tõmmates peale juues tusaselt taskust kägardatud rahapabereid välja, samal ajal kui õhus levib kimu. Iga kord, kui see õudne piip kõrvetades mu huuli puudutab, tunnen iiveldust ja lüüasaamist, siis aga viib savu mind teise ruuminurka: seal olen külm, kindel, rahulolev, ennasttäis, ajan suust jama välja, haun maailmavalitsemise plaane.

Siis jõuan välja tänavale. Ma ei teadnudki, et olen jälle Islingtonis. Hulkusin ringi, kuni nägin pargis üht tüdrukut, kes kaardiga maadles, üritades seda labakinnastega avada, ja reageerisin libeda lausega „Oled eksinud, beibi?“ Sealsamas vapustas mind mu hääle nutune toon, tulvil emotsioone, ootust ja isegi nõutust. Lõin tuikuma ühtviisi jahmatusest kui sellest kangest õllest, mis mul peos oli. Mida kuradit see nüüd pidi tähendama? Kes selle talle kätte pistis? Kuidas kurat ma siia sattusin? Kus nad kõik on? Midagi mõmiseti ja keegi jättis hüvasti ja ma astusin välja külma vihma kätte ja nüüd…

Tüdruk jäigastus nagu nahkpulk mu pükstes ja nähvas: – Kao ära… Pole ma sul mingi beibe…

– Sorri, musi, vabandan jultunult.

– Pole ma sul musi ka, teatab ta.

– See oleneb vaatenurgast, kullake. Lähene asjale minu mätta otsast, kuulen end lausumas, nagu oleks see keegi teine, ja näen ennast läbi selle tüdruku silmade: haisev ja räpane õllepurgiga joobar. Aga mul on oma töö, omad linnuvaatlused, isegi natuke rahakest pangas, paremad riided kui see plekiline ja haisev fliis, vana suusamüts ja kindad, nii et mis kurat siin toimub, Simon?

– Käi kuradile, lupard! ütleb ta ja seab end minekule.

– Algus läks nüüd metsa. Aga pole hullu, edasi saab ainult paremaks minna, on ju?

– Sõida sitale, hõikab ta üle õla.

Küll need tibid võivad vahel ikka pirtsakad olla. Siunan oma puudulikke teadmisi naistest. Olen küll mitmeid tundnud, aga va riist jääb alati ette, segab ennast alati minu, nende ja millegi sügavama vahele.

Püüan asju meenutada, oma hälbinud ja ülekuumenenud aruraasu tagasi vallutada, pikaks venitada ja perspektiivipalukesteks tükeldada. Mul koitis, et olin vahepeal kodus käinud, olin pärast viimast koksi hommikul masenduses oma uude urkasse maandunud, higistama hakanud ja New Yorgi senaatoriks kandideeriva ametikostüümis Hillary Clintoni ajalehefoto peale pihku löönud. Ütlesin talle kulunud lause, et tühja neist juutidest, ta on ikka veel ilus naine ja Monica ei kuulu kaugeltki tema liigasse. Igatahes Bill peaks laskma oma mõistust kontrollida. Siis me jagasime armastust. Pärastpoole, kui Hillary rahuldunult magas, läksin kõrvaltuppa, kus ootas Monica. Maitsekas postvõõrandumisajastu kebens, milles Leith kohtus Beverly Hillsiga. Siis lasin Hillaryl ja Monical omavahel asja teha ja vaatasin pealt. Alguses nad ajasid sõrad vastu, aga mul õnnestus neid ümber veenda, selge see. Istudes sellel äranühitud toolil, mille Croxy mulle andis, nautisin lõõgastunult vaatemängu, Havanna sigar või noh, peenike panatela suus.

Politseiauto jahib ulgudes Upper Streetil mõnda uimast tsiviilisikut, keda sandistada, ja ma võpatan tagasi reaalsusesse.

Selle maheda fantaasia nurjatu iseloom ajab mind kergelt ahastusse, aga seda ainult sellepärast, nagu ma arutlen, et väljatulek ajab need jälgid mõtted kokku, ummistab süsteemid ja sunnib sind nendega tegelema – see peaks mööda minema. See on mind kokaiinist eemale peletanud – mitte et ma tükil ajal endale uut noosi lubada saaksingi. Mis aga ei ole üldse teema siis, kui oled parajasti laksu all.

