Читать книгу Nemesis - Isaac Asimov - Страница 10

Naine seisis seal tardunult ja jõllitas talle otsa.

«Istuge. Me oleme vandenõulased, teie ja mina, ning peame sõbralikud olema. Nüüdsest olete minu jaoks Eugenia, kui omavahele jääme, ja mina teie jaoks Janus.»

Insigna vaidles vastu. «Ma ei usu, et see oleks sobiv.»

«Hakkab olema, Eugenia. Me ei saa sepitseda vandenõud jäikades, ametlikes tingimustes.»

«Aga ma ei taha mitte kellegagi mitte midagi sepitseda ja ongi kõik. Ja ma ei saa aru, mis mõtet on fakte Naabertähe kohta saladuses hoida.»

«Oletan, et kardate tunnustusest ilma jääda.»

Insigna kõhkles kõigest hetke, siis ütles: «Võite oma viimase arvutikiibi peale kihla vedada, et kardan, Janus. Ma tahan oma tunnustust.»

«Unustage hetkeks, et Naabertäht on olemas,» ütles mees. «Te teate, et olen juba mõnda aega väitnud, et Rootor peaks Päikesesüsteemist lahkuma. Mida teie sellest arvate? Kas tahaksite Päikesesüsteemist lahkuda?»

Naine kehitas õlgu. «Ma pole kindel. Oleks kena esimest korda näha mõnda astronoomilist objekti lähedalt – aga ka natuke hirmutav, eks?»

«Te peate silmas, et kodunt lahkuda?»

«Jah.»

«Kuid te ei lahkuks ju kodunt. Kodu on siin. Rootor.» Ta viipas käega kahele poole. «See tuleks teiega kaasa.»

«Isegi sel juhul, härra ül… Janus, Rootor ei ole kõik, mis on kodu. Meil on naabruskond, teised kolooniad, planeet Maa, kogu Päikesesüsteem.»

«See on ülerahvastatud naabruskond. Viimaks peavad mõned meist ära minema, kas tahame seda või mitte. Maal oli kunagi aeg, mil mõned inimesed pidid rändama üle mäeahelike ja ookeanide. Kaks sajandit tagasi pidid Maa inimesed lahkuma oma planeedilt kolooniatesse. See on vaid järjekordne samm edasi ühes väga vanas loos.»

«Saan aru, kuid on ju inimesi, kes kunagi ei läinud. On inimesi, kes elavad siiani Maa peal. On inimesi, kes on lugematuid põlvkondi elanud Maa ühes väikeses piirkonnas.»

«Ja teie tahate olla üks neist paiksetest.»

«Arvan, et mu abikaasa Crile tahab. Ta kõneleb üsna otsekoheselt teie vaadetest, Janus.»

«Noh, meil on sõnavabadus ja kuigi viibime Rootoril, võib ta minuga eriarvamusel olla, kui talle meeldib. Nüüd aga tahaksin teilt küsida midagi muud. Kui inimesed üldiselt – kas siis Rootoril või kuskil mujal – mõtlevad Päikesesüsteemist lahkumisest, kuhu nad siis enda arvates lähevad?»

«Alpha Centauri süsteemi muidugi. Seal on täht, mida kõik arvavad lähima olevat. Isegi hüperajamiga ei saa me lennata keskmiselt kiiremini kui valguse kiirusega, nii et see võtab meil aega neli aastat. Igale poole mujale võtaks palju rohkem, ja neli aastat on rännakuks piisavalt pikk aeg.»

«Arvatavasti oleks võimalik lennata isegi kiiremini ja kui oletada, et võiks jõuda ka palju kaugemale kui Alpha Centauri, kuhu te siis läheksite?»

Insigna mõtles natuke ja vastas siis: «Arvan, et valiksin siiski Alpha Centauri. See oleks ikkagi vana naabruskond. Tähed paistaksid öösiti üsna samasugused. See annaks meile õdusa tunde. Oleksime kodule lähemal, kui peaksime tahtma tagasi tulla. Pealegi, Alpha Centauri A, mis on kolmest tähest koosnevas Alpha Centauri süsteemis suurim täht, on praktiliselt Päikese kaksikvend. Alpha Centauri B on väiksem, aga mitte liiga väike. Isegi kui jätta tähelepanuta Alpha Centauri C, mis on punane kääbus, saate ikkagi nii-öelda kaks ühe hinnaga – kaks komplekti planeete.»

«Oletagem, et koloonia on lahkunud Alpha Centauri süsteemi, leidnud seal sobiva elupaiga ja asunud uut maailma rajama ning Päikesesüsteemis oleks teada, et see on juhtunud. Kuhu läheksid järgmised kolooniad, kui nemad on kord otsustanud Päikesesüsteemist lahkuda?»