Liigun autopiloodil, aga tasapisi hakkan aduma, et lähen parajasti Angeli poolt mäest alla King’s Crossi suunas, mis on oma olemuselt kõige ehedam meeleheite märk. Väisan Pentonville Roadi kihlveokontoreid, et näha, kas mõni nägu silma hakkab, aga ei ühtegi tuttavat. Lumpeni ränne on praegusel ajal suur, sest Crossi ümbruses on kõik kohad korravalvureid täis. Kulgevad ringi nagu kaatrid reoveemülgastel, ajavad mürgised heitmed kahte lehte laiali ja lükkavad teise kohta, aga iial ei korista ega puhasta.

Siis näen, et Tanya astub sisse, paistab nagu heroiiniuimas. Tema kuivetunud nägu on tuhkvalge, aga silmis põleb äratundev tuluke. – Kallis… ta paneb käed mu ümber. Tal on sabas mingi kõhetu kutt, kes on tegelikult hoopis tsikk, nagu ma nüüd aru saan. – See on Val, ütleb ta Londoni narkari arhetüüpse ininaga. – Sind pole siin sada aastat näha olnud.

Ei tea küll, miks. – Jah, olen Hackneys tagasi. Ajutiselt nagu. Nädalavahetusel sai tiba kimutud, selgitan, kui mingi veider neegribande sisse trügib: närvis vibalikud, vaenuliku olemisega. Imelik, et mõni tõbras siin üldse kihla vedada tahab. Mulle see õhkkond ei meeldi ja me läheme välja, see imelik verevaene eit Val ja üks must tõbras vahetavad veel omavahel paar vihast sõna ja ma kõmbin King’s Crossi jaama. Tanya kiunub midagi suitsude kohta ja eks ta ole, mina siin püüan maha jätta, aga ei lasta, vajadused on vajadused ja ma koban taskuid kõliseva järele. Ostan mõned sigaretid ja läidan ühe metroos. Üks tähtsust täis innukas paks valge tõbras, kes kannab London Transporti uut helesinist gei-rünnakrühmlase univormi, käsib mul suitsu ära kustutada. Ta viitab tahvlile seinal, mis on üles seatud nende mitmekümne inimese mälestuseks, kes hukkusid siin mingi oina äravisatud konist puhkenud tulekahjus. – Kas te olete loll? Kas teile ei lähe see korda?

Kellega see tola oma arust räägib? – Ega ei lähe küll, kurat, need tõprad on ise süüdi. Ringi sõites võtad teadlikult riski, pahvatan talle vastu.

– Mu hea sõber sai selles tulekahjus surma, sa värdjas! kisendab see vihane tropp.

– Paras tolgus pidi olema, kui sinusuguse sitakotiga sõbrustas, hüüan ma, aga samal ajal kustutan suitsu, kui me eskalaatori ees ritta võtame. Tanya naerab ja see tibi Val on puhta ära pööranud, keeb raevust, raibe.

Sõidame metrooga Camdenisse ja Bernie poole. – Te, tüdrukud, ei peaks King’s Crossi ümbruses hängima, ütlen naeratusega, teades täpselt, miks nad seda teevad, – eriti veel mingite kuradi neegritega, lisan. – Nende ainuke huvi on mõni kena valge tibi sebida ja teda kupeldada.

Val-tots naeratab seepeale, aga Tanya läheb härga täis. – Kuidas sa nii võid öelda? Me läheme ju Bernie poole. Tema on sul üks paremaid sõpru ja ta on ka must.

– Muidugi on. Ma ei räägigi minust, need on minu vennad, minu rahvas. Peaaegu kõik mu sõbrad siin on mustad. Ma räägin hoopis sinust. Ega nad mind kupeldada ei taha. Pane tähele, isegi kuradi Bernie teeks seda, kui teaks, et puhtalt pääseb.

See pisike poissnaine Val itsitab taas kuidagi kummaliselt võluvalt, Tanya aga mossitab edasi.

Jõuame Bernie poole, kusjuures mul ununeb korraks, millises selle näruse kvartali korrusmajas ta pesitseb, sest väga ebaharilik on päevavalges siia saabuda. Äratame unest ühe üksiku parmu, kes on trepikäänakul omaenda kuse sees kokku varisenud. – Hommikust, röögatan reipal häälel ja parm toob kuuldavale midagi mõmina ja urina vahepealset. – Jajah, seda on sul lihtne öelda, teravmeelitsen ma ja tüdrukud muigavad selle peale.

Bernie on veel üleval, olles ise ka just Stevie juurest tagasi jõudnud. Ta on alles spiidilaksu all, see kettide, hammaste ja metalli kuldne ja must hunnik. Haistan kimu ja muidugi on tal köögis piip juba käimas ja ta annab mullegi mahvi. Imen pikalt ja kõvasti, hullumeelne ind on tema suurtes silmades, kui ta välgumihkliga tuld teeb. Hoian hinge kinni ja puhun siis aegamööda välja, tundes rinnus jäledat suitsust kõrvetust ja jalgades nõrkust, kuid toetan käe tööpinnale ja naudin jahutavat, rammestavat laksu. Silmitsen alumiiniumvalamus igat leivapuru ja veepiiska sunnitud üksikasjalikkusega, mis peaks südame pahaks ajama, aga ei aja, sest tardumus on mind vallanud ja viinud mu hinge ruumi külmemasse kohta. Bernie ei raiska aega, vaid paneb juba järgmise täie oma vanas räpases lusikas hakkama, asetab fooliumile tuhakihi ja sätib kokat õrnalt ja ettevaatlikult selle peale nagu ema last hälli magama. Hoian tulemasinat paigal ja imetlen tema mahvi hillitsetud ägedust. Bernie ütles kord, et ta harjutas vannis vee all hinge kinnihoidmist, et kopsumahtu suurendada. Vaatan lusikat ja riistapuud ning mõtlen äraoleva murega, kuidas see kõik meenutab liigagi selgesti mu heroiinipäevi. Aga persse sellega; ma olen vanem ja targem ja hero on hero ja koka on koka.

Ajame mingit pläma teineteisele näkku, mida lahutab ainult mõni toll, hoides samal ajal köögimööblist kinni nagu paar Star Treki kõvemat kutti kaptenisillal, kui vaenlase laserikiired alust kõigutavad.

Bernie räägib naistest, litsidest, kes on teda tillist tõmmanud, vaese tõpra elu ära rikkunud, ja mina vastan samal teemal. Siis läheb jutt edasi litside meeste peale, kes meid samuti on tillist tõmmanud, ja kuidas nad oma jao veel kätte saavad. Me kanname Berniega ühiselt kauna ühe Claytoni-nimelise tüübi peale, kes kunagi oli väikest viisi meie mõlema sõber, aga praegu on hakanud igale tõprale tünga tegema. Clayton on hea sihtmärk alati, kui vestluses paus tekib. Kui selliseid vaenlasi ei oleks, tuleks nad välja mõelda, et elus oleks natuke dramaatikat, natuke sisu ja mõtet. – Vend türastab iga päev järjest rohkem, ütleb Bernie, hääles kummaline ebaehtne mure, – iga päev järjest rohkem, kordab ta endale pähe koputades.

– Jajah… kas ta seda Carmelit kepib veel? küsin ma. Olen alati ise seda tibi panna tahtnud.

– Ei, see on läbi, Carmel tõmbas tagasi koju, Nottinghami või kuskile kuuradi kohta… ütleb ta sellise venitatud aktsendiga, mis ulatub Jamaicalt Põhja-Londonisse, vahepeatusega Brooklynis. Siis paljastab oma hambad ja lausub: – Aga sina, šotlane, sina näed tänaval uut tibi ja tahad kohe teada, mis värk temaga on, kes ta kutt on ja nii edasi. Isegi kui endal on kena naine ja laps ja pappi kah. Selle vastu sa ei saa.

– Ma olen lihtsalt suhtleja tüüp. Ma püüan seltskondlikuks jääda, muud ei midagi, muigan ma, vaadates toa poole, kus tüdrukud diivanil istuvad.

– Seltskondlikuks… Bernie naerab ja kordab, – hea on seltskondlikuks jääda…

Ta võtab peale. – Keep on rocking in the free world, purtsatan ma ja lähen tuppa.

Näen, et Tanya sügab läbi topi käsivart, ilmselt on tal smäki alt väljatulek ja otsekui mingi kummitusliku ülekandega hakkab mul omal silm tõmblema. Tahaks keppi teha, et natuke mürke välja higistada, aga narkareid mulle ei meeldi keppida, sest nad ei liiguta. Kurat teab, mis kraami see poisstibi Val pruukinud on, aga ma haaran tal käsivarrest ja peaaegu lohistan teda peldikusse.

– Mis sa teed? küsib ta otseselt soostumata ega vastu punnimata.

– Suhu annan, teatan silma pilgutades ning ta vaatab mind hirmu tundmata ja naeratab siis pisut. On aru saada, et ta väga tahab mulle meelehead teha, sest ta on sedasorti tüdruk. Selline haavatud, kes alati tahab meelehead teha, aga ei saa hakkama. Tema roll elu näitelaval: nägu, mis peatab mõne türastanud tõpra rusika.