«Alpha Centauri süsteemi muidugi,» vastas Insigna kõhklematult.

«Nii et inimolendid kalduvad asustama tuntud kohti ja kui ühel koloonial on edu, siis järgneksid teised kiiresti, kuni uus maailm oleks sama ülerahvastatud kui vana, kuni seal oleks palju inimesi paljudest kultuuridest ja viimaks palju kolooniaid paljude ökosüsteemidega.»

«Siis oleks aeg edasi liikuda teiste tähtede juurde.»

«Aga alati, Eugenia, tõmbab edu ühel planeedil sinna teisi kolooniaid. Meeldiv täht ja hea planeet toovad teised parvedena kohale.»

«Arvan küll.»

«Aga kui läheme tähesüsteemi, mis on kõigest natuke rohkem kui kahe valgusaasta kaugusel, ainult poolel distantsil Alpha Centaurini, ja millest peale meie keegi ei tea, kes siis meile järgneb?»

«Mitte keegi, kuni nad Naabertähest teada ei saa.»

«Kuid see võib kaua aega võtta. Nii pika aja jooksul võivad nad parvelda Alpha Centauri süsteemi või ükskõik millisesse muusse ilmselgesse valikukohta. Nad ei pruugi üldse märgata punast kääbustähte oma ukselävel või kui märkavadki, siis jätavad inimeluks sobimatuna kõrvale – kui nad ei tea, et inimolendid on selle juba toimivaks ettevõtmiseks muutnud.»

Insigna jõllitas Pitti ebakindlalt. «Aga mida see kõik tähendab? Oletagem, et läheme Naabertähele ja keegi ei tea. Mis sellest kasu on?»

«Kasu on niipalju, et võime täita selle maailma. Kui seal on elamiskõlblik planeet…»

«Seal ei saa olla. Mitte punase kääbustähe ümber tiirlemas.»

«Siis saame kasutada, mis iganes tooraineid seal leidub, et ehitada ükskõik kui palju kolooniaid.»

«Tahate öelda, et meile oleks seal rohkem ruumi.»

«Jah. Palju rohkem ruumi kui siis, kui nad meile parvedes järele lendavad.»

«Nii et meil oleks natuke rohkem aega, Janus. Viimaks täidame meile kättesaadava ruumi Naabertähe ümber, isegi kui oleme üksi. Nii et see võtaks meil viissada aastat kahesaja asemel. Mis vahet seal oleks?»

«Nii palju vahet, kui sa üldse kujutleda suudad, Eugenia. Las kolooniad tunglevad sisse, nagu soovivad, ja meil ongi tuhat eri kultuuri, mis toovad kaasa kõik Maa masendava ajaloo vihkamised ja vaenud. Andkem endale rohkem aega seal üksi olla ja me võime üles ehitada kolooniate süsteemi, mis oleks kultuuriliselt ja ökoloogiliselt ühtne. See oleks palju parem olukord – vähem kaootiline, vähem anarhiline.»

«Vähem huvitav. Vähem kirev. Vähem elus.»

«Sugugi mitte. Olen kindel, et muutuksime mitmekesisemaks. Eri kolooniatel on oma erinevused, kuid neil oleks vähemalt ühine alus, millelt need erinevused võrsuksid. Sellepärast oleks see märksa parem kolooniate rühm. Ja isegi kui mul pole õigus, saad sa kindlasti aru, et seda eksperimenti peab proovima. Miks mitte pühendada üks täht sellisele mõistuslikule arengule ja vaadata, kas see töötab? Me võtame ühe tähe, punase kääbuse, millest keegi pole tavaliselt huvitatud, ja kasutame seda, et näha, kas saame ehitada ühiskonna, mis on uut sorti ja võimalik, et ka parem.

Vaatame, mida me teha saame,» jätkas Pitt, «kui kasutud kultuurilised erinevused meie energiat välja ei kurna ega hävita ning võõraste ökoloogilised sissetungid meie üldist bioloogiat pidevalt ei moonuta.»

Insigna tundis end liigutatuna. Isegi kui sellest asja ei saaks, oleks inimkond midagi õppinud – et sellest ei saanud asja. Aga kui sellest asja saaks?

Ent siis raputas ta pead. «See on kasutu unistus. Naabertäht avastatakse meist sõltumata, ükskõik kui väga me püüame seda saladuses hoida.»