Läheme siis peldikusse ja ma võtan välja ja juba ta tõuseb. Val laskub põlvili, raisk, ja ma hoian seda rasvast pead oma kubeme kohal ja ta imeb ja tunne on… ei ole tegelikult, ei midagi. Käib kah, aga mulle ei meeldi, kuidas tema pisikesed kurjad silmad kerkivad mind takseerima, kindlaks tegema, kas ma naudin või mitte, ja ainuüksi see mõtegi tundub nüüd naeruväärne. Õieti soovin praegu ennekõike, et oleksin taibanud oma õlle kaasa võtta.

Vahin seda halli kolpa, hävitavat pilku, mis minu poole üles vilksab, ja põhiliselt neid suuri hambaid, mis istuvad uimastitavitamisest, alatoitumusest ja olematust ravist kokku tõmbunud igemetes. Tunnen ennast nagu Bruce Campbell mingis Evil Dead 3: Army of Darkness väljalõigatud episoodis, kus zombid suuseksi teevad. Bruce virutaks selle hapra kolba lihtsalt pulbriks ja ma pean siit minema saama, enne kui mul tekib kiusatus sedasama teha ja enne kui mu lõdvenev munn selles ilges mädanevas sahtlis ribadeks kistakse.

Kuulen välisukse sulgumist ja minu ärevaks õuduseks kuulub ühe tulija hääl ilmeksimatult Croxyle, kes on tulnud järjekordset noosi saama. Breeny on võib-olla ka kaasas. Mõtlen sellele õllele ja täiesti talumatu on kujutleda, et mõni tõbras võtab selle nagu muuseas pihku ja rüüpab seda. Mõte on selles, et neile ei tähendaks see sealjuures absoluutselt midagi, minule praegu aga kõike. Kui seal on see, keda ma arvan seal olevat, siis on mu õlu samahästi kui läinud, raisk, kui ma kohe ei tegutse. Lükkan selle Vali kõrvale ja sööstan tuppan, toppides jooksu pealt vända püksi ja tõmmates luku kinni.

See on alles. Koks on juba väljunud ja ma olen jälle näljas. Vajun diivanile. Ongi Croxy, näost ufo, ja Breeny, verivärske, kuid sellise imestunud ilmega, et kuidas tal küll üks raund vahele võis jääda, kusjuures nad tõid tegelikult õlut juurdegi. Naljakas küll, aga see ei tekita vähimatki elevust. Lihtsalt muudab selle konkreetse õlle, mida ma parajasti joon, kuidagi soojaks ja lahtunud lurriks, mis juua ei kõlba.

Aga on ju veel!

Uued õlled võetakse lahti, sepitsetakse uusi hulljulgeid plaane ja ilmub uus koka, Croxy meisterdab Bernie asjatamise peale vanast limonaadi plastpudelist piibu ja üsna varsti oleme kõik jälle uimas. See Val-tots on tuppa tagasi komberdanud ja näeb välja nagu äsja laagrist minema aetud pagulane. Mida ta küllap ongi, ma oletan. Ta viipab Tanyale, kes tõuseb püsti, ja nad teevad sõna lausumata minekut.

Adun, et Bernie ja Breeny vahel on järjest tulisemaks sõneluseks läinud. Kimu on otsas ja oleme sunnitud pealevõtuks vesinikkarbonaadile üle minema, mis nõuab suuremat oskust ja Breeny võtab Bernie kallal, et see kraami raiskab. – Kurat sa situd ära, kuradi munn, ütleb ta, paljastades suutäie katkiseid kollakasmusti hambaid.

Bernie ütleb midagi vastu ja mina mõtlen, et pärastpoole on vaja tööle minna ja peaks enne natuke silma looja laskma. Kui ma esikusse suundun ja ukse avan, kuulen karjumist ja ilmeksimatult klaasi purunemist. Mõtlen korraks, kas minna tagasi, siis aga jõuan otsusele, et minu kohalviibimine teeks niigi sita olukorra ainult keerulisemaks. Lipsan vaikselt koridori ja panen ukse enda järel kinni, sulgedes oma kõrvadele kõik karjed ja ähvardused. Siis olen väljas ja astun mööda tänavat edasi.

Jõudes tagasi sinna Hackney peldikusse, mida nüüd koduks tuleb kutsuda, olen üleni higine, värisen ja nean oma lollust ja nõrkust, samal ajal kui Great Eastern kolistab Liverpool Streeti jaamast Norwichi poole, nii et terve maja taas väriseb.