«Aga kui palju sinu enda avastuses, Eugenia, oli juhuslikku? Räägi nüüd tõtt. Sa lihtsalt juhtusid tähte märkama. Sa lihtsalt juhtusid seda võrdlema sellega, mida võisid näha teisel kaardil. Kas see poleks võinud sul üldse kahe silma vahele jääda? Ja kas samasuguses olukorras ei võiks see teistelgi märkamata jääda?»

Insigna ei vastanud, kuid ilme tema näol pakkus Pittile rahuldust.

Tema hääl oli muutunud vaiksemaks, peaaegu hüpnootiliseks. «Ja kui tekkib kõigest saja aasta pikkune viivitus. Kui me saame endale ainult sada aastat oma uue ühiskonna ülesehitamiseks, siis kasvaksime piisavalt suureks ja tugevaks, et ennast kaitsta ning sundida teisi mööduma ja muudesse maailmadesse minema. Kauem me ei peakski ennast kaitsma.»

Jälle Insigna ei vastanud.

Pitt küsis: «Kas ma olen sind veennud?»

Naine oleks ennast justkui raputanud. «Mitte päris.»

«Siis mõtle sellest ja ma palun sinult vaid ühte teenet. Kuni sa mõtled, ära räägi kellelegi sõnagi Naabertähest ja anna mulle kõik andmed, et saaksin neid kindlas kohas hoida. Ma ei hävita neid. Minu sõna selle peale. Meil läheb neid tarvis, kui kavatseme Naabertähe juurde minna. Võiksid sa vähemalt nii palju teha, Eugenia?»

«Jah,» vastas naine viimaks väga tasa. Siis ta süttis. «Üks asi siiski veel. Ma pean saama tähele nime panna. Kui ma panen sellele nime, siis on see minu täht.»

Pitt naeratas põgusalt. «Mis nime sa tahad panna? Insigna Täht? Eugenia Täht?»

«Ei. Nii tobe ma ei ole. Tahan sellele nimeks panna Nemesis.»

«Nemesis? N-E-M-E-S-I-S?»

«Jah.»

«Aga miks?»

«Kahekümnenda sajandi lõpus oli lühike spekulatsioonide periood Naabertähe võimalikkusest Päikese läheduses. Tookord lõppes see mitte millegagi. Mingit Naabertähte ei leitud, kuid teemale pühendatud teadustöödes viidati sellele kui «Nemesisele». Tahaksin neid julgeid mõtlejaid austada.»

«Nemesis? Kas Kreekas polnud mitte sellenimeline jumalanna? Ebameeldiv?»

«Tasumise, õiglase kättemaksu ja karistuse jumalanna. See tuli keelde üsna lillelise sõnana. Arvuti nimetas seda «arhailiseks», kui kontrollisin.»

«Ja miks need vana aja inimesed selle Nemesiseks nimetasid?»

«Midagi oli tegemist komeediparvega. Nähtavasti lendas Nemesis Päikese ümber tiireldes oma teel sellest parvest läbi ja põhjustas kosmilisi lööke, mis tapsid iga kahekümne kuue miljoni aasta järel Maal suure osa elust.»

Pitt näis jahmunud. «Päriselt?»

«Ei, päriselt mitte. See teooria polnud vettpidav, kuid ma tahan sellegipoolest, et nimi oleks Nemesis. Ja ma tahan, et kirja läheks ka see, et mina nime panin.»

«Luban sulle seda, Eugenia. See on sinu avastus ja nii see meil ka kirja läheb. Kui ülejäänud osa inimkonnast viimaks avastab Nemesise regiooni – kas nii on õige öelda? – saavad nad teada, kes selle avastuse tegi ja mismoodi. Sinu täht, sinu Nemesis, saab olema esimene täht pärast Päikest ennast, mis inimtsivilisatsiooni kohal särab. Ja eranditult esimene, mis särab mujalt pärit inimtsivilisatsiooni kohal.»

Pitt jälgis naise lahkumist ja tundis end üldjoontes kindlalt. Küll Eugenia oma koha leiab. Luba lasta tal tähele nimi panna oli täiuslik liigutus. Kindlasti tahab naine omaenda tähe juurde minna. Kindlasti tajub ta loogilise ja korrastatud tsivilisatsiooni rajamise veetlust oma tähe ümber. Sellise tsivilisatsiooni, millest võiksid pärineda tsivilisatsioonid kõikjal kogu Galaktikas.

Ja just siis, kui Pitt oleks võinud kuldse tuleviku paistel lõõgastuda, vapustas teda kerge õudustunne, mis polnud talle täiesti võõras.

Miks Nemesis? Miks tuli naisele pähe nimetada täht kättemaksujumalanna järgi?

Ta oli peaaegu piisavalt nõrk, et mõelda sellest kui halvast endest.